Tasakaaluliikurid on populaarsust kogunud juba pikemat aega ja nende hoog ei paista raugevat. Tänavapildis kohtab aina tihedamini hõljuklaudadel lapsi ringi kihutamas. Selleks, et ka endale sobiv leida, oleme täna testimisse võtnud ühe populaarseima mudeli MPman Gyropode G1.

Üldjoontes eristatakse tasakaalukulgureid nende suuruse poolest. Täpsemalt öeldes rataste suuruse poolest. Enamlevinud suurused on 6,5”, 8” ja 10” ratastega hõljukid. Väiksemate ratastega isendid sobivad rohkem siseruumides sõitmiseks ja neid on kergem kaasas kanda. Suuremate ratastega lauad on raskemad, kuid õhkkummid pakuvad paremat pehmendust liikudes auklikematel teedel ning takistustest ülesõit on sujuvam.

Lisaks on mõnedel mudelitel kaasas ka juhtpult, mille abil on võimalik sõiduk sisse lülitada. Uhkemaid uforattaid leiab isegi integreeritud Bluetooth kõlaritega, et sõidu ajal oma lemmikmuusikat kuulata. Laias laastus on kandevõime kõikidel mudelit 120 kg, väiksematel mudelitel võib see olla ka kuni 100 kg. Oluline on ka jälgida, et sõiduki opereerija oleks vähemalt 20 kg. Vastasel juhul ei avaldu piisavalt survet, et õhuhõljuk hakkaks liikuma. Antud ülevaates paneme välitingimustes proovile 6,5” ratastega tasakaalusõiduki, et näha kui edukalt on võimalik sellega näiteks kiirelt poes käia.

Tasakaaluliikurite ülesehitus on iseenesest lihtne – kaks ratast, mida juhitakse kahe pedaali abil on omavahel keskelt ühendatud kandva raamistikuga. Sõiduki ees on uhked tulukesed, mis vastavalt sõidustiilile vilguvad. Sõiduki peal on samuti kaks indikaatortuld, milles üks hoiatab, kui hõljuk ei suuda ennast tasakaalustada ja teine tuluke näitab aku laetuse taset. Roheline patarei ikoon viitab sellele, et aku on ilusti täis ja sõiduks valmis. Aku tühjenedes muutub ikoon punaseks.

Laadimispesa ja sisselülitamise nupp asuvad kõrvuti tagaküljel. Olen kohanud ka kulgureid, millel asuvad need põhja all. Kumbki lahendus ei ole iseenesest ideaalne, sest külje pealt on neid keeruline üles leida ja pika kompamise peale surud ikka näpu laadijapessa. Kui metalne nupp on viimaks üles leitud saab kerge vajutusega sõiduki sisse lülitada ja sellest annab märku ka helisignaal. 10” ratastega hõljukitel on suurte rataste tõttu ka suuremad rattakoopad, mis teevad sellest kohmakama liikuri.

Samas 6,5” liikuri disain on väga voolujooneline ja igaüks peaks endale sobiva leidma ning valik on äärmiselt kirju – alustades ühevärvilisest ja pärlmuttervärviga üle võõbatud laudadest kuni graffitikujunduseni välja.

Tasakaaluliikurile on mõistlik juurde osta ka silikoonist kate, mis kaitseb põrutuste ja kriimustuste eest.

Tasakaaluliikuritele on võimalik ümber tõmmata ka silikoonist kate, mis kaitseb põrutuste ja kriimustuste eest. Üsnagi mõistlik, kuna korpuse kahjustused on kerged tekkima ning olen kuulnud, et trendikas on ka kleepsudega enda kulgurit kaunistada, et kaitsta korpust vigastuste eest.Silikoonkattest olulisem on kindlasti kandekott. Umbes 10 kg raskust seadet on käe otsas päris väsitav tassida ja seetõttu muretsevad targemad endale kandekoti, kuhu mahub ka laadija ilusasti ära.

Kellel saab villand jalgadega tasakaalustamisest võib endale soetada ka kardikomplekti, mis võimaldab muuta iga tavalise tasakaaluliikuri omamoodi kardiautoks. See teeb tasakaaluliikuriga sõitmise kordi lihtsamaks, turvalisemaks ja mis seal salata ka lõbusamaks. Komplekt koosneb kahest juhthoovast, raamist ning mugavast plastist istmest. Just iste on see, mis teeb edasise liikumise turvalisemaks, kuna oht maha kukkuda on minimaalne. Raam on lihtsalt pikendatav vastavalt jala pikkusele ning sobib 6,5–10′′ ratastega seadmetele. Kandevõime on samas kuni 100 kg, sobides sellega nii lastele kui täiskasvanutele.

Tasakaalulauaga sõitmiseks tuleks valida sobiv ilm. Tormituule, vihma või lumega ei ole kõige targem hõljuma minna, aga sombune pärastlõuna sobib ideaalselt. Vaatamata sellele, et tasakaaluliikurid on ilmastikukindlad, vastates IP54 tasemele, ei tasu läbi lompide siiski sellega sõita. Kuid tolmu ja veepritsmete eest on need üldiselt kaitstud.

Esmakordsel sõitmisel tasub igal juhul hoida millestki või kellestki kinni, sest pedaalid on tundlikud ja enda tasakaalu valearvestus lennutab kulguri jalge alt hetkega minema. Minu kogemus on näidanud, et maksimaalselt kulub lauaga sõitma õppimiseks viis minutit.

Tasakaalukulgur on pärast sisselülitamist koheselt valmis sõitmiseks, kuid ssmasel vaatlusel on isegi keeruline otsustada kummalt poolt hõljuki otsa ronima peaks – õnneks aitab illustreeriv pilt pakendil otsuse langetada ja loogika järgi peaks indikaatortuled ikkagi ette poole suunatud olema. AGA, see ei tähenda, et teist pidi sellega sõita ei tohiks. Kulgur töötab mõlemat pidi ju samamoodi. Millise jalaga hõljukile astuda jääb sõitja otsustada ning minu puhul oli selleks vasak jalg. Siinkohal tasub mainimist, et turvalisuse huvides võiks jala otsas olla mugavad ja kinnise ninaga jalanõud.

Turvalisuse huvides võiks jalas olla mugavad ja kinnise ninaga jalanõud.

Niisiis, kui primaarne jalg on pedaalil, tuleb päka ja kannaga õrnalt katsetada, kui tundlik on sõiduk. See annab koheselt esmase tunnetuse kätte ning ilmselt kõige keerulisemaks osutub teise jala tõstmine liikurile ilma, et siruli kukuks. Seetõttu on ülimalt oluline hoida päka ja kanna vahelist surveasetust võrdselt. Kui teine jalg on õnnelikult pedaalile sätitud, siis tuleb endiselt rahulikuks jääda ja säilitada tasakaal. Tähtis on tunda ennast lõdvestunult ja tunnetada keha raskuskeset.

Tasakaaluliikuriga sõitmiseks ei ole niivõrd vaja kasutada jalgu kui keha s.t kallutades ennast ettepoole liigub raskus ette poole ja sõiduk võtab suuna otse. Sarnaselt kallutades ennast kergelt tahapoole, liigub kulgur tagurpidi. Keeramiseks vasakule tuleb õrnalt suruda parema jala päkaga pedaalile ja vastupidi. Paari minutiline harjutamine teeb juba meistriks.

Rulasid ja tõukkerattaid väljasuretada prooviva tasakaalulauaga on lust sõita. Liigse pingutuseta võib saavutada kiiruse 10 km/h ja seda ületades annab laud helisignaaliga märku. Hilisemal katsetamisel eirasin märguannet ja kogusin kiirust, et ennast ja kulgurit proovile panna. Ei läinud kaua kui olin ninali maas, põlv marraskil ja tasakaaluliikur veeres oma teed – seega tasub helisignaali kuuldes hoog maha võtta.

Otsustan võtta suuna poe poole, mis muidu on 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Esimesed sada meetrit mööduvad sekunditega, kuid siis jõuan ristmikuni, kus mul ei jää muud üle, kui hõljuki otsast maha ronida. Siinkohal võib linnaisasid tänada, sest korrastamata kergliiklusteedel sõitmine on paras peavalu. Kus on aga madalad ülesõidud ja mõnus sile asfalt, saab vurada täiel rinnal. Kõrvalvaatajate pilkude saatel jõudsin 10 min asemel kohale kolme minutiga ja seda ilma igasuguste vigastusteta. Julge hundi rind on tasakaalus!

Tasakaaluliikuritel on kergelt sõltuvust tekitav iseloom. Kes on korra proovinud sõita, siis sellel hakkavad jalad sügelema ja nii ka minul. Maksimaalselt on võimalik ühe laadimisega sõita ligi 20 km ja see vahemaa sai mõnekümne minutiga täis. Siledatel teedel on sõit väga sujuv, aga probleemiks ei ole ka teeperved ning lühema muruga kaetud pinnad. Linnapildis on suurimaks murekohaks kõnniteeservad, aga madalamad neist ei paku suurt väljakutset.

Oluline on tasakaalu hoida ja enne takistust kiirust mõnevõrra suurendada. Rahumeeli saab ka laugematest mägedest üles sõita. Proovisin ka üsna järsust kaldteest üles sõita ning väikesel kiirusel see isegi õnnestus.

Kes otsib lapsele nutisõltuvuse vastu ravimit, siis tasakaaluliikur hoiab tunde aktiivsena. Võib tunduda, et seismine ei nõua erilist pingutust, aga tegelikkuses on kasutuses väga mitmed lihased, mis võivad poole tunni jooksul juba tunda anda. Lõpetuseks soovitaksin kindlasti kõigil proovida, mis tunne on peaaegu hõljuda mööda tänavaid või parke. Väikeste ratastega MPman saab sama edukalt õues hakkama kui 10” laud ning jalatrenn ja hea tuju on igal juhul garanteeritud.

Ulmelised ja erinevate kujundustega MPman Gyropode G1 tasakaaluliikurid leiad Photopointi veebikaubamajast ››

Fujifilm X-Pro2 ja Olympus PEN-F on äratanud tohutut huvi eelkõige iseäraliku välimuse ja tavalisest kõrgema hinna tõttu. Kui palju on selles hinnas tegelikku väärtust ja kui palju tuleb juurde maksta lihtsalt laheda disaini eest?

Fujifilmi ja Olympuse hübriidkaamerad on saanud üpris populaarseks ja mina isegi olen neid soovitanud sageli peegelkaamerate asemel. Hübriidkaamerate rivistuses haigutab kõige odavamate ja kõige kallimate kaamerate vahel tohutu hinnavahe, mis ulatub isegi enam kui 1000 euroni. Kui peegelkaamerate puhul on eristamine lihtsam, jaotus algtaseme kaamerate, edasijõudnuile mõeldute ning päris profiriistade vahel on üpris selge, siis hübriidkaamerate puhul selline traditsioon puudub. Kas 1000-1500 eurot hübriidkaamera peale kulutada on ikka mõistlik?

Võtsime hetkel kaks erilise välimusega hübriidkaamerat, et vaadata, milles nende saladus peitub ja mida nende ostmiseks kulunud lisaraha eest õigupoolest juurde saab. Kuna tegemist on hübriidkaameratega, siis ei sattunud vastamisi mitte Canon ja Nikon, vaid hoopis Fujifilm ja Olympus. Alles see oli, kui võrdlesime kahte entusiastidele mõeldud kaamerat, Olympus OM-D E-M10 II ja Fujifilmi X-T10, ning tõdesime, et need on küll sarnased, kuid erineva iseloomuga. Kas tavalise fotohuvilise jaoks kõrgem hind annab nii palju lisaväärtust, et tasuks mõelda X-Pro2 või PEN-Fi ostmisele?

Ka Olympusel on pea kõik nupud, kangid ja rattakesed kohandatavad, välja arvatud üks: kere esiküljel olev filtrite ja värviprofiilide nupp.

Mõlemal kaameral tegelikult ju on ka. Olympusel on varuks kaval trikk, kus sensori nihutamisega saavutatakse 50megapiksline pilt, kuid see töötab korralikult ainult statiivilt ja siis ka soovitatavalt päästikuviitega. Isegi kaamerat niisama lauale või käsipuule toetades jääb tihti sisse värin, mis pildi ära rikub. X-Pro2 uudseks trumbiks on kaks mälukaardipesa, mida pole varem hübriidkaameratel nähtud.

Mõlemal kaameral on väga hea kohandatavus ja ergonoomika ning parandatud pilditöötlusalgoritmid ning X-Pro2 on viimaks esimene Fujifilmi hübriidkaamera, mille videorežiim kohe ahastama ei pane, kuid filmiprojektide jaoks pole see kaamera ikkagi veel mõeldud. Kui plaanid lisaks fotole tegeleda kõvasti ka videoga, siis vaata hoopis Sony või Panasonicu kaamerate poole. Miinuspoolelt väärib mainimist, et mõlema kaamera aku peab peegelkaamerate mõistes suhteliselt nutuselt vastu, umbes 250–350 pilti, sõltuvalt sellest, kui palju sa ekraani vaatad.

Vanema X-Pro1 mudeliga võrreldes on mõne nupu asukoht on nihkunud ja mõni nupp lisandunud, kuid üldjoontes on säilinud tuntav sarnasus vanema mudeliga.

Keeratav-kallutatav ekraan on sisuliselt standard ka heade peegelkaamerate juures, aga X-Pro2 küljes seda pole. Miks? Ilmselt selleks, et mitte etteruttavalt varsti ilmuva X-T2 võimalikke ostjaid kaotada. PEN-F on eriti käest pildistamisel liikuva ekraani tõttu märksa mugavam, sa saad sellega küünitada üle aia või pildistada maa ligidalt ilma püksipõlvi mustaks tegemata.

Kuigi pealtnäha on PEN-F ja X-Pro2 sama masti kaamerad ning keerukus- ja mugavusaste näib siiski suhteliselt võrdne olevat, tuleb pildistamises selge vahe välja.

Kuigi pealtnäha on PEN-F ja X-Pro2 sama masti kaamerad ning keerukus- ja mugavusaste näib siiski suhteliselt võrdne olevat, tuleb pildistamises selge vahe välja. Olympuse kompaktsel kerel on samuti justkui kõik olemas, ent aktiivsete parameetrite vaatamiseks tuleb kiigata ekraani, sest kettalt on näha vaid särikompensatsioon. See lõhub meditatiivsust ja teeb pildistamise tehnilisemaks. Fujifilimi kaamera koos ette keeratud avarõngaga objektiiviga on fotograafi jaoks tööriistana läbipaistvam. PEN-F-iga peab rohkem nikerdama ja nuppudega jändama. See mõjub igaühele erinevalt: mõnda see segab, ent teise arvates on nii normaalne. Lõppude lõpuks oleme niikuinii harjunud pidevalt digitaalsete kaamerate ekraane vaatama, ega pildid selle pärast tegemata jää.

Uus trend näib olevat eraldi fookuspunkti valimise kangi lisamine kaamera kerele. See on olemas nii X-Pro2, aga ka uuel Nikon D500 peegelkaameral. Esmalt tundub, et see on ruumi raiskamine ja no kes seda ikka kasutaks, aga kui see kord juba olemas on, siis on see mugav abivahend. Väikese teravussügavuse juures võib fookuspunkt teinekord keskpunktile teravustamise ja sellele järgneva ümberkadreerimise käigus rändama minna, aga traditsioonilisel moel kohmaka neljasuunalise menüürattaga pole teravustamispunkti kuigi mugav muuta. Mina tabasin pärast X-Pro2-ga pildistamist end kogu aeg PEN-F-i kerelt seda nuppu otsimast, sest nüüd tundus mitme liigutuse tegemine fookuspunkti määramiseks mõttetult aeganõudev.

Aga ikkagi – miks on need kaamerad nii kallid? Kas tõesti moodustab osa hinnast nende retrovälimus? Aus vastus oleks, et jah. Kui võtta kumbki kaamera ja võrrelda seda sama hinnaklassi peegelkaameratega, siis kaldub kaalukauss puhtalt tehnilise võimekuse järgi pigem peegelkaamerate kasuks. Kui vajad lihtsalt tööriista, siis ei ole kumbki kaamera majanduslikult mõeldes kõige parem valik. X-Pro2 kere hinna eest saaksid kas juba täiskaaderkaamera või korraliku APS-C sensoriga peegelkaamera koos hea objektiiviga.

„Aga,” võib nüüd küsida, „milles siis selliste kaamerate mõte üldse on ja miks nii X-Pro2 kui PEN-F-i ümber nii palju kära tehakse?” Kui oled selline inimene, kellele meeldib enne iga suurema otsuse tegemist koostada Exceli tabel ja kõik argumendid numbritesse ümber panna, siis sealt see välja ei tulegi. Kasutusmugavus ja kaamera unikaalsed võimalused – aga ka kiiksud – annavad kaamerale iseloomu, mida ei saa numbrites väljendada.

Nii X-Pro2 kui PEN-F on kaamerad, mis kannavad endas seda emotsionaalset väärtust, millest ei saa andmelehte vaadates aru.

Nii X-Pro2 kui PEN-F on kaamerad, mis kannavad endas seda emotsionaalset väärtust, millest ei saa andmelehte vaadates aru. Osa hinnast moodustab tajutav väärtus, mis on olemas just neil mudelitel, kuid mida pole konkurentide igavama ja asisema väljanägemisega kaamerail. Sa võid tahta selle eest rohkem raha välja käia, kuid rangelt võttes pole see vajalik.

Fujifilm X-Pro2 + Fujinon XF 35mm 1.4

Hoolimata paarist veidrast disainiotsusest on siiski tegemist seni parima X-seeria kaameraga. X-Pro2 pole ainult pegalt luksuskaamera, vaid ka töövahend.

Olympus PEN-F + M.Zuiko Digital ED 25mm f/1.8

Tõeliselt lahe ja mõnusate võimalustega PEN-F oli 2016. aasta kõige stiilsem fotoaparaat ja pildikvaliteedilt üks paremaid Four Thirdsi sensoriga kaameraid.

X-Pro2 näol on Fujifilm loonud X-seeria parima mudeli. Tänu suuremale elektroonilisele pildiotsijale ja kallutatavale ekraanile on X-T1 endiselt teatud tüüpi fotograafia jaoks etem, kuid kokkuvõttes on X-Pro2 vaat et parim APS-C-sensoriga hübriidkaamera. Olympus PEN-F ei ole mitte niivõrd suur hüpe edasi, kuivõrd pigem kõrvale, sest E-M5 II ja E-M1 on mõne külje pealt paremad, kuid PEN-F on ikkagi väga unikaalne ja stiilne ning, mis peamine, ilusa kaamera puhul pole ohvriks toodud pildikvaliteeti.

• Olympus PEN-F hübriidkaamerad Photopointis

• Fujifilm X-Pro2 hübriidkaamerad Photopointis

Ülevaade ilmus algselt ajakirja [DIGI] 2016. aasta juunikuu numbris.

Augusti algul möödus 9 aastat sellest, kui Olympus ja Panasonic oma Micro Four Thirds kaameratüübi välja kuulutamisega hübriidkaameratele aluse panid. Kogu selle aja on hübriidkaamerad – eriti just profifotograafide tasandil – jäänud peegelkaamerate varju. Peamiselt autofookuse tõttu, mis olevat peeglitega võrreldes lootusetult aeglane. Või siis elektroonilise pildiotsija tõttu, mis on optilisega võrreldes ebaloomulik kasutada.

Sony A9 hübriidkaamera muudab sellist jõudude vahekorda võimsalt ja lõplikult. Lõpuks ometi eksisteerib hübriidkaamera, mis on täpselt samas liigas elitaarse duoga Canon EOS-1D X Mark II featuring Nikon D5. Ja mitte lihtsalt samas liigas, vaid nii mõneski aspektis neist kahest sammukese eespool. Võib-olla ainult valgusjõuliste superteleobjektiivide puudumine Sony valikus on see põhjus, miks spordiväljaku äärne armee veel peeglitega klõbistama peab. Küll aga Sony sellegi puuduse mõne aasta pärast korrigeerib.

Sony A9 on keerukas kaamera, täis palju erinevaid funktsioone ja võimalusi. Selle mõne päeva jooksul, mil see aparaat minu kasutada oli, ei jõudnud ma testida läbi kõiki omadusi. Allolev arvustus annab edasi minu üldised muljed ja samuti kõige olulisema – teravustamiskiiruse ja sarivõtte koostoimimise keerulisemates valgusoludes kõrgema ISO taseme juures.

Sony täiskaadersensoriga hübriidkaamerate pildikvaliteet on algusest peale suurepärane olnud. Erandiks ei ole loomulikult ka A9. Kõrgema ISO tasemega pildistatud RAW fotosid töödeldes meenutasid A9 failid mulle Sony A7S kaamera pildifaile. Koleda digimüra asemel on ka ISO 2000 juures hoopis ilus teraline struktuur, mida saab Lightroomis mahedamaks tõmmata “Masking” heebli abil. Müraeemaldust on tarvis lisada vaid minimaalselt, pildi üldine teravus on suurepärane ja dünaamiline ulatus veab töötlejal suu kõrvuni.

DxOmark sensoritestides jääb Sony A9 mitme punktiga alla nii A7R kui ka A7R II kaameratele. Praktikas mina mingit halvemat kvaliteeti ei tunnetanud – ei dünaamilises ulatuses ega ka digimüra tasemes kõrgemate ISO väärtuste puhul.

Siin all mõned fotod, mis on pildistatud rahulikumas keskkonnas:

Sony A9 + FE 24-70mm f/2.8 GM @ 44mm. Säriaeg: 1/14, ava: f/14, ISO 100. Pildistatud statiivilt.

Sony A9 + FE 24-70mm f/2.8 GM @ 70mm. Säriaeg: 1/20, ava: f/2.8, ISO 1600. Pildistatud käest.

Sony A9 + FE 24-70mm f/2.8 GM @ 70mm. Säriaeg: 1/50, ava: f/2.8, ISO 1600. Pildistatud käest.

Minu igapäevakaamera on A7R. Suurepärase fotokvaliteediga täiskaader, kuid samas üks aeglasemaid, mis viimastel aastatel tehtud. Selle kaameraga pildistan ma enamasti väga kontrollitud keskkondades ja peaaegu alati manuaalse teravustamisega. Sony A9 kaamera puhul peab testima teravustamiskiirust äärmuslikes tingimustes. Leidsin ideaalilähedase testimiskeskkonna Eesti Maaülikooli spordihoones, võrkpallitreeningu ajal. Valgus oli selles saalis halb – aknast peksis sisse heledam taustavalgus, laevalgustid olid kõrgel, vaheldumisi kollakama ja rohelise tooniga ning jätsid saali pigem hämaraks. Võrkpalli mängivad üliõpilased olid aga tasemel ja hüppasid kiiresti ja kõrgele. Kui mina, kes ma ju tavaliselt kiiret liikumist ei pildista, sellistes oludes häid tulemusi saan, siis saab need tulemused küll ainult hea kaamera arvele kirjutada.

Muidugi ma sain häid tulemusi. Vähemalt mulle endale tundub nii. Lülitasin kaamera jälgivale teravustamisrežiimile. Seadistasin aparaadi pildistama pakitud RAW faili ja keerasin parempoolse ketta sarivõtte peale. See peaks siis olema see 20 kaadrit sekundis.

Pildistasin, ja jälgisin imetlusega läbi pildiotsija, kuidas vilkuvad teravusetäpid – olles kord mängija teravaks saanud – olid nagu kleebituna tema küljes.

Pildistasin, ja jälgisin imetlusega läbi pildiotsija, kuidas vilkuvad teravusetäpid – olles kord mängija teravaks saanud – olid nagu kleebituna tema küljes. Olenemata sellest, kui kiirelt mängija minu poole liikus või kui varjus ta aknast sisse tuleva valguse taustal oli. Peegelkaameraga pildistades on kaadri keskel mingi piiratud ala, mille sees jälgiv teravustamine toimib. Sony A9 kaamera puhul võis aga liikuv subjekt sattuda kasvõi kaadri äärealale – ka seal olid faasituvastusega teravustamispunktid olemas ja hoidsid kenasti fookust. Vaatame:

Sony A9 + FE 24-70mm f/2.8 GM @ 30mm. Säriaeg: 1/400, ava: f/3.5, ISO 2000. 

20 fps sarivõte. See on üks seeria ühest hüppest.

Hüppe algus. Jälgige, et mängija on alguses kaamerast üsna kaugel – varvas on kollase joone juures.

Hüppe ja sarivõtte lõppuaader. Mängija on hüppel jõudnud kaamerale oluliselt lähemale. Jälgiv teravustamine on teda aga sellegipoolest fookuses hoidnud.

Sony A9 + FE 24-70mm f/2.8 GM @ 67mm. Säriaeg: 1/400, ava: f/4, ISO 2500. 

Veel üks Sony A9 pluss peegelkaamerate ees. Kadreeringut liikuva mängijaga kaasa vedades ning samal ajal sarivõtet lastes näeb A9 elektroonilisest pildiotsijast kadreeringut ilma peegelkaameratele omase vilkumiseta. Nii saab liikumise peal kadreeringut täpsemalt ja mugavamalt kontrollida. CANON EOS-1D X MARK II ja Nikon D5 kaamerate sarivõtte ajal näeb samuti kadreeringut, kuid üles-alla liikuv peegel tekitab pildiotsijas omapärase vilkumise.

Sony A9 + FE 24-70mm f/2.8 GM @ 34mm. Säriaeg: 1/400, ava: f/3.5, ISO 2000. 

Mitmes Sony A9 ülevaates, mida ma olen lugenud nimetatakse üheks kaamera miinuseks aeglast puhvri tühjenemist. See on see, kui pead pärast sarivõtet natuke ootama, et failid kaardile kirjutatud saaksid ja sa uut sarivõtet pildistada saad. Ma arvan, et nende ülevaatajate aeglane puhvri tühjenemine tulenes ehk tavalise kiirusega UHS-I mälukaardist. Mina kasutasin kaamera alumises mälukaardilahtris UHS-II mälukaarti ja mingeid probleeme mul puhvri tühjenemisega ei olnud. Võrkpallihüpete puhul ma muidugi ka ei pildistanud järjest 241 faili – loogiline, et nende salvestamine vahemälust kaardile võtab aega.

Sony A9 + FE 24-70mm f/2.8 GM @ 70mm. Säriaeg: 1/400, ava: f/4.0, ISO 2500. 

Sony A9 + FE 24-70mm f/2.8 GM @ 67mm. Säriaeg: 1/400, ava: f/4.0, ISO 2500. 

Sony A9 + FE 24-70mm f/2.8 GM @ 42mm. Säriaeg: 1/400, ava: f/3.5, ISO 2000. 

Sony A9 on kõige profim hübriidkaamera, mis kunagi tehtud. Samas on see aga ka kõige kallim hübriid, sest kere hind (selle ülevaate kirjutamise ajal 5200€) ei jää palju alla Canoni ja NIkoni kõige profimatele peegelkaameratele.

Rahulike motiivide, nagu maastik ja stuudiotööd, pildistajale ei ole Sony A9 kaamera väga mõistlik valik, sest suurema megapikslite hulgaga, paberil veidi parema dünaamilise ulatuse ja värvusedastusega Sony A7R II kaamera saab kätte väga hea objektiivi võrra soodsama hinnaga. Kes aga ajab füüri kokku pulmade ja muude ürituste pildistamisega, või teenib rämedat rahhi spordifotograafia alal, see proovigu parem Sony A9 teravustamine ära. Võib juhtuda, et hakkab meeldima.

• Sony A9 hübriidkaamera Photopointis »

Manfrotto nimi ilmselt ei vaja lähemat tutvustust ühelegi fotohuvilisele ning põhiliselt on nad tuntud statiivide ja fotokottide poolest. Just põhjusel, et fotokotte on valikus niivõrd palju erinevaid, võib just selle õige välja valimine tunduda esialgu suure katsumusena.

Käesoleva ülevaate staariks olev Manfrotto Pro Light (MB PL-3N1-36) seljakott aga teeb valimise veidi lihtsamaks just oma universaalsusega. Kott sobib nii professionaalsele fotograafile, kel on tarvis suurt hulka (see on küll subjektiivne) varustust kaasas kanda, videograafile või isegi droonilennutajale. Samuti on kotil hulganisti väikeseid lisataskuid, kus hoida mälukaarte, akusid, saatjaid, laadijaid ja muud väiksemat, mida tarvis kaasa võtta. Ka on mitmeid aasasid, et rihmadega siduda statiiv või monopod koti külge (ja mitte ükshaaval, vaid korraga).

Nagu mitme teise Manfrotto koti puhul, on ka käesoleva ülevaate staaril veres Kata kottide DNA. Nimelt on ülemine osa mõeldud isiklike asjade hoiustamiseks ning alumine osa on töövarustuse jaoks. Siiski on kõik vaheseinad liigutatavad ning kui tõesti on niivõrd mitu lisakere või -objektiivi, saab ka ülemisse osasse tekitada iga objektiivi jaoks eraldi kaitsud taskuke.

Kui nüüd koti mõõtudele pilk peale visata, on aru saada, et tegu on kotiga, millel on seinad tugevalt polsterdatud kaitsmaks ülikallist foto- ja videovarustust või drooni – sisemised mõõdud on päris palju väiksemad kui välimised. Kui kott on “droonirežiimil”, mahutab see lisaks DJI Phantom seeria droonile ka puldi (Mavic ning Spark droonidest rääkimata, nende jaoks ei pea isegi eraldi ruumi tegema). Olenemata sellest, mida on tehtud põhiosaga, on alati olemas küljelt eraldi lukuga avatav sülearvutitasku, mis mahutab kuni 15″ seadme.

Pildil on näha, et kõik kaameravarustus koti alaosas olevasse kaamera jaoks eraldatud osasse ei mahtunud ning ülemisse osasse sai vaheseinaga veel kahe seadme jaoks ruumi tehtud.

Kott droonirežiimil. Sisse mahub ilusti ära DJI Phantom seeria droon. Phantom seeria droonist väiksem Mavic mahub veelgi lahedamalt, jättes rohkem ruumi lisavarustusele.

Koti välisosas on kaks lisataskut mõlemal küljel. Külgedel olevate taskute lukud avanevad samas suunas ning vaatamata sellele, et neil on ka tasku sees õmmeldud lisariie, mis peaks takistama asjade välja kukkumist, siis ei ole need kuigi efektiivsed kui kott on maas esikülg ülespoole. Enamasti sellises asendis see ka on, sest vaid nii saab ligi alumises sektsioonis asuvale fotovarustusele. Seega võiks kas või üks taskustest avaneda vaid ülevalt.

Lisaks on kaks mahukat lisataskut ka koti esiküljel, täpsemalt alumist sektsiooni katva osa peal. Sinna saab mahutada akusid, välgusaatjaid või muud nodi ning need avanevad õiges suunas olenemata, kas kott on püsti või pikali.

Ka rihmad pole niisama rihmad, millel saab vaid pikkust muuta. Esiteks on neil kiirkinnitusklamber, millega saab näiteks vasaku rihma parempoolse klambri külge kinnitada ja vastupidi. Sellisel moel on võimalik kinnitada kott risti üle rinna ühe rihmaga, mis teeb võimalikuks koti kiirelt küljele libistamise. See tuleb kasuks olukordades, kus on tarvis kaamerat kotist hoida kui samas tuleb ette olukordi, kus on tarvis kaamera kiiresti kätte saada.

Mõlemad rihmad risti üle rinna paigutades tõstab turvalisust ning aitab raskust tuua õlgadelt ära. Samuti on koormuse suunamiseks võimalik rihmade ülaosast reguleerida koti kaldenurka kas rohkem vastu õlgasid, või eemale. Kui aga on soov kotti käes kanda, siis on selle jaoks koti tipus käepide. See aga võiks olla 90-kraadi pööratud sest kui kotti tõsta, jääb käe asend ebaloomulikuks.

Lisaks traditsioonilisele seljakotile, on võimalik teha kotist ühe rihmaga kott või panna rihmad risti üle rinna.

Kui kott on üle ühe õla, on seda lihtne enda ette libistada ning seejärel küljelt kiiresti kaamera haarata.

Kotiga on komplektis kaasas ka vihma- ning päikesekaitse. Kuigi kott ise on vihma tõrjuvast materjalist, siis asjad saavad sees üpris kiiresti märjaks (allikas: suve kõige hullem sadu tuli just siis kui ma olin põllu peal, kus polnud isegi ühtegi puud, mille alt mingitki varju otsida!). Kergema vihmaga küll ei saa sisu nii kiirelt märjaks, kuid see on siiski vaid minutite küsimus. Sel puhul on vihmakaitse asendamatu kaaslane, mis laseb natuke kauem rahulik olla kartmata, et tehnikaga midagi juhtub.

Küljetaskuid kiirustades avades võivad neist asjad välja kukkuda. Lukk võiks avaneda ülespoole, mitte allapoole.

Vihma- ning päikesekaitse katab terve koti ning hoiab asjad sees kuivad ja temperatuuri stabiilsemana.

Väikse miinusena võib välja tuua ülemise sektsiooni siseküljel asuva lipiku, mis alatihti kipub luku vahele jääma. Selle võib muidugi ära lõigata, kuid selle küljes on koti seerianumber ning QR-kood. Samuti võiks sellised asjad olla juba algusest peale läbimõeldud, et ei peaks hakkama ise miskit ära lõikama.

Mahutavust näeb ülalolevatelt piltidelt ning vaheseinu saab ümber tõsta vastavalt vajadusele. Kui aga tahta kotti kasutada sel moel, et ei ava iga kord tervet esikülge, tekivad mõngingased keerulisemad olukorrad. Koti mõlemal küljel on klamber, mis ei lase lukul edasi liikuda. See tähendab, et alumise, ehk kaamera, sektsiooni esipaneel ei avane täielikult ning tehnika saab kätte vaid alumisest osast. Kui on tarvis ligi pääseda kaamerale, ühele lisaobjektiivile ja näiteks kahele Speedlite tüüpi välgule, pole probleemi. Kui on tarvis tehnikat laduda ka tahapoole, siis nende kätte saamiseks tuleb kotti rohkem avada.

Koti keskosas asuvad shtlid jäävad sellises asendis kättesaamatuks

Seljas aga on kott ülimalt mugav. Kui kõik kraam kokku nii raske poleks, siis ei paneks tähelegi. Samas raskuse all ägades ei hakka kott õlga soonima tänu korralikult pehmele rihmale ning ka õige rihmade reguleerimise korral ei suru alaseljale. Seega kõik probleemid võib panna vabalt enda nõrga füüsise süüks – kott teeb kõik endast oleneva, et võimalikult mugav olla.

Ka vastupidavus on kotil eeskujulik. Otseselt rappinud ma seda ei ole, kuid kõvas vihmas ning korra tsikliga mudasse sattumist on ette tulnud (teeskleme, et koti omanikud seda praegu ei lugenud), samuti on mul selle külge igapäevaselt kinnitatud kaks kompaktseks käivat softboxi ning MK055XPRO3-BHQ2 statiiv (mis mulle pärast arvustuse kirjutamist meeldis nii väga, et ostsin ära). Statiivi raskus ei ole pärast üpris pikaaegset kasutust veel miskit välja venitanud, seega materjal hoiab küll.

Selge on see, et tegu on kotiga fotograafile, kel on tarvis koti sisse ning väljapoole kinnitada palju erinevaid lisaseadmeid. Selle jaoks on kott ka ideaalne, samas ohverdades asjade kätte saamise mugavust ning sellega tegutsemise kiirust, mis on ka mõistetav. Kes statiivi, monopodi või muid lisaseadmeid koti külge ei kinnita ning mitmeid lisataskuid ei vaja, võib vabalt vaadata lihtsamate fotokottide poole. Enim avaldab koti puhul muljet muidugi selle kandmismugavus – liigset survet ei saa ükski koht ning kõik raskus on suurepäraselt laiali jaotatud, sobides suurepäraselt ka pikemaks kandmiseks.

+ Koostekvaliteet!
+ Kandmismugavus! 
+ Funktsionaalsus
+ Mahutavus
+ Kasutusmugavus
– Ei ole ühtegi nii suurt miinust, et peaks eraldi välja tooma

Manfrotto seljakott Pro Light (MB PL-3N1-36) Photopointi veebikaubamajas >>

Ehkki sellest, kui Apple otsustas iPhone’i juures loobuda kõrvaklapipordist on möödas juba üle aasta, siis on mul siiani meeles see kisakoor, mis selle peale lahti läks. Ei aidanud isegi see, et Apple telefoniga tavaliste kõrvaklappidega kasutamiseks adapteri kaasa andis. Melomaanide solvumiskisa kõlas taevani, sest nüüd ei saanud nad oma hi-fi tasemel klappe telefoniga kasutada. Häbilugu.

Pisut etteruttavalt võin aga öelda, et Apple’i poolt oli tegu õige taktikalise sammuga, sest tulevik on paratamatult juhtmevaba. Juhtmega klapid on tulevikus vaid mõnele äärmuslikule muusikagurmaanile. Selle väite suurepäraseks tõestuseks on Apple AirPods juhtmevabad kõrvaklapid.

Apple AirPods klapid said tõeliseks müügihitiks kohe peale turuletoomist. Tegelikult ei jätkunud neid pikka aega vabamüüki, sest tellimusi oli niipalju, et need pikki kuid letile ei jõudnudki. Ameerikas läbiviidud rahulolu-uuringud näitasid, et kasutajad olid AirPods’idega isegi rohkem rahul kui oma iPhone’idega! See aga pole sugugi väike asi.

Apple AirPods on Apple’i disainikeele apoteoos – minimalistlik, valge, läikiv, ilma teravate nurkadeta.

Klappide turuletulekul kostis mitmeid hääli, mis kritiseerisid neid torukesi väitega nagu jätaks see klappidest niimoodi äärmiselt friigiliku ja naeruväärse mulje. Reaalsus õnneks nii hull ei ole.

Kui sul on iPhone ja sa kasutad sellega ka klappe, siis ei saa ma aru, miks pole sa endale veel AirPods’e soetanud. Isegi hinda ei saaks siin argumendiks tuua, eriti kui arvestada, et ka iPhone ise pole just säästuklassi telefon. Need on nägusad, enam kui normaalse heliga ja suure tõenäosusega kõige mugavamad kasutada koos iPhone’iga. Siiski, juhul, kui sulle pole senini absoluutselt sobinud Apple EarPods klapid, siis soovitan vaadata kuhugi mujale ja otsida midagi muud.

• Apple AirPods kõrvaklapid Photopointis

Nutiajastu aednike parim sõber Click & Grow on välja tulnud järjestikku juba kolmanda ürdiaiaga, mis kannab nimetust Smart Garden.

Eelmise, Smart Herb Garden generatsiooniga võrreldes, on kõige silmnähtavama ning rohkem elevust tekitava värskenduse läbi teinud masina korpus. Lisaks uutele värvidele, milleks on beež, valge ja hall, muudeti ka materjale, mis annavad nutiaiale nüüd veelgi luksuslikuma tunde ning välimuse. Märkimisväärselt arendati edasi veel aia valgustuslahendust ning taimede vee kogumise loogikat, mis aitab taime kasvule oluliselt kaasa.

Igale toidusõbrale on oluline, et lauale jõudev roog oleks maitsev ning tervislik. Aastaringselt on Eesti kliimas värskete maitsetaimede kasvatamine keeruline, kuid Click & Grow nutiaed teeb selle hoopis väga lihtsaks. Ühendad masina vooluvõrku, lisad vett ning asetad vahetatavad taimekapslid potti. Ülejäänu teeb masin juba Sinu eest ära, jättes Sulle ainult rõõmu värskete maitsetaimede ja marjade söömisest.

Neile, kellel söödava vastu nii suur huvi ei ole, on valikus ka mitmeid ilutaimi nagu näiteks mätashari, petuunia ning Eesti rahvuslill – rukilill.

Click & Grow nutiaiaga tuleb kaasa kõik taimede kasvatamiseks tarvilik. Koos masinaga on kaasas ka esimesed taimekapslid, mille sees sirgumist ootav basiilik.

Taimekapsli topside puhul on oluline silmas pidada, et pärast taime eluaja lõppu on tarvis selle plastikust kapsel alles hoida, sest uute refill taimedega on kaasas ainult ilma plastikuta Smart Soil mulla kogum. Igas komplektis on neid kogumeid tervelt kolm tükki, mis tähendab korraga kolme taime kasvatamist.

Pärast nädalast muretut kasvamist hakkavad taimetopsidest pead tõstma esimesed basiilikuvõrsed ning -lehed. Kasvuhoone omadusi loovad plastikust kuplid tuleks eemaldada siis, kui taimed on võrsunud kupli laeni.

Infograafik Click&Grow taimekapsli tööpõhimõttest

Veel nädal kuni paar ja juba tulebki lambi kõrgust tõsta, et liiga lähedal põlev valgus värskelt kasvanud lehti ära ei kõrvetaks – lambi reguleerimiseks vajalikud postid on nutiaiaga kohe kaasas. Nüüd, kui suur töö on tehtud ja taimed kenasti suureks kasvanud, ei jää muud üle, kui tehtud töö vilju nautida ja – kokkama!

Basiilik – pärast ühenädalast kasvamist

Kui oled suureks kasvanud basiiliku lehed toidu maitsestamiseks ära kasutanud, jätkab masin taimede toitmist vee, toitainete ning piisava valgusega veel pikka aega. Samal ajal kasvatades juurde ka pidevalt uusi lehti.

Lambi valgustsüklid on reguleeritavad: lamp põleb 16 tundi ja puhkab 8 tundi – nii tekib taimedele ööpäeva tsükkel. Lambi valgustusaja algus on reguleeritav seadme vooluvõrku ühendamisega.

Pärast kuuajast kasvamist.

Click & Grow ürdiaiaga on väga lihtne kasvata soovituid maitsetaimi või ilulilli aastaringselt ning sõltumata eelnevatest kogemustest aianduses. Üsna tihti vaevatakse pead küsimusega, mida kinkida inimesele, kellel on kõik olemas? Mul on soovitus – kinkige Click and Grow Smart Garden! Tegemist on nii efektse kui ka praktilise tootega, mille üle on kõigil kindlasti hea meel.

• Click and Grow Smart Garden nutiaed Photopointi veebikaubamajas ››

Viis aastat tagasi esitles Tamron värinastabilisaatoriga 24-70mm f 2,8 objektiivi. Tegu oli tõelise tööloomaga, mis nii mõnegi elukutselise fotograafi Tamroni usku meelitas, sest sellest obektiivist sai arvestatav konkurent Canoni ja Nikoni profiklassi standardsuumidele. Hinnalt soodsam, kuid pildikvaliteedilt samaväärne ning varustatud stabilisaatoriga – need kolm omadust panid nii mõnegi skeptiku Tamronit hoopis teise pilguga vaatama.

Nüüd on Tamron aga otsustanud hea veel paremaks teha ja sündinud on teise generatsiooni 24-70 f 2,8, millel kõiki omadusi veelgi timmitud, et rahuldada ka kõige kapriissema fotograafi nõudmised. Niigi väga tõhus värinastabilisaator on uuel mudelil vaiksem, sujuvam ja tõhusam. Äärealade teravus tänu uuele vääristusele parem. Vinjett väiksem, vähem sisepeegeldusest tekkivaid helke, sujuvamad fookusest väljas alad, ehk ilusam bokeh.

Tamron SP 24-70mm f/2.8 Di VC USD G2 objektiiv sobib nii pool- kui täiskaader peegelkaamerate ette. Mina testisin seda koos Canon 1D mark IV kaameraga. Objektiiv on üsna raske kaaludes umbes 900 grammi. (Eelkäijast ligi 100 grammi võrra raskem.)

Mõni 24-70mm objektiiv leidub iga tootja valikus, sest tegu on väga praktilise fookuskauguste vahemikuga, millega saab tehtud enamiku pilte. Reportaažid, portreed, loodus, linna- ja maastikuvaated, perepildid, pulmad, tooted, reisifotod – see objektiiv katab kõik need žanrid.

24 mm ots lubab kaadrisse haarata reisidel silmatud hingematvad maastikuvaated, samas kui 70mm on juba lühike teleobjektiiv, millega jäädvustada pilkupüüdvad portreed. Tegu on must-have tööriistaga, mis kulub ära nii hobipiltnikule kui ka elukutselisele fotograafile.

Aga aitab sisejuhatusest, keerame objektiivi kaamera ette ja vaatame järgi, kuidas sellega pildistada on.

F2,8: 1/30 sec; ISO 500; 70mm

Valgusjõuline f 2,8 ava lubab pilti teha ka kehvades valgusoludes ja kui kasutada maksimaalselt lahtist ava 70mm juures, muutub taust meeldivalt uduseks.

Värinastabilisaator on praegusel pimedal ajal suureks abiks. Objektiivi tutvustus lubab, et uuendatud stabilisaator võimaldab kasutada lausa 5 stoppi pikemat säriaega, kuid inimeste pildistajana ei saa mina säriaegasid lõpmatult pikemaks venitada, sest modelli liigutamise tõttu võib pilt ka stabilisaatorist olenemata udune tulla. 2-3 stoppi pikemat säri kasutasin aga pidevalt ja pildid tulid teravad. Muidugi ei jäänud pikkade säriaegadega käest pildistades vaid stabilisaatorile lootma, vaid aitasin terava pildi saamisele omalt poolt sellega kaasa, et seisin, kaks jalga tugevalt maas ja võimalusel toetasin ka õlga seina vastu, et keha statiivina töötaks. Ei lobisenud päästiku vajutamise ajal ja palusin ka modellidel hästi paigal olla.

Kui üldiselt lähtun pildistades rusikareeglist, et säriaeg võiks olla vähemalt sama mis fookuskaugus, ehk siis 200mm objektiiviga pildistades 1/200 sec, 100mm objektiiviga 1/100 sec jne, siis uue Tamroniga kasutasin võrdlemisi julgelt 70mm juures 1/30 sec säriaega. Pildistasin küll igaks juhuks rohkem kaadreid, kui tavaliselt, sest eks uduseid pilte sattus nii aeglase säriga sekka omajagu, kuid üldiselt tegi stabilisaator väga head tööd.

Objektiivi teravus on igati eeskujulik. Täiesti lahtise avaga pisut pehmem, mis on üsna tavaline nähtus, aga alates f4 on ta väga terav.

F4: 1/125 sec; ISO 100; 52mm

Hämaras pildistamisega saab objektiiv väga hästi hakkama, autofookus on kiire ja täpne ning ka vähekontrastsel pinnal teravustab hetkega ning ei hakka saagima.

F2,8: 1/60 sec; ISO 640; 64mm

F2,8: 1/60 sec; ISO 640; 70mm

F5,6: 1/160 sec; ISO 125; 55mm

Mingeid moonutusi ma fotodelt ei leidnud. Ka piltide servad olid selged ja puhtad – ei mingeid venitusi, ega värvilisi “halosid”. (Kromaatiline aberratsioon avaldub tavaliselt pildi servades värviliste kontuuridena ja eriti hästi on seda näha peente mustrite ümber nagu näiteks puuoksad.)

F3,5: 1/200 sec; ISO 100; 70mm

F2,8: 1/80 sec; ISO 1250; 70mm

F2,8: 1/80 sec; ISO 1250; 60mm

F2,8: 1/60 sec; ISO 250; 70mm

Olen Tamron SP 24-70mm f/2.8 Di VC USD G2 eelkäijat lugematuid kordi fotograafidele soovitanud, sest see on parima hinna-kvaliteedi suhtega standardsuum, mida ma proovinud olen. Uus ja täiustatud mudel maksab selle ülevaate kirjutamise hetkel küll üsna soliidsed 1399 eurot, kuid tegu on tõesti praktilise ja usaldusväärse tööriistaga, mis on oma hinda igati väärt. Valgusjõuline püsiv ava f 2,8, tõhus värinastabilisaator, terav ja moonutustevaba pilt – mida enamat oskakski soovida.

• Tamron SP 24-70mm f/2.8 Di VC USD G2 Photopointis

Võtsin hea meelega kinni võimalusest kasutada paar nädalat uut Wacom Intuos Pro L graafikalauda. Minu vana armas Wacom Intuos3 M on juba terve igaviku töötanud (olen vist kogu ülejäänud tööks vaja mineva tehnikaarsenali selle aja jooksul paar korda välja vahetanud) ja ei kavatse veel niipea ära surra, aga kui see peaks juhtuma, siis on ju kohe asendust vaja ja olen mõelnud just Wacom Intuos Pro peale.

Puutetundlikkuse seaded.

Graafikalaua nuppude seaded.

Ekraanile kuvatavate nuppude seaded.

Kõik need võimalused panevad mul liblikad kõhus lendama ja mõtlen, et tõenäosusteooria järgi läheb mul ükskord ikka kohvitass töölauale ümber või et äkki peaks oma vana Wacomi lapsele kinkima ja uue Intuos Pro L graafikalaua koju tooma.

• Wacom Intuos Pro L graafikalaud Photopointis

• Wacom Intuos Pro M graafikalaud Photopointis

• Wacom Intuos Pro L Paper graafikalaud Photopointis

• Wacom Intuos Pro M Paper graafikalaud Photopointis

Enne kui arvustuse juurde asume, püüame leida vastuse küsimusele, milline on ideaalne kingitus. Briti instituudi juhtivate teadlaste arvates peaks kingitus olema efektne, kvaliteetne, kasulik, rõõmustama saajat ning olema kingituse tegijale taskukohane. Midagi pole teha, tuleb sellega nõustuda ka allakirjutanul. Ning, bingo – Manfrotto XMASKIT3 Pixi kinkekomplekt vastab täielikult kõigile neile nõudmistele. Kuhjaga. Sealjuures ka ülisoodsa hinnaga.

See Manfrotto statiivikomplekt põrmustab vähemalt minu silmis väidet, et midagi ostes saab inimene reeglina seda, mida asja hind väärt on. Ehkki antud komplekti hind pole märkimisväärne, rõõmustas mind antud toodete koostekvaliteet ja disain kordades rohkem selle hinnakategooria asjadele omane. Ehkki enamus materjalist on plastmass, on see igati toekas ja jätab täiesti usaldusväärse mulje. See tunne kinnistus ka statiivi kasutamisel. Kindlustunnet lisab ka viimsete pisiasjadeni läbimõeldud disain.

Ehkki antud komplekti hind pole märkimisväärne, rõõmustas mind antud toodete koostekvaliteet ja disain kordades rohkem selle hinnakategooria asjadele omane.

Statiivi jalgade otsad on kummised, mis hoiab ära nende libisemise näiteks siledal lauapinnal, jalgade kuju on selline, mis lubab neist kokkusurutuna mugavalt kinni hoida, kui telefoni koos statiiviga käes hoida. See on muuseas suurepärane mõte, sest statiivi poolt moodustuvast käepidemest on telefoni käes hoida palju kindlam ja turvalisem, kui seda servadest kinni hoides sõrmede vahele suruda nagu telefoni pildistamisel ikka hoitakse. Ühtlasi tekitab see käepide kasutamisel omalaadse gimbali, mis näiteks video tegemisel vähendab märkimisväärselt käte värinast tekkivat moonutust.

Tahaksin kiita ka kena nupukest, mis muudab kuulpea asendi muutmise ülimalt kergeks ja mugavaks.

Ehkki tegemist on ministatiiviga, siis kitsamasse püksitaskusse statiiv kindlasti ei mahu, vaid eeldab kotti või vähemalt avaramat jope- või mantlitaskut. Veel mõistlikum on aga seda lihtsalt kotiga kaasas kanda, sest instrumendi kaal pole kuigi märkimisväärne.

Mclamp telefoniklamber on varustatud koguni kahe kinnituskeermestikuga, millega seda statiivi külge kinnitada – nii horisontaalse kui vertikaalsega. Tõsi küll, minu fantaasia ei suutnud lahti hammustada, miks peaks telefoni kinnitama statiivile horisontaalselt, kuid nutikas kasutaja leiab sellele kindlasti mingi rakenduse. Telefoniklamber on lisaks varustatud veel spetsiaalse tugijalaga, mis võimaldab asetada telefoni lauale mugava nurga all, olgu siis filmimiseks või ekraanil toimuva vaatamiseks. Tõsi, jalake võiks minu maitse jaoks veidi toekam olla, hetkel tundub see olevat nö ahela kõige nõrgem lüli. Samas kindlasti ka kõige tähtsusetum.

Telefoniklamber on lisaks varustatud veel spetsiaalse tugijalaga, mis võimaldab asetada telefoni lauale mugava nurga all

Kui tegu pole just vloggeri või tootefotograafiga, siis on statiivile meie elus üpris vähe kasutust, kuid vähemalt enda jaoks leidsin ma sellele igapäevase ja väga praktilise rakenduse. Kasutades statiivi hoopis telefoni käepidemena sain ma pildistamiseks juurde palju enam julgust, eriti kui tegu on kalli tippklassi telefoniga. Tänu disainile on viimased tihti libedad kui lutsukalad, kuid tänu statiivist moodustunud käepidemele, on kõik mu telefonid mul kindlalt ’konksu otsas’ ja telefoni turvalisuse asemel võin ma mõelda märksa loomingulisemalt. Seda enam, et tänu klambris varjul olevale vedrule sujub telefoni klambriga ühendamine nagu lepase reega. St sujuvalt.

Põhimõtteliselt võib telefoni kogu aeg hoida telefoniklambri embuses, sest sinna vahele mahtus suurepäraselt ka minu keskmisest paksemas ümbrises olev iPhone 7 Plus. Muuseas Mclampi vahele võib julgelt paigutada ka kõige kallima telefoni, sest esiteks püsib see seal täiesti kindlalt ja teiseks ei jäta klambri poolpehmest silikoonist ’põsed’ telefonile mitte vähimatki jälge

Kui nüüd sellesse pisut siirupisesse jõuluarvustusse ka paar pipratera raputada, siis oleks ju väga tore olnud, kui statiivi igat jalga oleks saanud ka eraldi fikseerida nagu kõrgema klassi statiividele omane, kuid siis oleks komplekti niigi magus hind ilmselt veel eriti ulmelisena tundunud.

Tahaksin kiita ka kena nupukest, mis muudab kuulpea asendi muutmise ülimalt kergeks ja mugavaks.

Kui tavaliselt kasutavad statiivi nö profid ja edasijõudnud asjaarmastajad, siis Manfrotto ministatiivi koos klambriga võib soovitada igaühele, kes telefoni ka pildistamiseks kasutab. Statiivi telefoni fikseerimiseks kasutada on üks asi, aga mina soovitaks seda suuresti just selle käepideme tõttu, mille statiiv moodustab, kui selle jalad kokku suruda. See lisab filmimisel ja mõistagi ka pildistamisel kindlustunnet ka algajale pildistajale ning muudab paremaks nii videote kui piltide kvaliteedi.

Lisaks pakub ministatiiv uusi ja põnevaid vaatenurki näiteks endlite tegemisel alt üles, hoides samas ära hinnalise kõnetoru kontakti räpase maapinnaga.

Kui kellelgi on veel leidmata ideaalne jõulukink oma nutitelefoniga pildistavale lähedasele või tuttavale, siis soovitan kiiremas korras jalad selga võtta ja Photopointi vudida või e-poes tellimus sisse anda. Vähem kui 25 eurot maksvaid Manfrotto XMASKIT3 Pixi Mini statiivikomplekte võib sealt osta kasvõi tervele suguvõsale või töökollektiivile.

• Manfrotto Pixi Mini + MCLAMP statiivikomplekt – jõuluteemalises kinkekarbis

2016. aasta oli GoPro jaoks üks raskemaid – nägime aktsiahinna langust, praaktoodete tagasikutsumisi, tooteliini ümberstruktureerimisi, koondamisi ning tootevaliku kärpimist. Ettevõte nägi just tulevases Hero6 Black seikluskaameras päästerõngast, mille abiga sellest august välja ronida. Ning seni tundub, et see on õnnestumas sest kasumirida on jälle roheliseks muutumas. Samas on GoPro kaubamärk endiselt niivõrd kõva ning paljudel endiselt võrdub just vaid GoPro seikluskaameratega.

Eelmine mudel – Hero5 tõi GoPro seikluskaamerates üpris suure muutuse. Kadus ära kaitsekest ning ilma kestata on võimalik minna kuni 10 meetri sügavusele vee alla. Varasemalt oli kindlasti vaja eraldi kesta, et üldse vett kannataks. Samuti ilmusid häälkäsklused. GoPro Hero6 Black on selle mudeli edasiarendus kuid võrreldes eelkäijaga vähemalt paberi peal igast otsast parem – 4K lahutusvõimega suudab kaamera nüüd filmida 60 kaadrit sekundis, mitte nagu Hero5 slaidshow 24 kaadrit sekundis. Samuti tuli 240 fps full HD klippide võimalus ning andmevahetus kaamera ning nutiseadme vahel on nüüd kuni 3x kiirem kui varasemalt. Väidetavalt on ka dünaamiline ulatus tervelt 1 stopi võrra parem. Igal juhul tundub olevat muljetavaldava edasiminekuga ning vaatamegi nüüd tehnilisi andmeid veidi lähemalt.

Väliselt ei ole mingeid muudatusi toimunud. Kui omad nii Hero5 Black kui ka uut Hero6 Black mudelit, tee julgelt selged märgised peale, millega neid on lihtne eristada. Kuigi kaamera enda peal on mudelinumber olemas, siis seda on nii halvasti näha, et sellest ei ole kasu. Kui kest ümber on, siis seda pole üldse näha. Sellel muidugi on oma pluss – ühilduvus erinevate seadmetega on mõlemal täpselt sama ning Karma Grip stabilisaatori ning Karma drooniga kasutamine käib täpselt samamoodi.

Samuti on kaamera taga endiselt 2-tolline puutetundlik ekraan kuid kui kaamera panna kõrvuti eelkäijaga, on näha ka seal vahet. Uue ekraan on kirkamate värvidega ning tundub olevat igati parem.

Hero6 on saanud täiesti uue ning just selle kaamera jaoks tehtud pildiprotsessori GP1, mis põhiliselt ongi põhjuseks, et 4K lahutusvõimega filmimine 60 kaadrit sekundis võimalikuks sai. Samuti on võimalik 1080p lahutusvõimega filmida 240 kaadrit sekundis (!!) eelneva “vaid” 120 asemel. Nii saab eriti super aegluubis analüüsida oma lumelauaga käbarassekäimisi või kellelgi naljakat kukkumist youtubesse laadida.

Tänu uuele protsessorile on ka video kvaliteet parem kui kunagi varem. Värvid on kirkad, joonis ilus – see kõik tähendab, et otse kaamerast saab juba väga head materjali, mida ei pea hakkama hiljem töötlema. Videotöötlus sellele, kes pole seda varem teinud, on ikka väga suur ning tüütu asi ja Hero6 hea meelega jätab selle osa vahele. Filmid, kuidas bemmiga põllul külje ette saab, seejärel lükkad lihtsalt youtubesse ja laigid tulevad.

Hea asi, mis mind päästis mõnes olukorras, on filmimise alustamise võimalus nii et kaamerat ei lülita eelnevalt sisse. Vajutad lihtsalt pealolevat nuppu ning kaamera läheb käima ja alustab kohe ka filmimist. Super lahendus kiiretes olukordades, kus hetk läheb kiirelt mööda ning midagi jääb kaadrisse püüdmata sest enne oli tarvis kaamera käima saada, otsida filmimisnuppu jne.

Stabilisaatorit on võrreldes eelkäijaga samuti parendatud kuid see on endiselt vaid elektrooniline. Ühtegi liikuvat osa, mis füüsiliselt pilti stabiliseeriks – ei ole. Kuid stabilisaator on väga rahuldav. Kaamerat käes hoides ning kõndides jääb loomulikult üles-alla liikumine ning värin videos selgelt näha, kuid näiteks ratta peal või pea küljes töötab see väga efektiivselt. Tähele peab panema, et 4K 60 kaadrit sekundis ning 1080p 200 kaadrit sekundis videote ajal stabiliseerimine ei toimi.

Aku eluiga on väga lühike, eriti kui kasutada ekraani ning filmida 4K lahutusvõimega. Protsendid kukuvad kiiresti ja alguses võib tunduda, et äkki on midagi valesti. Ei ole – nii võimekas kaamera lihtsalt nõuab palju energiat. Esimese investeeringuna igasuguste kinnituste asemel tuleks teha lisaakudesse. Laadimisaeg ei ole kuigi pikk – seinakontaktist läbi kaamera laadides võtab aega vähem kui poolteist tundi.

Eelmainitud häälkäsklused, mis olid küll juba eelmises mudelis olemas, töötavad suurepäraselt. Käisin ringi ning käskisin kaameral salvestamist alustada, peatada, märkida ära HiLight (funktsioon, millega saab videotele järjehoidjaid lisada, et hiljem mingeid kindlaid kohti oleks lihtsam leida), vahetada režiimi jne. Mingeid probleeme ei tekkinud kui tegu ei olnud just väga mürarikka kohaga.

Näidisvideo, millele pole lisatud mingeid efekte (peale muusika). 1080p 60 kaadrit sekundis:

3-Way kinnitus sai kiirelt üheks mu lemmikuks. Seda saab kasutada nii käsistatiivina kui ka kuskile pinnale asetamiseks.

Kinnituse asendit saab muuta kolmest liigendist.

Läbi nutitelefoni on loomulikult juba pikka aega olnud võimalus kaamerat juhtida ning mälukaardile salvestatud materjali sirvida. Nüüd aga on väljas ka uus rakendus Quik, mis teeb salvestatud materjalist valmisvideo täitsa ise valmis. See kõik on imelihtne! Filmi oma GoProga vingeid videosid, seejärel ava GoPro rakendus nutiseadmes (kui see juba pole lahti, et sellega video filmimist alustada, lõpetada jne), tõmba filmitud materjal alla (mis käib väga kiiresti). Seejärel vali välja, millistest videotest tahad, et Quik enda versiooni kokku paneks ja oota natuke aega kuni seade hakkab juba ise automaatselt mängima kokkumonteeritud videot! Hämmastav!

Okei, see on küll ülilihtne aga mitte nii ideaalne, kui ülalkirjeldatu. Ega see ikka tegelikult täitsa päriselt ei tea, milliseid kohti sa tahad videosse alles jätta ning mida mitte. Selle parandamiseks on aga väga lihtne kasutajaliides, millega klippide järjekorda muuta, neid lõigata, lisada värve, effekte jne.

Tõesti, videote monteerimine ei ole eales veel NII lihtne olnud. Unusta ära mitmetunnised monteerimisajad, keerulised programmid jne. Tegu on revolutsiooniga videote töötlemises ning nende jagamises (kõlab nagu uue pesupulbri reklaam aga see on päriselt elumuutev asi).

Smart Cuts

Ei saa tegelikult suurte kiidusõnade saatel nii lihtsalt minema. Ülalmainitud funktsioon, mille abil rakendus vaatab, mis kohti videosse jätta ning mida mitte, on nimetatud kui Smart Cuts. Kindlasti on tegevusi, kus see toimib suurepäraselt kuid näiteks kardisõidus see ei toimi. Ei toimi ka siis kui kaamera on statsionaarne. Kardisõidus oli kaamera mul pea küljes ning rakendus jättis alles need kohad, kus hoog oli kõige suurem kuid erilist tegevust ei toimunud (sirgel sõites). Olukorrad, kus kiirus langes, lõikas see sujuvalt välja kuigi need olid näiteks spinnid, külg ees kurvis sõites jne mida just tahaks näha. Selle vastu oleks lihtne rohi – võimalus ise lõigata videost välja huvitavamad kohad. See on ka praegu võimalik, kuid iga uue koha jaoks tuleb video uuesti laadida, paika panna ning lõigata. Võimalust ühest klipist mitu kohta võtta (nagu suudab teha automaatika), veel ei ole. Olen siiski üpris kindel, et midagi sellist on varsti tulemas.

Quik video kardisõidust:

Kasutajaliides on must ning lihtne:

Kaamera osas on edasiminek märgatav ning kvaliteet on tipp. Kasutusmugavus, lihtsus, kompaktsus ning tippklassi videokvaliteet teevad sellest kaamerast ühe ihaldatuima seikluskaamera praegusel turul. Kindlasti aitab sellele kaasa ka GoPro nimi, mis on muutunud juba rahva suus üldnimetuseks ükskõik, millise seikluskaamera kohta. Siiski peab mainima, et tegu on hetkel kõige kallima seikluskaameraga omas klassis ning soodsama raha eest saab juba Sony FDR-X3000R, millel on optiline pildistabilisaator, 4K salvestus 100 Mbit/s kuid samas kaadrisagedus on ikka vaid 30 kaadrit sekundis. Seega on mõlemal omad plussid-miinused.

Tahaks Quiki vigade ja puuduste eest punkte maha võtta, kuid samas kripeldab sees, et see oleks veidi ebaaus nii värske toote suhtes (a ma teen seda ikkagi). Jah, sellel on puudusi kuid ma usaldan GoProd piisavalt arvamaks, et need saavad peagi lahendatud. Tegu on ilusa ning loogilise rakendusega, mis enamasti töötab tõrgeteta ning enamik vigasid tunduvad olevat pisivead. Olles omanud varasemalt mitut GoProd ning hetkel mitte ühtegi, tekkis uue kasutamise käigus taas kihk see endale soetada. Kaamera lausa ajab tegema ägedaid asju, minema välja, proovima uusi liigutamist nõudvaid tegevusi ning Quik rakenduse olemasolu tagab selle, et sealt ei teki taaskord tohutult ruumi võtvaid videoklippe, mida keegi ei viitsi monteerida ega ammugi kellelegi näidata. Nüüdsest jõuavad filmitud asjad reaalselt kuskile üles kellelegi vaatamiseks ning on ilma mingisuguse vaevata energilise muusikaga, mis läheb videoga kokku ning jätavad üldiselt professionaalse mulje.

GoPro Hero6 Black seikluskaamera Photopointi veebikaubamajas >>

Roccati kõrvaklappe on minu käest läbi käinud mitmeid, kuid vähemalt ühe asja poolest eristuvad Khan Pro kõrvaklapid teistest – esimest korda minu mäletamist mööda on nendel klappidel nimi, mis tähendavad midagi, millel on seos võitlemise või sõdimisega. On küll ka Roccat Cross, kuid ülejäänud Roccati klapimudelid kõlavad nagu ülejäänud Roccati toodete nimed – tuttavlikult, kuid täiesti sisutult.

Nimi Khan kõlab uhkelt ja pealikuvääriliselt ning kindlasti tekitas selline nimi minus huvi mainitud toote vastu. Khaanid teatavasti juhtisid mongoleid, kes hoidsid oma hirmu all kogu tollast teadaolevat tsiviliseeritud maailma. Erinevalt aga ülejäänud väepealikutest olid khaanid tuntud sellepoolest, et ei veetnud oma elu luksuses, vaid vähemalt lahinguretkedel jagasid oma sõjameestega sarnast kõva küljealust ja tagasihoidlikku toidusedelit. Peale mõnenädalast testimist sai mulle tõenäoliselt selgeks, miks Roccat oma uusimad klapid just niimoodi nimetas.

Roccat Khan Pro on oma pretensioonikat nime väärt. Tõelise khaanina ei torka ta silma teiste omasuguste sõjameeste seas, ometi annavad üle keskmise helikvaliteet ning huvitava võimalusega mikrofon talle kaasasündinud edumaa konkurentide ees. Rivaalide taset arvestades pole see heitlus kindlasti kerge, kuid Roccatilt on klapid saanud kaasa tugevad geenid, mis kohe kindlasti ilma karmi heitluseta alla ei anna. Erinevalt tavalisest väepealikust unustate peatselt isegi nende kohaloleku, vaid panete need pähe sama instinktiivselt nagu te reguleerite nende pealt helitugevust.

Õnneks on Roccat pannud neile hinna, mis iseloomustaks pigem veltveeblit või leitnanti, kui väepealikut. Loodetavasti on need klapid sama vähenõudlikud, visad ja vastupidavad kui mongoli ratsanik. Mina oma testperioodi jooksul neid kahjuks kuigi pikalt proovile ei saanud panna, aga see võimalus avaneb loodetavasti juba teil.

Roccat Khan Pro kõrvaklapid Photopointis ››

Garmin Fenix seeria on alati olnud särav täht spordikellade maailmas. 2017. aastal välja tulnud viienda seeriaga võttis Garmin ülesandeks parendada seeriat kellaga, mis teeb kõike ja suudab kõike, aga on seejuures käel mugav ja stiilne. Etteruttavalt võib öelda, et selle ülesandega saab Fenix 5 kenasti hakkama.

Järgnevalt süüvime lähemalt Garmin Fenix 5S hingeellu. Tegu on viienda seeria Fenixite trio edevaima mudeliga, mis ei tee kompromisse funktsioonide osas, mahutades oma kauni korpuse sisse kõik, mis seeriavend Fenix 5. Lisaks multisport ja GPS-funktsionaalsusele saab Fenix 5S hakkama ka aktiivsusmonitori ülesannete ja nutifunktsioonidega – see pakib enda sisse kõik, mida vajad ja rohkemgi.

Võrreldes Fenix 3 HR’iga on 5. seeria silmnähtavalt väiksema ning kergema disainiga, olles seeläbi igapäevasel kandmisel käel tunduvalt mugavam. Eelkäija robustsemate killast 51 mm läbimõõduga korpuse on üle võtnud vaid Fenix 5X mudel ning Fenix 5 jääb seejuures tagasihoidlikuma 47 mm korpuse juurde. Meie testitud Fenix 5S mudel eristub teisest märkimisväärselt just nimelt disaini poolest – sellel on “kõigest” 42 mm läbimõõduga korpus. Tegemist ei ole loomulikult spordikellade seas kõige kergema ja kompaktsema kellaga, aga Fenix’i funktsioonipagasit olekski keeruline näiteks Garmin Vivomove sarnase sisse mahutada. Fenix 5S minetab korpuselt paksu raami ja kruvid ning sobib suuruselt ideaalselt peenemate randmete ümber. See on käel mugav ega karju “spordikell” ning näib käel loomulik ka siis, kui trenniriided on seljast heidetud.

Fenix 5S on varustatud värvilise 1,1-tollise 218 × 218 px ekraaniga, mis on kergesti vaadeldav ka otsese päikesevalguse käes ning tänu taustvalgustuses ka pilkases pimeduses. Kella funktsioonides orienteerumine käib viie nupu kaudu, mille tundmaõppimine võtab alguses veidi aega, kuid nädalase kasutuse järel võiks menüüs surfata juba une pealt. Need nupud on veel ehk ainsad, mis Fenix 5S klassikalisest käekellast veidi robustsemaks teevad, samas hindasin neid nuppe külmematel novembripäevadel väga, sest kella opereerimiseks ei olnud vaja kindaid käest võtta. Fenix 5S istub käe ümber silikoonist rihmaga, mida saab erinevat värvi või materjali rihmade vastu vahetada. Tänu Garmini QuickFit kinnitusmehhanismile on kellarihmade vahetamine seejuures imelihtne.

Fenix 5S on oma seeriavendadest pisim ning seetõttu mahutab endasse ka veidi väiksema aku. Garmin lubab kella vastupidavuseks 9 päeva nutikellana kasutades ning 14 järjestikust tundi GPSi kasutades. Tavapärasel kasutamisel mitmete treeningutega nädalas, suutsin kellast nädala jagu kasutusaega ikka välja venitada.

Kas on midagi, mida Fenix 5S ei tee? See oli küsimus, mille üle ma esimestel kella tundmaõppimise päevadel korduvalt mõtisklesin. 5S’i funktsioonipagas on uhke! Kell pakub treeningrežiime jooksmisest rattasõiduni, veespordist talispordini ja kõike, mis nende vahele jääb. Režiimivalik ei ole küll nii lai, kui näiteks Polari spordikelladel, aga lihtne võimalus ise täiesti uus treeningrežiim luua, pakub tohutult treeningvõimalusi. Uute treeningute loomisel ja olemasolevate seadistamisel jätab Garmin kasutajale väga vabad käed – uuele režiimile saab seadistada soovitud märguandeid, automaatse pausi, 3D-vahemaa, metronoomi ning valida, milliseid ja kui palju parameetreid soovid treeningu kestel kella ekraanilt näha.

Fenix 5S on asjalik treeningpartner kahtlemata kõigile. Välitreeningute tarbeks on Fenix 5S varustatud nii GPSi kui GLONASSiga, mis tagab kiire GPS-signaali leidmise ja täpse treeningmarsruudi. Rohkeid funktsioone saavad nautida nii jooksjad, suusatajad, ujujad kui matkajad. Jooksjatele mõeldes on 5S varustatud kõigi olulisemate jooksuparameetritega: sammu sagedus, sammu pikkus, kokkupuuteaeg maaga, vertikaalne ostsillatsioon, VO2 max, kui vaid mõned nimetada. Treeningu koormuse funktsioon hindab, kas oled möödunud nädalal piisava koormusega treeninud või mitte ning soovituslik taastumisaeg nõustab, kui kaua peale trenni kergemalt võtma peaksid.

Talisportlaste rõõmuks mõõdab kell nii kiirust, distantsi kui vertikaalset langust ning teeb automaatselt pausi, kui parasjagu mäel liftiga üles sõidad. Ujumisel loeb 5S distantsi, kiirust, tõmmete arvu ning sõudmisel tõmbeid, tõmbe kiirust ja ka tõmbe distantsi. Kuigi seeria tõsisem matkakell on Fenix 5X mudel, saavad matkahundid ka Fenix 5S oma kasuks tööle panna. Tänu integreeritud altimeetrile, baromeetrile ja kompassile oled rajal pidevalt kursis läbtud tõusude ja langustega ning tänu baromeetrile on lihtsam hinnata lühiajalisi ilmamuutusi. Kompass kindlustab selle, et kodutee ikka üles leiaksid. Meie Fenix 5S testmudel sai näha mitmeid matkaradu ning kõige hinnatumaks funktsiooniks osutus, võimekus kella sisse gpx-marsruute laadida ning metsas olles kella juhiste järgi rännata. Tänu UltraTrac režiimile saab pikemate rännakute ajal ka kella akut korralikult säästa.

Ülesloetud treeningutest ei tasu järeldada, et Fenix 5S on vaid välitreeningute jaoks mõeldud. Kell on ka väga efektiivne jõusaalis, lugedes üles kõiksugu jõuharjutused – kusjuures 5S oskab ise aimata, kas tegid parasjagu lõuatõmmet või triitsepsi kätekõverdusi. Samuti saab kella üles laadida Garmin Connect veebirakenduses valmistatud treeningkavad ning saalis lihtsalt kella juhendamisest lähtuda.

Treeningu kestel mõõdab pidevalt pulssi kella Garmin Elevate optiline pulsiandur. Täpsus on anduril stabiilsema pulsiga treeningutel rahuldav, kuid nagu randmepõhiste andurite puhul ikka, kipub see väga hoogsate HIIT treeningute või intervalljooksude kestel reaalsetest südametaktidest natuke maha jääma. Kes pulsil väga hoolega silma peal hoiavad, tasub kellaga ühendada väline pulsivöö. Tänu ANT+ ja Bluetooth 4.0 ühendusele ühilduvad kellaga enamik lisaseadmeid ega pea piirduma vaid Garmini oma pulsianduritega.

Kõigi treeningute järel teeb kell kokkuvõtte treeningu parameetritest, nõustab taastumisaja osas ning hindab ka milline oli aeroobse/anaeroobse treeningu suhe.

Treeningute vahepeal võtab Fenix 5S üles aktiivsusmonitori ülesanded, jälgides 24/7 nii samme, kaloripõletust, trepiastmete vallutamist, pulssi kui unetunde. Päevaseid sammueesmärke püstitab Garmin sujuvalt – nimelt on need iga päev erinevad: mida aktiivsem oled, seda suurem on eesmärk järgmisel päeval ning laisemate päevade möödudes, ei hakka kell Sind sundima võimatuks, eesmärk saab siis hoopis realistlikum seatud. Iga tunni tagant annab kell vibratsiooniga märku, et on aeg püsti tõusta ja lihaste turgutamiseks paar kõnniringi teha. Mida kauem istud, seda rohkem minuteid pead kõndima, et liikumisribast lahti saada.

Samuti on Fenixi sisse pakitud Garmini uus stressitaseme hindamise funktsioon, mis mõõdab päeva kestel Sinu stressitaset ning pakub võimalust ajastatud hingamisharjutusi teha. Tänu sellele infole saab kasutaja näha, millistel hetkedel stressitase kõrgemale kipub ronima ja ehk võtta kasutusele meetmeid, et neid olukordi vähendada.

Garmin Elevate optiline pulsiandur mõõdab kandja pulssi 24/7. Tänu sellele on lihtne märgata, millised päevasündmused südame kiiremini põksuma panevad ning saada ka hea ülevaate südametegevusest puhkeasendis, mis näitab hästi ära keha üldise treenituse.

Ainus funktsioon, millega Fenix 5S ei sära tundub olevat unetundide jälgimine. Ei ole harv juhus, kui kell hindab magamamineku- või ärkamisaega veidi valesti ning hiljem rakendust uuridest, avastad, et kell arvas, et magasid sel ajal, kui parasjagu tööleminekuks bussile jooksid. Õnneks saab Garmin Connect rakenduses unetunde ise korrigeerida ja midagi sellest katki ei jää.

Samuti on Fenix 5S varustatud mõningate nutifunktsioonidega. Kella potsatavad vibreerides kõik soovitud nutitelefoni märguanded – Messenger, email, WhatsApp, kõned, sõnumid, Candy Crush jne jne – telefonis saab seadistada kellale potsatama reaalselt kõikide rakenduste teavitused, mida ihaldada oskad. Tegemist on küll vaid märguannetega ning nendega nutikella moel mängida-suhelda ei saa. Lisaks saab kella panna tööle hommikuse äratajana, vaadata ilmateadet, juhtida telefoni muusikarakendust ning panna kella kaudu telefon piiksuma, kui juhtud selle diivanipatjade vahele kaotama.

Fenix 5S säilitab enda sees kogu treeningute ajaloo, kuid veelgi põhjalikuma analüüsi toob kasutajani Garmin Connect tarkvara, mis on saadaval nii nutirakenduse kui veebiteenusena. Seal saab kella seadistada, näha kogu salvestunud aktiivsusinfot ning uurida põnevad graafikud kogu statistikast. Tõsi ta on, et rakenduse tundmaõppimine võtab veidi aega, kuid kord sellega harjudes, on põhjalik treeninginfo Sul otse käeulatuses ning mõnele teisele platvormile üle minnes hakkad sellest ilmselt puudust tundma (siinkohal räägib kogemus).

Eelmise aasta jooksul lasi Garmin välja uue betaversiooni, mille raames sai uuenduse rakenduse esileht, kus saab nüüd veelgi parema ülevaate terve päeva treeningutest ja südametegevusest ja aktiivsusest.

Aktiivsusinfot saab rakenduses uurida mitmete perioodide kohta. Garmin Connectis säilib kogu treeninginfo igavesti ning see teeb kogu Sinu ajaloost – nii treeningutest, igapäevasest aktiivsusest kui uneajast – põhjalikud ülevaated ja kokkuvõtted.

Connect keskkonnas saab lisaks teenida ka virtuaalseid medaleid ja sõpradega võistelda. Kui need aga piisavalt ei motiveeri, püüab Garmin Insights funktsioon Sind laiskuse korral vajaliku aktiivsuse saavutamiseks õigele teele suunata.

Lisaks pääseb Garmin Fenix 5S’iga Connect IQ rakenduste poodi, milles saab alla laadida palju erinevaid kellade disaine, ekraanikuvasid ning isegi rakendusi, millega kella omanäolisemaks muuta.

Garmin Fenix 5S on 5. seeria Fenix’ite seas kompaktseim ja elegantseim. See on ideaalne spordikell peenemale randmele ja kõigile, kes ei soovi igapäevaselt robustset kella kanda, kuid vajavad võimekat multisport GPS-funktsionaalsust, pigevat aktiivsuse jälgimist ja ka nutiteavitusi. Peenem disain ei tähenda 5Si puhul ohverdusi funktsioonide osas – 5S toob randmele rohkelt treeningrežiime, GPS ja GLONASS võimekuse, randmepõhise pulsijälgimise, rohkelt integreeritud sensoreid ja küllaldase akukestvuse. Garmin Fenix 5S näol on kahtlemata tegu tipptaseme spordikellaga, mis on kõik kiitused välja teeninud.

Garmin Fenix 5S spordikell Photopointis »

Arvustust kirjutama asudes oli mul kange isu toppida pealkirja mingi tobe vihje liidripositsioonile või lihtsalt mainida midagi seoses juhtimisega (juhtima – to lead ing.k). Ilgelt nõme ja üheplaaniline, õnneks suutsin ma sellest hoiduda. Sest Leadr ise pole mingil juhul nõme, lame ega üheplaaniline. Vastupidi, tegu on kindlasti ühe atraktiivsema Roccati poolt toodetud närilisega kõikide nende seast, mis minu käte vahelt läbi on käinud. Miks, seletan pikemalt juba allpool.

Lisaks erineb Roccat Leadr ühe asja poolest kõikide nende kümnete ja sadade Roccati, Razeri ja teiste tootjate hiirtest, mis minu töntside sõrmede vahelt läbi on käinud.

Kui sulle meeldib, et su hiirel on palju nuppe (aga mitte liiga palju), juhtmevabadus ja peaaegu kosmiline DPI, siis on Roccat Leadr kindlasti üks sinu valikutest. Kui sulle aga lisaks eeltoodule meeldib ka korrastatud ning esteetiliselt nauditav keskkond, siis on Roccat Leadr sinu ainukeseks valikuks. Töötegemisel pole arvutihiire roll nii suur kui mängimisel, kus arvutihiire tähtsust on raske ülehinnata. Roccat on nüüd lõppude lõpuks osutanud väärilist austust iga mänguri lahutamatule kaaslasele ja püstitanud sellele maitseka monumendi, mille võiks iga hiiresõbralik arvutimängur endale lauale püsti panna. Lõpetuseks taaskasutan siin veel lõiku ühest oma eelmisest arvustusest:

Kokkuvõtteks jään ma enda juurde – Roccat Tyon Leadr on hiirekuningas. Vähemalt nende jaoks, kes eelistavad oma aega mööda saata MMO-de, FSP-de ja erinevate kihutamismängude (X-Celerator nihik hiire vasemal küljel) seltsis. Nii et kui su hiir vajab väljavahetamist, siis pole muud kui hoiupõrsal pea maha ja vutt-vutt Photopointi Tyon’i Leadri järgi.

• Roccat Leadr Wireless hiir Photopointis. 

Helistamisele lisaks on meie nutitelefonide üheks põhifunktsiooniks kujunenud pildistamine. Iga päev tehakse sadu miljoneid pilte. Õnneks või õnnetuseks jõuab enamus nendest erinevatesse digitaalsetesse prügikastidesse seoses madala kvaliteediga. Nii pakuvad erinevad tootjad hulgaliselt lisavarustust, et algajate fotograafide piltide taset pisutki tõsta. Üheks selliseks tootjaks on Omega, kelle laiast valikust sattus minu kätte kompaktne ja soodsahinnaline telefonistatiiv Omega OT01. Kompaktse all pean ma silmas statiivi, mis mahub mugavalt ka avaramasse taskusse.

Sissejuhatuseks tuleb tunnistada, et Omega ei ole kuidagi seotud Šveitsi samanimelise kellatootjaga. See erinevus saab selgeks karpi avades, tegelikult isegi karpi kätte võttes. Tootja ei ole pakendisse investeerinud enam kui see minimaalselt vajalik on. Etteulatuvalt öeldes pole tootja ka tootesse ülearuseid investeeringuid teinud, kuid samas pole otseselt ka midagi puudu.

Kui kellatootjad Omega ja Rolex ilmselt sooritaksid sellise toote müügilepaiskamise eest seppuku ja ilmselt teeksid sedasama ka näiteks Ford või Opel, siis kümned ja isegi sajad arvutitarbeid tootvad firmad oleksid tulemusega igati rahul. Ning tõepoolest, omas klassis häbenemiseks pole Omega tripoodil mingit põhjust.

Esimesel pilgul meenutab kolmjalg mingit multifilmitegelast mõnest nukufilmist. Sellist lustlikumapoolset tegelast, kes muuhulgas ka perutada võiks. Kuigi tegelikkuses püsib tripood oma jalgadel täiesti kindlalt. Sellest hoolimata mõjuvad musta vahtkummiga ümbritsetud traatjalad kuidagi kergekaaluliselt. Väärikust ei lisa paraku ka valgest plastist ’kabjad’ (jalaotsad), plastist ja traadist telefonihoidik ning plastist statiivipea.

Õnneks aga pole meil tegu rahvaesindajaga, vaid tagasihoidliku telefonistatiiviga ning siin pole mul tootele ühtegi etteheidet. Ehkki isiklikult eelistaksin traadi asemel mingit muud ja massiivsemat telefonihoidikut, siis pole ükski kaasaegne nutitelefon nii raske, et seesama vedrusulguriga traat seda kinni ei jõuaks hoida.

Statiivi välimus tervikuna kõneleb maailma kaduvusest ja elu ajalikkusest, kuid eks ehitata ju tänapäeval isegi autosid võimalikult lühikese kasutusvälbaga.

Statiiv on üldiselt üpris pretensioonitu toode. Peaaegu nagu taburet. Sarnasust viimasega suurendavad ka statiivi kolm jalga. Kuigi keerukas pole ka vedrusüsteemiga kaamerahoidik, traatjalgade sobivasse asendisse painutamine ega kaamerapea sobivasse asendisse fikseerimine. Lihtne ja mugav nagu laul.

Antud Omega komplekti kõige tugevamaks ja iseloomulikumaks osaks on vaieldamatult selle painduvad, gorillapodi meenutavad jalad. Nendega saab telefoni asetada mistahes pinnale, nende abil võib telefoni kinnitada aia, posti, puutüve vms külge või kasvõi riputada kuhugi. Jalad pakuvad telefonile igati kindlat tuge, kui pole just tegu tormituule ja mõne ekstrasuure telefoniga, mis kergesti tuult alla võtab.

Kui jalad ja ka telefonihoidik on piisavalt pretensioonitud ja stabiilsed, siis minu jaoks on antud toote kõige nõrgemaks lüliks statiivipea, millele kaamerahoidik ja jalad kinnituvad. Minu jaoks on seal tiba liiga palju plastmassi ja vähe metalli. Nii näiteks on plastist isegi kruvi, millega kinnitatakse selle külge telefonihoidik ning mille külge on võimalik kinnitada ka tavaline (väikesemõõduline) kaamera. Ehk ma muidugi muretsen liiast ning antud plast ongi tavalisest tugevam, kuid paraku jäi testperiood liialt lühikeseks, et seda materjali tõsisemalt proovile panna. Igatahes püsis kõik kuni testperioodi lõpuni kenasti tervena.

Lisaks statiivifunktsioonile võib seda Omega kolmjalga edukalt kasutada ka lihtsalt telefoni pseudogimbalina, et vähendada filmimisel või pildistamisel tekkivat kätevärinat. Pehme kattega jalgu on mugav peos hoida ning nende vahtkummine pind ei libise peost kuhugi.

Me elame ajastul, kus toote kestvus ja pikaealisus pole hinnas. Või õigemini küll on hinnas, aga sellisel juhul on see hind ka vääriline. Omega statiiv ja telefonihoidik on tänapäeva lapsed. See tähendab, need pole mõeldud aastakümneteks telefoniomaniku ustavateks kaaslasteks, vaid pigem projektipõhiselt näiteks üheks, heal juhul ka paariks hooajaks. Juhul, kui seda piisavalt viisakalt koheldakse.

Samas aga maksab Omega OT01 vaid murdosa võrreldes professionaalsete statiividega, niiet kokkuvõttes ei peaks ka kaotus statiivi purunemisel kuigi suur olema. Isegi kui telefon sinna kinnitatud on, sest statiivi jalgade pikkus on vaid 18 sentimeetrit ning sellist kukkumist talub vabalt iga telefon.

• Omega OT01 statiiv nutitelefoni hoidjaga Photopointis

Mida lihtsam on asi, seda keerulisem on sellest kirjutada. Hiirematt on siin suurepäraseks näiteks. Peaaegu nagu prooviks kirjutada arvustust taskurätile. Kui noorem generatsiooni muidugi üldse teab, mis asi see on. Väike vihje – taskus kantav tekstiilist vahend nina nuuskamiseks. Tegelikult muidugi hiirepadjad nii lamedad ja ühekülgsed ei ole. Eriti veel kaasaegsed hiirepadjad, mille puhul kasutatakse lausa teaduse ja tehnika viimast sõna. Ikka selleks, et hiirepadjal liikuv hiir oleks kas võimalikult kiire või täpne. Ning et hiirematt peaks vastu rohkem kui paar mängusessiooni. Aga alustame ikka otsast.

Roccat Dyad on pakitud üsna imposantsesse ümbrisesse. Vähemalt hiirepadja kohta. Hoolimata suhteliselt tagasihoidlikest mõõtmetest, ei jää Dyad tänu sellele vähemalt poeletil märkamatuks. Kuigi laual võib see vägagi lihtsalt juhtuda – keskmiste mõõtmetega, üpris õhuke ja üleni must peale Roccati logo ja tootenime. Elegantsel mustal on lisaks mehelikule välimusele paraku ka puuduseid. Nimelt jääb iga väikseim kui tolmukübe selle kergelt küütleval pinnal nähtavale nagu rosoljeplekk juubelilaua linale.

Dyadi puhul ei saa kindlasti mööda sellest, kui õhuke see on. Õhukesi ja kvaliteetseid tekstiilmatte on juba iseenesest vähe, kuid Roccat on suutnud 1,5 mm sisse mahutada tervelt kolm kihti – pealmise tekstiilikihi, selle all oleva terasplaadi ning kõige all oleva libisemiskindla kummeeritud kihi. Pole just eriti lame värk, kas pole?

Mis aga mati teistesse gabariitidesse puutub, siis mina isiklikult eelistan pindalalt pisut suuremaid matte. Eriti kui arvestada, et arvutimonitoride pindala on viimastel aastatel jõudsalt kasvanud. Selle viimase vastu aitab väiksema mati puhul mõistagi korralik DPI ning Dyadil sellega probleeme ei peaks olema, matt suudab adekvaatselt reageerida kuni 24 000 DPI-ni! Makske kinni või tehke järele.

Tänu oma õhulisusele või peaksin ma ütlema õhukesesule on Dyadit väga meeldiv kasutada, käe all teda praktiliselt tunda polegi. Erinevalt mõnest kummeeritud kangast valmistatud hiirematist ei hakka käsi sellisel matil ka pikemate mänguperioodide jooksul higistama. Üldse jätab kokkupuude matiga nahale meeldiva tunde, ehkki see on valmistatud puhtast sünteetikast. Nagu kõik tekstiilist hiirepadjad.

Tekstiilist kattega hiirepadjad on teatavasti mõeldud täpsust nõudvatele mängudele. Mina ise paraku oma virtuaalseid vastaseid läbi optilise sihiku ei vaata, vaid nuhtlen neid tulekerade ja jäätormidega ning muu maagilise tulevärgiga, mis oma tõhususelt meenutavad rohkem jahipüssi, schmeisser’it või leegiheitjat. Seega pole ma päris õige inimene hindama Dyadi poolt pakutavat täpsust. Küll aga võin kinnitada, et hiir libiseb matil väga õige kiirusega, mis jätab suhu meeldivalt tammise järelmaitse. Lühidalt öeldes on kontroll hiire üle üks parimaid, mida ma kogenud olen. Matt pole liiga libe ega liiga kare, vaid täpselt tasakaalustatud.

Terasest tuumik lisab matile veelgi veetlust. Ka kõige libisemiskindama alusega tekstiilist matid kipuvad mingil hetkel ikkagi sisse võtma veidraid volte või kumerusi. Hiiremati raudne selgroog hoiab sellised viperused ära ja virtuaalne lahinguväli on kenasti kontrolli all.

Ainukeseks personaalseks etteheiteks Dyadile oleks selle mõõtmed. Mitte et need just erakordselt väikesed oleksid, aga ma olen lihtsalt harjunud suuremate mattidega. Kusjuures viimase aja trendid pakuvad ju ka selliseid hiirematte, millele ka klaviatuur kenasti ära mahub. Samm sellistest edasi oleks ilmselt hiirematt-laudlina.

Dyad on hiirepadi profile. Ta ei torka eriti silma, õigupoolest tema füüsiline kohalolek laual jääb peaaegu märkamatuks nagu tõelisele killerile kohane. Ometi pakub tema pea märkamatu juuresolek täpselt piisavas koguses nii täpsust kui kiirust. Täiuslik kontroll. Samuti ei nõua Dyad ülemääraselt lauapinda. Vaid veidi enam kui tavaline keskmine hiirepadi, olles samas sellest kordades tõhusam. Arvestades Dyadi letaalsust on see aga kõige soodsamahinnaline killer, mida te oma raha eest osta saate.

• Roccat Dyad hiirematt Photopointis

Tamron, kes varem on rohkem tuntust kogunud hea hinna-kvaliteedi suhtega suumobjektiivide poolest, on viimastel aastatel jõuliselt sisenenud ka fikseeritud fookuskaugusega objektiivide turule ja välja lasknud valgusjõulised värinastabilisaatoriga varustatud  35mm fr/1.8, 45mm f/1.8 ja 85mm f/1.8 objektiivid.

Tamroni 35- ja 45-millimeetristest objektiividest olen juba ülevaated kirjutanud ja neid saab lugeda siin: Tamron 35mm f/1.8 ja Tamron 45mm f/1,8. Hiljuti oli mul võimalus ka Tamroni fixide pere uusim liige järgi proovida ja selles postituses jagangi oma muljeid Tamron SP 85mm f/1.8 Di VC USD objektiiviga pildistamisest.

Katsetasin seda koos Canon 1D Mark IV kaameraga.

Tamron 85mm f/1,8 on lihtsa ja stiilse disainiga. Külje peal asuvad kaks nuppu – üks autofookuse, teine värinastabilisaatori sisse lülitamiseks. Nupud on mugava suurusega ja asuvad teineteisest parajal kaugusel, nii et isegi peale vaatamata saab neid segi ajamata mõnusalt sisse-välja lülitada. Võimekas värinastabilisaator lubab kasutada kuni 3,5 stoppi pikemat säriaega.

Objektiivi on saadaval Canoni, Nikoni ja Sony keermele ning nad töötavad nii täis- kui poolkaader peegelkaamerate ees. Lähim teravustamiskaugus on 80 cm, mis võimaldab portreteeritavale päris lähedale minna. Objektiiv kaalub 700 grammi ning on tolmu- ja niiskusekindel. Kvaliteetne Fluorine Coating vääristus eesmisel elemendil tõrjub veepiisku, mustust ja isegi sõrmejälgi – kõik ikka puhtama ja selgema pildi heaks. Objektiiv on metallist keermega, käes tundub ta tugev ja usaldusväärne.

Autofookus toimib kiiresti ja vaikselt, teravustedes hetkega ka hämaras, vähekontrastsel pinnal või vastu valgust pildistades. Mul ei juhtunud kordagi, et objektiiv oleks teravustades “saagima” hakanud.

Pildikvaliteet on suurepärane. Tänu erilisele vääristusele on pildid selged ja moonutustevabad. Lahtise avaga pildistades muutub taust pehmeks ja tekib lausa silmi paitav bokeh. Testisin teda talve pimedaimal ajal ning enamus pilte sai tehtud maksimaalselt lahtise avaga – teravus on tal juba f/1,8 juures esmaklassiline!

85-millimeetrine objektiiv on olemas iga tootja valikus, kuid Tamron oli esimene, kes oma objektiivile värinastabilisaatori lisas. Kui ma Tamroni 35-millimeetrist objektiivi katsetasin, siis kehitasin stabilisaatori olemasolu peale õlgu, sest inimeste pildistajana ei saa ma säriaegu modelli liigutamise tõttu niikuinii lõpmatult pikaks venitada ja alla 1/30 sec ma säri panna ei soovigi. 85-millimeetrise objektiiviga ootasin ma stabilisaatoriga versiooni põnevusega. Talvel siseruumides töötades on olud ikka väga hämarad, nii et 85-millimeetriga pildistades on stabilisaator suureks abiks. Olen üsna kindla käega pildistaja, kuid stabilisaatorita 85-millimeetrise objektiiviga ma 1/30 sec säriajaga naljalt eksperimenteerima ei hakka, pigem lähen ISO tõstmise teed. Tamroniga aga pikendasin julgelt säriagu ja pildid tulid teravad.

F/1,8: 1/100 sec, ISO 160

F/2,8: 1/500 sec, ISO 100

F/1,8: 1/30 sec, ISO 200

F/1,8: 1/100 sec, ISO 160

Objektiiviga saab teha võluvaid lähi- ja poolportreesid ja ka üsna lähedalt pildistades ei ole vaja karta, et ta modelli näo välja venitaks. Minul leiab 85-millimeetrine objektiiv kasutust ka toodete pildistamisel ja stuudios. Inimesi pildistades on temaga töötamise kaugus hästi mõnus – saab tavalise häälega modelli juhendada ja ei pea kaugelt hõikuma nagu seda telega pildistades ette tuleb. Objektiiv toob pildistatava lähedale, nii et ka lähiportreede jaoks ei pea inimesele liiga lähedale minema, nii ei teki ebamugavat tunnet ka sellisel pildistataval, kellel on suurem isikliku ruumi vajadus.

F/1,8: 1/60 sec, ISO 160

F/3,5: 1/160 sec, ISO 100

F/2,8: 1/160 sec, ISO 100

F/1,8: 1/80 sec, ISO 320

Teravus oli hea juba täiesti lahtise avaga pildistades, kuid alates f 3,5 kohe eriti hea. Silmad-juuksed nõelteravad, kuid taust meeldivalt pehme:

F/3,5: 1/160 sec, ISO 100

Mulle tõesti meeldis Tamron 85mm f/1,8 objektiiviga pildistada. Terav, kiire, ilusa joonisega. Ava 1,8 kombineerituna Tamroni värinastabilisaatoriga lubab pilti teha ka väga kehvades valgusoludes. Isegi juhul, kui mõni pilt udusena välja kukkus, olid need päris kenad. Kuidagi unenäolised, mitte lihtsalt udused. Ega ma ei arva, et keegi hakkaks objektiivi ostma selle järgi kui kenasid ebateravaid pilte ta teeb, aga päris tore oli avastada, et mõni kaader, mis alguses tundus udususe pärast untsuläinuna, oli lähemal vaatamisel väga meeleolukas:

F/1,8: 1/30 sec, ISO 500

Portreefotograafi varustuse kotis on 85-millimeetrine objektiiv kindla peale minek ja leiab kindlasti palju kasutust. Ava 1,8 lubab pilti teha ka kehvades valgusoludes ja kui sellest peaks väheks jääma, siis aitab värinastabilisaator ikka hädast välja.

• Tamron SP 85mm f/1.8 Di VC USD objektiiv Canonile Photopointis

• Tamron SP 85mm f/1.8 Di VC USD objektiiv Nikonile Photopointis

• Tamron 85mm f/1,8 objektiiv Sony a bajonetiga kaameratele Photopointis

Canon on lõpuks hakanud hübriidkaameraid tõsiselt võtma ning viimasel ajal on tulnud mitmeid mudeleid, mis mõeldud nii algajatele, edasijõudnutele ning kõlakad räägivad ka peatselt ilmuvast professionaalidele suunatud kaamerast.

Käesoleva ülevaate subjektiks on kõige lihtsam kaamera, mis on suunatud neile, kes on piirdunud nutitelefoniga pildistamisega kuid tahaksid saada sarnast kogemust palju parema pildikvaliteediga. Mida siin ikka pikalt keerutada, sest see pole mingi üllatus – kaamera on tõesti parema kvaliteediga kui nutitelefon ning selle puutetundlik ekraan teeb kasutuse väga lihtsaks ja sarnaseks nutitelefoniga.

Etteruttavalt võib öelda, et EOS M100 on väga õnnestunud kaamera omas segmendis. Kõik eesmärgid, mida sellega taga on aetud, on ka saavutatud ning varasemate kaamerate vead on parandatud. Uus autofookusüsteem ning korralik pildisensor teevad M100 vaatamata oma lihtsusele vägagi võimekaks kaameraks. Julgelt võib ignoreerida kõiki, kes toovad miinustena välja välgukinga puudumise, füüsiliste nuppude vähesuse (nutitelefon ju, mäletate?) ning et puutetundlikkusekeskne juhtimine teeb kaamera proffidele ebaatraktiivseks. Kaamera mõte ongi olla midagi sellist, millega saaks igaüks suurema vaevata hakkama ning kaamera kompaktsust ei ohverdataks kõikide lisavidinate ning -ühendusvõimaluste tõttu.

Keda tehnilised andmed numbritena ei huvita, võivad julgelt selle paragrahvi vahele jätta kuid käin põgusalt üle, mis M100 sisemuses peitub. Nimelt on pildisensor täpselt sama 24MP APS-C CMOS, mis ka suuremate EOS M5 ning EOS M6 mudelite sees. Samuti on autofookus Canoni Dual Pixel tehnoloogial põhinev 49 fookuspunktiga süsteem, mis eeskätt tähendab, et see on kiire, väga kiire. Samuti kasutab ka videorežiim sama fokusseerimissüsteemi, seega ei teki ka filmimisel mitte mingeid probleeme. Väga kasulik vloggeritele, kes on ka üks kaamera sihtgruppe.

Canonile omaselt on ehituskvaliteet loomulikult tipptasemel. Kaamera tundub käes tugev ning piisavalt raske, et seda oleks mugav stabiilselt hoida. Ekraani üles-alla käik on väga sujuv ning mis peamine – lihtne (vaatan sinu poole, Olympus E-PL8, mille ekraani hingedesüsteem on endiselt arusaamatult keeruline). Samuti on tegu väga kompaktse kaameraga. Kui ees on komplektobjektiiv 15-45mm f/3,5-6,3, siis saab selle libistada veidi suuremasse jopetaskusse või käekotti väga mugavalt.

Esmalt on märgata, et kaamera on võrreldes teiste hübriidkaameratega palju puhtam. See tähendab, et nuppe, valikukettaid jne on üpris vähe. Ülaosas on päästik, selle ümber valikuketas ning lisaks On/Off nupp, mille ümber oleva kettaga saab valida kolme režiimi vahel. Ja ongi kõik. Tagaküljel on väga suur ekraan ning menüü-, wifi-, piltide taasesitamise-, ning suunanupud. Kes on varasema kaamerakogemusega, võib veidi selle hõreduse tõttu kohkuda, kuid algajatele on tegu suurepärase disainiga. Ekraanil on kõik lihtne ja loogiline ning pärast mõningast kasutust, on puuteekraani kaudu kaamera kasutamine juba väga lihtne igaühe jaoks.

Kuidas see kätte aga istub? Ekraanist paremal on pöidla jaoks väga vähe ruumi, samas aga on materjal üpris kare ning ka kaamera esiküljel olev viimistlus teeb käes hoidmise kindlamaks. Ebakindlat tunnet see kaamera ei tekita kindlasti kuigi esmasel vaatlusel võiks nii tunduda.

Seega võib terve asja kokku võtta sõnadega ilus, puhas ning lihtne. Tahaks millegi kallal norida, kuid raske on leida mõnda ärritavat kiiksu.

Esmalt tuleb ära proovida automaatrežiim. Üldiselt on tänapäeva kaamerad juba ise niivõrd targad, et automaatrežiimil on võimalik saada väga hea tulemuse. Sama on ka M100-ga. Lükka aga režiimiketas rohelise ruudu peale ja klõpsuta, palju tahad – võid üpris kindel olla, et enam-vähem heade valgusolude korral saad korraliku pildi.

Kes tahab fotograafiat veidi tõsisemalt võtta, siis sel on võimalik lülitada ümber ka täismanuaalsele režiimile ning hakata katsetama. Paraku aga ei paku menüü erinevate funktsioonide seletust, mis on näiteks ülalmainitud Olympuse kaameral olemas (ja veel eesti keeles!). Kes aga teab kindlalt, et ta tahab hakata fotograafiaga tegelema ning õppida kaamerat juhtima täismanuaalselt, võib vaadata ka suure venna, EOS M5 mudeli, poole. M5 on manuaalrežiimil kasutades mugavam ning kiirem, sest sel on pildistamisparameetrite muutmiseks mugavamad lahendused. See jutt ei tähendanud nüüd, et M100 ei kõlba manuaalrežiimil pildistamiseks, vaid et on mugavamaid alternatiive, mille kasutamine ei ammenda end nii kiirelt ja kasutaja ei kasva kaamerast liiga kiiresti välja.

Fokusseerimine toimub, nagu juba öeldud, kiiresti – eriti võrreldes varasemate Canoni hübriididega. Samuti on selleks, et pimedamates valgusoludes fookuse üles leiaks, olemas oranž abivalgus. Kui aga läheb pimedaks (hämaras on kõik korras), siis on ka märgata et kaamera hakkab fookust kauem otsima. On olukordi, kus see muutub täitsa keeruliseks kuid mitte midagi ületamatut.

Selfie-režiim

Kui ekraan pöörata ülemisse asendisse, läheb kaamera selfie-režiimile. See tähendab, et ekraani ilme muutub veidi ning sellelt saab muuta veidi piltide effekte. Näiteks saab määrata kui uduseks taust läheb, muuta pildi heledust ning loomulikult ka teha näonahka pehmemaks.

Juhtmevaba ühendus

Juhtmevaba ühenduse jaoks on kaamera tagaküljel eraldi nupp. Parim asi selle juures on tõik, et selle kasutamiseks ei pea kaamerat isegi sisse lülitama. Lihtsalt hoida nuppu sekundikese all ja juba ilmub ekraanile juhtmevaba ühenduse info. Muidu ei ole mitte midagi revolutsioonilist – kaameraga salvestatud materjali saab jagada nutiseadmega, et saaks oma pildid kiirelt Facebooki või Instasse laadida.

Canon M100 puhul on tegemist lihtsa, kuid väga kvaliteetse elustiilikaameraga ning kui kui sõnaraamatust võtta lahti sõna “kasutajasõbralik”, siis peaks seal olema M100 pilt. Automaatrežiim, autofookus ning puuteekraan on väga usaldusväärsed, samuti on olemas integreeritud välk. Raske on millestki ka kinni võtta sest kõik on justkui väga hästi igapäevaseks pildistamiseks. Ma ei täheldanud mitte midagi, mis raskelt või üldse pildistamist häiriks ning mis peamine — kaamera on nii kompaktne, et sa viitsid seda igale poole kaasa võtta.

Ikkagi peab mõned miinused välja mõtlema sest muidu oleks liiga suur kiidulaul. Välja võib tuua selle, et kaamerat ei saa laadida USB-kaudu, vaid ainult eraldi kaasas oleva laadijaga. See ei lähe otseselt kokku kaamera eesmärgiga olla kompaktne sest laadija on peaaegu kaamera suurune. Oleks ju tore akupank järgi lükata ning kaamerale taas energiat anda. Veidi võiks nuriseda ka disaini kallal. Seda küll mitte funktsionaalsuse poolest kuid konkurentidel, Olympusel ning Fujifilmil, on (vastavalt maitsele muidugi) ilusamad retrodisainiga kaamerad. Samas tundub nende puhul kohati, et pannakse üpris mõttetuid valikukettaid lihtsalt selleks, et täita ruumi. Canon ei ole seda teed läinud ning kaamera on muljetavaldavalt kompaktne ning lihtne.

Usalda professionaale ja soeta stiilne Canon EOS M100 endale Photopointist  ››

Minu töölaual on aegade jooksul peatunud mitmeid erinevaid klaviatuure. Küll meeldivalt minimalistlikke, küll kõikvõimalike kellade ja viledega. Roccat Horde Aimo kuulub pigem nende viimaste sekka. Analoogiliselt Roccati tarkvaraga on klaviatuuri sätete muutmiseks võimalusi rohkem, kui ühel keskmisel mänguril oma elu jooksul vaja läheb. Aga mängureid on teatavasti erinevaid ning erinevad on ka nende vajadused. Roccat on oma Horde Aimo puhul püüdnud ilmselt arvestada mängurite pea kõigi võimalike nõudmistega. Aga asume asja kallale.

Loomulikult on klaviatuur saadaval ka meheliku mustana, kuid isiklikult leian, et hall koos kerge musta nüansiga on siiski seksikam.

Roccat Horde Aimo on vaieldamatult üks mõnusamaid mittemehhaanilisi klaviatuure, mida ma oma arvustajakarjääri jooksul näppida olen saanud. Suhteliselt madal ja mugava käetoega, multimeedianupud koos suurepärase rullikuga, praktiliselt lõputute võimalustega tarkvara, meeldiv pinnakate ja tekstiilkattega kaabel – sellisele klaviatuurile on raske väärilist vastast leida. Seda enam, et ideaalis peaks temaga koos käima ka Kone Aimo hiir, mis on nii oma disainilt kui funktsionaalsuselt vääriline partner World of Warcrafti kuulsusrikkalt Horde’ilt nime saanud klaviatuurile.

Ühiselt moodustavad Aimo-vennakesed (või -õekesed) stiilse ja võitmatu kombo, mis on ehteks nii asjaarmastaja kui profi arvutilaual. Seda enam, et oma hinnaga ei pruugi need isegi keskmiselt rammusat hoiupõrsast purustada.

• Roccat klaviatuur Horde Aimo Nordic hall

• Roccat klaviatuur Horde Aimo Nordic must

• Roccat klaviatuur Horde Aimo US hall

• Roccat klaviatuur Horde Aimo US must

Aastate jooksul on minu käest läbi käinud kümneid erinevaid nutitelefone. Paraku on kõik need  olnud tagantjärele vaadates mingil moel ühenäolised. Androidid on olnud üpris ühtemoodi ja ka iPhone’id on oma ajateljel vaadates üsna sarnased.

Kõige suurem muutus iPhone’ide ajaloos senini on olnud siis, kui Apple oma telefonide ekraane suurendas ning plussversiooniga välja tuli. Samas tähendas suu muutus vaid suuremat ekraanipinda, ei muud. Kümne aasta kohta pole seda just väga palju.

Küll aga on Apple’is olnud kümme aastat aega viimistleda ja lihvida oma telefonivisiooni ning tundub, et Apple iPhone X näol on see ka realiseerunud. Tegu on ühe erilisema ja inimlikuma telefoniga, milles vähemalt mina näen nutiseadmete lähiaastate tulevikku. Aga vaatame lähemalt.

• Apple iPhone X 64 GB space grey Photopointis

• Apple iPhone X 64 GB silver Photopointis

• Apple iPhone X 256 GB space grey Photopointis

• Apple iPhone X 256 GB silver Photopointis

Fujifilm on kiirpildi kaamerad täiega tagasi toonud ning nende populaarsuse kasv on olnud viimaste aastatega meeletu. Asi on nii populaarne, et 2015. aasta jõulude ajal oli mitmetes müügiportaalides tegu enimmüüdud kaameraga! Kes veel ei tea, millega tegu, siis vanemad lugejad kindlasti mäletavad kunagisi Polaroidi kaameraid, millega teed pildi ning see tuleb maagiliselt kohe paberi peal kaamerast välja. Käesoleva ülevaate subjekt, Instax Square SQ10, teebki täpselt seda, kuid see on saanud juurde ka lisafunktsioone.

Nimelt on kaamera saanud ka digitaalsüsteemi ning sellega koos piltide salvestamise võimaluse. Uuendusena on ka ekraan, millelt saab kõigepealt kadreerida live view vaates ning pärast pildistamist ei peagi pilti kohe ära ilmutama, vaid saab valida, milliseid pilte paberile panna ning digitaalfaile arvutisse laadida. Uue kaameraga tuli ka uus paberiformaat, mis on ruudukujuline ning kõige lähemal klassikalisele vanakooli Polaroidi pildile.

Kaamera näeb äge välja. Esiküljel on keskel objektiiv, mille ümber on suur hõbedane ring. Selle ainus funktsioon on kaamera tööle panna – liigutad veidi vasakule ning masin ärkab ellu. Lisaks on mõlemal pool objektiivi ka päästikunupp, millest ühe saab ümber seadistada tegema midagi muud ning ülaosas välk ning fokusseerimise abivalgus.

Tagakülg näeb samuti soliidselt futuristlik välja – ülaosas on suur ekraan, mis kuvab live-view pilti kadreerimiseks, pilte taasesitamiseks ning seadete muutmiseks. Ekraan küll kuvab kõik vajaliku info, kuid ei ole puutetundlik ning alaosas on erinevad nupud. Ringi välimiste nuppudega saab pilte taasesitada, printida ning eraldi nupud on ka vinjeti lisamiseks ning särituse muutmiseks. Keskmine ring on valikuketas, millega menüüs ringi liikuda ning keskmine nupp viib menüüsse.

Pildistamiseks on kolm režiimi – Standard, Bulb (kuni 10 sekundit) ning Double Exposure (topeltsäritus). Standard on standard – üks pilt ilma mingi efektita. Bulb lubab säritada kuni 10 sekundit ning topeltsärituse käigus pildistab kaamera ühe pildi ning järgmise pildi saad pildistada selle peale tekitades laheda efekti kahest pildist kokku.

Autofookus on sellise kaamera kohta täiesti kasutatav. Hämaramates oludes aitab küll abivalgus, kuid fookuse leidmisega võivad tekkida päris suured raskused. Sellest teavitamiseks läheb fokuseerimispunkt punaseks ning on teada, et vaja uuesti proovida. Välgurežiime on samuti võimalik muuta ning neid on lausa kuus.

Menüüs ringi liikumine ei ole eriti intuitiivne, sest aeg-ajalt juhtub, et vajutad valesti – see pole midagi hullu, kuid väike ebamugavus sellegipoolest. Samuti jääb häirima, et pärast pildistamist jääb pilt ekraanile kuni vajutada mingit nuppu.

Pilte saab töödelda ka pärast pildistamist ning muuta saab kõiki seadeid, mida ka enne pildistamist. Ehk siis saab muuta heledust-tumedust, lisada filtreid ning vinjetti.

Kaamera küljel on lüliti, millega vahetada Auto ning Manual režiimi. See ei tähenda säritusrežiimi või midagi sellist, vaid Auto peale prindib kaamera pildi kohe välja, kuid Manual asendis seda ei juhtu ning kasutaja saab ise valida, milliseid pilte ta füüsiliselt paberile soovib.

Selfie’de jaoks on aga võimalused piiratud, sest esiküljel pole mitte kui midagi, mille järgi kadreerida. Isegi kõige soodsamatel Instax kaameratel on esiküljel väike tagasipeegeldav koht, millelt on mingil määral aru saada, kuidas kadreering jääb. Siinkohal tuleb küll appi võimalus pilte digitaalselt salvestada ja mitte kohe välja printida, kuid see ei ole just parim lahendus. Milleks teha mitu ebaõnnestunud pilti kui väikse abivahendiga saaks esimesega õigesti?

Ühenduvusvõimalusi ei ole. Digitaalfailide kättesaamiseks tuleb võtta microSD mälukaart (kaameral on ka sisemälu, mis talletab kuni 50 fotot) ning panna see arvutisse. Instagrami põlvkond (ma ka) kirtsutab nina sellise pikka aega ning mitut sammu nõudva protsessi peale. Aga sellest pole tegelikult hullu, sest digifailide kvaliteet on nagunii nii halb, et neid on veidi piinlik Instasse üles laadida. Samuti ei jää digitaalfailidele külge lisatud efektid.

Aku eluiga on pikk. Andmete järgi suudab see printida ühe laadimisega 160 kaadrit, kuid mul ei õnnestunud nii suurte numbriteni jõuda, sest paber sai lihtsalt otsa.

Mis filmi puutub, siis seda on kaamerasse panna äärmiselt lihtne. Kui filmikassett on kilest väljas, siis läheb see kaamera ülaosast sisse ning tuleb jälgida kollast märgistust ja juba võib hakata pildistama. Meeles peab pidama, et enne paberi lõppemist ei tohi kaant uuesti avada, sest siis on ülejäänud kaadrid rikutud.

Instax Square paberfotode mõõt on  62 x 62 mm ning paber ise on 86 x 72 mm. Paberpildid on väga lahedad ning midagi paremat oleks raske tahta – toonid on meeldivalt soojad ning pilte vaadates tekib mõnus vanakooli tunne. Joonis oleneb suuresti valgusoludest ning kontrastidest — vahepeal on täitsa terav ning vahepeal kaovad detailid veidi ära. Loomulikult on ka seltskonnas kõigil lahe oodata ning vaadata, kuidas paber tuleb kaamerast välja ning alguses on täiesti valge ja hakkab vaikselt ilmuma (PS. otsese päikese või ereda valgusallika käes ei tohiks seda teha, sest tegu on siiski valgustundliku materjaliga).

Kes on filmides näinud, kuidas Polaroide raputatakse, siis Instaxi puhul pole seda vaja teha ning lisaefekti saavutamiseks tegelikult üldse ei soovitagi sest nii rikub pildi ära.

Digitaalpildid on 3,7-megapikslised (1920 x 1920 pikslit), mis on väga vähe – see jääb alla isegi kõige lihtsamatele nutitelefonidele. Pildid näevad välja väga pastelsed ning tuhmid ehk et ei tekita mingit ägedat fiilingut, nagu paberversioonid. Kui veidi lisada värvi juurde ning vaadata väiksemalt nutitelefoni ekraanilt, on kõik ok aga midagi rohkemat tahta ei saa.

Digitaalfunktsioon on peamiselt mõeldud selleks, et pilte ei peaks kohe välja printima, vaid saaks seda teha ka hiljem ning eksperimenteerida erinevate filtritega (vähemalt jääb selline mulje, sest muuks need failid ei kõlba). Siiski kui digi on juba olemas, võiks see parem olla sest kui tahta pilti laadida sotsiaalmeediasse (ja seda kõik tahavad), saaks asja tehtud ühe seadmega ning ei pea hakkama näiteks nutitelefoniga sama pilti uuesti pildistama.

Fujifilm Instax Square SQ10 tekitab vastakaid tundeid. Ühest küljest on väga lahe, et pildid salvestuvad digitaalselt ning on võimalus valida, milliseid pilte füüsilisel kujul teha. See on hea ka olukordades, kus näiteks paber on otsa saanud ning pildi saab välja lasta siis kui on uus kassett olemas, kuid praegune lahendus jääb ikkagi poolikuks just nõrkade digitaalfailide pärast. Teisest küljest kaotab see ka oma lihtsamate vendade-õdede võlu, kus ei ole mitte mingeid lisavidinaid vaid lihtsalt tee pilt ning tuleb, mis tuleb – nii saab palju unikaalseid fotosid, mida muidu ei prindiks.

Samuti, põhjusel et pilte saab taasesitada ning uued teha, hakatakse poseerima ning igat pilti uuesti ja uuesti tegema. See pole enam see, kuigi nutitelefonidega pildistamise tõttu on kõik harjunud seda nagunii tegema. Samuti ei ole kaamerast kasu kui tahta pilte hiljem netis jagada – need pildid tuleb siiski teha ka edaspidi nutitelefoniga. Seega saab hakata tihti tegema nii, et teed ühe pildi Instaxiga, seejärel kamandad seltskonna paigal olema ja teed veel ühe telefoniga.

Positiivse poole pealt – igal juhul, on milline Instaxi kaamera tahes, seltskonnas oled sa sellega tegija ning lõpuks tuleb keegi sinuga ise ka rääkima. Tegu on siiski kaameraga, mis seltskonnas tekitab väga palju elevust ning tegevust jätkub sellega pikaks ajaks isegi siis kui paberid otsa saavad.

Ole tegija ning hangi Fujifilm Instax Square SQ kiirpildi kaamera Photopointist  ››