Manfrotto XPRO seeria statiivipeadest – neist nõudlikematele harrastajatele & edasijõudnutele suunatud statiivipeadele – oleme viimastel kuudel Digitesti veergudel päris palju kirjutanud. Selle ülevaatega saame pikale maratonile joone alla tõmmata, kuna ülevaatusele tuleb XPRO seeria viimane - MHXPRO-2W videopea.

Manfrotto MHXPRO-2W videopea on loodud katmaks auku lihtsa 700RC2 ning võimekamate MVH500 / MVH502 seeria statiivipeade vahel. Kerged ning kvaliteetsed materjalid kombineerituna XPRO tootedisainiga annab kokku mugava koosluse just neile videograafidele, kes otsivad taskukohase hinnaga võimalikult sujuvat kaamera liikumist. Kuid miks ka mitte linnuvaatlejatele, jahimeestele või laskesportlastele vaatetoru alla.

Sissejuhatuses sai juba mainitud, et MHXPRO-2W statiivipea on sisuliselt augutäiteks soodsa 700RC2 ning MVH500AH videopea vahel. Uus pea toob uued materjalid ning suure kandevõime siiski kompaktse ning kerge konstruktsiooni juures. Tänu vasturaskuse puudumisele on seda statiivipead lihtne ka multifunktsionaalses kontekstis kasutada – ehk vabalt ka fotorakendustes.

Videopea puhul peaks vist alustuseks üldse kirjutama seda, mille poolest need niivõrd erilised on ning teistest statiivipeadest erinevad. Kui tavalistel fotopeadel – kuulpead ning 3-suunalised pead, on põhiline rõhk pandud kas kiirusele või kadreerimise täpsusele, siis videopeadel on esmaseks kriteeriumiks just liikumise sujuvus. See muutub nähtavaks just pikemat objektiivi kasutades – videopea puhul ei ole kaader sammudega hüppav vaid ühtlase liikumisega. Lisaks saab videopeadega, tänu pikemale juhthoovale, ühtlasemalt liikuda. Teiseks on kallimatel videopeadel hõõrdetugevus eraldi reguleeritav, lihtsustades raskema tehnikaga töötamist. Lisades sellele vasturaskuse süsteemid, mis tõmbavad tehnika kalde alt horisontaalasendisse kui juhthoovast lahti lasta; tasakaalustamise / raskuskeskme seadistamise võimaluse jms – ükski fotopea ei suuda tagada nii täpset ja sujuvat liikumist.

Samas, ka fotograafilistes rakendustes võib lihtsam videopea olla mugavaks kaaslaseks – väga pikkade objektiivide puhul on pikemat juhthooba ning sujuvat liikumist kasutades lihtsam kadreerida või subjekti otsida.

Pelgalt numbrite järgi vaadates võib nõudlikum harrastaja või professionaal selle statiivipea kohe valikust välja jätta – piiratud kandevõime, raskuskeskme muutmise võimaluse puudumine, vasturaskuse puudumine ning hõõrdetugevuse reguleerimise puudumine on tõsisemad kitsaskohad. Samas tavakasutaja seisukohalt, kelle supersuum kompaktkaamera, peegel- või hübriidkaamera väiksem ja kergem, ei ole nende puudumine tegelikult üldse probleemiks.

Manfrotto MHXPRO-2W videopea, nagu eelnevalt juba selgeks sai, jääb soodsamate-lihtsamate videopeade klassi. Samas just teatud lisafunktsioonide puudumine teeb antud videopea võimalikuks valikuks ka fotograafide seas.

Statiivipea üldine disain on samane ülejäänud XPRO seeria statiivipeadega – tehnopolümeerist (maakeeli plastikust) must korpus ning selle all punane alumiiniumist baasosa. Tehnopolümeerist disaini ei ole vaja karta – see statiivipea ei ole tehtud odavast hiina plastikust. Kvaliteetne konstruktsioon ning 4 kg kandevõime on tegelikult korralikud, eriti arvestades pea enda suhteliselt väikest kaalu.

Videopeaga on kaasas 33 cm juhthoob, mille kinnitamiseks on kaks erinevat kohta. See omakorda teeb mugavaks statiivipea kasutamise ka vasakukäeliste videograafide jaoks. Või siis olukordades, kus paremat kätt on vaja follow-focus süsteemil või kaamera juhtnuppudel hoida.

Pea vasakul küljel on suur nupp kalde lukustamiseks. Fotograafilistes rakendustes saab seda omakorda mingil määral kasutada ka vähese hõõrdetugevuse/tagasiside suurendamiseks, kuid väga soovituslik see ei ole.

Paremal küljel on hõõrdetugevuse reguleerimise lüliti. Kahjuks on sel ainult kaks asendit – raske kaamera jaoks ning kerge kaamera jaoks. Kasutusjuhendi sõnul küll lühema ja pikema objektiivi jaoks, kuid rakendad seda ikka vastavalt vajadusele. Iseenesest teeb tugevam tagasiside ikkagi pikema teleobjektiiviga kadreerimise või subjekti jälgimise filmimise ajal palju lihtsamaks.

Horisontaalsel tasapinnal liikumise lukustamiseks on statiivipeal eraldi hoob. Kombineerides seda küljepealse nupuga, saab lahti jätta kas ainult vertikaalse, ainult horisontaalse, mõlemad teljed või lukustada kõik. Samamoodi on pea baasil väike lood, mis lihtsustab statiivi otseks ajamist.

Kiirkinnitus on klassikaline Manfrotto RC2 süsteem, mis kasutab 200PL-14 kiirkinnitusplaati. Statiivipea kiirkinnituse turvamehhanismid on tuttavad juba teistelt uuematelt mudelitelt – kiirkinnitusplaati ei lasta lahti ennem, kui lisahoob alla suruda; plaati pessa pannes käib selge klõps ning kiirkinnitusplaat on pesas fikseeritud. Isegi, kui fikseerimishooga liigutada ning sellega kiirkinnitusplaat kergelt logisema saada, ei tule plaat pesast välja. Sellega kaasnev turvatunne on suur – kallis tehnika püsib seal, kus olema peab. Samas on RC2 süsteemi kasutamisel ka teatud piirang – Arca Swiss või 500 tüüpi plaadi puhul saaks vähemalt kaamera raskuskeset nihutada, aga sellise fikseeritud lahendusega see puudub.

Statiivile kinnitub see pea Manfrottole kohaselt 3/8″ kruviga, mida saab keermeadapteriga vabalt ka 1/4″ peale vähendada, et väiksemate statiivide peale keerata. Nagu näha, on alumine külg reljeefne – sel on lihtne põhjus. Nimelt Manfrotto statiividel on pea kinnituse juures lisakruvi(d) pea lõplikuks fikseerimiseks ning reljeefne pind tagab kindla tulemi.

Kui nüüd kasutamisest rääkida – nii liikumise algus kui lõpp jääb ka pikemat objektiivi kasutades sujuvaks ning kadreerimine äärmiselt ühtlaseks. Tänu kahele erinevale hõõrdetugevuse astmele on videopea piisavalt universaalne ning teeb selle rakendamise ka fotograafilistes olukordades võrdlemisi mugavaks.

Manfrotto MHXPRO-2W on oma hinna kohta väga kvaliteetne videopea. Seda on mugav kasutada nii väikese kompaktkaameraga kui ka keskmise hübriidkaamera või isegi täiskaader peegelkaameraga. Minnes videograafilistest rakendustest eemale, sobib see tegelikult ka fotograafile pika teleobjektiivi alla või ornitoloogiahuvilisele suure suurendusega vaatetoru statiivile kinnitamiseks.

+ Kerge tehnopolümeerist konstruktsioon
+ Mõistlik kandevõime
+ Väga sujuv liikumine
+ Hea hind
+ Kaheastmeline hõõrdetugevuse reguleerimine
+ Kaks hoova kinnitusasendit
- Vale kiirkinnitusplaat videopea jaoks

Kombineerides sellise pea Manfrotto kompaktsema, näiteks 190 või 290 seeria statiiviga, saab asjaarmastaja-edasijõudnu jaoks usaldusväärse ning töökindla toe kaamera alla.

Manfrotto jätkuv kõrge Itaalia kvaliteet ning läbimõeldud disain teeb nende toodete kasutamise mugavaks, intuitiivseks. Sama kehtib ka MHXPRO-2W videopea kohta, mida julgeme südamerahuga soovitada. Lõppkokkuvõttes on see ju mõistliku hinnaga sujuv, töökindel ning mugav videopea.

• Manfrotto MHXPRO-2W videopea Photopointis 149 €
• Kõik Manfrotto XPRO seeria statiivipead Photopointis

Speedlink Aklys on kõige veidrama nimega arvutihiir, mida ma eales käes olen hoidnud. Tavaliselt on hiirte nimed tehnilised, mehelikud, mütoloogiliste sugemetega või eelnevate kombinatsioon. Mitte kunagi aga pole need meenutanud mõnda Leedu rahvuskangelast.

Ilmselt muidugi oli lihtsalt tegu Speedlinki turundusliku ideega anda muidu üpris basic hiirele meeldejääv(?) ja eksootiline nimi. Et pikkadel tundidel arvuti taga oleks tegevust ka mängurite ajudel, mis kõik juurdleksid sõna ’aklys’ tähenduse ja algupära üle.

Tänu oma suurusele asetsevad kõik klahvid ülimalt mugavalt täpselt seal, kus vaja. Mis tegelikult ongi hiire juures ju kõige olulisem.

•  Speedlink Aklys arvutihiir Photopointis

Minu käest on läbi käinud mitmeid ROCCAT-i hiiri, enamus neist tippklassi kuuluvad. Kõik need on olnud väga head ja igati oma hinda väärt. Sest tippklassi on kuulunud ka nende hind. ROCCAT Kova on minu mäletamist mööda kõige soodsama hinnaga ROCCAT-i mängurihiir, mis mu töntside sõrmede vahelt läbi on käinud ning tuleb öelda, et olen nähtuga ülimalt rahul. Mis peaks rahutuks tegema vähemalt minule kuuluva ROCCAT Tyon hiire. Aga alustame otsast peale.

ROCCAT Kova pakend on roccatlikult sinimust, minimalistlikult napp. Mitte midagi liigset, peale kileümbrises pabermanuaali, mida ma isegi pakendist välja ei võtnud. Kui tippklassi ROCCAT-i hiirte ümbrised on tavaliselt liigagi ruumikad st pakendisse jääb isegi liigselt tühja ruumi, siis Kova ümbris on meeldivalt kompaktne.

Pakendis peitub hiir ning nagu eespool mainitud, on ROCCAT sinna mingil veidra atavismina lisanud pabermanuaali. Häbi, häbi, püksis käbi.

Hiir ise on madal, keskmist kasvu ning värvuselt hiirhall. Kaabel on tekstiilkattega nagu see Roccati hiirte puhul ikka tavaline on. Igatahes meeldiv, et ROCCAT pole läinud tavalise kummikaabliga soodsama vastupanu teed. Küll aga on katsudes meeldivalt kummine ja matt hiire pind

Ning kas ma seda juba ütlesin, et Kova on täiesti sümmeetriline ehk ambidextrous ehk siis mõlemakäeline. Vasakukäelisena on see mulle eriti meeltmööda, mis sest, et oma vanuses ma siiski hiirt enam vasaku käega kasutama ei hakka. Aga tähtis on põhimõte, kas pole?

Hiirel on kummalgi küljel kolm lisaklahvi, kaks kummagi pöidla jaoks ning üks klahv vasaku ja parema hiireklahvi kõrval. Põhiklahvide kõrval asuvad lisaklahvid lisavad muidu hallile hiirele mehelikku musta. Lisaks eelmainitutele on hiirel veel rullik ja nupp DPI muutmiseks. Nagu igal normaalsel mängurihiirel.

Roccati tarkvarast olen ma juttu teinud rohkem kui korra. Ning enamasti olen ma kippunud kurtma selle liigse põhjalikkuse ja konfigureeritavuse üle. Et vähemalt minu jaoks on see terakene liiga keerukas ja mitte eriti intuitiivne. Umbes nagu šveitsi kell, mis on juppideks võetud.

ROCCAT Kova oli mu jaoks suureks sammuks edasi. See tähendab, et tarkvara oli minu jaoks täiesti piisavalt konfigureeritav. Kui päris aus olla, siis ei kasutanud ma ka siin kindlasti kõiki võimalusi, kuid vähemalt oli nendes sätetes võimalik orienteeruda ilma, et mu isiklik ’kõvaketas’ kinni jookseks.

Ühe kivi aga viskaksin siiski ROCCAT-i tarkvarakapsaaeda. Nagu viimasel ajal moes, püüab iga arvutividinate tootja otsapidi kasutajate nutiseadmetesse pääseda. Nii ahvatles ROCCAT ka mind telefoni ROCCAT Swarm tarkvara tõmbama, mis siis peaks pmst erinevat mängustatistikat esitama telefoni ekraanilt. Kui ma aga läksin Apple Store’i seda otsima, siis seda seal paraku polnud. Lähemal uurimisel selgus, et see on esialgu saadaval vaid androidile. iOS on alles sepistamisel ROCCAT-i töökodades.

Ning kui päris aus olla, siis enam ma isegi ei proovinud ROCCAT Kova 16,8 miljoni varjundiga valgusmängu mingil moel kontrolli alla saada. Nagu ei õnnestunud ka kasutada ROCCAT-i AlienFX tarkvaralist lahendust, mis peaks erinevate valgusefektidega reageerima mängus toimuvale, kuna mu arvutis lihtsalt puuduvad AlienFX-toega mängud. Samas ma muidugi ei mõista, miks peaksin ma ekraanile vaatamise asemel jälgima mängu sündmustiku vms oma hiire pealt.

Hoolimata oma tagasihoidlikust suurusest ja hallist välimusest on ROCCAT Kova tõeline alfa-isane ehk alfa-hiir, mis kõik teised hiired kõrvale trügis. Isegi sellised suured tegijad nagu Razer Ouroboros (mis on samuti mõlemakäeline hiir) ja ROCCAT Tyon pidid mõlemad abitult kõrvalt vaatama, kuidas Kova ROCCAT Sense hiirematil ringi laamendas.

Mõnusalt madal, mu käsi lausa puhkas tema peal. Seda enam, et matil lasi ta kenasti liugu nagu klimp supitaldrikus. Kuna hiir pole eriti suur nagu mu enda käsigi, siis istus see pihku nagu valatult. Ning täpselt sõrmede alla jäid nii külgedel asuvad pöidlaklahvid. Isegi need nö teise käe pöidlaklahvid leidsid kasutust suhteliselt mugavalt.

Pöidlaklahvidest isegi enam meeldisid mulle mõlemad lisaklahvid põhiklahvide kõrval, mis kokkuvõttes jätsid mulje nagu oleks tegu nelja põhiklahviga.  Veidi vähem meeldis mulle aga nupp, millest DPI-d vahetada, sest see oli nö ühesuunaline – kui tahtsid DPI-d vähendada, siis pidid sellega klõpsima peaaegu täisringi.

Kallima otsa hiirtel on mõistagi mugavam, kui DPI-klahvil on kaks otsa, millele vajutades DPI-d kas suurendada või vähendada. Selline lahendus nagu Kova’l välistab ilmselt mängu, kus edu saavutamiseks tuleb DPI-d sekundi murdosa vältel vahetada nagu näiteks on vaja PvP-s (Player vs Player). Aga meres on mitmeid erinevaid kalu nii et lõbutsemiseks pakub see hiir põhjust kuhjaga.

Kuigi hiirel on klahve isegi üle keskmise, siis ROCCAT Easy-Shift duubeldustehnoloogia annab klahvidele kokku 22 erinevat funktsiooni, mis peaks olema kordades rohkem kui tavalisel hiirel ning see peaks tegema Kova’st ideaalse relva näiteks MMO-de mängimisel.

Minge ja ostke endale ometi ROCCAT Kova ära. Seda enam, et see ei maksa ju põrmugi palju – peaaegu 60 eurot. Aga mina isiklikult arvan, et sellise raha eest niipalju hiirt kuskilt mujalt ei saa.

Kindlasti pakuvad näiteks ka Speedlinki hiired oma hinna kohta kuhjaga hiirt, kuid selline koostekvaliteet, kõrgema klassi materjalid ning piisavalt konfigureeritav tarkvara neil paraku puudub. ROCCAT Kova pakub kuhjaga klahve, mõnusalt kummist pinda katsumisel, mugavat käeasendit pikkadeks mängutundideks ning piisavalt intuitiivset ja võimalusterohket tarkvara.

Kuigi ROCCAT Kova juba homme lahkub minu juurest järgmiste arvustajate juurde, siis tean, et ta tuleb peale seda minu juurde tagasi. Ning minul on temaga märksa tõsisemad plaanid, kui tühipaljas lõbutsemine. Nimelt viin ta oma töö juurde, kus ta vahetab välja minu vanaduspuhkuele mineva Logitech G9.

Nii hakkab ROCCAT Kova minuga koos veetma märksa enam aega, kui tema uhked ja edevad suguvennad, mis on ennast minu koduarvuti taga sisse seadnud. See aga on märk minu suurimast usaldusest. Peatse kohtumiseni, ROCCAT Kova!

• Roccat Kova hiir valge Photopointi e-poes: 59,99€

• Roccat Kova hiir must Photopointi e-poes: 59,99€

Hiirepatja arvustada on peaaegu samahea kui arvustada kummutil asuvat linikut. See tähendab, et adekvaatselt suudab seda hinnata vaid ekspert, kõiki ülejäänuid paneb aga kummastusest kukalt kratsima.

Kanga on hetkel minu majapidamises kolmas ja kõige soodsam Roccati hiirepadi. Kunagi alustasin ma tekstiilist hiiremattidega, siis siirdusin alumiiniumi (Roccat Alumic) peale ning nüüd olen taas naasnud tekstiili (Roccat Sense) juurde.

Kuna hiirepadi on suure tõenäosusega pindalalt üks suuremaid objekte arvutikasutaja laual, siis on oluline selle välimus. Mängurividinaid tootvate firmade hiirepadjad paistavad reeglina silma oma pretensioonikusega, et imponeerida peamisele sihtgrupile ehk siis minu hinnangul 15-25 aastastele meeskodanikele, potentsiaalsetele alfaisastele.  Mina isiklikult ennast läbi hiirepadja õnneks tõestama ei pea. Tegelikult ma ei heida sellele reeglina isegi pilku.

Roccat Kanga välimus on igatahes meeldivalt minimalistlik – mustal ehk siis põhimõtteliselt värvitul pinnal vaid toote nimi ning väiksemalt firma logo. Must hiirematt on ka väga praktiline, pidevast hiirehoidmisest higine käsi ei määri seda märgatavalt Minu käest saab see hiiremati praktiliselt olematu kujundus igatahes plusspunktid.

Üha kasvavad arvutimonitorid on kasvatanud ka hiiremattide suurust. Kanga on umbes sama suur kui alumiiniumist Alumic, jäädes oma mõõtmetelt teisele tekstiilmatile (Sense) alla umber viiendiku võrra. Laius on kõigil kolme matil sama, erineb vaid vertikaalsuunaline pikkus. Minu kahe 21-tollise monitori jaoks sellisest suurusest täiesti piisab, kuid suuremate või arvukamate monitoride puhul võib see ehk õige pisut kitsaks jääda.

Kui ma Kanga esimest korda pakendist välja võtsin, siis meenutas see mulle oma olemuselt lappi materjalist, millest tehakse akvalangistikostüüme. Samasugune faktuur, umbes sama paks ja sama mahuline. Paksem kui Roccat Sense igal juhul.

Karedapoolsem pind on mõeldud pigem täpsust kui kiirust nõudvatesse olukordadesse, mis muudab Kanga ka suurepäraseks töövahendiks st sobivaks töötegemiseks, mitte ainult mängimiseks. Kangal tekkis suurepärane sünergia Roccat Kiro hiirega, kus kiire hiire ja täpse hiiremati vahel tekkis suurepärane tasakaal. Mati põhja padukummeeritud pind hoiab seda paigas nagu naelutatult.

Roccat Kanga on pragmaatiline hiirepadi – mänguritele omasele edevusele siin ruumi pole. Selle karedam pind muudab selle sobivamaks just täpsust nõudvatele mängudele ning miks mitte ka töötegemiseks.

Mati pisut leinalist välimust tasub võib-olla vältida depressiooni all kannatavatel ning tugevalt lühinägelikel, sest näiteks must hiir ei pruugi mustal taustal kõige silmatorkavam olla.

Isiklikult mind aga Kanga ostma ei meelita, kuna aeglase ja pikatoimelise inimesena kipun eelistama pigem nö kiireid hiirepatju, mis mu loomupärast flegmatismi veidikenegi kompenseerivad. Samuti tundub Kanga olevat minu maitse jaoks pisut liiga paks st mahuline.

• Roccat Kanga Photopointi e-poes: 9,99€

Kui arvutimängurid endale kõrvaklappe ostma lähevad, on neil silme ees rasked ja suured, sageli vilkuvate LED-tulukestega valgustatud klapid, mille alt pea ja nägu hästi väljagi ei paista. Roccat Aluma nööpkuularid soovivad seda paradigmat muuta. Need on pisikesed, kõrva sisse sobituvad “klapid”, mille Roccat on valmistanud spetsiaalselt arvutimänguritele. Uurime, kas need ühele tavalisele mängurile siis ka sobida võiksid.

Roccat Aluma nööpkuularitega tuleb kaasa palju muudki peale kuularite enese. Siin on kahe otsaga adapter lennukites kasutamiseks. Samuti audiosplitter, mille abil saab nööpkuularitest tuleva kõrvaklappide/mikfofoni kombineeritud pistiku muuta kaheks eraldi pistikuks – seda on vaja näiteks siis, kui on soovi neid nööpkuulareid kasutada arvuti taga, kus mikfofoni ja kõrvaklapi pesad on eraldi.

Kõige mugavam sellest komplektist – peale nööpkuularite eneste muidugi – on tugevast materjalist vutlar, mille sees nööpkuulareid saab kõikjale kaasa võtta ilma et need katki läheks või prügiseks saaks. Lisaks nendele nimetatud asjadele on komplektis veel päris palju kummist kuulariotsikuid. Kolm paari erisuuruses tugevamast kummist (sinise joonega) ning kaks paari eri suuruses eriti pehmest kummist otsikuid. Muidugi on pakendis ka ka kiirjuhendid ja loomulikult Roccat Aluma kõrvaklapid ise.

Roccat Aluma olulisemad omadused:

• Sagedusdiapasoon: 20 – 20 000 Hz
• Tundlikkus: 98 dB
• Takistus: 16 Ω
• Sisendvõimsus: 5 Mw
• Mikrofoni takistus: 16 kΩ
• Mikrofoni tundlikkus: -40 dB
• Ühendus: 3.5mm pistik (kõrvaklapid + mikrofon)
• Juhtme pikkus: 120 cm

Tavalistest nööpkuularitest eristab Roccat Aluma nööpkuulareid välisel vaatlusel suurem kuularikorpus, mis on valmistatud alumiiniumist. Kuularikorpuse disainist õhkub tõsidust ja professionaaalsust ning Aluma klappide erilisutst toonitab Roccatilikult sinakat värvi kaabel. See kaabel pole mitte tavaline ümara profiiliga vaid lame – kes on lameda kaabliga kõrvaklappe kasutanud teavad, et selline kaabel ei lähe nii kergesti sõlme.

Kaabli keskel on pisikene musta värvi “pult”. Selle peal on ainult üks nupp, millel on play/pause funktsionaalsus. iPhone nutitelefoniga kasutades aktiveerib pikk vajutus sellele nupule personaalse assistendi ehk Siri. Päris kasutuses on kahjuks aga nii, et ka lühike vajutus sellele nupule võib muusika vaigistamise ajal hoopis Siri aktiveerida. Üsna häiriv värk.

Pult pole seal kaabli vahel muidugi mitte selle nupu pärast, vaid eelkõige sellepärast, et oleks kusagile mikrofoni panna. Puldi teisel poolel on pisike augukene mikrofoni jaoks. Mikrofon toimib hästi – helisalvestus on selge ja tavakasutuseks piisavalt vali.

Roccat aluma komplektsusest ja välimusest saab hea ülevaate ka alloleva video abil:

Click here to view the embedded video.

Helikvaliteet on üks peamisi omadusi, mida Roccat ise nende nööpkuularite puhul rõhutab. Aluma heli on puhas ja kui see heli ka kõvemaks keerata, siis jääb bass ikka bassiseks – mitte nagu nööpkuularite puhul tavaliselt. Helirikkuse poolest ei suuda Roccat Aluma muidugi täissuuruses kõrvaklappidega võistelda – juba kõlakoda, mis tekib üle-kõrva klappide sees, on teistsugune. Siiski – arvestades seda, et Aluma on nööpkuularid, on nendest välja tulev heli muljetavaldavalt hea.

Kel on tarvis just pisikesi, mugavalt taskus kaasa võetavaid nööpkuulareid – aga võimalikult hea helikvaliteediga – nende jaoks on Roccat Aluma üks parimakd, mida soovitada võiks.

• Roccat Aluma nööpkuularid Photopointis: 49,99€

Minu kohtumine Roccat Kiro hiirega oli ootamatu, meie suhe äkiline ja kirglik. Alles äsja oli Roccat Kova võitnud mu südame, kui juba koputas sellele uus külaline Roccat Kiro. Kusjuures ma pole mingi prostituut.

Sissejuhatuseks pean ütlema, et Roccat Kiro on esimene Roccati tallidest pärinev hiir, mis suutis mind üle pika aja üllatada. Hoolimata oma suhteliselt tagasihoidlikest mõõtmetest. Väide size doesnt matter leiab siin reaalselt kinnitust.

Roccat Kova juures räägib kompaktsusest nii pakend kui ka välimus. Tüüpiliselt roccatlikult sinimustvalges pakendis peitub hiir, selle tagavara ’tiivad’ ehk küljepaneelid ning kilepakendis mõttetu pabermanuaal. Ruumi pole asjatult raisatud, pakend on meeldivalt kompaktne.

Kui Roccat Kova oli tõepoolest hiirelikult hall, siis Kiro on pahaendeliselt must. Matt ja kummine pealispind tundub isegi mustem kui enamustel kaasaegsetest hiirtest. Kui Roccat riietab muidu isegi oma odavama otsa hiirte ühenduskaablid tekstiilümbrisesse, siis Kiro peab leppima tavalise kummikaabliga. Ning see ei häiri mitte põrmugi, vaid tundub, et nii peabki olema.

Mõõtmed seevastu on vägagi meeldivad minu keskmise suurusega peopesale. Alfaisasena lösutab minu pihk Kirol niiet midagi liigset sõrmede vahelt paistma ei jää. Hiir allub ja alistub. Roccat Kiro tundub olevat tehtud minu peopesa järgi.

Juurdelisatud nö tiibade abiga võib hiire muuta sobivaks nii vasaku kui parema käe jaoks. Või mõlema käe jaoks. Roccat kasutab hiire pakendil suurustavat terminit ’superdextrous’ tavapärase ’ambidextrous’ (mõlemakäeline) asemel. Võib-olla sellepärast, et see võimaldadab lisada hiire mõlemale küljele kaks pöidlaklahvi ehk siis kokku neli lisaklahvi. Andunud MMO-mängijana tahaksin ma mõistagi hiirele maksimaalse arvu klahve.

Ehkki eraldiseisvana tunduvad tiivad kuidagi haprad ja lirud, siis hiirele kinnitades (magnetiga muuseas) sulavad need hiire orgaaniliseks osaks ning tundub nagu oleksid need seal olnud algusest peale.

Tarkvara pakkus mulle üllatuse. Olen oma monoloogides Roccatit juba aastaid ’hurjutanud’ liig põhjaliku ja keerukapoolse tarkvara pärast. Roccat Kiro tarkvara juures oleksid nagu minu kõige julgemad unistused täide läinud – tarkvara on piisavalt minimalistlik ja hõlpsasti konfigureeritav.

Tegelikult õnnestus mul lõppude lõpuks ka see, mis varasemate Roccati hiirte puhul kättesaamatuks jäi – sain ometigi kontrolli alla Roccati hiire taustavalgustuse. Et olen seda proovinud korduvalt ja erinevate Roccati hiirtega, siis oli vähemalt minu jaoks tegu tõelise töövõiduga.

Olin õnne tipul, kuni… jah, kuni avastasin selle, et Kirole saab teha ainult ühe kasutajaprofiili. Saate aru, ainult ühe!!! Kuidas saab mängurihiirel olla ainult üks profiil? Ma saan aru, et mul on üks profiil mänguks (ok, mängin korraga ühte mängu) ja teine igapäevatööks, aga ainult üks!?

Olin täielikult šokeeritud.   Kasutajamugavust silmas pidades peaks mul siis olema vähemalt kaks arvutihiirt – üks tööks ja teine lustimiseks. Kui ma pean iga kord enne mängima hakkamist oma hiirt uuesti sätteid paika panema, siis peab olema tegu ikka täieliku superhiirega, mida Kiro aga paraku pole.

Kuigi Roccat Kiro maksimaalne DPI on kõigest 4000 (võrreldes tipphiirte 12 000 DPI-ga), siis harrastusmängurile peaks sellest piisama küll, vähemalt mina isiklikult suuremast DPI-st puudust ei tundnud.

Väike, kuid meeldiv nüanss oli see, et hiirt saab ka tarkvaraliselt sätestada kas vasaku- või paremakäelise jaoks.

Hoolimata ebakohast tarkvaraga (ainult üks profiil) on tegu ühe nauditavama hiirega, mida ma kasutanud olen. Ehk on siin tegu vastandpooluste tõmbega st hiire mõõdud jäävad keskmistele mõõtudele alla samapalju nagu mina isiklikult keskmisi mõõte ületan. Ehk siis tegu on lihtsalt väiksemõõtmelise hiirega.

Tänu kergele kaalule ja suurusele lippab hiir hiirepadjal vilkalt nagu klimp rasvasel taldrikul. Nobedalt see tähendab. Tegu on ühe kergeima ja kiireima hiirega, mida ma proovinud olen. Tänu tagasihoidlikele mõõtmetele lebab käsi hiirel mugavalt ning randmes ei teki pingeid isegi pikematel mängutsüklitel.

Okasteta roose teatavasti aga pole ning oma okkad on ka Kirol. Täpsemalt on okasteks siis hiire külje- ehk siis pöidlaklahvid. Segama ei hakanud need isegi mitte mängides, vaid tööd tehes või internetis luusides. Miskipärast sattus peopesa, mitte näpud, korduvalt klahvidele klikkima siis, kui seda üldse vaja polnud rakendades pidevalt ’Page Up’- või ’Page Down’-funktsiooni. Suurem kahju jäi seega olemata.

Teiseks ei suuda ma kuidagi ära harjuda ühesuunalise DPI-klahviga st DPI vähendamiseks tuli alati teha põhimõtteliselt nö ’täisring’. Aga sellega tuleb soodsama hinnaklassi hiirte puhul ilmselt leppida.

Kirot kasutades tekkis mul tunne, et tegelikult pole siiski tegu mitte mängurihiire, vaid minimalistliku, kuid korraliku tööhiirega, millega on vahel väga tore ka mängida. Üheprofiililine tarkvara vaid süvendas seda tunnet.

Minu suhe Roccat Kiroga jäi kahjuks pikema süvaanalüüsi jaoks üürikeseks. Mis puutub konkreetselt hiirt, siis jagub mul selle jaoks palju kiidusõnu. Väike ja vilgas, istus mugavalt pihku ning tundus käe all mõnusalt kummine.

Kui teised hiired mu töölaual meenutavad oma omadustelt ja olemuselt limusiine, siis Kiro oli reibas ja manööverdamisvõimeline nagu Mini Cooper. Sellel väikesel närilisel on iseloomu, mis võlub ja nakatab. Hoolimata oma töisest olemusest võib selle hiirega vabalt luurele ning isegi lahingusse minna, tegu on igati usaldusväärse võitlusvahendiga. Selle kiirus ja manööverdusvõime annavad eelise nö raske kahurväe ehk siis suuremate ja võimekamate hiirte ees.

Kui teised hiired mu töölaual meenutavad oma omadustelt ja olemuselt limusiine, siis Kiro oli reibas ja manööverdamisvõimeline nagu Mini Cooper.

Ning arvestades sellise väljapaistva ning tõupuhta hiire peaaegu naeruväärset hinda, on siin nagu inglise keeles öeldakse ’more bang for a buck’ kui väga paljude teiste ja hulga kallimate hiirtega. Võin seda julgelt soovitada kõigile, kelle käelabad just labidasuurused pole.

Põhiliseks puuduseks võib siin (taas) pidada tarkvara, mida Roccat on seekord liiga kõvasti püganud. Vähemalt üks lisaprofiil oleks Roccat Kiro muutnud ilmselt üheks parimaks hiireks, mida kasutanud olen.

•  Roccat Kiro hiir Photopointis: 49,99€

Manfrotto ajalugu hakkab juba poolele sajandile lähenema ning selle aja sees on nad tootnud väga palju erinevaid statiive ning stuudiotarvikuid, mis on paljude professionaalide, edasijõudnute kui amatööride lemmikud. OffRoad seeriaga turule tulek tundub tegelikult varasemaid ettevõtmisi silmas pidades väga loomuliku sammuga. Kui sa juba videograafidele LED valguspaneele teed ning Kata’lt kotitootmise üle võtad, siis võiks ju matkasõpradest fotograafidele ka korralikke matkakotte ning jalutuskeppe teha. Mis toob meid OffRoad seeria jalutuskeppideni – nende alumiiniumist jalutuskeppideni, mida ka üksjalana väga edukalt kasutada saab.

Fotograafina, just tiheda loodusfotograafina lähenen mina nendele jalutuskeppidele siiski kui üksjalgadele. Noh, vähemalt ühele neist, sest kahest jalutuskepist üks on varustatud ka 1/4″ keermega kaamera kinnitamiseks.

Esmapilgul on tegu alumiiniumist jalutuskeppidega oma kõige ehedamas vormis. Teleskoopjalad on pikendatavad vahemikus 59,5 cm – 132,5 cm. See on iseenesest täitsa sobiv isegi 190 cm pikkusele kasutajale ning pakub piisavalt tuge metsas matkates. Ise olen 186 cm pikk ning leidsin mugavaimaks asendiks 5 cm maksimumpikkusest allapoole.

Jalutuskeppide alumiiniumtuubused on piisavalt jäigad, et pakkuda tuge ka hoogsamal liikumisel või siis, kui kasutaja soovib neile suuremat raskust panna ning jalgade koormust vähendada. Samamoodi tõestasid need väga hästi paksu lume all oleva jää kontrollimiseks. Ehk et – ikka piisavalt jäigad.

Tootja sõnul on üksjala kandevõime kuni 2,5 kg fototehnika puhul. Panin julgelt ka raskemat fototehnikat peale, kuna kogu raskus ei läinud üksjala kanda ning kordagi ei tekkinud sellega probleeme. Reaalsest kaamerakasutusest rääkides – üksjalg on täiesti piisav suure teleobjektiivi ning täiskaader kere toetamiseks, kuid kõige lihtsam on jällegi veekindla seikluskaamera või kompaktkaameraga, kuna neid ei tule alati jalutuskepi otsast lahti kruvida. Väikese GoPro Hero või Hero4 Session seikluskaamera võiks ju terveks matkaks üksjala otsa unustada. Loomulikult ei ole kaamera üksjalale kruvimine keeruline – tänu suurele rattale kruvi all käib see väga kiirelt ning saab teostada ka kinnastega. Samas annan ka sooja soovituse – kaamerad üksjala peale jättes on soovituslik kaamerarihm küljest ära võtta.

Jalutuskepi otstes on vaikimisi metallist piigid, mis tagavad suurepärase haarde jäistel pindadel – eriti talvel üle järvejää minnes oli neist palju kasu. Lisaks on komplektis kaasas ka kummiotsikud natuke tahedamatel pindadel ning linnadžunglis liikumiseks ning ka laiemad võrud just paksus lumes sumpamiseks. Lõppevat talve vaadates – need kõik olid vajalikud, isegi ühe nädala jooksul.

Väga oluline osa ehk käepidemed – Manfrottole kohaselt vahtkumm pehmendusega – olude sunnil suure külmaga isegi paljakäsi kasutades ei olnud probleeme – pakuvad väga head isolatsiooni. Lisaks tagavad mugava pehmenduse ning niisama naljalt käsi ära ei põruta. Mugavad pikendatavad – lühendatavad randmerihmad tagavad samas kindla haarde randme ümber ning vähendavad tõenäosust, et üksjalad lõpetavad omapäi sügavas orus või külmas jõevees ära hulpimas.

Manfrotto OffRoad tootesari on tegelikult suunatud lausa kahele erinevale sihtrühmale. Paduproffid veavad ikka endaga sügavasse laande kaasa täismõõdus statiivi ning nädalavahetuse lumberjack tihti läheb metsa pigem imago pärast kui fotograafilistel eesmärkidel. Samas ei ole jalutuskepid võõrad ka loodusfotograafi arsenalis – kui sa tead ette, et ees on ootamas 40 km jalgsimatka metsikus looduses ja koos fotokotiga, siis tark fotograaf teeb selle võimalikult mugavaks. Seetõttu haarab kaasa ka jalutuskepid. Ning siis on neid hea ära kasutada. Teine aspekt on loomulikult matkahuvilised, kel jalutuskepid niikuinii kasutuses – Manfrotto OffRoad seeria jalutuskeppe kaasa võttes on garanteeritud ka mugava üksjala käepärast olemise.

Mida ma sellega öelda tahan? Pelgalt jalutuskeppide seisukohalt oleks neid üksjalgu natuke kulukas soetada. Fotograafile ainult üksjala asenduseks samamoodi – natuke liiga väikese kandevõimega ning pikkuse vahemik ei ole kõige parem… Pannes kokku need kriteeriumid – oled looduslaps kel meeldib pilte teha või fotograaf kes tihti metsikus looduses aega veedab – siis on need küll ainuõige lahendus. Sest siis ei pea sa alati eraldi statiivi kaasa võtma ja/või raske koti kaasaskandmine ei olegi enam nii raske.

Manfrotto OffRoad Walking Sticks jalutuskepp/üksjalad Photopointis 79 €

Fotograafina kel meeldib alatihti looduses käia – kas siis lihtsalt peale päeva kontoritoolil sõrmelihaseid treenides, nädalavahetustel järgmisele põlvkonnale looduslähedust sisendades või hoopis lihtsalt metsas käimise pärast – mis iganes see põhjus / ajend ka pole. Just fotograafina, kes on linnadžunglis vähem kui metsas, otsid endal nendeks pikkadeks retkedeks ja jalutuskäikudeks seda kõige õigemat kotti varustuse kandmiseks. Liiga pikalt on see olnud kompromiss kahe loogika vahel – surudes matkavarustus tavalisse fotokotti või otsides matkakotis kohta fototehnika jaoks. Õnneks ei pea enam nii tugevat kompromissi tegema, kuna Manfrotto tootevalikus on juba mõnda aega olnud üks mugav seljakott, mis täidab sisuliselt mõlemat rolli - Manfrotto OffRoad Hiker 30L seljakott. See on seljakott, kus on olemas nii fototehnika hoidmiseks eraldatud tasku, kuid ka võimalus kinnitada koti külge isegi telgi koos magamiskotiga või võtta kaasa hoopis kaks komplekti vahetusriideid. Ehk miski, mis ühendab kahe maailma parimad küljed.

OffRoad seeria seljakotid ei ole mõeldud modernse hipsterliku lumberjacki fototehnika kaasaskandmiseks – need näevad heal juhul puukoortega sillutatud “matkarada” Tähtvere pargis. Ei, OffRoad Hiker on mõeldud sellisele loodushuvilisele, kes hea meelega hülgab igasugused laudrajad ning põrutab Karula rahvuspargis otse läbi ürgmetsa. See kajastub ka foto-matkakoti disainis. Jättes kõrvale erksinise ning erkpunase värvuse, on kott meeldivalt pastelse tonaalsusega ning sulandub ümbritsevasse keskkonda võrdlemisi hästi. Lisaks heale värvivalikule on kott valmistatud kvaliteetsest vett hülgavast nailonist. See omakorda tähendab, et nii matkariided kui fotovarustus on alati kuivad ning kaitstud. Kotiga on kaasas ka erkroheline vihmakeep juhtudeks, kus veega koos juba kärnkonni taevast alla tuleb.

Siirdudes esmalt koti sisemusse – fotoosa asub koti alumises osas ning on küljelt avatav. Sisu võrdlemisi mahukas, mahutades vabalt ära täiskaader peegelkaamera koos akutallaga, suurema teleobjektiivi (nagu näiteks 70-200, 100-400 või 150-600) kaamera ees ning paar keskmist/suuremat lisaobjektiivi. Selle sisu on kasutaja poolt mingil määral ümber seadistatav ning kogu see “vutlar” on kotist teisaldatav / eraldi tõmblukuga suletav. Kusjuures, võttes kaamera polsterduse seljakotist välja, jääbki suur lahmakas matkakott alles, kuna kahe sektsiooni vahel olev vahesein on lukuga avatav.

Ülemine osa isiklike asjade jaoks mahutab vabalt lõunasöögi ja õhtusöögi, veepudeli ning tagavarajalatsid koos sokkidega. Natuke modernsematele metsameestel (vt peatüki esimest lauset) võib küll nende asemel olla müslibatoon, ülipeen allikatervisevesi ning David Foster Wallace novell. Aga see selleks. Tegelikult on see ülemine osa siiski väga mahukas. Talviste öiste pildistamiste ajal mahutasin sinna termose koos kuuma joogiga, teised kindad, hommikueine ning ruumi jäi veel kõvasti üle. Kasutamise teeb veel mugavaks üleval lihtsalt “nööriga koti suu kinni ja klapp peale” suletav lahendus. Kusjuures – klapi sees on väike tasku kuhu peidetud ka vihmakeep.

Koti eesmisel küljel asub ka mugav pisike tasku dokumentide või rahakoti jaoks. Piisavalt diskreetne, et linnadšunglis minimeerida ohtu asjade omapäi jalutama mineku osas. Esiküljel on ka neli kummipaela koos sulguritega – nende vahele peaks saama mugavalt statiivi tõmmata. Kuidas kellegile – kerged OffRoad seeria statiivid ning üksjalad püsivad seal paigas, kuid raskema 055CXPRO või 190GO süsinikfiibrist statiiv koos peaga oli juba liig. Raskema statiivi jaoks kasutasin alatihti hoopis koti all olevaid kinnituspunkte, mis algselt mõeldud magamiskoti, telgi või piknikuteki hoidmiseks. Tegelikult ongi nii mugavam – statiivi võimalikult madalale pannes hoitakse raskuskese kenasti all ning keskel.

Kui ühele küljele jääb fotoosa ligipääs, siis teisel küljel on üks suur tõmblukuga suletav tasku näiteks paberkaartide jaoks. Arvestades tasku väikest paksust – kaart või märkmik on maksimaalne mida sinna topiks. Ning üks mugav võrktasku veepudeli hoidmiseks. Hea on leida sel taskul eraldi rihma pingutuseks – samamoodi nagu saab nii ülemist osa koomale tõmmata. Viimaseid rihmu võib kasutada ka statiivi hoidmiseks, kuid see tõmbab koti seljas omajagu kiiva.

Kotid istub selga mugavalt ning kanderihmad on eraldi ülevalt veel pingutatavad / kotti saab reguleerida veel kõrgemale seljale. Mis väga oluline – rihmad ise piisavalt laiad ja pehmed ning hästi hingavad, mistõttu suurema raskuse kandmine ei ole probleem. Suurema raskuse all mõtlen kuni ~15 kilot – sealt edasi, sõltuvalt kui leplik sa oled, võib kott häirima hakata. Kogu seljaosa on eraldatud võrkriidega, tagades parema õhu liikuvuse ning mugavama kandmise. Nimmepiirkonda jääb aga mugav lisapehmendus / tugi, mida jagub ka vöökohalt kinni käivate rihmade jaoks.

Kanderihmade küljes on lisakinnitus rinnakult rihmade fikseerimiseks ning nende alla jääb mugav lahendus kaamera stabiliseerimiseks matka ajal. Nimelt – kaamera ümber kaela ning objektiiv erksavärviliste rihmade vahelt läbi – ka kiirema sammuga ei hakka kaamera kõhul hüppama. Sulguriga kummipaelad kanderihmade küljes võimaldavad aga küljele diagonaali kinnitada kergemad statiivid või üksjalad, hoides need mugavalt käeulatuses. Suureks boonuseks on ka vöörihma küljes olevad lisataskud – üks neist võrkkangas avatud, teine kinnine. Sinna on väga mugav suruda telefon, autovõtmed, kompassi või hoopis distantspäästiku / filtrid.

Kaks asja, mis koti kasutamise veel eriti mugavaks tegid – esiteks iga luku küljes on mugav kummiga kaetud nöörijupp kust lukku kerge lahti tõmmata / kinni panna. See tegi suure külmaga taskute avamise imelihtsaks – isegi käpikutega. Teine asi on see, et iga pikendatav rihm on varustatud õmmeldud takjaribaga rihma otsas – sobivas pikkuses rihma otsa saab rulli keerata ning takjaribaga koos hoida. Sedasi ei jää ükski ülearune rihmaots sul jalgu või võsas oksa taha kinni.

Võttes korra kokku kasutusmugavust – ka suure koormusega oli selle seljakotiga mööda metsaradu ülimugav käia. Raske fototehnika ning elementaarne lisavarustus ehk üle kümne kilo turjal ning pool päeva metsas jalutamist ja pildistamist ei teinud seljale või õlgadele üldse liiga – täpselt nii hästi see kott loodushuvilise fotograafi selga istubki.

Manfrotto OffRoad Hiker seljakott tekitas tegelikult esimesest hetkest veidraid emotsioone. Toas käevahel vaadates jättis esimese hooga külmemaks, kuid metsaserval kotti selga pannes tekkis ootamatult kihk üha rohkem ja rohkem looduses ringi liikuda. Seda just seepärast, et fotovarustus sai lihtsalt nii mugavalt kaasa võetud. Varasemad kogemused erinevate Kata, Manfrotto, Crumpler, Tamrac ning National Geographic fotokottidega oli lihtsalt näidanud seda, et kõik mis sobib linnatänavatele või pulma, ei sobi üldjuhul Tähtvere pargi “matkarajast” kaugemale.

+ Piisavalt suur fotoosa
+ Väga hea mahutavusega, piisavalt lisataskuid
+ Ilmastikukindlus
+ Suurepärane kandmismugavus
+ Hea ventilatsioon
+ Müriaad kinnituspunkte igal küljel
+ Hea kandevõimega
+/- Ei ole päris matkakott ega fotokott
- Statiivikinnitus kergemate tugede jaoks
- Ka halli koti vihmakeep liiga erksat värvi

Lõpplikku hinnangut andes tulebki tegelikult pöörata tähelepanu sellele, et see kott ei ole ei matkakott ega täismõõtu fotokott. See on suurepärane kaaslane siis, kui sa soovid teha terve päeva kestva matka läbi ilusa Maarjamaa looduse – seda mööda matkaradasid või põlislaantes võsas turnides. Ning selle matka ajal kõvasti pilte teha. See kott ei sobi siis, kui on vaja rohkem fototehnikat kaasa võtta ning metsaveerel suurem fotosessioon teha. Samamoodi jääb kott väikeseks siis, kui plaanid ööks või kaheks telgiga metsa jääda ning samal ajal kõik endaga, kohe alguses, kaasa võtta. Kuigi jah, olukord on teine kui öömajaks on mõni RMK metsamaja või tuttava talumehe värskete heintega küünipealne.  Ehk et, mida ma selle kõigega öelda tahan? Seda, et see seljakott on tavapärase looduslähedase fotograafi seljas sama mugav, kui vanaema kootud käpik talvel käes. Lihtsalt arvesta sellega, et ööseks tuleb ikka toasooja linade vahele tulla. Sest siis on see kott hea kaaslane ning mahutab kõik vajaliku.

• Manfrotto OffRoad Hiker 30L seljakotid Photopointis
• Kõik kaamerakotid Photopointis

PS: kui  sul on väiksem kaamera või ei soovi nii suure kotiga mööda metsa ringi tammuda, siis OffRoad seerias on olemas ka väiksem, Hiker 20L seljakott.

PC gaming ehk arvutiga mängimine ei hõlma endas alati kõige vingemat mehhaanilist klaviatuuri, kõige funktsionaalsemat mängurihiirt või überkallist hiirematti. Mõnikord võib arvutiga mängude mängimine olla ka midagi vabat, lõõgastavat ning meelelahutuslikku. Midagi sellist, kus sõbraga klassikalist Tanki mängid SNES emulaatoril või chillid ürgses Far Cry maailmas. Või siis minu moodi – koos lapsega suurele ekraanile kuvatud NFS maailmas ringi rallides ning plekki mõlkides tunde mööda lastes. Siin tuleb appi üks funktsionaalne ning soodne mängupult, mis ühildub 99,9% mängudega sinu arvutis ning pakub ka head kasutusmugavust – juhtmevaba Speedlink Torid Wireless mängupult.

Alustuseks tuleb ära mainida seda, et Speedlink Torid mängupult ei ole disainitud konkureerima selliste suurte tegelastega, nagu seda on Razer on Serval / Sabertooth pultidega. Samamoodi ei trügi see, olgugi et disain samane, Microsofti enda pultide mängumaale. Sissejuhatuses sai ka juba mainitud, et see mängupult on suunatud pigem tavakasutaja, väiksema mastaabiga mänguri mängumaale ning selles võtmes me puldi kasutusmugavust ning funktsionaalsust vaatamegi.

Torid jagab selgelt disainjoont XBOX puldiga, kuid see tuleneb juba XInput platvormi omapäradest – see loodi ju algselt selleks, et XBOX pulte saaks vabalt kasutada ka Windows operatsioonisüsteemiga arvutite taga. Vanemate mängude mängimiseks on olemas DirectInput tugi, kuid see on pigem vaikselt ajaloo unustustehõlma vajumas, kuna uuemad mängud töötavad vaikimisi just XInput režiimis. Öelgu inimesed mida tahes – tegelikult on selline puldidisain kõvasti ergonoomilisem kui klassikaline PlayStation puldi disain. Kusjuures – ära tuleb märkida ka seda, et pult töötab edukalt PlayStation 3 taga (mida mul küll isiklikult ära ei õnnestunud testida). Igatahes, disainjoon tähendab seda, et see pult istub kätte väga hästi. Lisaks on materjalid käte vahel mõnusad – keskmisest natuke pehmema tunnetusega plastik ning kummeeritud küljed tagavad väga hea haarde puldi ümber.

Speedlink Torid mängupuldi analoog juhtkangide liikumine sujuv, kuid tagasiside / vedru tugevus võiks olla natuke jäigem. See jällegi nii subjektiivne lähenemine, kuna näiteks lastel on pigem pehmet kangi mugavam kasutada. Õnneks on analoogkangide täpsus viimase peal, tagades täpse kontrolli mängus toimuva üle. Norida tahaks pigem selle kallal, et nii analoogkangide lülitus kui ülemised õlanupud (LB, RB) on võrdlemisi valju klikiga. Samas annab see konkreetsema tagasiside nt päästikule või pidurile vajutades. D-pad, alumised õlanupud (LT, RT) kui ka A,B,Y,X juhtnupud on natuke pehmema liikumisega, kuid alla vajutamine sõrmega konkreetselt tuntav.

Puldil on integreeritud ka vibratsioonimootorid, mis andsid väga hea tagasiside mängudes. Mõnikord ei jaganud silmad ära seda mil auto kurvis külglibisemisse läks või hoopis keegi seljatagant peotäis tina minu poole teele saatis. Siis on hea käte vahel tunda, et peaks vist natuke korrigeerima oma mängu.

Ühenduse seisukohalt – juhtmevaba lahendus on töökindel ning tavapärases situatsioonis ehk kaugus vastuvõtjast 5 meetri ulatuses – kõik töötab suurepäraselt ning probleemideta. 2-3 tunnist laadimisest piisab, et nautida kuni 10 tundi juhtmevaba mängimist. Samas, kui mingil põhjusel peaks keset madinat aku tühjaks saama, võid puldi arvuti, PS3, PS4, XBOX või mõne muu seadme USB pessa laadima lükata. Diivanilt tõusmata leidis mõnikord pult hoopis otsapidi tahvelarvuti laadijas või akupangas. Ikka seal, kus antud hetkel kõige mugavam oli.

Speedlink Torid Wireless mängupult on mugav lahendus pühapäevasõdalastele. Nendele kasutajatele, kes aeg-ajalt tahavad arvutimänge nautida ning peavad seda rahustavaks ajaviiteks. Torid Wireless ei sobi nendele mänguritele, kes elavad “ma pean selle bossi esimese korraga ära tegema või ma suren” kreedo järgi ning peavad arvutimänge ülioluliseks, igapäevaelu lahutamatuks osaks.

+ Hea ühilduvus uute ja vanade mängudega
+ Mugav disain ning kvaliteetsed materjalid
+ Juhtmevaba ühendus, vastupidav aku
+ Täpse liikumisega kangid
+ Väga hea hind
- Osad lülitid natuke liiga valjud
– Laadimisaeg maru pikk
– Komplektis olev vähelevinud miniUSB kaabel lühike

Olles kunagi elanud eelpool mainitud kreedo järgi ning nüüd juba pikalt heal juhul pühapäevasõdalase rolli täitnud – leidsin Torid Wireless mängupuldi mugava kaaslase väärilise olevat. Seda just kontekstis, kus ära testitud ka tippklassi mängupuldid, klaviatuurid, hiired ning teades kuhu on elukutseliste mängurite latt seotud. Just selles kontekstis võin südamerahuga öelda, et isegi 30-eurone mängupult on kvaliteetne ning mugav kaaslane argimängurile lõõgastumise eesmärgil.

Speedlink Torid Wireless mängupuldid Photopointis 29,99 €

Fuji tutvustas 4 aastat tagasi, 2012. aaasta alguses X-Pro1 hübriidkaamerat. Kontseptsioon oli küllalt unikaalne – nn poolkaader (24 × 16 mm) sensoriga peeglita kaamera, millel on lisaks LCD-ekraanile ka optiline pildiotsija (OVF), lisaks integreeritud elektrooniline pildiotsija (EVF). Fujifilm nimetab seda ingl.k “rangefinder mirrorless” (Eesti keelde raskelt tõlgitav). Neli aastat hiljem hüütakse välja selle kaamera järeltulija Fujifilm X-Pro2 – rohkem megapiksleid, kiirem ja palju tehnoloogilisi uuendusi.

Fujifilm X-Pro2 + Fujinon XF 35mm f/1.4 R objektiiv. f/2,8, 1/120 sek, ISO 200.

Fujifilm X-Pro2 + Fujinon XF-60mm f/2.4 R Macro objektiiv. f/4,5, 1/800 sek, ISO 400.

Fujifilm X-Pro2 + Fujinon XF-60mm f/2.4 R Macro objektiiv. f/6,4, 1/180 sek, ISO 200.

Fujifilm X-Pro2 + Fujinon XF 35mm f/1.4 R objektiiv. f/2,8, 1/160 sek, ISO 200.

Fujifilm X-Pro2 + Fujinon XF 35mm f/1.4 R objektiiv. f/2,8, 1/120 sek, ISO 200.

Fujifilm X-Pro2 + Fujinon XF-60mm f/2.4 R Macro objektiiv. f/2,4, 1/1000 sek, ISO 200.

Fujifilm X-Pro2 + Fujinon XF-60mm f/2.4 R Macro objektiiv. f/2,4, 1/1600 sek, ISO 200.

Samuti on pikki aegu on vaieldud, kas parem (kiirem, täpsem, stabiilsem) autofookus on hübriidkaamerates või peegelkaamerates. Kuni viimase ajani olid peegelkaamerad kiiremad, viimastel aastatel on aga hübriidkaamerate tehnoloogias toimunud läbimurre – autofookused on saadud pea sama kiireks kui peegelkaamerates (link nn põhitehnoloogiatega tutvumiseks)

Fuji kaamerate puhul on pigem ette heidetud aeglast autofookust (võrreldes konkurentide kaameratega), samuti suhteliselt võimetut jälgivat teravustamist (tracking focus, continuous focus). X-Pro2 kasutab kahte tüüpi fookust (phase detection + contrast detection), mida uhkusega hübriidfookussüsteemiks nimetatakse. (Paljud uuemad hübriidkaamerate lipulaevad kasutavad sarnaseid autofookustehnoloogiaid).

Fujifilm X-Pro2 + Fujinon XF-60mm f/2.4 R Macro objektiiv. f/6,4, 1/160 sek, ISO 200.

Tavalise (single) autofookuse kiirus on igati rahuldav, koostöö kere ja objektiivide vahel (sedakorda objektiivideks 35mm f/1.4 ja 60mm f/2.4) on väga kena. Jälitav (püsiv) autofookus ei ole ka üldse halb – kuigi ta ei suutnud lendavat mesilast adekvaatselt fookuses hoida (missugune kaamera suudaks?), toimis rahulikumate liikumiste fookuseshoidmine küllalt edukalt. Sealjuures kaamera suunas liikuvad objektid teravustati umbes 2× kiiremini kui kaamerast eemalduvad objektid. Autofookusprotsessori algoritmiloogikast täielikult arusaamiseks tuleks taas ühendust võtta vastutavate inseneridega.

Autofookuse lõppjäreldus – piisavalt võimekas, täpne ja kiire, vastuvalguses suuteline fokusseerima. Millisekundite üle vaieldakse alati, kuid alates ajast, mil fokusseerimisvõimekus sensorisse nn sisse on ehitatud, jääb see see vaidlustallermaa rohkem ülitäpsete masinate pärusmaaks.

Kesistes valgusoludes siiski mittekontrastsetel aladel vahel teravustamine ei õnnestunud – ma ei loeks seda veaks, pigem normaalsuseks; rasketes oludes ei suuda vahel teravustada kaamerate lipulaevad, rääkimata väikestest hübriididest.

Fujifilm X-Pro2 + Fujinon XF 35mm f/1.4 R objektiiv. f/7,1, 1/200 sek, ISO 200.

Kui pikemalt menüüdesse kaevuda, on valikus ka terve hulk filtreid valminud piltidele- kui kaamera on seadistatud salvestama raw+jpg faili korraga, saab JPG kohe läbi kindla eelistatud filtri lasta. Samad funktsioonid on mõistagi hiljem teostatavad arvutis spetsiaalse tarkvara abil.

Fujifilm X-Pro2 + Fujinon XF 35mm f/1.4 R objektiiv. f/1,4, 1/1000 sek, ISO 200.

Kõrvaklapid on tähtis osa minu igapäevasest rutiinist. Peamiselt kasutan neid linnaruumis liikumisel ning töö juures keskendumiseks ja kolleegide keskustelust eraldumiseks. Ning hilistel õhtutundile mõnes MMO-s kambaga kollide nuhtlemisel. Mõistagi on nendeks kaheks tegevuseks kahed erinevad klapid. Muusikakuulamiseks on omad klapid, mängimiseks aga teised. Mis siis, et enamus mu muusikakuulamisklappe on varustatud ka mikrofoniga. Mänguriklappide helikvaliteet pole olnud muusika kuulamiseks minu aastate jooksul ärahellitatud kõrvadele lihtsalt piisavalt hea. Seda enam, et ma ei kuula mitte lihtsakoelist popmuusikat, vaid pigem klassikalist, jazzi või etnomuusikat. Ühesõnaga helindeid, mille juures detailid suurt rolli mängivad.

Seda suurem oli minu skepsis, kui sain enda kätte testimiseks Roccat Renga mänguriklapid. Kuigi tootja ise rääkis oma kodulehel stuudiokvaliteediga helist, siis pidasin seda tavaliseks turunduslobaks. Ning kui läbinisti aus olla, siis pean seda siiani. Ometi aga suutis Roccat Renga mind tõeliselt üllatada. Positiivselt üllatada.

Garmin – meile kõigile teada-tuntud naviseadmete tootja tegi 2016. aasta alguses põhjalikuma mudeliuuenduse GPS seadmete segmendis ning tõi Garmin nüvi mudelite kõrvale täiesti uue tooteseeria. nüvi nimetus on paljudele mällu sööbinud ning muutunud vaat et autonavide sünonüümiks – täpselt samamoodi nagu iga mähe on Pampers või iga tahvelarvuti iPad (sest Galaxy iPad on üks väga populaarne toode). Igatahes, uus tooteseeria ei tähendanud koheselt põhjalikku uuendust kasutajaliideses või funktsionaalsuses. Uus Drive seeria pigem lihtsustab uute seadmete vahel orienteerumist ning pakub kasutajale paremat ülevaadet võimalikest funktsioonidest. See omakorda toob meid Drive seeria juurde: Garmin pakub lausa nelja erineva funktsionaalsusega GPS seadet autosse, millest Drive on baasmudel, DriveSmart koos integreeritud Bluetooth ühendusega; DriveLuxe on sisuliselt DriveSmart – lihtsalt koos HD Digital Traffic* liiklusinfo toega, parema tuuleklaasikinnitusega ning õhema korpusega; DriveAssist on jällegi DriveSmart koos sõidukaameraga ning sellega kaasneva lisafunktsionaalsusega. Viimane meenutab kõige rohkem varasemalt testitud nüviCam GPS seadet.

* Liilusinfo funktsionaalsus ei tööta Eesti Vabariigi territooriumil.

Enne põhjalikuma ülevaate juurde siirdumist soovitan pilgu peale visata eelmise aasta detsembris Photopointi ajaveebis avaldatud artiklile “GPS või nutiseade, kumba autos kasutada?“ – seal lahkame natuke põhjalikumalt ka tänasel päeval olulist teemat ehk kas kasutada nutitelefoni või eraldiseisvat autonavi pikematel reisidel.

Garmin Drive seeria GPS seadmete mudelitest ei ole mõistlik eraldi ülevaateid teha – seda just sel lihtsal põhjusel, et kaardiplatvorm ning baasfunktsionaalsus on neil seadmetel sama. Ekraanimõõt, lisafunktsioonid jms varieeruvad küll mudeliti, kuid selge ülevaate saamine ei ole keeruline.

	Garmin Drive	Garmin DriveSmart	Garmin DriveAssist	Garmin DriveLuxe
Ekraan	4-tolline ekraan, 480 × 272 pikslit (Drive 40LM & 40LMT mudelid)¹ 5-tolline ekraan, 480 × 272 pikslit (50LM & 50LMT mudelid)² 6-tolline ekraan, 800 × 480 pikslit (60LM & 60LMT mudelid) 7-tolline ekraan, 800 × 480 pikslit (70LM & 70LMT mudelid)³ Kõikidel mudelitel mahutundlik puuteekraan
Eelpaigaldatud kaardid	45 Euroopa riigi kaardid, sealhulgas Baltimaad ja Skandinaavia maad (tavaversioon) 22 Ida- ja Kesk-Euroopa riigi kaardid, sh. Baltimaad (Ida-Euroopa versioon)
Navigeerimine	Sõiduridade abi 3D kaardivaade Huvipunktid Täpne sihtkoha kuva ekraanil
Kaardiuuendused	Kõikidel mudelitel eluaegne tasuta kaardiuuendus (LM tähistusega). Saab laadida kuni 4 kaardiuuendust aastas.
Liiklusinfo vastuvõtja	LMT versiooniga mudelid on varustatud TMC liiklusinfo vastuvõtjaga⁴ Garmin Smartphone Link kaudu liiklusinfo edastamine (ei tööta Drive mudeliga)⁵ DriveLuxe & LMT-D versioonidel lisaks HD Digital Traffic liiklusinfo vastuvõtjaga⁶
Mälu	7 GB sisemälu microSDHC mälukaardipesa
Keeled	Mitmekeelne kasutajaliides, sh. eesti keel Hääljuhised, sh. eesti keel Kõne tuvastus (eesti keele tugi puudub)
Ühendus nutiseadmega	Puudub	Bluetooth ühendus: käed-vaba kõned, nutitelefoni teadete kuvamine Liiklusinfo, ilmainfo jms Garmin Smartphone Link rakendusest⁷
Juhi mugavus & turvalisus	Parendatud juhi teadlikkus (hoiatab järskude kurvide, raudtee ülesõitude, ühesuunalisel tänaval vales suunas sõitmise ning isegi loomade teeületuskohtade eest). Kuvab puhkealad, soovitab juhil puhkepause teha. Eellaetud Foursquare andmebaas ettevõtete jms leidmiseks Kiiruskaamerate teavitus / hoiatus.⁸
Sõidukaamera	Puudub	Puudub	FullHD 1080p kaamera Kokkupõrke hoiatus Rajalt kõrvalkalde hoiatus	Puudub
	Ühildub Garmin BC-30 tagurduskaameraga ning Garmin BabyCam lapsekaameraga.
Korpuse materjal	Plast			Metall
Kinnitus	Mehhaanilise kinnitusega iminapphoidja tuuleklaasile			Magneetilise kinnitusega iminapphoidja

¹ 4-tollise ekraaniga on saadaval ainult Garmin Drive mudel
² Garmin DriveLuxe 5-tollise mudeli ekraani lahutusvõime on 800 × 480 pikslit
³ 7-tollise ekraaniga mudelit ei ole saadaval Garmin Drive baasvariandile
⁴ TMC liiklusinfo vastuvõtjaga mudelitel on tasuta liiklusinfo üle FM raadio [kaart]
⁵ DriveSmart, DriveAssist ning DriveLuxe mudelid kasutavad Garmin Live Traffic teenust läbi nutitelefoni. Eeldab aktiivset internetiühendust [kaart]
⁶ DriveLuxe versioonil on lisaks eelnevale kahele ka HD Digital Traffic liiklusinfo vastuvõtjat [kaart]
⁷ Liiklusinfo ning ohualade kuvamine ei tööta Eestis.
⁸ Garmini enda Cyclops™ Safety Cameras platvorm on tasuline ning ei kata Balti riike. Samas saab edukalt neid osta Kesk- ja Lääne-Euroopa jaoks ning kombineerida ka Garmin Connect infoga. Eesti uusim kiiruskaamerate fail käsitsi paigaldamiseks saadaval POIplaza lehel [lae alla siit]

Kogu see tabel veelkord lihtsustatult kokku võttes – Garmin Drive on samade kaartide ning hoiatusfunktsioonidega, nagu teised sama seeria mudelid. DriveSmart & DriveLuxe mudelile on lisatud Bluetooth ühendus ning viimasele veel omakorda ülimugav magneetiline kinnitus ja saledam metallkorpus. DriveAssist on samas sõidukaameraga DriveSmart mudel. Kõiki naviseadme mudeleid on saadaval kolmes erinevas ekraanimõõdus vahemikus 4–7″ ning LM (eluaegne tasuta kaardiuuendus) või LMT (kaardiuuendus + liiklusinfo vastuvõtja) versioonina. Üldjuhul on kõik mudelid varustatud 45 Euroopa riigi kaardiga, Ida-Euroopa soodsamal versioonil on lihtsalt eelpaigaldatud kaartide arv piiratud 22 Kesk-Euroopa ja Ida-Euroopa riigiga.

Drive seeria naviseadmetest esimesed kaks ehk Drive ja DriveSmart on vaat et pea identsed. Esiküljel on ekraan kaetud läikiva klaasiga, ulatudes pea äärest ääreni. Tagaküljel on suur kõlar, tuuleklaasikinnituse pesa, mälukaardipesa, miniUSB pesa ning toitelüliti. Väliselt ainsaks erinevuseks DriveSmart seadmele on esiküljel olev mikrofoni avaus. Viimane on samamoodi ka DriveAssist esiküljel. Laias laastus ongi esimesed kolm mudelit eestpoolt vaates pea identsed. DriveAssist mudeli unikaalne omadus tulebki tagumisel küljel välja – tuuleklaasi kinnituse pesa on teise kujuga ning keskele maandatud ka sõidukaamera.

Garmin Drive & Garmin DriveSmart naviseadmed

DriveLuxe, mis oma funktsionaalsuselt sama mis DriveSmart, on hoopis teistsuguse disainiga. Plastkorpus on asendatud metallkorpusega, seda tehtud natuke saledamaks ning mis kõige olulisem – tuuleklaasikinnitus on asendatud mugava magnethoidjaga. Teisisõnu – kui teisi Drive seeria autonavisid tuleb klambrist lahti päästa, mis võrdlemisi tülikas, siis DriveLuxe tuleb mugavalt dokist lahti. Esimeste puhul kinnitub USB kaabel otse naviseadme taha, DriveLuxe puhul ühendatakse laadija dokki ning sealt juba vool seadmesse edasi.

Garmin DriveAssist naviseade

Tehniliselt on seadmetel veel üks suur erinevus – ekraani diagonaal & lahutusvõime. Pannes kõrvuti kaks sama ekraanimõõduga kuid erineva lahutusvõimega seadet, on vahe silmnähtav. 800 × 480 pikslit on ikka väga selge, detailne ning parema kontrastiga. Esmalt võib mõelda küll, et egas autonavi puhul vahet pole mis lahutusvõimega – tegu naviseadmega mitte nutitelefoni või tahvliga. Tegelikult omab see ikkagi tähtsust – mida kergemini ning kiiremini sa tihedas liikluses vajaliku info omandada saad, seda vähem on su pilk teelt pööratud.

Garmin DriveLuxe naviseade

Garmini naviseadmete kaardid ning kasutusloogika ei ole viimaste aastate jooksul oluliselt muutunud – samane City Navigator® NT kaardiplatvorm, mida Garmin nüviCam naviseadme ülevaates tutvustasin, on ka Drive seeria juures kasutusel. Veider Garmini navigeerimisrakenduse ning kaardiplatvormi juures – paljud aspektid mida ma nüviCam juures südamest põlgasin, on uue seadme / tarkvaraversiooni juures ära parandatud. Samas on ka omajagu neid häirivaid külgi jätkuvalt seadmetega kaasas.

Leiame sihtkoha

Garmini sihtkoha otsimise loogika ei ole kohe üldse nii intuitiivne, kui näiteks Google Maps või Waze nutirakendustel. Nii naljakas kui see ka pole – täpselt süsteemile pihtasaamine eeldaks eelnevalt kasutusjuhendi lugemist. Instinktiivselt “Kuhu?” nupule vajutades ning “Aadress” valides upud keerukasse otsingumenüüsse nagu Alice jäneseurgu. Jah, see ei ole nii psühhedeelne, kuid kergelt skisofreenilise tunde tekitab siiski. Mõistlikum oleks ekraani ülaservas vabaotsingut kasutada – tänavat ja majanumbrit sisestades saad kiirelt ka asula määratud ning teel sa oledki. Samas variandis toimib ka ettevõtete, kohvikute jms otsimine, kuid kahjuks kasutab see natuke iganenud Foursquare andmebaasi – elementaarsed asjad, nagu näiteks Photopointi esinduskauplused leiad üles, kuid näiteks uusi söögikohti Kvartalis see lihtsalt ei tunne. Ning, kõik muud aadressivalikud võibki sisuliselt ära unustada, kuna need 2016. aasta kontekstis lihtsalt enam ei toimi.

Häälotsing on Garmini seadmetel väikeste kiiksudega. Esiteks saab seda kasutada ainult läbi nutiseadme – Smartphone Link⁹ rakenduse kaudu. See on küll väga tore, kuid see vajab kõva õppimist. Mina kasutan selleks näiteks nii Waze kui Garmin platvorme – teinekord jääbki hääljuhendamine peale ning siis naerame kollektiivselt värdhäältuste peale. Lõpuks jääb meelde, kuidas keelesüntesaatoril meeldib kohalikke tänavanimesid ette lugeda – just siis saadki selgeks selle, kuidas hääldada kohalikke tänavaid (emm en tiid ja pii es tiid tähistavad kaardil mnt ja pst ehk maanteed ja puiesteed). Sarnaselt Waze’ga – kui kodupunkt salvestatud, siis “Home” leiab ikka üles.

Marsruudi planeerimine

Marsruudi planeerimisel pikka peatust tegemata – erinevaid piiranguid saab eelnevalt navirakendusele tutvustada ning enne sõitu ka oma muudatused sisse viia. Viimane ongi suurem positiivne uuendus, mis Garmini naviseadmetel märganud olen – sõidu planeerimise järgus saab ühe sõrmeliigutusega määrata mis teed või tänavat mööda / mis punktist läbi peaksin sõitma. Sedasi annab juba ette planeerida pidevalt umbes oleva tänava vältimist. Lihtne ja loogiline.
Tegelikult võidki niimoodi Pärnust Tallinnasse sõidu markeerida kasvõi tutvu-Eestimaaga ringreisina läbi Kallaste. Siit lisapunkt Garminile – uus tarkvara teeb elu palju mugavamaks.

Sõidu ajal

Garmin on viimaste tarkvaraversioonidega algoritmidesse teatud muudatused sisse viinud ning see on äärmiselt positiivne. Enam ei karju naviseade pool õhtut minu peale, et ma peaks ümber pöörama – suhteliselt kiirelt allub targema mõistusele ning teeb marsruudis korrektiivi vastavalt eesolevatele võimalustele. Samas, rohkem kui harva suudab Garmini CityNavigator kaardisüsteem täielikult rappa panna. Sõidan mööda tänavat mis omal kohal vähemalt aastast 1985 – asfalteeritud, kaartidel ja puha. Ning siis on tänavalõpp puudu ning suunatakse teise valla otsa, et saaks edasi sõita. Halloo, 50 meetri koduni, mismõttes. Selliseid apse kombineerides jätkuvalt aeglase kaardiuuendusega ning siis sa mõistad, et teinekord on mõistlikum nutiseadme või arvutiekraanilt täpne teekond üle kontrollida.

Paljulubatud sõiduridade abi ning ristmike eelvaated kahjuks siinpool Euroopa otsa kõige paremini ei toimi. Tartu maantee ja Liivalaia ristis näitas mis reale hoida, kuid eelnevalt Järvevana või Peterburi tee otsapeal jättis Garmin mind omapäi. Tegelikult võiks see juba peale Koset hakata näitama, et mis ridadel tasub olla ning kus mitte – sarnaselt sellele, nagu Sygic nutirakendus on mind juhendanud.

Seekordsel testiringil suutsin ka hääljuhendamise Garmini seadmest leida – seegi siis mõeldud DriveSmart ja kangematele mudelitele. Vajalikud fraasid toas selgeks õpetatud ning maanteel avastad, et Garmin ikka ei saa sinust aru. Sai siis kerge rehvimüra ja tuulekohina taustal uuesti üle õpetatud (kasuta kaardilugeja abi, nii turvalisem) – nädala sai Garmin minust aru ning nüüd vist mingi aktsient külge tulnud – jälle enam ei reageeri. Ehk et – funktsioon on nii ja naa – vahepeal töötab, vahepeal mitte.

Kaardid – täpsus ja uuendamine

Siinkohal teen avaliku pöördumise iga naviseadme kaarditootjate poole: palun rebige leht Google mänguplaanist ning rakendage see. Enam ei ole võimalik eelmise sajandi lähenemist rakendada, kus ainukeseks konkurendiks olid paberkaardid ning ka need juba välja andes aegunud. Kui tänapäeval suudab Google või Here Maps jms enda andmebaasi päeva-paari või nädalaga uuendada, siis milles on teie probleem? Erinevalt Waze või Here Maps rakendusest maksame teile ju sadu eurosid seadme eest, kuid saame kordi kehvema teeninduse osaliseks. Teisalt suudab aegunud info ka segadust tekitada. Üle-eelmise aasta suvised teesulud ja tõkked on kaardi peal ning suunab väga ilusast teelõigust mööda kuna seal väidetavalt remont. Mõnikord on hea ikkagi nutitelefoni kõrval kasutada. Seda ma peangi tänapäeva naviseadmete kitsaskohaks number üks – ei suudeta ajaga kaasas käia.

Teisalt – uuendamine käib ikka mugavalt Garmin Express rakenduse kaudu – see tuletab ise arvutis meelde, mil uued uuendused saadaval. Sealtkaudu saab ka lisakeeli lisada ja palju muudki.

Lisafunktsioonid teevad tihedas liiklusvoos navigeerimise turvalisemaks?

Kiiruskaamerad on tänapäeval mooduvärk, mida peetakse kas siis riigi rahakoti täitjaks, annetuspostiks või… igatahes, ära kihuta – see on siililegi selge. Teinekord tahaks ikkagi teada, kus möödasõitu mitte teha – Garmin kasutajaga Maarjamaal seda infot ei jaga mitte mingise hinna eest. Mujal Euroopas aga saad lisaraha eest seda teha. Õnneks on veebist kaamerate asukohad huvipunktina / lisainfoga koos võimalik tasuta alla laadida – kolmanda osapoole lehelt.

Kõikide Bluetooth ühendusega Drive seeria seadmed saaksid lisainfot ka Garmin Smartphone Link rakenduse kaudu – lisaks siis TMC ning HD Digital Traffic liiklusinfo vastuvõtjale. Esimene neist võiks ju potentsiaalselt Eestis toimida, kuid kahjuks on välja jäetud. Viimase kahe jaoks ei hakanud jällegi spetsiaalselt teispoole lahte minema, kuid kuulduste kohaselt toimetavad korrektselt.

⁹ Ei leidunud kusagilt kohta, kustkaudu saaks otse naviseadmesse rääkida sihtkoha / tänava sisestamiseks.

Lisame kaamerad tahapoole 

Kõikidele uuematele Garmini naviseadmetele on võimalik lisada BabyCam tagumise istme kaamera ning BC-30 tagurduskaamera. Viimane on eriti mugav linnatingimustes, kus paralleelparkimise jaoks on varus ainult mõned sentimeetrid või kaubanduskeskuse parklas keegi tuimalt 4 koha peal samaaegselt parkides vähe ruumi alles jätab. Kui nüüd ainult saaks selle kaamera ühendada ka rooli asendisensoriga ning kuvada täpne liikumistrajektoor ekraanile.

Bluetooth funktsionaalsus on tegelikult ühine nii DriveSmart, DriveAssist kui DriveLuxe naviseadmetele. Mida see siis autojuhile annab?

Esiteks – võimalus kasutada naviseadet käed-vaba seadmena ehk kõnesid pidada telefoni kotist välja võtmata. Iseenesest on see turvaline, kui helistaja info kenasti ekraanil näha ning rääkimise ajal käed vaba. Samas ei ole see turvaline, kui sa pead pidevalt karjuma, kuna teine pool mingil põhjusel sind ei kuule. Korduvalt tekkis ka automaatse ühenduse loomise ning käed-vaba seadme profiili lülitamisega probleeme – kuvas et keegi helistab, kuid kõne ise toiminud.

Teiseks – naviseadme ekraanile on võimalik kuvada rakenduste teavitused. Väga mugav oli iseenesest näha seda, et e-kiri saabus sellelt kolleegilt, Slackis kellegi sõnum või Facebook Messenger teavitab uuest vestlusest. Miks see siis parem või turvalisem? Sest niimoodi ei olnud vajadus telefoni piiksumise peale otsida – nägid ära kes ja sõitsid turvaliselt edasi. Miinuskülg selle juures? Alati ei ühenda end automaatselt.

Maarjamaal ei toiminud ei kiiruskaamerad, liiklusinfo ega muud sellised lisad, mistõttu neid ei oskagi kommenteerida. Mida aga veel saab kommenteerida – Here Maps Garmin Smartphone Link rakenduses oli kuidagi nuditud ning mitte nii mugav kui muudes rakendustes.

Pardakaamera ehk sõidusalvesti või autokaamera lisamine naviseadmele on igatepidi teretulnud nähtus. Seda just kontekstis, kus tuuleklaasil juba on üks seade ning eraldi autokaamerat nagu vaatevälja toppida ei taha. Teisalt – nii kindlustusjuhtumite kui 15 minuti kuulsuse seisukohalt on autokaamera üks väärt abimees.

Autokaamera talletab videot nagu autokaamera ikka – FullHD või HD formaadis. Päris IR öörežiim puudub, kuid vähegi korralikemate esituledega ei tohiks ka öösel probleeme tekkida. Lisamugavusena on juurde pandud ka automaatne videosalvestus, tsükliline salvestus ning õnnetuse automaatne tuvastus. Äkkpidurdus tühjal teel ei äratanud automaatset õnnetuse tuvastust, kuid hulkuva kassi peale arvas juba õnnetusjuhtumiks olevat (kass autoga kokku ei saanud ning jäi terveks kusjuures). Samamoodi tuletab tagant otsasõidu hoiatus meeldivalt meelde, et hoia pikivahet ning foori all annab märku mil autod ees liikuma hakkavad. Häirima jäi küll sõidurajalt kõrvalekaldumise hoiatus – kord karjus rööbaste peale, teinekord ei reageerinud telgjoonele. Siiski, Garmin näitab head initsiatiivi ning tulevikus võiks see ju iga naviseadme juures olemas olla.

Click here to view the embedded video.

Click here to view the embedded video.

Click here to view the embedded video.

Mis küll DriveAssist juures kergelt vanduma ajas – kinnitus tuuleklaasile on klambriga ning liigend natuke pehme – iga kord kui naviseade korra klaasilt ära käis, tuli kaamera õiget suunda uuest sättida kuna hoidja nurk muutus.

Kui sa autokaamerast lugu ei pea, siis DriveLuxe on just see kõige õigem variant. Miks, sa võid küsida. Ei, ma ei pea lugu metallümbrisest või luksuslikust disainist. Ma pean lugu mugavast magneetilisest dokist – toitekaabel läheb tuuleklaasi kinnituse külge ning naviseade ise kinnitub tugevate magnetitega dokile. Ei ühtegi kaabliga mässamist naviseadet klaasilt haarates, ei mingit klambritest lahtivõtmist või tagasi sobitamist. Lihtne, kiire ja mugav. Järgmiseks võiks olla ju DriveAssist Luxe versioon, mis ühendaks kõik mugavad funktsioonid ühte.

Eraldiseisvast GPS seadmest ülevaadet kirjutades tuleb paratamatult ette võrdlus nutiseadme navirakendustega ning seda on ka siin näha. Siiski on auto GPS seadmetel oma suured eelised ning just seetõttu me nende poole rohkem vaatamegi – parem vastupidavus suures kuumas auto esiklaasi all, lihtsam igapäevane kasutamine (klaasile – kindalaekasse – klaasile) ning robustsem lähenemine. Teisalt, 21. sajand trügib igasse eluvaldkonda hoogsalt sisse ning “pidevalt ühenduses” lähenemine on nutitelefonide navirakendused toonud arengukurvis teatud aspektides eespoole – seda just informatsiooni hulga, uuenduste kiiruse ning lisafunktsioonide näol.

Siiski – ülekuumenenud autonavi ei ole vaja taskusse toppida, erinevalt telefonist. Ei mingeid “laadimisjuhe taha, tuuleklaasile” mässamist ega vajadust naviseadet autost lahkudes iga kord kaasa võtta – need annavad teistpidi suure eelise eraldiseisvatele navidele. Igal platvormil omad head ja vead.

Tegelikult oleks kõige parem naviseade vist selline, mida sa saad mugavalt enda auto tuuleklaasile kinnitada ning kasutada Android Auto või Apple CarPlay funktsionaalsust. Aga see selleks.

Tulles Garmin Drive seeria juurde. Tootekontseptsioon on Garminil hea – võtame mugava naviseadme ning paneme hulgim lisafunktsioone lisaks. Need kohad, kus Maarjamaal Garmin hääta jääb – ma kujutan ette, et kusagil Lääne-Euroopas on liiklusinfo ning nutitelefoni ühendusega palju rohkem peale hakata. Samamoodi on väga teretulnud nähtus panna autokaamera navi sisse, hoides niigi kitsast vaatevälja natuke puhtamana.

Võttes kokku kogu seeria positiivseid ja negatiivseid aspekte ühe nimekirjana, saaks sellele läheneda järgnevalt:

+ Selge ekraan, eriti suurematel seadmetel & kõrgema lahutusvõimega
+ Valjud ja selged hääljuhised
+ Integreeritud Bluetooth ühendus enamus mudelitel [DriveSmart, DriveAssist, DriveLuxe]
+ Autokaamera & naviseade kaks-ühes lahendus [DriveAssist]
+ Mugav tuuleklaasikinnitus [DriveLuxe]
+ Marsruudi planeerimine & sihtkoha leidmine
- Puudulik hääljuhendamine
- Kaartide uuendamine & täpsus
- Kiiruskaamerate info eraldi raha eest / ei ole saadaval Eesti omi
- Ohutusabi funktsionaalsus ja töökindlus [DriveAssist]
- Bluetooth ühendus mitte nii töökindel [DriveSmart, DriveAssist, DriveLuxe]
- Ebamugav tuuleklaasikinnitus [Drive, DriveSmart, DriveAssist]

Garmin Drive naviseadmed
Kõige lihtsamat Garmin Drive seadet soovitan ainult siis vaadata, kui soovid autosse eraldiseisvat naviseadet ning kohe kuidagi ei oska ühendusest telefoniga kuidagi lugu pidada või puudust tunda. Ehk – ei ole suur nutisõber, paberist kaardilahendus on end ammendanud või igivana naviseade otsa andmas, kuid liikuda vaja.

Garmin DriveSmart naviseadmed
Hea lisaväärtusega naviseadmed, mis õigustavad end tihedalt autoroolis leidva juhi käes kiirelt. Bluetooth ühendus telefoniga on tänapäeva “pidevalt ühenduses” kasutaja jaoks sisuliselt hädavajalik. Samas – kui sa juba siia suunas vaatad, siis võta pigem mugavama dokiga DriveLuxe.

Garmin DriveLuxe naviseadmed
Sama mis DriveSmart puhul, kuid oluliseks lisanduseks on mugav magneetiline dokk. See omakorda teeb seadme tuuleklaasilt äravõtmise ning tagasi paneku väga lihtsaks ja mugavaks. Kui sa korra selle ära tabanud, kui mugav – ei soovi enam tagasi minna.

Garmin DriveAssist naviseadmed
Kasutad väikest linnaautot või istumise all hot hatch tüüpi liikur ning tuuleklaasil pinda vähe, kuid vajad nii naviseadet kui autokaamerat – DriveAssist on just sinule. DriveSmart funktsionaalsus ning mugav autokaamera kaks ühes teeb autojuhi elu palju lihtsamaks.

Kõige-kõige lõpuks võiks öelda, et esiteks – eraldiseisvast autonavist on palju kasu. Seda eriti siis, kui sõidad väga pikki otsi või astud tihti autost välja ning telefon peab ligi olema. Samamoodi on see hädavajalik kuumemal ajal reisides, kuna telefon kuumeneks liiga kiirelt üle.

Teisalt, ära panusta 100% Garmini kaartidele – väga tundmatusse kohta minnes ole julge ning kiika tahvlis või nutitelefonis korra sama teekonda. Mõnikord võib see sind päris suurest ringist säästa.

Kolmandaks, kui juba Drive seeria poole vaatad, siis vali pigem DriveAssist autokaamera lisafunktsionaalsuse pärast või DriveLuxe mugava tuuleklaasikinnituse pärast. Ning kui juba valimiseks läheb, siis suurem, kõrgema lahutusvõimega ekraan teeb igapäevase kasutuse väga palju mugavamaks.

• Garmin Drive autonavid Photopointis
• Garmin DriveSmart autonavid Photopointis
• Garmin DriveAssist autonavid Photopointis
• Garmin DriveLuxe autonavid Photopointis

Binoklite kasutusalasid on mitmeid ja üheks populaarseimaks valdkonnaks, kus binoklita pole võimalik elada, on linnuvaatlus. Paljud küsivad, milline on parim linnuvaatlusoptika: mis võiks olla binokli suurendus, objektiivi läbimõõt ja mida võiks veel tähele panna? Üheks eeskujuks saab tuua Pentax ZD 10×43 WP binokli. Pentax on binokleid tootnud alates 1932. aastast, kui valmistati esimesed binoklid ja sihikud sõjatehnika tarbeks. Pärast 1960ndaid kogusid populaarsust Zeissi-Leitzi loodud katusprismaga (roof prism) binoklid, sest olid võrreldes porroprismaga oluliselt kompaktsemad ja seda on nad siiani. Ka siin käsitletav Pentax ZD 10×43 WP on katusprismaga binokkel.

Valides lindude vaatlemiseks binoklit tuleks kõigepealt silmas pidada binokli suurendust ja objektiivi läbimõõtu, samal ajal aga mitte unustada binokli konstruktsioonis kasutatud klaaside kvaliteeti ja vääristust – viimaseta ei ole võimsa suurenduse ja objektiiviga midagi teha, sest pildi kvaliteet on halb. Lindude vaatlemiseks on valgusjõuline ja terav pilt iseäranis olulised omadused, sest määramistunnused puudutavad iga sulestiku detaili: täpne värvus, kuju, proportsioonid jne. Kui rahakott ei luba, siis pigem eelistada veidi väiksema suurendusega binoklit (nt 8×), millel on hea kvaliteediga optilised klaasid: soovitavalt täielikult mitmekihilise vääristusega (Fully multi-coated). Valdavalt kõik Pentaxi binoklid alates odavamast U-seeriast kuni Z-seeria tippmudeliteni on vääristatud läätsedega. Käesolev binokkel on pärit Z-seeria mudelite seast, mida iseloomustab parim võimalik kvaliteet Pentaxi binoklite hulgast. Nimetatud seeria suurendused ulatuvad alates 8× kuni 10× ja objektiivide läbimõõdud algavad 43 mm kuni 50 mm.

Kui kõikuda porro- ja katusprismaga binokli vahel – kumb on parem? – siis sellele küsimusele ei saa üheselt vastata. Samade näitajatega porroprismaga binokkel võib olla oluliselt soodsam kui katusprismaga binokkel, kuid katusprisma kasuks kõneleb selle väiksus ja pisut suurem põrutuskindlus. Mõnele võib porroprismaga binokkel tunduda käes hulga mõnusam, teisele jällegi mitte. Ise eelistan katusprismaga binoklit selle kompaktsuse tõttu ja et ma oma tehnikat kaldun rohkem loksutama, siis valin võimalikult vastupidava vahendi.

Pentax ZD 10×43 WP binokkel on 10× suurendusega ja 43 mm objektiiviga, mis on linnuvaatleja seisukohast väga head näitajad. Üldiselt sobivad linnuvaatlemiseks kõik binoklid alates 8× kuni 10× suurenduseni, sealjuures peaks tähele panema, et mida suurem on suurendus, seda väiksemaks muutub binokli valgusjõud ja vaateväli. Ehk siis näiteks 8× suurendusega binokkel, millel on 42 mm objektiiv, on veidi valgusjõulisem ja vaateväli mõni kraad suurem (7,5°) võrreldes 10×43 binokliga (vaateväli 6°). See, mis on sinu jaoks oluline, on sinu enda otsustada: kas veidi laiem vaateväli, valgusjõulisem või parem suurendus. Kõik omadused on head ja väärtuslikud, kuid paratamatult tuleb teha mõne parema omaduse arvelt kompromiss teise omadusega.

Nagu öeldud, siis kõik Pentaxi U- kuni Z-seeria binoklid on vääristatud klaasidega. Vääristamata klaasi pind peegeldab sellesse otse sisenevast valgusest tagasi 8 või isegi kuni 15% olenevalt klaasi materjalist ja see protsent suureneb vastavalt valguse langemisnurga suurenemisega. Kui klaase ei vääristataks, siis okulaarini jõudev valgushulk oleks kahetsusväärselt väike, arvestades, et binokli konstruktsioonis on erinevaid klaaspindu rohkem kui üks. Seega, kui optika on täielikult vääristatud – kõik optiliste klaaside pinnad on vääristusega – siis seeläbi väheneb valguse kadu ja optikal on parem valguse transmissioon. Tulemuseks on eredam pilt.

Pentaxi teine pluss on asfäärilised läätsed. Asfäärilisi läätsi kasutatakse nii binoklites kui ka fototehnikas, vähendades sfäärilist aberratsiooni ja teisi optilisi moonutusi. Sfäärilist aberratsiooni tekitab asjaolu, et läätse erinevates osades – keskel vs servades – murduvad valguskiired erineva nurga all ja seetõttu ei koondu nad ühes punktis (fokaalpunktis). Selle tulemuseks on ebaterav pilt. Selle efekti vähendamiseks on hakatud tootma asfäärilisi läätsi, mille kujust tingitult koonduvad valguskiired enam-vähem samas punktis. Üldiselt on asfääriliste läätsede tootmine kallis ja pigem eelistatakse kasutada mitut läätse, mis samamoodi vähendab vaatepildi ebaselgust. Samal ajal muudab mitme läätse kasutamine tehnika raskemaks.

Pentaxi välised klaaspinnad on kaetud õli- ja vetthülgava kihiga, mis kergendab oluliselt ka optika puhastamist. Tegemist on suure plussiga, sest binokli klaase tuleb aeg-ajalt ikkagi puhastada ning kui puhastamisprotseduuride teostamine on raske, siis kujuneb sellest kaunis tüütu tegevus.

Lisaks eelmainitud omadustele – suurendus, objektiivi läbimõõt ja optilise klaasi kvaliteet – on oluline ka veekindlus. Kõik Pentaxi binoklid, mis on veekindlad, on üldiselt tähistatud märkega WP (waterproof) ja nende korpus on täidetud lämmastikuga, mis ei lase optikas tekkida korrodeerumist ja hallitust (viimane on ilmselt minevikku jäänud probleem).

Pentax jätkab oma parimate binoklite seerias tavapärast joont: tumerohelist värvi kummeeritud korpuses katusprismaga optika. Kummeeritud korpus takistab binoklil libisemast, püsib käes mugavamalt ja lisaks sellele suurendab antud omadus binokli põrutuskindlust. Põrutuskindlust ja mugavust lisab ka katusprisma kasutamine porroprisma asemel. Sealjuures tasub siiski binoklit ettevaatlikult käsitleda, sest nagu igasugune optiline tehnika, nii ka binokkel ei talu kõrgelt kukkumisi.

Võrreldes vanema Pentaxi mudeliga, milleks on minu vana 8×42 DCF CS (fotol paremal), on kasutatud veidi voolujoonelisemat disaini. Mis aga kohe silma jääb, on dioptriketta paiknemine mitte teravustamisketta vahetus läheduses, vaid paremal okulaaril. Lisaks sellele on dioptriketas lukustatav võrreldes vanema mudeliga. Tegemist on teretulnud edasiarendusega, sest teravustamiskettaga kõrvuti asetsev dioptriketas, mida pole võimalik lukustada, tekitab rohkelt ebamugavaid olukordi.

Välitööde binoklil on okulaaride vihmakaitse kõige vajalikum asi, selle puudumisel peab end korduvalt kiruma – okulaaride vihmapiiskadest pidev kuivatamine on ebamugav ja kriitilises situatsioonis kaheldav ettevõtmine, sest see veerand minutit võib kujuneda otsustavaks mõne linnuliigi tuvastamiseks ja/või kaotamiseks. Pentaxil on lisaks okulaaride vihmakaitsele olemas ka objektiivide katted, mis on kinnitatud statiivikruviga binokli kere külge. Vajadusel saab need ka eemaldada, ma ise neid üldjuhul ei kasuta. Binoklit on võimalik asetada ka statiivile või üksjalale, kasutades selleks spetsiaalset Pentaxi binoklite tarbeks loodud statiiviadapterit. Statiiviadapter tuleb kruviga kinnitada binokli kahe objektiivi vahele. Helikoidselt väljakeeratavad okulaarid on tunduvalt mõnusamad kui vanemal binoklil, samas väga olulisi erinevusi siinkohal välja ei saa tuua.

Kaelarihmaga on seekord rohkem vaeva nähtud ja lastud teha ristipidiseid topeltõmblusi nendes kohtades, kus seda ka vaja on: olen oma vana binokli kaelarihma mõlemat kinnitust pidanud parandama, sest need on ühendustest lahti tulnud. Pentaxi Z-seeria binokli puhul ei tohiks seda probleemi tekkida, vähemalt kui visuaalselt hinnata rihmade vastupidavust. Kui linnuvaatlusega aktiivselt tegeleda, siis soovitatavalt tuleb kaelarihm üldsegi eemaldada ja hankida korralikud “traksid”, mis ei sooni kaela. Pärast paaritunnist vaatlemist tekib tugev vastumeelsus kaelasrippuvate esemete suhtes ja kui aus olla, siis see võib kujuneda reflektoorseks.

Pildikvaliteet on Pentax ZD 10×43 WP binoklil hea. Võrreldes Pentaxi ZD binoklist avanevat vaadet oma vana Pentaxiga, siis võib märgata väga kerget toonierinevust: vana binokkel kuvab veidi soojema alatooniga pilti, samas kui Z-seeria binoklipilt omab külmemat varjundit. Vaateväli on mõlemal selge ja terav ning olulisi pildimoonutusi ei tuvasta.

Z-seeria binokli puhul on Pentax parandanud mõningaid tehnilisi küsimusi, muuhulgas dioptriketta üleviimine paremale objektiiviteljele ja selle lukustamisvõimaluse tekitamine – oluline detail, mida ei saa kuidagi alahinnata –, lisaks suurendanud kaelarihma vastupidavust ning uuendanud/lisanud vääristusi. Pildikvaliteedi osas väga suuri erinevusi ei leia, ka vana Pentax on jätkuvalt tasemel, samas kasutusmugavuse poolest edastab Z-seeria binokkel mu vana binoklit paari olulise täiendusega.

Pentaxi ZD 10×43 WP binokli plussid-miinused:

+ Katusprisma teeb binokli kompaktseks
+ Kummeeritud korpus, mis tagab parema haarde ja lisab põrutuskindlust
+ Ilmastiku ja veekindel, lämmastiktäitega korpus
+ Okulaarikatete olemasolu
+ Lukustatav dioptriketas vältimaks probleemide tekkimist (suurim pluss üldse)
+ Pildi kvaliteet väga hea
- Okulaaride kate kergemast plastikust, mis võib aktiivsel kasutamisel puruneda
- Teravustamisketas suhteliselt jäik, mis võib (aga ei pruugi) kasutamise järgselt “pehmemaks” minna

• Pentax ZD 10×43 WP binokkel Photopointis

• Kõik Pentaxi binoklid Photopointis

Autokaamerad on sellised tehnikavidinad, mis on mind seni täitsa külmaks jätnud. Ma tõesti ei oska sõrme just sellele kõige suuremale tegurile peale panna, kuid kahtlustan paari neist. Esiteks – autokaamerad on tihti piisavalt suured, säravate ekraanidega ning risti-põiki jalus, piirates sellega vaatevälja. Teiseks – pikal sõidul on ikkagi Waze või naviseade juba tuuleklaasil juhendamas ning tulemuseks voolupesade või USB pesade puudus. Või on selleks teguriks miski muu, miks ma seni ei ole autosse püsivalt ühtegi videoregistraatorit jätnud. Igatahes, Prestigiolt ühe näidiseksemplari saabudes otsustasin autokaameratele võimaluse anda ning testida natuke pikemalt kui pool tundi seda oma autos.

2016. aastal on autokaamerad ka Maarjamaal vist piisavalt levinud nähtused – olgu selle populariseerijaks siis “Võimalik ainult Venemaal” telesaade või FailArmy naljavideod – päris ühest vastust on vist raske leida. Samas, kuna meil ei ole nii kohutav liiklusolukord, võib tekkida küsimus – kas mul seda ikka vaja on. Tegelikult ongi nii, et Maarjamaal ei ole autokaameraga soodustusi – liikluskindlustus selle arvelt veel soodsamaks ei lähe ning lokkavaid kindlustuspettusi jalakäiate poolt ei eksisteeri (mis põhjusel autokaameraid idanaabri juures enamuses kasutatakse). Samas teeb autokaamera olemas olu ikkagi õnnetuse järgselt nii kindlustuse, Politsei kui ka sulle ette keeranud autojuhiga suhtlemise lihtsamaks. Seda just seetõttu, et kõik on selgelt näha ning valestimõistmine on välistatud. Teiseks võimaldab autokaamera saavutada 15 minutit kuulsust YouTube’s tänu peavoolumeedia klikisõltuvusele. Seetõttu võikski järeldada, et kui oled ikkagi tihe liikleja, siis võiks üks autos olla ning pilku teel hoida.

Prestigio Roadrunner 506 on autokaamera nagu üks autokaamera ikka – FullHD videosalvestusega autokaamera, mil integreeritud mikrofon, liikumisandur, automaatne õnnetuse tuvastus, tsükliline salvestus, 2-tolline ekraan. Andmed salvestatakse mälukaardile, aku peab vastu 20 minutit. Ehk paberil selline keskmine autokaamera. Samas, vaadates selle kaamera soodsat 69-eurost hinnasilti – täiesti arvestatav tulem.

Nagu näha – paberil ei ole sest kaamerast midagi erilist. Kuid mis on siis see, mis sundis mind pead pöörama ning ühele neist võimalust andma? Vastus on tegelikult lihtne ning peitub järgmises peatükis.

Nagu ma ülevaate alguses ütlesin – olen igasuguseid autokaameraid vältinud tihti kasutusmugavuse pärast. Kaamera võib väike olla, kuid kui selle 2-tolline ekraan särab ka öise sõidu ajal vaateväljas – vot see ei ole enam kõige mugavam variant. Samamoodi jääb ju häirima see, kui kaamera nii suur ja lai, vaateväljal jalus, toitekaabel jalus (sest laadija ning kaabel on ühes tükis ning saba lühike) ja kõige lõpuks tuuleklaasilt kindalaekasse peitmine raskendatud (seda siis kinnituse pärast klaasile ning toitekaabel tihti peidus). Prestigio Roadrunner 506 on siinkohal suur erand.

Esimene väga suur asi selle kaamera juures – selle disaini kohta võib öelda voolujooneline. Selle asemel, et mõõtmetes kõrgusesse või laiusesse suruda, piirdutakse hoopis sügavuse kasvatamisega. Tulem – kaamera ei torka silma ning ei jää ette. Teine asi – suurt häirivat ekraani ei ole. Või noh, ekraan on olemas, kuid see on kokkuklapitava disainiga. Kaamera vaatenurk paigas ning klõpsti ekraan kokku – enam ei ole seda kaamerat näha. Isegi, kui ekraani lahti jätad, lülitatakse see automaatselt vähese aja möödudes välja, kuna seda vaadet näed otse läbi tuuleklaasi kordi paremini. Tegelikult peakski autokaamera olema niivõrd kompaktne, et seda annaks näiteks peegli taha mugavalt ära peita ning sinna filmima jätta. Prestigio Roadrunner 506 päris peegli taha ei mahtunud oma sügavuse tõttu, kuid siiski peaaegu.

Kolmas asi, mis häirib tegelikult iga seadme puhul mis autos kasutusel – selleks on tihti jalgu jäävad kaablid ning ebamugavad ühendused. Roadrunner 506 puhul on tabatud ühe piitsaviibutusega lausa kahte kärbest. Esiteks kinnitub see autokaamera tuuleklaasi külge mugava magneetilise dokiga. Nii dokil kui kaameral on kinnituse pindadel kontaktid, mistõttu on võimalikuks osutunud toitekaabli kinnitamine otse tuuleklaasikinnitusele mitte autokaamerale. See omakorda tähendab seda, et kaamerat autost kaasa võttes ei ole vaja ühendada lahti ühtegi kaablit, ei ole vaja hiljem paika sättida vaatenurka – kõik on imekiire ja mugav. Samamoodi jättis positiivse mulje komplektis olev microUSB kaabel. See on nimelt piisavalt pikk, et kaabel kasvõi keskkonsoolis olevast voolupesast, jalge alt ning mööda A-piilarit üles tulles kenasti autokaamerani vedada – sedasi ei jää kaabel keset vaatevälja. Imelik, miks igal seadmel sellist saba kaasas ei ole.

Lisaks mugavale füüsilisele disainile ei ole selle kaamera tarkvara programmeerides insenerid liigselt hoogu sattunud – kõik omal kohal, lihtne ja loogiline. Mitte, et autokaamera menüüd väga tihedalt ette tuleks võtta või kaamerat seadistada. Siin ongi selle seadme suur mugavus – korra üles pandud, hoolitseb liikumisandur ise selle eest, et kaamera filmima hakkaks. Sedasi võibki pisike autokaamera tahavaatepeegli taha peitu jääda.

Ühe autokaamera videokvaliteet on kahe väga erineva otsaga asi. Ühest küljest – esmatähtis on see, et kaamera ees toimuv saaks videolindile (korrektsuse mõttes – mälukaardile) ning detailsus oleks piisav sündmusest aru saamiseks. Teisest küljest – 15 minutit kuulsust telffis tänu lugejavideole või juutuubi videokanali loomine – need nõuavad ikka sama head videokvaliteeti nagu Sony α7 Mark II või analoogne kaamera salvestaks. Prestigio Roadrunner 506 on kusagil nende kahe vahel – video detailsus on olemas, kuid jääb selgelt alla keskpärasele hübriidjaamerale või peegelkaamerale.

Click here to view the embedded video.

Sellest näidisvideost on näha, et tegelikult on kvaliteet täiesti piisav. FullHD videosalvestus 30 kaadri juures tagab täitsa okei detailsuse ning tagantjärgi saab aru kah mis värvi või marki see auto ikka oli ning mis asjaoludel antud situatsioon tekkis. Ehk et – täidab oma ülesande täitsa eeskujulikult.

Nuriseda võiks ju, et puudub öörežiim mis töötaks IR spektriosas mustvalget videot salvestades. Teisalt – selleks ongi ju autol esituled leiutatud. No hea küll, kui auto esituled valgustavad ainult paar meetrit auto ette, siis autokaamerast väga kasu ei ole. Teisalt, sellisel juhul ei ole mõtetki autokaamerasse raha investeerida, vaid korralikud pirnid esituledesse panna – annab nii sinu kui kaasliiklejate ohutusele palju juurde. Igatahes – esitulede valgusvihus on piisavalt hästi aru saada sellest, kas põder hüppas teele enda initsiatiivil või oli selle taga ikkagi karjavaimsus.

Mida tegelikult öelda ühe autokaamera ülevaate kokkuvõtteks? Videokvaliteet on täiesti OK ehk videoregistraatorite kontekstis kuldne keskmik, täites oma ülesande korrektselt ära. Suureks boonuseks saab selle juures just soodne – ainult 69 eurone hinnasilt ning fakt et selle hinna eest saab väga hea kasutusmugavuse. Ning kasutusmugavuse all ma mõtlen seda, et tülikas kaamera ei sära oma ekraaniga  keset vaatevälja öösel ja päeval.  Kui ma kunagi peaks üldse autokaamerat endale soetama hakkama, siis Roadrunner 506 oleks võimalike valikute nimekirjas eesotsas.

+ FullHD 25p/30p videosalvestus
+ Mugav magneetiline dokk
+ Klapitav ekraan, ei jää juhti segama
+ Kompaktne disain
+ Piisavalt pikk microUSB kaabel komplektis
- Keskpärane video öösel kasutades

• Prestigio autokaamera Roadrunner 506 Photopointis 69 €
• Prestigio autokaamera Roadrunner 507 Photopointis 69 €

Nutivõrud ei saanud esimesel päeval sellist hoogu sisse, nagu rihmatootja tehtud Apple Watch nimeline nutikell või ülipopulaarse 90′date konsoolimängu uusversioon. Jah, teine neist on tegelikult paljud lõpuks liigutama pannud ning diivani mugavustsoonist välja rebinud. Sellegipoolest on nutivõrude evolutsioon ning areng käinud hoogsalt edasi, saanud hoogu ning uusi funktsioone erinevate nutikellade pealt ja… See toob meid Garmini nutivõrude teise põlvkonna – Garmin Vivosmart HR juurde.

Vivosmart HR on nutivõru, mis ühildab endas nii nutikellade, nutivõrude kui spordikellade parimad (ning ka osad halvimad) omadused ühte, pakkudes sellega kasutajatele unikaalset lahendust. Selles on olemas nii nutitelefoniga ühenduvuse võimalus – täpselt nii nagu nutivõrule kohane. Ekraan kuvab jooksvalt vajalikku infot, integreeritud pulsiandur jälgib et sa südant ilmaasjata ei valutaks või murraks, erinevad andurid käituvad personaaltreenerina lugedes kõik sammud kokku ning vajadusel tagant sundides. Loomulikult ka sisuliselt äratuskell käepeal. Mida enamat veel tahta.

Sellest nutivõrust rääkima hakates on mõistlikum alustada just selles populaarse fitness band kategooria funktsioonidest ehk millel kõigel see silma peal hoiab. Nendeks parameetriteks on läbitud päevane vahemaa, sammud, unekvaliteet, tegevusetus/passiivsus, trepist üles käimine / alla tulek, ja pulsisagedus. Põletatud kalorid omakorda arvestatakse sisestatud kehakaalu ning eelnevate mõõteväärtuste baasil.

Teine osa selle nutivõru funktsionaalsusest lähebki osaliselt nutikellade mängumaale tänu Bluetooth 4.0 LE ühendusele, mis hoiab ühendust ka Garmin Connect tarkvaraga sinu nutitelefonis. See omakorda võimaldab mitmeid erinevaid funktsioone – tarkvaras saab valida, mis rakenduste teavitusi saab nutivõru ekraanile kuvada – näiteks kellaaja ning kuupäeva, e-kirja päise, kalendriteavitused, siseneva kõne teavituse, SMS sõnumid, erinevad sotsiaalmeediarakendused. Ma kasutasin seda isegi näiteks Slack’i sõnumite kuvamiseks ning Twitteri postituste lugemiseks. Mis veel – nutivõru vibratsioonimootorit saab isegi äratuskellana kasutada. Tõsiselt, meeldiv vibratsioon randmel äratab voodist ainult sinu üles – laiutav beebi ning teises voodi otsas olev abikaasa ei pane seda üldse tähele (erinevalt lärmavast ja vibreerivast nutitelefonist öökapil).

Kolmas tahk nutivõrust on spordikella asendamine. See tähendab seda, et lisaks randmelt pulsi mõõtmisele üritatakse treeningrežiimis kiirust ning läbitud vahemaad välja arvutada. Kallimal Vivosmart HR+ versioonil on ka integreeritud GPS vastuvõtja, mis selle arvestuse väga lihtsaks teeb, kuid selles ülevaates me pluss versioonil pikemalt ei peatu. Samamoodi on need ka mingil määral veekindlad, pidades vastu vähemalt suurt vihmasadu, peale trenni dušši all käimist või vannis ligunemist.

Garmin Vivosmart nutivõrud ei ole minu jaoks võõrad – esimest Vivosmart versiooni sai mudeli väljatulekul kasutatud pea aasta, seega Vivosmart HR saabumisel oli rohkem äratundmisrõõmu kui avastamisrõõmu. Nimelt ei ole nutivõru uusversioon niivõrd revolutsioon kui evolutsioon – muutunud on lihtsalt rihma disain, lisandunud paar lisafunktsiooni ning nutivõru alla on endale pesa teinud ka optiline pulsiandur.

Igapäevast kasutusmugavust ning ka disaini vaadates ei ole Vivosmart HR üldsegi edev moevidin ning õrnema soo esindajad võivad sest pigem mööda vaadata. Kell on loomult pigem kohmakas, mittemidagiütleva välimusega, jäädes visuaalselt alla Polar A360 nutivõrule. Teine häirivam aspekt disaini juures, sarnaselt ka esimese põlvkonna Vivosmart nutivõruga, on selle kõrge profiil. Võru jääb särgi või pintsakuvarruka taha kinni, siis oled sellega oksa taga või “komistad” laua ääre vastu. Igatahes – kiirelt võib oodata ekraani väiksemat kriimustamist ning korduvat ehmatamist, kuna kusagile see jälle kinni jääb.

Ekraan on lihtsalt loetav nii ereda päikese käes kui pilkases pimeduses – võru tuvastab käe ülestõstmise liigutuse ning taustvalgustus lülitatakse automaatselt sisse. Tegelikult asendab see nutivõru väga edukalt ka käekella, kuna ekraan on kogu aeg sees / kell ekraanil. Ekraani omakorda saab seadista nii rõht- kui püstiasendis kasutamiseks, vastavalt kasutaja soovidele. Isiklikult leidsin küll klassikalist rõhtpaigutust natuke lihtsamini hoomatavana olevat.

Päevast-päeva võru randmel hoides võid armastada või vihata seda pidevat vibreerimist, kui ühendatud nutitelefonist teavitused võrru liiguvad. Mu kallis abikaasa vaatas mind korduvalt imelikul pilgul, kui ma juba ette teadsin kes helistab – olgugi et ma ise olin küünarnukini pahtliämbris ning telefon teises toas. Samamoodi on mugav randmel ära näha ka erinevad nutiteavitused. Kasutajal on võimalus Garmin Connect rakenduses ära määrata, mis rakenduste teavitused võrule edasi kantakse ning mida mitte – niimoodi saab välistada näiteks tüütud näoraamatus jagatavad testid või suhkrulaksu tähelepanuvajadus, samas jättes alles vajalikud e-kirjade või vestlusplatvormi sõnumite eelvaated. Tegelikult saab randmel näha ka hetkeilma või lähipäevade prognoosi.

Väga mugava funktsioonina leidsin ka Vivosmart HR nutivõru äratuskella. Nimelt, varasemalt olen ikka nutitelefoni pannud väikese pehmenduse peale öökapil – seda ikka selleks, et hommikul telefon liigset põrgulärmi ei teeks ning laseks teistel edasi magada. Garmini lahendus on veel parem – ainult nutivõru vibreerib hommikul sinu randmel – mitte keegi teine ei kuule ega märka hommikust äratuskella peale sinu.

Vivosmart HR on disainitud 24/7 käepeal hoidmiseks, mistõttu on see ka vee- ja põrutuskindel. Tootja märge veekindluse kohta on 5 ATM, mis omakorda tõlgendub veekindluseks kuni 50 meetri sügavusel. Pärismaailmas omakorda tähendab see seda, et snorgeldamise või ujumise ajal, rääkimata mugavast vannist või värskendavast duššist, ei tule nutivõru käelt võtta. Alles siis, kui veesuuskadega mööda Emajõge plaanid kihutada või Punases meres sukelduma lähed, on mõistlikum nutivõru käelt võtta.

Ääremärkusena – Vivosmart HR aku peab vastu ~ 5 ööpäeva, mis on mõned päevad vähem varasemast versioonist. Põhjuseks vast ongi pulsianduri lisamine. Samas on see ikkagi 3 päeva rohkem kui keskmisel nutikellal – igatepidi tubli tulemus.

Nutivõru ei ole ainult nutikella asenduseks ning Garmin Vivosmart HR täidab edukalt ka spordikella funktsioone. Integreeritud kiirendusmõõtja suudab päris arvestatavalt samme lugeda ning mürafiltreerimise algoritmid on uues põlvkonnas oluliselt parendatud. Enam ei ole autoroolis võimalik Tartus pealinna sõites 2500+ sammu üles korjata, kuid arvuti taga ülevaadet kirjutades neid kogunes ikkagi 50+. Üldjuhul laias laastus saab siiski enam-vähem õige numbri päeva lõpuks.

Aktiivsuse jälgimise ning sammude lugemise juures hoitakse silma peal ka kandja passiivsusel. Selle jaoks kuvatakse isegi eraldi riba, mis tublisti kasvab kui pikalt ühele kohale jääb. Riba täis, vibreerib võru meeldivalt randmel ning käseb liigutada. Kontoritöötajatele tegelikult väga kasulik variant, sundides paberivirnade ning ekraanide vahelt püsti tõusma, andes ka hea põhjuse väljas paar kiiremat sammu teha. See omakorda muutus kiirelt harjumuseks, andes päevaks lisaenergiat. Vaadates minevikku, jälgides olevikku, määratakse ka tulevik. Garmini targad algoritmid arvestavad sinu eelnevate päevade liikumisaktiivsust ning seavad igaks uueks päevaks lati natuke kõrgemaks. Sedasi lõpetasingi peale poolteteisenädalast testperioodi 5000 sammuse eesmärgi asemel 9000 sammuse eesmärgiga. Selle juures eriti hea oli see, et kui õhtul näed ikkagi 500 sammu eesmärgist puudu, jalutad ringi ümber järve normi täitmiseks.

Nutivõru teine sensor on optiline pulsiandur võru siseküljel. Sama andurit kasutab ka korralik Fenix3 HR (multi)spordikell. Olgugi, et see ei ole kohe nii täpne, kui eraldiseisev pulsivöö ümber rinna, kuid teeb siiski arvestatava töö. Seda senikaua, kunis kell randmest eemal hoida – liiga randmele lähenedes hakkab rohkem aiateibaid kui pulssi näitama. See omakorda teeb näiteks jalgrattasõidu või kanuumatka ajal täpse info saamise keerulisemaks. Teisest küljest vaadates – selline lahendus võimaldab pulssi jälgida 24/7, samal ajal aktiivse spordi ajal, nagu näiteks jooksmine või rattasõit, vajalikku lisainfot kuvada ning omakorda pulsisagedust ANT+ kaudu teistesse seadmetesse edastada.

Tulles nüüd tõsisema spordi juurde. Vivosmart HR võimaldab mingil määral ka suuremat sporti jälgida, kuid pikas perspektiivis see kõige parem ei ole. Klassikaline lähenemine ehk õhtul jooksma minek lõppeb kiirelt väga ebatäpse pulsimõõtmisega treeningu alguses – see kujunes läbivaks teemaks. Teisalt – tempo, läbitud vahemaa jms salvestamine toimib ainult siis, kui sa oled pidev jooksja ning sammu pikkus ühtlane. Minule, kes eelistab pigem ratta seljas trenni teha, on sammupikkus joostes väga varieeruv – sõltub see just kiirusest. Tulemus – läbitud vahemaa sisuliselt poolega mööda mõõtmine. Täpsema tulemuse saamiseks tuleks ikkagi vaadata HR+ versiooni poole mil GPS vastuvõtja sisse ehitatud või lausa Forerunner seeria spordikella suunas. Positiivse aspektina märgin ära, et treeningrežiimi jaoks saab ekraanivaateid Garmin Connect rakekndusest eraldi seadistada – niimoodi on jooksmise ajal vajalik info paremini hoomatav.

Garmin Connect tarkvara on nutivõru teine pool – sealtkaudu saab teha kogu seadistuse, peenhäälestuse ning vaadata erinevat statistikat. Ühest küljest on see väga funktsionaalne ning kõikehõlmav. Teisest küljest – see ei ole üldse intuitiivne. Mul võttis ikka mitu päeva aega, et ära harjuda sellega, kust mida üles leiab ning kuhu tuleb üldse vajutada, et päeva täpne info üles leida. Kord sellega harjudes – siis saad lausa müriaadi erinevat vajalikku ja triviaalset infot enda liikumiste kohta.

Statistika jaoks eraldatud iseenesest väga suur osa rakendusest – tagantjärgi saab vaadata enda liikumisi 7 päeva, 4 nädala või 12 kuu lõikes – niimoodi hoiad erinevatel tuulesuundadel kenasti silma peal. Ehk et – aeg enne Pokemone ning aeg peale Pokemone, näiteks.

Samamoodi on võimalik võrrelda enda aktiivsust sõpradega, sisuliselt võistelda omavahel ning palju muud. Siiski, isiklike andmete vaatamine, oma uneaja korrigeerimine jms on ikkagi kasulikum.

Sarnaselt teiste Garmini rakendustega on tegelikult väike kana kitkuda ka Connect juures. Nutivõru unustas kahenädalalasel testperioodil kaks korda telefoni ära ning rakendus ei saanud aru, mis seadmega automaatselt peaks ühendust võtma. Kas see on tingitud sellest, et vahepeal on telefon kellast liiga kaugele sattunud või mõni muu tegur seda mõjutab – isoleeritud intsident see ei ole ning internetist leiab analoogseid juhtumeid küllaga. Ma seepärast väga häält ei tõstakski, aga iga kord kui rakendus võru “ära kaotas”, liikus nädala algus pühapäevale, kell 12 tunni formaati ning vahemaad olid miilides; nutivõru baasseadetele tehti alglaadimine. See omakorda tekitab omakorda frustratsiooni, kui korra nädalas või kuus pead nutivõru uuesti seadistama. Igatahes, loodame et Garmin ka selle ühel hetkel ära parandab tarkvarauuendusega.

Lisaks kõigele eelpoolmainitule saab sama infot ANT+ vastuvõtjaga sünkroniseerida Garmin Express programmi abil (samane, mida kasutatakse ka näiteks autonavide tarkvara uuendamiseks) lauaarvuti kaudu Connect platvormi. Seda just kontekstis, kus nutitelefoni ei ole või on vaja kiirelt andmed seadme sisemälust ära saada. Sealt peegeldatakse kogu info nii veebi kui kontoga seotud nutitelefonidesse.

Garmin Vivosmart nutivõrude teine põlvkond toob optilise pulsianduriga ning veel mugavama nutiseadme infovahetuse integratsiooniga spordikellad ning nutikellad ühte mugavasse vormi ning kasutajale randmele. Lisaks kõigele muule aitab muutuda kasutaja veel ka aktiivsemaks. Minule, kes ma oma päevad suuresti just arvutiekraani ees kirjutades veedan, leidsin üha rohkem end ka kontori taga parklas kiiremaid samme tegemas, et ainult “riba” maha saada ning sellega päeva lõpuks hea koguse samme maha käia. Samamoodi innustas see ka päeva lõpus veel korra õue minema, et ainult saaks oma normi täis. Rääkimata nendest mugavatest nutikella aspektidest, mis lisaks tehnokraatidele pakub ka tavakasutajatele suurt kasutusmugavust igapäevaelus.

+ Üsna täpne liikumise ja puhkamise jälgimine
+ Mugavad nutiteavitused
+ Tõstab kiirelt motivatsiooni, paneb liigutama
+ Vibratsiooniteavitused
+ 24/7 südame jälgimine
- Keskpärane spordikell
– Sünkroniseerimise probleemid
– Kipub igale poole kinni jääma
– Ei ole moeese, rohkem meesterahvastele

Garmin Vivosmart HR ülevaadet lõplikult kokku võttes tuleb nentida, et tegelikult on see ikkagi väga hea kaaslane nii sportlikumale inimesele kui ka tavalisele kontorirotile. See aitab natuke liikumist tõsta, fitness-huvilisele igapäevasel treeninguvahelisel perioodil lisainfot anda või lihtsalt terviseteadlikul kasutajal elu mugavamaks teha. Üheks, milleks see kindlalt ei sobi, on professionaalsele sportlasele või tõsisemale harrastussportlasele treeningutel silma peal hoida – selle jaoks pole see nutivõru lihtsalt loodud. Õnneks tavakasutajale on Vivosmart HR nutivõrust rohkem kui küllaga kasu.

• Garmin Vivosmart HR nutivõrud Photopointis »

Soodsast või lihtsast tootest ülevaadet kirjutada on tihti keerulisem, kui väga funktsionaalsest või tooterivi kõige kõigemast mudelist. Raske teinekord leida erinevaid nüansse, mida kirja panna või ei olegi sel midagi nii erilist mis hallist massist toodet eristaks. Sellistes olukordades tuleb panna sulepea imemisrežiimi ning lasta lihtsalt sõnadest suur mull voolama. Tulemuseks sissejuhatus, mis tegelikult milleski ei räägi, midagi ei anna ei ülevaate jaoks ega plusspunkte ülevaate tegijale või vajalikku lugejale. Siiski, praegu ma neid sõnu kirjutan ning sina neid ka loed – paistab, et siiski on seda vaja.

Nali naljaks. Prestigio kõige soodsam autokaamera – gramm alla 30 euro maksev Roadrunner 133 on mul mõnda aega juba autos olnud ning eespool toimuvat salvestanud. Kuna see on kõige soodsam mudel, siis ilmselgelt ka kõige väiksema funktsionaalsusega ning kompromisse tehtud rohkem kui ühel rindel. See omakorda tõstatab küsimuse – kas peale neid kompromisse jääb alles autokaamera või mänguasi lapsele. Kas 30 euro eest (koos maksudega) on võimalik endale üldse saada täisfunktsionaalset uut autokaamerat. Seda me kohe ka välja uurime.

Prestigio Roadrunner 133, nagu juba öeldud sai, on kõige soodsam autokaamera Prestigio tootevalikus. Paberil selle peale vaadates jällegi väga suured kompromissid vastu ei vaata – videosalvestus küll kärbitud FullHD pealt HD peale. Egas teleriekraanil (kui just kohalikesse uudistesse su salvestus ei satu) sa neid videoid vaatama ei hakka, mistõttu hullu pole. Teisalt – kaks suurt mugavusaspekti autokaamera juures on tsüklilise salvestuse ning liikumisanduri näol täiesti olemas, tehes selle autokaamera kasutamise võrdlemisi mugavaks.

Kaameral on ka integreeritud liitiumaku, mis võimaldab kuni 15 minutit autonoomset tööd. Ei, see ei ole mõeldud juhtudeks kus auto voolupesa hõivatud, kuid salvestamist ei taheta katkestada. See on ikka pigem juhtudeks kus on juba õnnetus juhtunud ning on vaja dokumenteerida näiteks vigastusi autol vms.

Varasemalt on autokaamerate juures tõsiselt häirima jäänud see, et need võtavad tuuleklaasil nii suure pinna enda alla. Esimese põlvkonna autokaamerad olid ülisuure hoidjaga – nii ikka 10 – 15 sentimeetrised. Sellest on tänaseks päevaks suuremas osas üle saadud ning tootjad kasutavad tootedisainis valdavalt kompaktsemaid iminappkinnitusega hoidjaid. Roadrunner 133 juures on just klaasikinnitus tehtud lausa nii kompaktseks, et koos kaameraga on kogu süsteemi kõrgus tühised ~3 sentimeetrit. See omakorda panustab sellesse, et juhi vaateväli võimalikult puhas oleks.

Tuuleklaasikinnitus sel kaameral kusjuures ei olegi enam standardne iminappkinnitusega. Kleebi väike kinnitusraam klaasi külge ning libista kaamera hoidjasse. Imelihtne, imekompaktne ning puudub oht klaasi küljest pudenemiseks.

Roadrunner 133 juures on lahendatud ka üks teine väga häiriv aspekt autokaamerate maailmast. Eelnevalt juba mainisin, et süsteemi kogukõrgus on väga väike. See omakorda tähendab, et ka ekraan on pisike. Ei, see ei ole üldse halb – egas autokaamera ekraan ei ole mõeldud ju videote vaatamiseks. Tegelikult peakski see olema ainult esmaseks seadistuseks ning kadreerimiseks – parem olgu sõidu ajal üldse välja lülitatud. Kahjuks Roadrunner küll end välja ei lülita, kuid kompaktne on sellegi poolest ning isegi pimedal ajal juhi vaateväljas väga häirivaks ei muutunud.

Selle kompaktsuse tulemiks on ka see, et Roadrunner 133 on võimalik väga kergelt peita otsapidi näiteks auto tahavaatepeegli taha. Sedasi jääb särav ekraan veel vähem häirima. Sarnaselt varasemalt ülevaatamisel olnud Roadrunner 506 mudeliga on ka 133 komplektis olev toitekaabel piisavalt pikk, et seda suure kaarega mööda A-piilarit üles vedada.

Üldisest kasutusmugavusest rääkides – sellel autokaameral on ka liikumisandur ning tsükliline salvestus. Esimene neist tähendab seda, et pardakaamera hakkab automaatselt salvestama kui tuvastab kaadris liikumist – olgu selleks siis auto liikumine, jalakäija parklas või see kui keegi tagurdab autole otsa. Teisisõnu – ei pea käsitsi salvestama panema ning ka autost eemal olles hoitakse raudruuna ees oleval silma peal. Tsükliline salvestus omakorda tähendab seda, et autokaamera salvestab automaatselt vanad failid üle – kasutaja ei pea vanu surmigavaid kaadreid käsitsi kustutama ning puudub ka vajadus ülisuure mahutavusega mälukaardi järele. Niimoodi võib vabalt 16 GB microSDHC kaardi kaamerasse suruda ning sest maa ja ilm.

Ilmselgelt pakub huvi – kui head videot salvestab üks 30-eurone HD autokaamera. Videograafilisest seisukohast vaadates – allapoole igasugust arvestust. Autokaamerate konteksti arvestades – piisavalt hästi. Jah, sel ei ole näha suuri detaile ning teele jooksnud põdra silmavärvi ei tuvasta, kuid kõik muu vajalik on täiesti olemas. Otsatagurdanud auto numbrimärk on loetav, saab aru kes kellele tegelikult ette keeras ning see on ju piisav.

Click here to view the embedded video.

Click here to view the embedded video.

Nagu näidisvideost näha – täiesti piisav. Jah, teiste mudelitega võrreldes võib see omajagu kehvem olla ning youtuubis 10 minutit kuulsust taga ajama ei lähe, kuid sündmuse dokumenteerimiseks maa ja ilm.

Prestigio tootevalikus on väga suures valikus autokaameraid – on neid mis suunatud elukutselistele autojuhtidele, on neid mis panustavad maksimaalsele pildikvaliteedile et juutuubi häid videoklippe üles panna ning on ka neid, mis on mõeldud lihtsalt tavakasutajale töö ära tegemiseks. Roadrunner 133 ongi selles tooteklassis kõige soodsama mudelina.

+ Kompaktne disain
+ Väike tuuleklaasikinnituse profiil
+ Väga soodne hind
+ Pikk toitekaabel
- Keskpärane videokvaliteet
- HD videosalvestus

Seda autokaamerat testides oli läbivaks emotsiooniks see üllatav avastamisrõõm, et väga soodne võib ka olla korralik. Ei olnud probleeme vildakate kinnitustega või ebastabiilse tööga. Jah, videosalvestus on selline… 30-eurose kaamera vääriline, kuid kõik muu jättis täiesti okei mulje. Ning sellest antud kontekstis on täiesti piisav

• Prestigio autokaamera RoadRunner 133 Photopointis 29,99 € »

Platinet on oma tootevaliku laiendamisega ikka väga aktiivne olnud, lisades erinevate arvuti- ja nutiseadmete tarvikute vahele ka unikaalsemaid vidinaid. Üheks nendest on Platinet TV Miracast & Airplay HDMI adapter, mis on EZCast platvormil baseeruv multifunktsionaalne voogedastaja, millele tänane ülevaade põhjalikumalt pilgu heidab.

HDMI pulga stiilis voogedastajad on seadmed, mis on loodud sisu juhtmevabaks edastamiseks suurele ekraanile. Iseseisvalt need oma tööd ära ei tee – vajavad siiski nutiseadet või arvutit, mis selle sisu valmis paneks või voogedastajale õige suuna kätte näitaks. Populaarseim neist on HDMI pulkade kategooria rajaja – Google Chromecast. EZCast platvorm on selle süsteemi edasiarendus, mis lisab rohkelt lisafunktsioone ning parendab ühilduvust, jäädes tööpõhimõttelt Chromecast‘iga samasse kategooriasse.

Selleks et mõista, milleks Platinet TV Miracast & Airplay HDMI kõike võimeline tegema, on mõistlikum tehnilisi andmeid tabeli kujul esitada. See omakorda võtab vajalikud andmed kiirelt kokku.

Platinet TV Miracast & Airplay HDMI adapter toetab mitut erinevat platvormi info juhtmevabaks edastamiseks teleri suurele ekraanile. Kõige rohkem neist levinum on DLNA, mis kasutab UPnP lahendust – sellega ühilduvad sisuliselt kõik tänapäevased võrguühendusega meediaseadmed. Näiteks Windows operatsioonisüsteemi puhul piisab toetatud meediafailil lihtsal paremklõpsul ning valikust Cast to “seade”. Miracast on samuti muutunud juhtmevaba ekraani sünonüümiks ning seda toetavad väga paljud erinevad tootjad / platvormid. Isegi Intel tegi oma WiDi (Wireless Display) platvormist lõpuks sisuliselt Miracast süsteemi. See omakorda võimaldab WiFi ühendusega Windows 8 või uuemast arvutist / Android 4.2 või uuema operatsioonisüsteemiga nutiseadmest pildi koos heliga juhtmevabalt vastuvõtjasse saata. Airplay (ehk siinses kontekstis EZAir) on Apple standard, mis ühildab piltlikult öeldes Miracast ning DLNA funktsionaalsuse. EZCast platvorm samas on samamoodi hübriid Miracast ning Airplay süsteemidest, kuid lisab rohkem kui ühe lisafunktsiooni.

Tulles nüüd turuliidri ehk Google Chromecast juurde ning võrdleme selle põhimõttelisi erinevusi EZCast süsteemiga. Siis, jui Chromecast kasutab Netflix, Spotify ning Youtube telerisse saatmiseks DIAL protokolli; mis omakorda tähendab seda, et korra Chromecastile suund kätte antud, ühildub teenusplatvormiga et voogedastada sisu. Nutitelefoni on sealtmaalt vaja ainult kaugjuhtimiseks, kuna ühendus on Chromecastil internetiga otse läbi ruuteri. EZcast puhul luuakse ühendus hoopis teisel mudelil. Tegelikult mudelitel, kuna ühenduse võimalusi on lausa kaks. Esimese puhul ühendub Platinet TV Miracast & Airplay HDMI adapter muu maailmaga otse läbi ruuteri, kuid… telefon ühendab end EZcast adapteri poolt loodud WiFi võrku ning saab ühenduse internetiga just läbi selle. Teine variant on lubada juhtseadmete ühendamist läbi ruuteri – see on natuke  aeglasema ühendusega, kuid laiendab EZcast adapteri funktsionaalsust mitmekordselt. Kasutusmugavuse tõstmiseks on ka variant “eelista esimest, luba ka teist”. See võikski tegelikult vaikevariant olla.

Seda ülevaadet kirjutades on õhus paratamatu võrdlusmoment Chromecast voogedastajaga, mis selle kategooria sisuliseks sünonüümiks. Just seetõttu teeme siin–seal kahe süsteemi erinevuste osas täpsustusi – et ka Sina, lugeja, saaks täpsemalt aru kumb parem variant oleks.

EZcast süsteemi avakuva, mida telerile kuvatakse.

Seadet kasutusele võttes

Platinet TV Miracast & Airplay HDMI adapter ühendub otse televiisori HDMI pessa. Komplektis on kaasas ka väike HDMI pikenduskaabel juhtudeks, kus WiFi signaal jääb teleri taga nõrgaks või seade ise ei mahu füüsiliselt sinna ära. Toiteks on seadmel microUSB pesa ning komplektis oleva kaabli võib ühendada nii televiisori vabasse USB pessa või selle puudumisel USB vooluadapterisse. Seadme sisselülitamisel kuvatakse teleriekraanil info seadme kohta ning piisab ainult EZcast rakendusega selle ülesleidmisest ning adapteri WiFi võrku ühendamisest. Sealt edasi on juba lihtne – logi adapteriga enda ruuteri tekitatud WiFi võrku ning sisuliselt oledki valmis. Kui su teleri juures ei ole internetiühendusega WiFi võrku saadaval, siis EZcast võimaldab kasutada ka telefoni mobiilset internetti. See omakorda on suureks boonuseks olukordades, kus kodus ei olegi püsivat internetiühendust ning kasutatakse mobiilset ühendust.

Ühte otsa käib microUSB toide, teises on aga HDMI pistik teleriga ühendamiseks.

Seadistamise võimalusi on adapteril rohkem kui natuke. Signaalivariante on mitu – 720/60p, 1080/24p ning 1080/30p. Läbi ruuteri ühendamine ei ole vaikevariandis aktiveeritud, kuid soojalt soovitan seda teha – niimoodi saab adapteriga luua ükstapuha mis seade samas võrgus – näiteks WiFi ühendusega lauaarvuti.

Platinet TV Miracast & Airplay HDMI adapterit kasutades

Natuke häirivat aspekti EZcast süsteemide osas – kui sul on WiFi ruuter näiteks teleri läheduses, siis alguses oli probleeme ühenduse katkemisega. Nutitelefon kippus koduvõrku tagasi minema ning sellega kadus ka pilt teleri ekraanilt. See on midagi, mis Chromecasti puhul ei juhtunud. Samas, esmasest segadusmomendist üle saades, läks kasutamine juba normaalselt edasi. Teise ääremärkusena – siis kui Chromecast jäi Netflix’i või Spotify’d edukalt mängima ka siis, kui rakendus telefoniekraanilt ära panna / teise võrku minnes, siis EZcast puhul peab samasse võrku jääma ning rakendus jookseb aktiivsena taustal edasi. Õnneks saab paljudes situatsioonides muudes rakendustes edasi askeldada (v.a. ekraanipilti peegeldades – siis on kõik ekraanil toimuv ka suurel ekraanil). Sest niipea, kui telefoni ja adapteri vahel ühendus kaob, lõpetatakse ka sisu taasesitamine. Iseenesest saaks sundida ühendust võtma läbi ruuteri, kuid sellisel juhul oleks ühendus aeglasem ning võib tekkida probleeme internetis oleva meedia edastamisel.

EZcast seaded

Miracast ekraani ühendamine

Arvutikuva peegeldamine telerisse

Üks asi, mida Chromecast kindlalt teha ei oska, mis mul nutiteleri kõrval juba väga harjumuspäraseks saanud – see on DLNA protokolli kasutades voogedastamine. Windows arvutis paremklõps toetatud meediafailil, olgu selleks siis video või muusika -> Cast to Device ning suurel ekraanil hakkab meedia kohe mängima. Platinet TV Miracast & Airplay HDMI adapter toetab sellist lahendust suurepäraselt – niimoodi õnnestus lauaarvutist harjumuspäraselt film mängima panna ning end diivanile maha maandada.

EZcast Android rakenduse avakuva

Internetivideote valik

Video taasesitamine & saatmine telerisse

Liigume nüüd EZcast platvormi funktsioonide juurde – rakendusest on võimalik otse teleriekraanile kuvada fotosid ja videoid ning suunata selle poole ka muusikat, mis terve toa kõlama panevad. Vajadusel ka eelpool välja toodud dokumendifailid – juhtudeks kus vaja näiteks suurema seltskonnaga kiigata ühte dokumendi või tabelit samaaegselt (kui valitsuse ametnikud saaksid seda eelarve exceli tabelit koos vaadata, kas siis sünniks ka paremad otsused?). Valikus on ka kaks “pilve” ehk internetis olevad videod ning pilveteenuses olevad failid. Esimese puhul on võimalik taasesitada Youtubes, Vimeos jms platvormides olevaid videod. Logides enda kasutajaga keskkonda sisse, on ligipääs sinule meelepärase sisu jaoks kohe olemas. Pilveteenuste kontekstis – Dropbox, Drive, Box ja paljud muud teenusplatvormid on toetatud. See omakorda teeb lähenemise veel paindlikumaks. Kes soovib sedapidi näiteks ressiiverisse raadio mängima panna – seegi võimalik. Eelpool loetletud variantide vahele jääb ka EZcast veebilehitseja, et kuvada veebilehti suurele ekraanile. EZcast platvormis oli ka funktsioonijupp, mille otstarbest mul ei õnnestunud kohe üldse aru saada – see on teleri kasutamine kaamerarakenduse eelvaate kuvamiseks. Ka kõige paremas variandis – no ei suuda välja mõelda.

EZcast süsteemiga saab palju teha.

Tulles nüüd selle põhifunktsiooni ehk kogu pildi suurele ekraanile saatmise juurde. Laias laastus töötab see korralikult. Sirvid veebi, kasutad äppe, vaatad filme – toimib. Hea küll, vahepeal väikese viivisega, kuid toimetab. Milleks juhtmevabad ekraanid ei sobi? Mängude mängimiseks, no kohe kuidagi ei saa hakkama. Aga seda ei saa ka Miracastiga teha? Sest võrgud ei ole veel piisavalt kiired sellise sisu edastamiseks.

Windows 10 arvutit Platinet TV Miracast & Airplay HDMI adapteriga ühendamiseks kasutada on valikud samased nagu eelpool mainitud. Ainsaks erinevuseks saab see, et ekraanipilti edasi saates on võimalik valida ka “Extended” versiooni ehk peegeldatakse nn lisaekraanil olevat pilti. See tähendab, et monitorile saad jätta ühe pildi ning suurele ekraanile saata hoopis teise sisu.

EZcast Windows 10 operatsioonisüsteemil

DLNA taasesituse lihtsus

Suure üllatusena leidsin ka EZcast laienduse Chrome veebilehitsejale. Selle kaudu saab Chrome kuvatava pildi (Chromebook kontekstis terve ekraanipildi) mugavalt suurele ekraanile suunata. Omakorda tähendab seda, et põhimõtteliselt võid kasutada iga arvutiga, kus Google Chrome töötab.

Platinet TV Miracast & Airplay HDMI adapteri kitsaskohad

Ei ole ühtegi kitsaskohtadeta toodet – see on fakt. Millest ma kohe puudust tundma hakkasin, oligi need aspektid mis Chromecasti nii mugavaks tegid. Tahaks filmi otse Netflix’ist või Google Play Movies keskkonnas vaadata, kuid mugavat lahendust ei ole. Ikka läbi ekraani peegelduse. Paneks Spotify mängima, kuid otse muusika teele ei lähe. Sama kehtib ka Youtube kohta – kui Chromecast puhul sai otse veebist / nutitelefonist video ümber suunata, siis EZcast puhul tuleb läbi selle rakenduse kõike teha. Mitte, et nüüd Platinet TV Miracast & Airplay HDMI adapter eelpoolnimetatud platvormidega üldse ei toimi – seda mitte. Lihtsalt üks väike, minu jaoks ebamugav ja tülikas lisaliigutus on vahel.

Teine negatiivne aspekt on tarkvara, mis seda süsteemi juhib. Siin kuvab tugevalt läbi natuke säästu-lähenemine arenduses. Disain ning kasutajaliides ei ole nii selgelt hoomatav ega silmasõbralik. Tavakasutajad, kel ei ole nutiseade root’itud (Android seadmed) ning puudub korralik süsteemitasandil adblock rakendus – neil on veel programmis 110 erinevat tüütut reklaami. See jällegi rikub paljude jaoks kasutuskogemust. Õnneks, jah, suurele ekraanile reklaame ei kuvata.

Kolmas aspekt taandub ühenduse kiiruse peale. Chromecast ning ka osad uuema põlvkonna pulkarvutid & voogedastuse pulgad toetavad IEEE 802.11ac MU-MIMO ühendust, mis teoreetiliselt võimaldaks ka voogedastada näiteks 4K HDR videot. Kuna Platinet TV Miracast & Airplay HDMI adapter kasutab IEEE 802.11b/g/n ühendust, mis on piiratub 150 Mbps maksimaalse teoreetilise andmeedastuskiirusega. See omakorda toobki meid selleni, et mõnikord on video puhverdamine pikem, veebist ei hakka meedia nii kiiresti mängima ning ka uusima telefoniga ei toimi kuva peegeldamine suurele ekraanile nii sujuvalt.

Teisalt, tõele näkku vaadates – need kohad, kus mina juba kulmu kirtsutan, kuna süsteem liiga aeglane või disain ei ole kõige paremini õnnestunud – seal ei suuda enamus kasutajaid probleemi tihti märgata. Mida ma sellega öelda tahan? Et lõppkokkuvõttes ei ole need sellised aspektid, mis kasutamist väga segaks.

Hakates nüüd seda ülevaadet kokku võtma ning jätkates väikest võrdlust Chromecastiga. EZcast platvorm on hea näide sellest, kus üritatakse väga populaarse toote  tuules analoogse süsteemiga välja tulla. Kui algne materjal on juba väga hea, siis tuleb hakata funktsionaalsust lisama või hinda allapoole tooma. Just mõlemat teed on mindud EZcast platvormiga ning Platinet TV Miracast & Airplay HDMI adapter on selle ehe näide.

Nuriseda ju võiks, et ühenduseks on kasutusel ainult aeglasem IEEE 802.11n standard ning kuvapilt ei ole 4K, mida paljudel kodus olevad telerid juba toetavad. Samas on ju uuematel teleritel nuti vaikimisi nimes sees, mistõttu väga suureks kitsaskohaks see põhimõtteliselt ei jää.

+ Ülisoodne hind
+ Toetab mitmeid platvorme ja protokolle
+ Toimib edukalt ka lauaarvutis
+ Osades aspektides ülimugav kasutada
+ Võimalus luua ühendus otse & läbi ruuteri
- Tarkvara võiks parem olla
– Reklaamid, reklaamid
– Aeglane 802.11n standardiga ühendus

Platinet TV Miracast & Airplay HDMI adapterit testima asudes oli mul mõttes, et see on lihtsalt soodne ning ebaõnnestunum versioon Chromecast‘ist. Tegelikult on väga hea meel tõdeda, et seekord olid minu eelarvamused ikka nii valed kui valed. Kui sul on kodus modernsem lameekraaniga teler mil nutifunktsionaalsust ei ole või lihtsalt väga halvasti lahendatud, siis Platinet TV Miracast & Airplay HDMI adapter teeb su elu kordi mugavamaks. Seda loomulikult eeldusel, et telerit kasutad rohkemaks kui paari telekanali vaatamiseks. Sest siis sa saadki nautida ülisuurt ekraani oma nutiseadme, lauaarvuti või sülearvuti taga; vaadata seltskonnaga pilte ja videoid mugavalt suure ekraani taga; ning seda kõike niimoodi, et ei pea ühtegi tülikat kaablit eraldi vedama.

Platinet TV Miracast & Airplay HDMI adapter-voogedastaja Photopointis 39,99 € »

Muusika kuulamine sportimise ajal on olnud läbi aegade üks võrdlemisi imelikke tegevusi. Oli aegu, mil boombox pandi kossuplatsi kõrva lärmama ning loobiti korvi; oli aegu mil joostes oli peos väike mp3 pleier ning juhtmed läksid kõrva; on olnud ka aegu mil rattaga sõites juhtmed särgi alt jooksid seljataskus olevasse nutitelefoni. Kõik need lahendused tähendavad kas ülivalju heli või hoopis tülikaid juhtmeid, mis paljudes olukordades kõige parem ei ole.

Nüüd on puhumas uued tuuled Vivanco Sport Air 4 Bluetooth kõrvaklappide näol. Need on kõrvaklapid, mis vabastavad sind tülikatest juhtmetest, on kompaktsed ning kerged ja sportimise ajal pakuvad väga head kasutusmugavust. Just nendele Bluetooth kõrvaklappidele selles ülevaates ka keskendume.

Need kõrvaklapid on nii juhtmevabad, kui spordikõrvaklappide jaoks vähegi võimalik – ainuke juhe selle küljes ühendab üht klappi teisega. Ühendus nutitelefoniga luuakse üle Bluetooth 4.0 ühenduse – tööraadius on ühendusel kuni 10 meetrit. Toetatud profiilide hulgast leiab HSP (kõrvaklappide profiil), HFP (käed-vaba seadme profiil), A2DP (muusika voogedastuse profiil) ning AVRCP (kaugjuhtimispuldi profiil), mis omakorda annab igapäevases kasutuses täpselt selle mugavuse mida ühelt juhtmevabalt peakomplektilt ootame. Tooteandmete kohaselt tagab peakomplekti 65 mAh mahutavusega liitiumaku ~5,5 tundi tööaega / 120 tundi ooteaga ning laadimisaeg jääb 2,5 tunni juurde. Kõige selle juures on peakomplekti kaal üliväike – tühised 16 grammi.

Kõrvaklappidega on kaasas microUSB laadimiskaabel. Loomulikult, tänu microUSB laadimisele saab peakomplektile lisasärtsu pea kõikjal anda – autos telefonilaadijat kasutades, kodus arvuti tagant, akupanka kasutades jne. Lisaks on microUSB kaableid tihti lademetes kodus saadaval. Lihtsalt mugavus. See selleks. Veel komplektis kolme erinevat mõõtu silikoonpatju – niimoodi on kindel, et klapid püsivad joostes paigal nii väikese lapse kui elevandi kõrvus.

Teeme kohe selgeks – need kõrvaklapid on kerged. 16 grammi on nii olematu, et sa ei pane isegi joostes tähele, et mingi natuke suurem asi kõrvade küljes on. See sai selgeks nii joostes, kiirkõndi tehes kui ka rattaga sõites. Ei, ma ei propageeri üldse kõrvaklapid peas liiklusesse sukeldumist – miks ma Vivanco Sport Air komplektiga seda üldse teen – saate varsti isegi teada. Lisaks aitab kaabli küljes olev klamber kõrvaklappe (või nende kaablit või keskmist osa) natuke rohkem paigal hoida.

Komplekt on loodud just sportlasi või aktiivsemaid kasutajaid silmas pidades – see on näha ka kõrvaklappide disainis. Puuduvad need klassikalised silikoonkummist või muust materjalist pehmendused, mis klappe kuidagi paigal hoiaks ning takistaks nende plehkupanekut diivanil lesimise ajal. Sport Air 4 kõrvaklappide pehmendused täidavad kahte eesmärki. Esiteks suunavad nad heli mugavalt kuulmekäiku, lastes samal ajal ka ümbritsevast keskkonnast tulevad helid kõrva. See tähendab seda, et ka rattaga sõites või joostes kuuled tagantlähenevat kiiremat sportlast, autot, rongi või karu. Teine asi – see komakujuline disain istub täpselt kõrvalesta sisse, hoides klapid kindlalt. Ikka nii kindlalt, sisuliselt puudub oht et kõrvaklapid kõrvast välja tulevad. Teisalt on kindla paigalpüsimise üheks teguriks ka see, et ühtegi juhet ei lähe klappidest muusikaallikasse. Kõigile on ju tuttav olukord, kus jäädakse intensiivse treeningu või rahuliku jalutuse ajal kõrvaklapi juhtmetesse kinni ning tõmmatakse need kõrvast. Tänu juhtmevabadusele puuduvad pikad tülikad kaablid ning telefoni saab mugavalt käest ära panna kuhu iganes see mugav on. Samas, vabalt võid neid klappe kasutada ka tavasituatsioonis – näiteks autos käed-vaba seadmena.

Tootja sõnul on aku vastupidavus ~ 5,5 tundi, kuid omades kogemustest võin öelda, et kui selle vahele jääb üks öö väljalülitatud olekus seismist, siis tunde täis ei saa. Keskmine aku vastupidavus normaaloludes kasutades jääb pigem 4,5 tunni juurde – see on täitsa piisav kaks kolm päeva järjest õhtuti jooksmas käimiseks või mõned õhtud rattaga sõitmas käimiseks. Kuna laadimine microUSB pesa kaudu, siis seegi ülimugav – kaabliga arvuti taha, telefoni laadijasse vms kohta ning lahendatud see ongi.

Disaini osas tundus algul, et puldi asukoht on veider – parema kõrva poole rohkem kallutatud – võiks ju tasakaal paigas olla ning jätta pult täiesti keskele. Ei, neid klappe tood ikka kukla tagant läbi ning siis jääb pult mugavalt paremale kaela peale – sealt on mugav nuppe vajutada ning ka telefonikõnede ajal kuuleb teine pool sind väga hästi.

Helikvaliteet on selline aspekt, mida päris üheselt üldjuhul mõõta ei saa – pigem tuleb vaadata sellest suunast, mille jaoks kõrvaklapid loodud. Vaadates Sport Air 4 Bluetooth kõrvaklappe selles valguses, et need on ainult sporditegemise ajal mõeldud taustamuusika andmiseks või motivatsiooni tõstmiseks. Sellises kontekstis on kvaliteeti lausa niipalju, et ajab üle ääre. Kasutajale, kes on harjunud kuulama muusikat korralike stuudiomonitoridega – tema jaoks ei kannata need kõrvaklapid üldse kriitikat.

Subjektiivselt hinnangut andes – võrdlemisi avatud disaini tõttu on helid on selgelt summutatud nii kesk- kui kõrgsageduse spektris. Samas ei ole see niivõrd halb – kõrvaklappidega võis teinekord vabalt kontoris ka muusikat kuulata kõnede vahel. Kõnede tegemise ajal ehk käed-vaba seadmena kasutades kuuleb vestluspartnerit päris korralikult ning ka mikrofon püüab kõik helid ilusasti kinni.

Kontekstis, kus enamik kasutajaid pigem spordi tegemise ajal neid klappe kasutavad, on siiski kvaliteeti maa ja ilm. Sest sa keskendud hoopis muudele asjadele – pulss, väntamissagedus, sammu pikkus, hingamine, karu metsas… siis ei ole üldse aega pöörata suurt tähelepanu helikvaliteedile.

Ajal mil fitness ning tervisesport on väga hip; ajal mil nutivõrud sunnivad üha rohkem ja rohkem sind liigutama; ajal mil spordiklubides oma liigsete kilode mahavehkimine on tegelikult igaühele mitte ainult sportlastele ning ajal mil Spotify parimad treeninglaulud käivad paljudel taustaks – vot sellistel aegadel on vaja ühtesid häid, mugavaid juhtmevabu kõrvaklappe.

+ Bluetooth 4.0 ühendus
+ Ülikerge disain
+ Lihtne ja mugav kasutada
+ Püsib kõrvus ka väga aktiivsete tegevuste ajal
+ Kasuta käed-vaba seadmena
+ Soodne hind
- Natuke summutatud helipilt

Vivanco Sport Air 4 Bluetooth kõrvaklapid ei pretendeeri kõige kvaliteetsemate või kõige võimsamate juhtmevabade kõrvaklappide tiitlile. Ülisoodsa 35-eurose hinna eest saab kasutaja endale rohkem kui oodanud oleks – piisavalt hea heli, ülihea kasutusmugavuse ning liikumisvabaduse. Just seetõttu ongi need kõrvaklapid niivõrd head.

Vivanco kõrvaklapid Sport Air 4 (must) Photopointis 34,99 €

Vivanco kõrvaklapid Sport Air 4 (valge) Photopointis 34,99 €

Suurim mehhaaniliste klaviatuuride revolutsioon on jäänud eelmisse aastasse ning suuremad tootjad võtavad tootearendust juba natuke rahulikumalt. Vaadatakse turul toimuvat, kuulatakse maad ning loetakse põhjalikult esimesete põlvkondade toodete tagasisidet. Niimoodi on lõpuks Razer 2016. aastaks enda teatud kitsaskohad lahendanud. Samamoodi on ka Roccat tagasisidet kuulda võtnud ning 2016. aastal viiakse massidesse uued lahendused ning tuuakse turule uued tooted. Üheks uueks tooteks ongi Ryos seeria mehhaaniline klaviatuur.

Roccat Ryos klaviatuuridest oleme Digitesti veergudel varem korduvalt kirjutanud – seda nii Ryos MK kui Ryos MK Pro klaviatuuriversioonide vaatevinklist. Täna on meil Digitestis Ryos MK seeria uusim iteratsioon – Ryos MK FX. Uus MK FX versioon toob endaga kaasa uued valguslahendused ning paindlikuma tarkvara, sisuliselt täiendades MK Pro funktsionaalsust. Siinkohal pole mõtet rohkemat sisse juhatada, vaid läheme Ryos seeria klaviatuuride võrdluse ning numbrite juurde.

Roccat Ryos MK FX klaviatuurist rääkides ning parema ülevaate Roccati tooteseeriast saamiseks on mõistlikum kõrvutada kõiki Ryos seeria klaviatuure. Tabelis lihtsalt on klaviatuuride erinevad nüansid lihtsamini tabatavad ning annab ka parema aimduse – kuhu täpselt Ryos MK FX maandus.

Vaadates eespool kõrvutatud klaviatuuri tehnilisi andmeid, ei ole Roccat Ryos MK FX mitte revolutsioon vaid evolutsioon selles tooteseerias. MK Pro versiooniga võrreldes on muutunud ainult taustvalgustus, ära võetud USB hub ning lisatud Roccat Swarm tarkvara tugi. Kuidas kõik see jällegi 2016. aastal kasutusmugavusse tõlgendub – vaatame näeme.

Ryos MK FX kasutab sama disaini, mis teisedki Ryos seeria klaviatuurid. See tähendab, et seadmelt leiab mugava ning laia integreeritud randmetoe, M1 – M5 makroklahvid klaviatuuri vasakult äärelt ning T1 – T3 pöidlaklahvid tühiku eest. Tegelikult, kui 100% aus olla, siis see disainjoon ei ole omane ainult Ryos seeriale – Roccati membraanlülititega Isku seeria klaviatuurid on laias laastus samad.

See, mis mul Ryos MK PRO FX disaini juures väga meeldib ning mida ma ka jätkuvalt kogu seeria suurimaks kitsaskohaks pean – see on klaviatuuri suur randmetugi. Suur randmetugi hoiab randmeid, tekitab vähem pingeid ning ka suuremat kirjatükki kirjutades (loe: terve öö mängides) ei teki probleeme käte väsimisega. Samas on randmetoel ka teine tahk – see klaviatuur on Suora kompaktsest klaviatuurist näiteks sisuliselt poole sügavam. Teisisõnu, lauale on väga palju ruumi vaja.

Lisaklahvide paigutamine klaviatuuri vasakule servale on muutunud võrdlemisi standardseks lahenduseks – Roccat samuti on seda kasutanud juba aastaid. Lisaks on tühiku ees kolm pöidlaklahvi. Sarnaselt kõikide teiste klahvidega on ka nende seadistamisel kasutajal täielikult vabad käed – otseteed, makrod jms, mida kõike sinna määrata saaks. Üks kasutaja võib ju spekuleerida, kas neid üldse vaja on, kuid ma oskan jätkuvalt mitmeid tüüpsituatsioone välja tuua, kus see väga kasulik. Esimene neist loomulikult mängud – olgu siis selleks mingi pidev sama tegevuse tegemine (salve vahetamine, kõhuli viskamine ning läbi sihiku kiikamine); Photoshopis (kui näiteks L tähega saad Lasso tool ette, siis Polygonal Lasso kättesaamiseks on vaja vajutada Shift+L) lisakäskude, actionite vms kiirkäivitamiseks. Kolmas aspekt, mida ma ise igapäevaselt kasutan – selle asemel, et erisümboleid Alt+numbrid kombinatsiooniga sisestada, on need mul pandud otseteega lisaklahvide alla. Mõttekriipsud, korda sümbolid või kraadimärk – ühe klõpsuga teksti sisestatud. Päeva lõpuks tähendab see tegelikult olulist ajasäästu.

Jätkuvalt ei ole klaviatuuri ülemisel real eraldi lisaklahvide rida – Spotify või mõne muu meediapleieri juhtimiseks, helitugevuse muutmiseks jms tuleb kasutada Fn+F-klahv kombinatsioone. Tüütu, kuid ruumi säästmise nimel hädavajalik.

Võrreldes MK Pro klaviatuuriga on MK FX varustatud ainult 3,5 mm helipistikutega. Integreeritud USB hub ning sellega ka kaks USB pesa paremal nurgal on lihtsalt välja visatud. See, et kõrvaklappe saab klaviatuuri taha ühendada, on lihtsalt suur mugavus. Kiirelt Kave XTD‘d taha; soovid valjemalt kuulata ja rohkem ära summutada ümbritsevat keskkonda – ja ongi Aluma klapid süsteemi taga. Imelihtne.

See klaviatuur on iseenesest massiivne – 1,6 kg kaal on ikka väga palju. Samas hoiab see klaverit kenasti paigas, ei ole probleeme kõmisemise või vetrumisega trükkimise ajal ning kõik on väga naturaalne. Lisades selle peale kvaliteetsed Cherry MX lülitid – tulemus on esmaklassiline. Testmudeli Cherry MX Brown lülitid tagavad näiteks tipptasemel kasutuskogemuse – klaviatuuri baas on jäik, lülitid kerge taktiilse tagasisidega ent vaiksed – kvaliteetsest materjalist lülitite katted – tulemuseks kindel, mehhaanilise klaviatuuri kohta ka vaikne töö. Kusjuures, klahvide enda disain ei ole muutunud ning MK Pro & MK FX on visuaalselt pea identsed. Klahvid on jätkuvalt kergelt nõgusa profiiliga, mitte väga kõrge kattega ning klahvivahe samamoodi pea perfektne. Tulemuseks väga kiire harjumine ning mugav kiirkirjutamine (või täpne mängimine).

Ära mainida tuleb ka klaviatuuri kõhualune – seal on mugavad kanalid erinevate lisaseadmete kaablite jooksutamiseks. Otse emaplaadi taha ühendatud kõrvaklapid tulevad randmetoe eest välja, hiir paremalt ning kanaleid jätkub ka graafikalaua kaabli või telefoni laadimiskaabli peitmiseks. Niimoodi jääb lauale võimalikult vähe kaableid jalgu vedelema.

Ning nüüd see osa, mida vist paljud on oodanud – mida kõike saab MK FX klaviatuuri valgustusega teha.

See on nüüd teine Roccati klaviatuur, millel valgusega lausa üle võlli keeratud. Esimene neist oli Isku FX mudel, kuid Ryos MK FX funktsionaalsus on veel suurem. Siis, kui Isku FX lubab valida värvitooni ning lisada ka nn “hingamise” efekti, on Ryos MK FX valikus neid lausa 10 + 1:

• Täisvalgustus – kasutaja saab valida kõigi 16,8 miljoni värvitooni vahelt enda klaviatuurile sobiva klahvide taustvalguse.
• Vilkuv – sarnaselt esimesele, kasutaja saab määrata ka vilkumise kiiruse.
• Hingav – klaviatuuri taustvalgus lülitab sisse – välja nagu hingaks rahulikult (või väga kiirelt).
• Ekvalaiser – klaviatuuri taustvalgus emuleerib graafilist ekvalaiserit, kus värvimuutuse saab panna nii sageduse kui helitugevuse peale. See jällegi välja jättes, on värvid vastavalt sellele mis ise määrad.
• Lainetus – klahvivajutus on nagu kivi kukkumine värvidemerre – valguse muutus hakkab lainetena liikuma väljapoole.
• Südame rütmis – sarnaselt hingamisele – lihtsalt rütm on teistsugune.
• Fade FX – klahvivajutus kustutab individuaalse klahvi taustvalgustuse peale klahvile vajutamist ära.
• Lainetus – vikerkaar liigub klaviatuuril paremalt vasakule. Kasutaja muuta jääb ainult liikumise kiirus.
• Mängude eelseadistus – vali nimekirjast mängužanr ning selle põhiklahvid säravad sinu eelmääratletud värviga.
• Heatmap – seda enam ei saagi normaalselt maakeelde tõlkida. Minu lemmik – klahvide värv hakkab muutuma (soojemaks) vastavalt sellele, kui tihti sa klahvile reaalselt vajutad. Muuta saab seda, kui tundlik on ning seda, kas kuumaks lähevad individuaalsed klahvid või kogu klaviatuur korraga.
• Custom mode – loo enda valgustustsoone, kasuta eelmääratletud tsoone või võta üks klahv korraga ette – ja muuda nende taustvalgustust individuaalselt. Niimoodi võidki vilkuva jõulupuu klaviatuurile joonistada, kuna igale klahvile / tsoonile saab eraldi ka valgustusefekti lisada.

Click here to view the embedded video.

Kuna valgustust saab profiiliti eraldi määrata, siis saab lõppkokkuvõttes panna näiteks makroklahvide markeerimiseks ühe värvi, otseteede / funktsiooniklahvide markeerimiseks teine värv jne. Ja seda iga rakenduse või mängu jaoks eraldi.

Ryos MK FX on jätnud Roccat Talk tarkvara lõpuks ajaloo prügikasti kõrvale ning keskendub ühe ühtse tarkvara kasutamisele lisaseadmete juhtimisel. See on samane loogika, nagu Razer Synapse, SteelSeries Engine 3 vms tarkvarad kasutavad – ühes tarkvaras on lihtsalt erinevate seadmete jaoks oma sakk ja kõik.

Nii ka Roccat Swarm tarkvaras – uue riistvara lisamisel paigaldatakse selle juhtimiseks vajalik moodul ning seade on kohe kasutusvalmis.  Samas on Swarm veel võrdlemisi uus rakendus, toetades hetkel Ryos MK FX, Sova ja Suora klaviatuuri ning Kova, Kiro ja Nyth hiiri. Jätkuvalt ei ole tootja võtnud vastu otsust näiteks vanemat Ryos MK Pro klaviatuuri või Tyon hiire toetatud seadmete loetellu, rääkimata muudest toodetest.

Swarmil on tegelikult ka üks teine, väga oluline lisafunktsioon. Osaliselt saab seadmete seadistust muuta või profiile vahetada otse nutiseadmest. Mänguhoos näiteks telefon laual käepärast – selle asemel, et mäng eest panna, Swarm ekraanile võtta ja profiili vahetada – kaks sõrmeliigutust telefonil ja tehtud.

Swarm toetab erinevaid standardfunktsioone, mis ühel mänguriseadmel vaja – profiilide loomine, automaatne vahetamine. Erinevate makrode (automatiseeritud klahvivajutused ühe liigutusega) loomine ja kasutamine ning mis veel olulisem – iga klahvi annab ümber programmeerida. Ümberprogrammeerimine tähendab seda, et on võimalik muuta pea iga klahvi põhifunktsiooni ning Easy-Shift[+] sekundaarset funktsiooni. Ainuke klahv mis sellele ei allu, on paoklahv (Esc). Kõik muud klahvid – alates M1 makroklahvist, lõpetades tühiku, Õ või enteriga, on seadistatavad.

Ei ole head ilma halvata või ei ole ühtegi perfektsed toodet. Pigem vist lihtsalt viimane – ka Ryos MK FX klaviatuuri juures leidsin puuduseid, mida tasuks kohe ära mainida. Klaviatuuri enda disainis, materjalis või vastupidavuses ei ole ühtegi puudust leidnud – pigem on probleemid tarkvaralised ning need pole aja jooksul tarkvarauuendustega ära lahendatud.

Esiteks – Roccat Swarm kipub teinekord taustas sisuliselt kokku jooksma. See väljendub selles, et klaviatuuri valgustus on ühte režiimi kinni jäänud / täiesti kustunud; Swarm rakendust ette võttes ei salvesta muudatusi. Ravim selle vastu on arvutile taaslaadimine teha.

Teiseks – nagu ka Roccat Talk tarkvarajuppidega, on profiili / seadistuse kopeerimine rakendustarkvarast seadme sisemällu (jah, Ryos MK klaviatuuridel on seadistuse jaoks sisemälu) on mõnikord natuke auklik. Seda probleemi olen kohanud just makrode loomisel – saad makro valmis, kõik toimib suurepäraselt ning 5 minutit hiljem programmi avades enam makrot ei kuva / makro ei toimi. See õnneks ei ole väga tihe probleem – juhtub pigem väga harva kui harva.

Olles juba aastaid kasutanud Roccati klaviatuure – nii Isku kui Ryos MK Pro näol, valdas Ryos MK FX klaviatuuri testima hakates tugev äratundmisrõõm. Pigem vaatan seda kui Ryos MK Pro klaviatuuri, millelt võetud USB pesad ning lisatud funktsionaalsem valgustus. Mis toob kohe esimese soovituseni – kui su laual on juba MK Pro klaviatuur, siis MK FX vastu vahetamine midagi nii olulist juurde ei anna.

Väga võiks kritiseerida toote kõrgemat hinda – sisuliselt 200 eurot on ühe klaviatuuri jaoks kohati võrdlemisi palju. Teisalt, kui su töö või põhiline hobi on arvutiga & klaviatuuriga seotud, siis ei ole seda üldsegi liiga palju.

+ Tipptasemel Cherry MX lülitid
+ Kvaliteetne ennast tõestanud tootedisain
+ Suurepärane randmetugi
+ Mitmekülgne valgustus
+ Väga vastupidav ja stabiilne
+ Mugavad kaablikanalid
+ Paindlik seadistamine Swarm tarkvaras
+ n-key rollover ning  anti ghosting
- Aeg-ajalt esinevad tarkvaralised probleemid
– Kõrge hind

Roccat Ryos seeria klaviatuurid sobivad tegelikult paljudele kasutajatele ning selle hindamiseks ei pea olema padumängur. Cherry MX Brown lülitid, mis testklaviatuuris kasutusel, tagavad optimaalse tagasiside sõrmede all, jättes klaviatuuri vaikseks. Samamoodi on Cherry MX lülitite klahvikäigu pikkus väga mugav nii suureks mängimiseks kui väga aktiivseks trükkimiseks. Lisada mugavatele klahvidele kogu see muu funktsionaalsus – profiilidest seadistamisvõimaluste ning makrodeni – kasutusvaldkondi on klaviatuuril jalaga segada.

Täitsa viimase asjana – ühe tarvikutetootja tippklaviatuurina on Roccat Ryos MK FX oma krooni täiesti väärt – see on mitmekülgne, see on vastupidav, see on paindlik, see on mugav ning mis kõige tähtsam – sinu vajaduste järgi seadistatav. Seetõttu julgen ma südamerahuga Ryos MK FX klaviatuuri soovitada igaühele.

• Roccat Ryos MK FX mehhaanilised klaviatuurid Photopointis 199,99 € »

Pean ausalt tunnistama, et ühtegi Fujifilmi kaamerat ma varem kasutanud ei ole, heal juhul olen paaril korral mõnda neist kunagi ammusel ja hallil ajal käes hoidnud. Ja siis ka pigem väga lihtsaid kompaktkaameraid. Seega ei olnud mul seni pähegi tulnud, et tahaks mõnega lähemalt tutvust teha.

Nüüd aga sain paariks nädalaks mängimiseks järgneva komplekti: Fujifilm X-Pro2 hübriidkaamera koos Fujinon XF 35mm f/1.4 R ja Fujinon XF 60mm f/2.4 R Macro objektiividega.

Algne plaan oli kasutusjuhendit mitte lugeda ning lihtsalt võtta kaamera ja pildistada. Puhtalt seepärast, et aru saada kui loogiline või ebaloogiline on Fujifilmi kaamerate kasutamine fotoamatööri seisukohast vaadatuna. Paraku see plaan hästi ei toiminud, sest kasutusloogika osutus üllatavalt omapäraseks. Nii et pärast paaritunnist testimist pidin alla vanduma ja ikkagi spikerdama. Aga sellest kõigest juba allpool.

Nii on tagaküljel kokku 13 vajutamiseks mõeldud nuppu, üks ketas ja üks joystick, mida muuhulgas saab ka vajutada.

X-Pro2-l on kaks SD kaardi pesa.

Väga huvitav ja kasulik asi, mida sageli ei kohta, on suur “kahvlite” hulk (bracketing). Särikahvel on ilmselt igal kaameral olemas, valgetasakaalu oma ka, kompaktidel vahel ka fookuskahvel (nt makro režiimis väga abiks).

X-Pro2 lisab tavapärastele veel ka filmide jäljendamise kahvli (Film simulation BKT). Ehket ühest pildist genereeritakse kohe mitu erineva välimusega jpg faili. Näiteks saab nii mustvalge kui värvilise versiooni või kasvõi erineva tonaalsusega mustvalgeid. Lisaks on veel olemas dünaamilise ulatuse kahvel (Dynamic range BKT), mis siis vastavalt suurendab dünaamilist ulatust rohkem või vähem.

Filmijäljenduskahvli näide

Provia

Velvia

Monochrome

Minu käsutuses olnud komplektis oli üks kirjade järgi makroobjektiiv (Fujinon XF 60mm f/2.4 R Macro). Saab selleks otstarbeks kasutada küll, kuigi veidike häiriv on tervustamine – lähedalt ja väiksemaid objekte teravustades viskab päris sageli teravuse mööda ning jääb kuhugi kaugusesse saagima, ehket makrokaugusel isegi ei ürita enam teravustada. See tuleb siis lahendada manuaalselt või siis näiteks enda käele teravustades ja siis uuesti soovitud objekti kaadrisse püüdes.

Võrreldes testimiseks kaasas olnud kahte objektiivi, osutus minu lemmikuks pigem 35 mm 1.4 avaga eksemplar (Fujinon XF 35mm f/1.4 R). Esiteks meeldib mulle laiem nurk üldiselt rohkem kui tele. Teiseks f/1.4 on ikka jube mõnus asi. Bokeh on selle objektiivil ka väga ilus.

Kui kaamera mõningate tehniliste lahenduste ja loogika üle sai eespool veidike vinguda, siis pildi üle seda küll teha ei saa. Pilt kogu oma detailsuses on lausa vapustavalt hea. No tõesti kohe nii hea, et kui ei oleks näinud, siis ei usuks ka. Päriselt.

Nagu digikaameratele kohane, pole ka X-Pro2 puhas sisseehitatud filtrite lisamise patust. Toy camera, Pop color, Partial color jms värk. Ei näinud väga suurt mõtet nendega pilti teha. Miniature režiimi paar korda proovisin. No käis kah, aga ega fänn ei ole.

Tänu eelteravustamisrežiimile ja kvaliteetsele näotuvastustusele (saab isegi valida kumb silm teravustatakse) sobib kaamera väga hästi ka selfie-de tegemiseks. Paned kaamera taimeri peale, vajutad suvalisse kohta teravustades päästikule, astud uhkelt kaamera ette ja ka f/1.4 korral on tulemuseks täpselt õiges kohas olev fookus. Pärast peab arvutis pildi ainult mõne udustava filtriga üle käima, et iga nahapoor ja korts teravalt silma ei torkaks. Ja noh üleüldiselt portreede tegemiseks või üldisemalt inimeste pildistamiseks on see kaamera nagu loodud.

Tegelikult on vähe asju, milleks see kaamera ei sobi. Allveefotograafiaks ilmselt mitte, aga metsas, niidul või mere ääres, linnas või maal – olgu päeval või öösel. Öine võimekus on tänu heale sensorile ja pildialgoritmidele samuti kiitust väärt. Detailid, mida kaamera suudab jäädvustada ka pimedas, on… nagu oleks pilt tehtud päeval.

Filmib see kaamera ka. Täitsa talutavalt. Samas ei ole midagi erilist, mida kuidagi rõhutatult esile tõsta. Kaamera saab talutavalt hakkama nii muutlike valgusolude kui ka automaatteravustamisega.

Ajaviiteks tegin ka väikese ISO võimekuse testi. Kuna ISO valikuid on väga palju, siis päris iga 100 ühiku tagant pilti ei teinud. Alla paari-kolme tuhande pole nagunii suurt vahet märgata.

ISO valikukettalt saab valida väärtusi vahemikus 200-12 800. Lisaks on valikukettal tähed A, H, L. “A” on loomulikult automaatne. Ka sellega ei ole niisama lihtsalt, et on üks vahemik, mille kasutaja saab ette anda. Neid vahemikke on koguni kolm. Päris hea, kui tead, et on erinevate situatsioonide jaoks vaja erinevat lähenemist. Samuti saab iga automaatse valiku juurde määrata maksimaalse säriaja, mida ületades ISO väärtus kõrgemaks muudetakse. “L” tähendab madalaimat ISO väärtust (seal saab anda väärtuseks 100).

Pärist täpselt ma ei saa muidugi aru, miks see ei võiks numbriliselt kohe ka valikukettal olemas olla. “H” tähendab eriti kõrget ISO-t, mis tuleb eelenevalt menüüs ise ära määrata – kas 25 600 või 51 200. Filmides on kõrgeim ISO, mida kaamera lubab, 6400.

ISO 200

ISO 500

ISO 1000

ISO 1600

ISO 2000

ISO 4000

ISO 6400

ISO 8000

ISO 10 000

ISO 12 800

ISO 25 600

ISO 51 200

Nagu testist näha, on ISO võimekus kaameral väga hea. Isegi 51 200 on teatud mööndustega kasutatav, kui väga lähedalt või suurelt ei vaata. Kuni 6400-ni on pilt igas situatsioonis veel täiesti tip-top. Kombineerides seda 1.4 avaga objektiiviga, saab ikka väga pimedas veel rahulikult pilti teha.

Sattusin Fujifilm X-Pro2 testides lugema üht jutukest sellest, kuidas jpeg on pildistamiseks sama hea või vahel isegi parem kui RAW. Seda muidugi mitte otseselt lõpptulemuse kvaliteedi poolest vaid rohkem pildistamise, kui protsessis poolest. Lugege ise: http://erickimphotography.com/blog/2016/07/14/8-reasons-why-you-should-shoot-in-jpeg/

Ausalt öeldes on see kaamera, millega pildistades saab selle jutuga väga kergesti nõustuda. Seda konkreetset kaamera mudelit tuuakse muuseas ka selles artiklis esile just suurepärase filmiliku jpg võimekuse poolest. Sest erinevaid filmijäljendusvõimalusi on X-Pro2-l tõesti mitmeid (nii värvilisi kui ka mustvalgeid ja nende kahe vahepeal), ja need tõesti näevad suisa suurepärased välja. Selle kaameraga ongi üks huvitav asi – iga pilt tundub kui kunstiteos. Isegi kui kaadrisse püüda mingi suvaline võpsik, paistavad värvid ja tonaalsus ekraanilt vaadates nii mõnusad, et kohe vägisi tahaks pildi ära teha ja näitusele saata. Peab ennast tagasi hoidma.

Miskipärast tundubki, et just maastikufotograafia jaoks sobib see kaamera erakordselt hästi. Või siis, kui mustvalges režiimis pildistada mõnd maja või linnatänavat, on jälle tunne, et valmis kunstiteos. Eks oma roll ongi sellel, et valida saab erinevate “filmide” vahel (PROVIA, Velvia, ASTIA, CLASSIC CHROME, PRO Neg, ACROS, MONOCHROME, SEPIA), mille tooni ja meeleolu kaamera suurepäraselt järele aimab. Minu absoluutseks lemmikuks kujunesid mustvalged filmijäljendused. Ja tõesti – kui pildid arvutis, ei tahagi nende juures enam midagi muuta, või kui, siis ainult kadreeringut.

Nii et kui eelnevalt viidatud artiklis võrreldakse jpg-s pildistamist filmile pildistamisega (kaader ja kaamera seaded peavad olema läbimõeldumad, sest hilisemaks vigadeparanduseks on vähem võimalusi), tekib Fujifilm X-Pro2-ga pildistades sama tunne. Juba kätte võttes tuleb natuke nostalgiat peale. Seadmiseks erinevaid kettaid ja rattakesi keerutades see tunne üha süveneb. Samas harjub nende kettakestega päris ruttu ja kasutamine on igati asjakohane.

Natuke pani mõtisklema, et kellele täpsemalt see kaamera võiks mõeldud olla. Ega päris head definitsiooni ei leidnudki peale selle, et igaühele, kel huvi ja raha :-). Sest tegelikult ka – kvaliteet on nii hea, et kõlbaks kasutada ka profil – kui mitte lausa esimese kaamerana, siis sellise mõnusa väikese ja kvaliteetse lisana küll. Ilmselt oleks päris hea mõnd üritust pildistades sellega vahele paar kvaliteetset portreed jäädvustada. Liikudes skaala teise otsa, siis väga vabalt kõlbab kasutada ka igal instagrami-kauboil: alustades sellest, et kaamera näeb stiilne välja ja lõpetades sellega, et: WiFi – olemas, 1:1 formaat – olemas, digifiltrid – olemas. Seega match made in heaven. Proovisin järele, toimib kenasti. Maitseks saab lisada veel natuke filmiliku grain’i ja ongi olemas.

PLUSSID

• Pildikvaliteet
• Pildikvaliteet
• Pildikvaliteet (edasi jätka ise…:-)
• Suurepärased filmijäljendusrežiimid (ja sellest lähtuvalt suurepärased jpg-failid)
• Palju seadistamisvõimalusi (6 Fn nuppu, My menus jne)
• Kena ja funktsionaalne välimus
• Tugev korpus, mis püsib hästi käes
• WiFi (kohmakas, aga kasutuskõlblik)
• Hea ISO võimekus (6400 on täitsa puhas, aga ka 51 200 on vajadusel kasutuskõlblik)
• Rangefinder-lik huvitava lahendusega pildiotsija, mis on kasutamiseks üllatavalt mugav

MIINUSED

• Kohati ebaloogilised menüüd ja seadistused
• Videokvaliteet on keskpärane, kuigi talutav – tegu on selgelt fotokaameraga
• Kohmakas valge tasakaalu seadistamine
• Kehv aku
• Makrovõtetel jäi automaatteravustamine vahel natuke jänni

Fujifilm X-Pro2 puhul on selgelt tegu ühe parima kaameraga, mida mul on olnud au pikemalt kasutada. Pildikvaliteet on lihtsalt nii vapustavalt hea, et sõnadega on raske kirjeldada. Kindlasti on selliseid kaameraid maailmas veel terve rida, aga selge on see, et X-Pro2 kena välimusega pisikeses korpuses peitub palju suurem sisu kui esmapilgul arvata võiks. Kui mul oleks nii palju raha üle, kui see kaamerakomplekt maksab, oleksin ma selle üle väga õnnelik. Kuigi turul on sama raha eest saadaval paremaid kaameraid või rohkemate seadistusvõimalustega kaameraid või suuremaid kaameraid. Või isegi ilusamaid retrokaameraid

Aga see ei kaalu üle seda mõnusat tunnet ja meeleolu, mida nii oma välimuse kui ka sisemusega kannab endas Fujifilm X-Pro2. Olles selliselt ühelt poolt järglaseks kõikidele varem olnud kaameratele, kuid samas lisades neile piisavalt uut ja head, et nende varju jäämist küll karta pole. Olles seda kaamerat kasutanud paar nädalakest, kulus enamik sellest ajast harjumiseks. Võib öelda, et tõsisemalt kiindusingi ma sellesse kaamerasse alles paar päeva enne tagastamist ning tõsiselt kahju oli seda ära anda. Oleks hea meelega enda kätte edasi jätnud ja uutele fotoretkedele suundunud. Kui oleks jaksanud – sest viimase öö enne lahku minekut veetsime koos ilma sõba silmale saamata – kõigepealt südaöine pildistamine Tallinna vanalinnas ja mõne tunni pärast juba päikesetõus rabas. Võtsin meie põgusast suhtest veel viimast.

• Fujifilm X-Pro 2 kere Photopointis: 1799€

• Fujifilm X-Pro 2 + 35mm f/1.4 objektiiv Photopointis: 2199 €

• Fujifilm X-Pro 2 + 35mm f/2.0 objektiiv Photopointis: 1999 €