Nutiseadmega ühilduvad väikesed fotoprinterid on populaarsust kasvatamas ning järjest tuleb müügile erinevate tootjate uusi mudeleid. Seekord on kompaktse ning stiilselt lihtsa välimusega printeri välja andnud Xiaomi.

Mi Portable Photo Printer ei vaja paberikassetti ning töötab akutoitel ehk see võimaldab nutiseadme kaudu fotosid välja printida kusiganes sa viibid. Samuti on sellel terve ports erinevaid huvitavaid funktsioone, mille aktiveerimiseks on vaja vaid alla laadida tasuta rakendus.

VÄLIMUS

Karbist vaatab vastu ilus ning lihtne, ümarate servadega seade, mille värv on säravvalge ning peal on vaid Mi logo. Printeri ühes otsas on ava, millest väljub prinditud foto ning teisel pool on kaks indikaatortuld, microUSB port laadimiseks ja sisse-välja lülitamise nupp. 

Lisaks on karbis kaasas viie zink (Zero Ink) fotopaberiga pakk ning printeri laadimiseks mõeldud microUSB kaabel. 

Printeri enda mõõdud on 12,4 × 8,5 × 2,46 cm ning kaal on 181 grammi ehk siis vägagi taskusse mahtuv (lühem kui minu isiklik iPhone XR). Taskusse mahutamisega on küll see, et viimistlus on väga säravvalge, mis kuskile vastu hõõrdudes võib üsnagi kergelt inetud kriimud peale saada.

Paberi laadimiseks tuleb pealmist paneeli veid tagasi nihutada ning nii avaneb paberi jaoks jäetud pesa. Paberite laadimine on lihtne — igas pakis on teatud arv pabereid ning lisaks ka üks kontrollpaber, mille peal on instruktsioon, mis pidi tuleb paberid printerisse panna. Seejärel sulge kaas ja hakka printima. Esimesena küll tuleb välja lasta kontrollpaber, mis veidi pikendab esimese foto printimise aega, aga mitte oluliselt. 

ÜHENDUVUS JA RAKENDUS

Xiaomi Mi Portable Photo Printer ei vaja wifiga ühendust, vaid kõik töötab läbi Bluetoothi ning sellega saab ühendada kuni kolm nutiseadet samal ajal. 

Printer töötab Mi Home rakendusega, mille esmasel kasutamisel tuleb luua paraku ka kohe Xiaomi konto. Selleta kahjuks fotoprinterit kasutada ei saa ning see piirab kasutusvõimalusi ja ega igale poole ei soovigi kontot teha alati. 

Rakenduse esileht on lihtne ja loogiline – esimene valik on fotode printimine. Vali galeriist foto, mida soovid printida ning seejärel saab seda soovi korral asuda töötlema.

Esmalt saab valida, kas on soov panna fotole valge raam ning mis formaadis foto tuleb – näiteks saad selle ka “Polaroid” stiilis ruuduna välja printida.

Erinevaid filtreid on kokku kaheksa, millega saad foto teha näiteks must-valgeks. Valikus on ka Lomo effekt, mis loob vana analoogkaamera vibe’i.

Kui filter on valitud, siis saab valitud digifotot ka töödelda. Heledus, teravus, kontrast, värviküllastus ning vinjett on parameetrid, mida saab muuta ja see on kõik. Ei midagi liiga keerulist ning võimalusi pole liiga palju antud.

Järgmine valik on “Video photo” – see töötab nii, et valid video, mida soovid teistele näidata. Seejärel pead valima kas nutiseadme galeriist foto või videost mõne kaadri, mis läheb skännitavale fotole ning prindid selle välja.

Häälfoto töötab sarnaselt – salvesta hääleklipp, lõika see sobivaks, vali foto printimiseks, mida hiljem skännida ning valmis see ongi. Hea viis näiteks kellelegi sünnipäevaks õnne soovida!

Seejärel on rakenduses nupp, millega saab skännida video- või helifotot. Vajuta peale, skänni ära ning rakendus hakkab seepeale taasesitama videot või vaid heli. 

Samuti saab teha ka fotokollaaži ehk vali oma galeriist välja 2-4 fotot ning rakendus annab ette võimalikud asetused, millest tuleb valida üks. Igat pilti saab liigutada, pöörata ning pooli vahetada ehk olemas on täitsa head võimaluse, et täpselt paika panna, kuidas kollaaž välja hakkab nägema. Paraku aga ei saa kollaaži valiku puhul enam fotole peale panna filtreid ega seda töödelda. 

“Grid Split” on funktsioon, millega saab ühe pildi lõigata mitmeks väiksemaks. Selle puhul prinditakse foto mitmele paberile, et need hiljem üheks suuremaks kokku panna. 

“Headshot Photo” annab taas ette erinevad kollaažid, mis on mõeldud portreede jaoks. Vaikimisi oli vähemalt minu rakenduses ees suvalise inimese pilt ning kui soovitud asetus välja valitud, siis küsis rakendus, kas ma soovin printida sama foto või valida siiski mõne enda oma. Lisaks sellele sunnitakse valima kindlasti nii mitu erinevat fotot, kui palju kollaažile välja valisid ehk siis ühte sama pilti ei saa samale paberile panna kaks korda. Kui just ei tee failist näiteks screenshotina koopiat. 

PILDID

Nagu juba mainitud, siis ka Xiaomi Mi printer töötab zink ehk “Zero Ink” ehk tindivabal süsteemil. See on nüüdseks saanud üsna levinud variandiks ning paberid on samuti seetõttu lihtsamini saadaval. Fotode mõõt 5 × 7,6 cm ning need on ka kleebitavad. 

Pildikvaliteet varieerub palju vastavalt Sinu poolt tehtud digifotole. Üldiselt tuleks igale fotole lisada natuke heledust, sest muidu jääb see paberil palju tumedam kui telefoni ekraanilt vaadates. Lisan ka näidise selle kohta:

Vasakpoolsel fotol on näha, milline oli foto telefoni ekraanilt. Parempoolsel on ülemine lisatud heledusega ning alumine originaal. Vahe on märgatav.

KOKKUVÕTE

Xiaomi Mi Portable Photo Printer jättis mulle igati positiivse mulje, sest see on ilus ning tundub käes hoides kvaliteetne ja kõik töötas laitmatult. Printimisprotsess on kiire ning kuskil peol või istumisel on väga lahe sellega fotosid koheselt välja printida ja neid teistele mälestuseks jagada.

Lisafunktsioonid nagu video- ja helifotod on huvitavad, kuigi rakenduse nõue on pigem miinuseks ning lisaks sellele peab igaühel veel konto olema. Üsna palju nõutud praegu, et igaühel oleks Xiaomi süsteemis seadmeid ning ka konto ja seda on liiga palju tahetud, et ühte videotervitust vaadata.

• Telli Xiaomi Mi Portable Photo Printer fotoprinter endale Photopointist ››

Ameerika Ühendriikidest pärinevad Turtle Beach nime kandvad eelkõige PC-mängurite kõrvaklapid on Eesti turul üsna uued tulijad.

Tõsi küll, tänu asjahuvilistele on neid ka varem Eestisse imbunud, kuid peale seda, kui Turtle Beach ostis ära ühe suurema tegija ka Eesti mängurividinate turul – Roccati – hakkavad need olema nüüd kättesaadavamad ka Photopointi valikus.

Peale arvukaid Roccati mänguriklappe on Turtle Beach Recon 500 mudel igatahes esimene antud firma toode, mis minu näpukeste ja kõrvakeste juurde jõuab. Mujal maailmas on Turtle Beach Recon 500 klapid igatahes mänguritelt igati kuuma vastuvõtu saanud. Kuuldavasti olevate tegu klappidega, mis ka kallima hinnaklassi konkurentidele hõlpsasti tuule alla teevad.

Välimus

Missivõistlusel Recon 500 paraku läbi ei löö – must ja üsna tagasihoidlik plast ilma eriliste silmatorkavate detailideta (müügil on ka valge camo disainiga versioon). Isegi firma logo ühel klapil on keskmisest kõvasti väiksem, aga Recon 500 ongi mõeldud rohkem tegudeinimesele kui edvistavale kehkenpüksile.

Mind isiklikult rõõmustas ka see et klappidel pole ühtegi edevat valgusefekti nagu viimasel ajal trendiks kipub kujunema. Mehelikult mustad on ka tekstiiliga kaetud klapipadjad ning tekstiilkattega kaabel. Viimase puhul pani mind veidi kukalt sügama selle pikkus – 1.30 meetrit. Ehkki Turtle Beach lubab, et kõrvaklapid on mõeldud kõikvõimalikele konsoolidele ja arvutitele, siis kaabli pikkus paneb mind mõtlema, et need on eeskätt suunatud mobiilsete seadmetega kasutamiseks. Või siis konsoolipultidele, mis on varustatud kõrvaklapisisendiga.

Disainiga on seotud minu arvates suurim apsakas nende klappide juures – nimelt on vasaku klapi välisküljel suur nupp, mis on mõeldud mikrofoni vaigistamiseks. Paraku ei saa ei visuaalsel vaatlusel ega ka nuppu käega katsudes aru, kas mikrofon on vaigistatud või sisselülitatud. Ok, vaigistamisel läheb nupp klapi sisse umbes millimeetri võrra, kuid vähemalt esialgu käe all sellist muutust ei taju. Tuleb looda, et peale pikaajalist kasutamist õpib käsi ära, kas vaigistus on sees või mitte.

Mõnusa tekstiilkattega klapipadjad seevastu võimaldavad ka pikemaid mängusessioone ilma, et kõrvad hakkaksid higistama. Tootja on omalt poolt teinud kõik, et need klapipadjad oleksid piisavalt mugavad ka prillikandjatele.

Välimuse alla käib kindlasti ka võimalus klappidelt vajadusel mikrofon eemaldada. Ehkki see funktsioon tuleb ette ka paljudel teistel mudelitelt, siis pole see siiski veel muutunud standardiks. Ilma mikrofonita saab neid klappe suurepäraselt kasutada ka tänaval kõndides telefoniga ühendatuna ilma, et see liigselt silma torkaks.

Heli

Pean ütlema, et Turtle Beach on heliga tõsiselt vaeva näinud. Kui tavalistes-keskmistes mänguriklappides on valjuhääldite läbimõõt 50mm, siis Turtle Beach on esimesena paigaldanud Recon 500 klappidesse 60mm läbimõõduga elemendid. Täpsemalt on neid koguni kaks – üks kõrgete ja teine madalate sageduste jaoks ning seda on tarvis selleks, et heli oleks võimalikult detailne.

Tulemus on hämmastav. Kui mu Elders Scroll Online’is kõlas väikelinna helitaust kõlaritest üsna minimalistlikult, siis klappe kasutades oleksin ma sattunud otsekui mingi kihava metropoli tänavatele. Klapid korjasid üles helisid lähedalt ja kaugelt, moodustades kokkuvõttes paraja häältepaabeli.

Muusikat oli nende klappidega kuulata üsna rõõmustav. Arvan koguni, et muusika kuulamiseks on tegu parimate klappidega – vähemalt nende seas, mida mina kuulanud olen.

Tõsi, Turtle Beachi pingutustest hoolimata on Recon 500 klappides muusika erilise detailsusega paraku silma ei paista, aga kuulamiselamus on igati nauditav. Helipilt on avar ja bass on rammus nagu sügisene kult ehk muusikat kuulata on nendest lihtsalt mõnus.

Mingil hetkel proovisin neid koguni võrrelda oma Denon D600 klappidega, kuid juba esimestest sekunditest sain aru, et olin olnud liiga optimistlik, audiofiilsetele kõrvaklappidele paraku Recon 500 esialgu veel ligi ei pääse, aga minu arvates põhimõtteliselt on lootust.

Kasutamine

Üks tähtsamaid asju kõrvaklappide juures on mugavus, sest isegi imekauni heliga klappe ei taha keegi kasutada, kui need istuvad peas ebamugavalt. Turtle Beach on siin teinud kõik õigesti –  memory foam vahusegu sisuga ja tekstiilkattega padjad on tõepoolest mugavad. Samuti pole suhteliselt tagasihoidliku välimusega klappe piinlik ka tänaval muusika või podcastide kuulamiseks kasutada – tõsi küll, minul tuleks siin ilmselt takistus. Kuna mul on väga suur pea, siis müts mul nende klappide alla ei mahuks, aga samas ilmselt 99,98% kasutajatest poleks sellega probleeme.  

Üheks piiravamaks probleemiks nende kõrvaklappide puhul on kindlasti nende kaabel – täpsemalt selle pikkus või õigemini lühidus. Ma tõesti ei kujuta ette, kuidas sellise kaablipikkusega (130 cm) neid konsoolide juures kasutada saab. Väike guugeldamine andis mulle teada, et pmst on Nintendo Switchi puldid kõrvaklapiühendusega, kuid teiste konsoolide kohta ma esmapilgul informatsiooni ei leidnud.

Ühe veidra kõrvalekaldega puutusin kokku, kui kasutasin neid klappe läbi oma Audiolab 6000A võimendi, mis oli arvutiga ühendatud. Mängida oli väga hea, Spotify’d kuulata samuti, aga kui proovisin vaadata midagi YouTube’ist või Netflixist, siis kostis klappidest peamiselt taustahelid, aga dialoog oli väga vaikne ning lisaks kõlasid taustal mingid kanalahelid. Või midagi väga seda moodi. Antud juhul polnud kindlasti süüdi klapid, vaid ilmselt oli probleem tarkvaraline. Igatahes mõtlesin, et peaksin oma lugejaid hoiatama, et nad selliste probleemidega kokku võivad puutuda.

Veel üks väike aga meeldiv detail seoses kasutamisega. Kui klapid endale kuulamispauside ajal kaela panna, siis saab klapid keerata nii, et padjad oleksid vastu keha, mitte kaela. See muudab nende kaelaskandmise märksa mugavamaks ka siis, kui neid hetkel ei kasutata. Kaelas olekski neid ehk arukam kasutada, sest mingit kotti või karpi Turtle Beach nende klappidega kaasa paraku ei anna. Klappide hinnakategooriat arvestades olekski see ehk liialdus.

Mikrofoni kohta pole öelda midagi erilist – see ei ole eriti hea ega ka eriti paha, vaid pigem selline kuldne keskmine. Tundub, et Turtle Beach on siin panustanud just sinna kuhu vaja st klappide helikvaliteeti ja vastupidavusse.

Kokkuvõtteks

E-sportlastele suunatud kõrvaklappide turg on täis tugevaid ja stabiilseid tegijaid. Mõned neist tunnevad end ehk liigagi kindlalt ning seepärast on tore, kui on tulijaid, kes vanadele olijatele kõvasti kandadele astuvad. Ja kannale astub Turtle Beach siin oma konkurentidele õige valusalt – võtame kasvõi mugavuse, parima helikvaliteedi muusika kuulamiseks. Seda eeskätt muidugi oma hinnaga.

Minu jaoks teeb diili veel mõnusamaks see, et klappide kasutamiseks pole vaja mingit erilist tarkvara – lihtsalt ühenda ja mängi. Igatahes on Turtle Beach Recon 500 kõva kandidaat, kelle poole enne uute kõrvaklappide ostmist vaadata ja mõelda, kas mul on liiga palju pappi klappide alla panekuks või piisab kui saab soodsama hinna eest parema heli ja funktsionaalsuse.

• Telli Turtle Beach Recon 500 kõrvaklapid endale Photopointist ››

Turvatunne on üks inimese põhilisi vajadusi, üks Maslowi püramiidi alustalasid. Kaasaegne tehnoloogia on võimaldanud meil hoida silma peal oma maisel varal ka siis, kui me ei viibi hetkel kodus.

Lisaks pole enam vaja kulukaid lepinguid turvafirmaga, vaid piisab interneti ühendusest ja nutitelefonist Sinu taskus ning mõistagi ka turvakaamerast – nagu näiteks Imou Ranger Pro.

Välimus

Tõtt-öeldes olin ma Imou Ranger Pro karpi avades üsna üllatunud, kui sellest tuli välja umbes poole keeglikuuli suurune läikiv must kera. Ise olen ma seni olnud arvamusel, et turvakaamerad peaks olema võimalikult tagasihoidlikud ja märkamatud, et need kurikaeltele silma ei jääks.

Imou on oma Ranger Pro mudeliga läinud ilmselt teist teed, sest suur must ja särav kera peaks ilmselt mõjuma hoopis ähvardavalt ning hirmutavalt (umbes nagu Darth Vaderi kiiver). Paraku ma kurjategijate mõttemaailma ise nii hästi ei tunne, aga võibolla selline lähenemine õigustab ennast.

Igatahes on tegu suurima koduse turvakaameraga, mida mina näinud olen. Isegi need tavalised valged turvakaamerad, mida me näeme pankades ja muudes avalikes kohtades, tunduvad Ranger Pro kõrval sellised turvalised beebimonitorid, mida hoolitsevad vanemad lapse hälli kohale paigutavad.

Kaamera läikiv korpus on muidugi vaatamisväärsus omaette, aga selline uhke kera võib muidugi kergesti tolmu hakata koguma. Sisselülitatud kaamera ähvardavat ilmet leevendab veidi selle alt paistev soe roheline valgus, mis muudab kaamera asukoha hõlpsalt tuvastatavaks ka pimedas ruumis.

Kindlasti käib välimuse alla ka juhtme pikkus, millega kaamera vooluvõrku ühendatakse – antud juhul on see küllaldane st umbes kahemeetrine. 

Tarkvara

Turvakaamera on põhimõtteliselt sama hea, kui on selle tarkvara – see väide võib olla veidi kategooriline, kuid samas täiesti tõene.  Kuna seadet ennast pärast selle paigaldamist reeglina eriti ei näpita, siis kasutaja ja kaamera igapäevaseks kokkupuutekohaks on kasutaja nutiseadmesse paigaldatud rakendus.

Imou Life rakendus on laias laastus nagu enamik turvakaamerate omad, mida mul on õnnestunud kasutada. See tähendab selle kasutajaliides on põhjalik, laiapinnaline, kohmakas ning mitte eriti intuitiivne ehk veidi nagu puust tehtud. Vaieldamatult ei kuulu need minu lemmikrakenduste hulka, aga oma asja ajavad nad ära.

Imou Ranger Pro tarkvara on mitmekülgne ja põhjalik, sest seda on ka seade ise ning tegelikult võib selle wifi turvakaamera funktsionaalsus (mis ilmselt põhjustab ka selle suuruse) muuta keerukamaks ka selle kasutamise. Tõtt-öelda on nii kaameral kui ka tarkvaral funktsioone sedavõrd palju, et selle täpsemalt käsitlemiseks jääks selles arvustuse mahtu väheks.

Imou turvakaamera sai ühendada ka Google Home rakendusega, kuid mingit reaalset kasu sellest paraku polnud – seade oli küll nähtav teiste seadmete seas, kuid selle haldamiseks tuli ikkagi kasutada vaid Imou rakendust.

Nagu eelpool öeldu, siis pole kohmakas tarkvara vaid Imou privileeg, vaid sama probleem vaevab ka teisi turvakaamerate tootjaid. Kõige parem nende seast on senini tundunud Xiaomi, kus pööratakse tähelepanu nii raudvara kui ka tarkvara disainile.

Kasutamine

Minu kasutuskogemuse algus polnud kõige sujuvam, aga kuna ma olin selleks häälestunud, siis erilist pettumustunnet sellega ei kaasnenud. Nimelt ei suutnud ma kaamerat ühendada oma WiFi võrguga. Asi on selles, et Imou Pro Ranger toetab vaid 2,4 GHz WiFi sagedust, kuid kodus on mul kaasaegne Telia mesh WiFi.

Arvestades, et Imou oma kaameraga komplektis olevas manuaalis (sh ka eestikeelses!) korduvalt rõhutab seda 2,4GHz sagedust, siis olin sobimatuseks põhimõtteliselt valmis. Seega tasub vähegi kaasaegsema WiFi-ga olla valmis selleks, et kaamera tuleb ühendada ruuteriga võrgukaabli abil.

Nii nagu ma juba ka eelmises peatükis mainisin, siis peale kaamera paigaldamist on peamiseks kasutajakogemuse allikaks rakendus ja selle kasutajaliides. Tarkvara teatav kohmakus muidugi põhjustab paraku ka kohmakuse kaamera kasutamises – minu jaoks väljendus see peamiselt kaameraobjektiivi liigutamises. Nimelt saab kaamerat läbi telefoni liigutada praktiliselt 360 kraadi ulatuses, lisaks veel ülesse ja alla, aga kõike seda saab teha väikese, kuid tüütu viibega. Võib-olla olen ma kuidagi hellik, kuid kaamera liikumine võiks olla märgatavalt sujuvam.

Aga see pole kõik, tahaks siin hüüda! See tähendab, et ma ei tahaks kaamera kallal vaid vinguda, sest sellel on mitu head ja kasulikku omadust.

Mootorist me juba rääkisime – see on kohmakas, kuid annab ruumist piisavalt avara ülevaate, et lainurkkaamera pilgu eest ei suuda miski varjule jääda. Kaadrisse jääb infot pigem meeldivalt palju. Lisaks on kaamera pilt ka piisavalt terav – 1080p. 

Kaameraga saab ka kahepoolset kõnet pidada. See tähendab, et kui kaamera abiga tuvastatakse sissetungija, siis võib viimasele häälekalt teada anda, mida tema käitumist arvatakse ning mis pahategijat juba lähitulevikus ees saab ootama. Ning erinevalt eelmistest turvakaameratest kõlab rääkija hääl kaamerast piisavalt valjult, mitte mingi haleda pirinana. Pahategija võib sellele häälele tõepoolest reageerida ning oma plaane muuta.

Kõige muljetavaldavamaks aga oli minu jaoks kaamera öövaatlusvõimekus, sest minu silmale täiesti pimedas toas eristas kaamera isegi mööbliriide mustrit. Pilt oli küll mustvalge, kuid hämmastavalt terav.

Samuti oli hämmastavalt tundlik ka kaamera liikumissensor, mis peale liikumise reageeris ka näiteks lambi süütamisele klaasukse taga, kus talle liikumist kohe kindlasti näha ei olnud. Vahel reageeris see isegi sellistele asjadele, mida minu silm ei seletanud, aga kohe kindlasti ei jäänud sellele märkamatuks reaalsed muutused-liikumised selle keskkonnas. Samuti oli kaamera või rakendus enam kui varmas liikumise peale häiret tõstma ja telefoni teavitusi saatma.

Kaamerasilma sattuvat võib Imou Ranger Pro salvestada mitmel moel. Enne kaamera käivitamist tuleb luua Imou konto ning seejärel pakub Imou võimalust kasutada oma pilveteenust, millel vähemalt esimene kuu on tasuta.

Neile, kes oma turvavideote eest tasuda ei taha, on võimalus salvestada toimuvat mälukaardile. Ometi ei pea ma seda kuigi nutikaks lahenduseks, vähemalt olukorras, kus tahetakse salvestada sissemurdjate tegevust, sest vähegi nutikas röövel võtab lahkudes koos väärisaasjadega kaasa ka turvkaamera, kui see tema vaatevälja satub. Kui on aga plaan näiteks salvestada koduste või koduloomade tegevust peremehe või -rahva äraolekul, siis sobib ka mälukaart väga hästi.

Kolmanda võimalusena võib toimuvat salvestada ka oma telefoni või tahvlisse, aga seda saab teha vaid reaalajas st toimuvat otse oma seadmest jälgides.

Kokkuvõtteks

Ehkki antud wifi valvekaamera tarkvara on pigem keskmine, siis kaamera enda funktsionaalsus nagu selle juhtimine läbi telefoni, suurepärane kahepoolne audioühendus ning korralik salvestus ka pimedas teevad sellest ühe parima turvakaamera, mida mul on võimalus olnud proovida.

Kõiki kaamera võimalusi arvestades muutub vägagi mõistlikuks ka Imou Ranger Pro turvakaamera hind. Inimesele, kes vajab võimalikult avarat ja täpset ülevaadet oma kodust või muust valvatavast objektist, võib seda wifi turvakaamerat soojalt soovitada.

• Telli Imou Ranger Pro wifi turvakaamera endale Photopointist ››

Turvakaamerates nagu ka nutitelefonides on mingi kergelt muinasjutuline efekt. Kujuta ette, et võin kasvõi teisel pool maakera näha, mis mu koduseinte vahel parajasti toimub just siis, kui ma seda ise soovin. Kasvõi 24/7!

Mõned aastad tagasi oleks see olnud võimatu, aga täna on see reaalsus ja see on peaaegu kõigile kättesaadav. Isegi mingeid tülikaid kuumakse ei pea maksma nagu näiteks turvafirmade kliendina. Lisaks uudishimu rahuldamisele toob turvakaamera ka täiendava südamerahu, andes koheselt teada võimalikest sissetungijatest või näidates, millega tegelevad kodus lapsed või lemmikloomad. Igatahes, kõike seda teeb ka selle ülevaate staar ehk Imou Ranger 2 4MP.

Välimus

Sissejuhatuseks pean ütlema, et minu töölauale maandusid samaaegselt koguni kaks Imou turvakaamerat – Ranger Pro (tutvu selle ülevaatega siin) ja Ranger 2 4MP. Ehkki antud arvustuses tuleb juttu viimasest, siis annavad kaks kaamerat mul võimaluse neid omavahel võrrelda.

Välimuselt sarnaneb Ranger 2 4MP mudel Ranger Pro’ga umbes nii nagu sarnaneks Darth Vader ema Teresaga. Oma peamiselt valges korpuses mõjub Ranger 2 4MP peaaegu nunnuna – sellise sõbraliku ühesilmse robotina mõnest südamlikust multifilmist. Tõsi küll, see tema nö silm ehk siis objektiiv, mida on võimalik oma nutitelefoni abil liigutada, on küll must, aga toote üldmuljet see eriti ei mõjuta.

Kui Ranger Pro turvakaamera on põhimõtteliselt suur must läikiv kera, siis Ranger 2 4MP on valge matt ümara otsaga koonus, mis profiilis õige pisut ilma pulgata pulgajäätist meenutab.

Ka kaablid on erinevad – Ranger Pro oma oli must, jäme ja pikk, aga Ranger 2 4MP oma on valge, peenike ja mitte nii pikk. Ehkki ka temal pikkusest puudust kätte ei tulnud.

Ranger Pro seadmega tulid kaasa erinevad kinnitusvahendid, et seda kuhugi lakke või seinale kinnitada. Ranger 2 4MP on seevastu peaaegu nagu kaabli otsa pandud soolatops, mis süütult su kapikesel või riiulil seisab.

Ühes punktis võitis Ranger 2 4MP disain kindlalt Ranger Pro’d. Kui viimasel oli mälukaardipesa avalikult kaamera tagasosas laadimispordi ja võrgukaabli pesa kõrval, siis Ranger 2 4MP oma oli nutikalt ära peidetud kaameraobjektiivi alla nii et normaalasendis seda näha ei olegi. Vaat seda nimetan ma heaks ja läbimõeldud disainiks!

Tarkvara

Siin on muidugi erinevused väiksemad, kui välimuse juures, sest Ranger 2 tarkvara on sama puine ja kandiline nagu Ranger Pro’l. Ja nagu ka väga paljudel teistel turvakaameratel.

Tõenäoliselt seatakse juba wifi valvekaamera tarkvara loomisel üheks sihiks, et see st tarkvara poleks mingil juhul nägus, mugav ega intuitiivne. Õnneks on see vähemalt piisavalt funktsionaalne ja abivalmis. Kui ma proovisin oma telefonis kaamerapilti ette manada, siis kõigepealt pakkus rakendus mulle tarkvarauuendust. Tore, aga kui olin õhtul kolm korda juba sedasama tarkvara uuendanud, siis hakkasin aimama halba ja lõpetasin uuendamise. Tõenäoliselt oli tegemist mingi lihtsamat sorti kõrvalekaldega.

Peamiseks erinevuseks Ranger Pro tarkvaraga oli see, et Ranger 2 4MP oma oli veidike lihtsam, vähem nuppe, funktsioone ja muud kola – tõtt öelda meeldis see mulle isegi rohkem. See tähendab, et minul nii palju vilesid ja kellasid tegelikult vaja polegi nagu seda pakkus Ranger Pro. Peamiseks erinevuseks minu vilumata silmale oli eeskätt see et kui Ranger Pro kaamerat sai liigutada kaheksas eri suunas, siis Ranger 2 4MP-d vaid neljas põhisuunas – üles-alla, vasakule-paremale ja mulle sellest täitsa piisab.

Ahhjaa, sissejuhatuseks tuleb enne kaamera kasutama hakkamist luua Imou konto nii et olge valmis oma meiliaadressi jagama Hiina elektroonikafirmaga. Tõenäoliselt on tegu liiga väikese firmaga, et kasutajate kontaktid ja videovoog kuhugi Hiina julgeoleku serveritesse jõuaks.

Kasutamine

Erinevalt Ranger Pro kaamerast pakub Ranger 2 4MP pisut suuremat kasutusvabadust st kui Pro’l olid kaasas kinnitusvahendid, siis 4MP-d võib vabalt toas laadimiskaabli ja võrgukaabli ulatuses ringi liigutada.

Just nimelt, et võrgukaabli, sest Wifi puhul tunnustab Imou vaid 2,4GHz lainepikkust ning kui kodus on vähegi moodsam 5GHz ruuter või näiteks Telia Smart Mesh Wifi, siis ei jää lihtsalt midagi muud üle, kui kaamera kaabli otsa istutada. Paraku pole tegu sedavõrd vinge tootega, et kogu kodune Wifi tagasi 2,4GHz peale tuua. Igatahes mina olen kõiki hoiatanud nii nagu hoiatas mind tootega kaasas olnud manuaal (ja sealjuures veel selges eesti keeles!).

Edasine kaamera kasutamine seisneb aga peamiselt oma nutitelefonis kaamerarakenduse sõrmitsemises ja siin on kõik samasuguse piduriga nagu Ranger Pro’l. Videopilt on mõnesekundilise hilinemise ehk läägiga. Isegi minu enda kõne jõuab telefonist kaamerasse alles siis, kui ma lause olen juba lõpetanud. Iseenesest pole siin midagi katastroofilist, aga Apple’i ökosüsteemis kasvanuna meeldib mulle rohkem, kui asjad töötavad ja reageerivad koheselt ehk intuitiivselt. Mitte nagu kaja kõrgmägedes, mis alles mõne aja pärast sinu juurde tagasi jõuab.  

Ka edasises arvustuses ei pääse me mööda võrdlustest Ranger Pro’ga. Nii näiteks saab mõlema turvakaameraga pidada kahepoolset vestlust, sest need on varustatud nii mikrofoni kui ka kõlariga. Ainult, et kui Ranger Pro kõlar oli suur ja võimas, siis jäi Ranger 2 sellele alla nii mõõtudelt kui võimsuselt. Kui Ranger Pro teeb häält nägu isa, siis Ranger 2 nagu tema täiskasvanud poeg – hääl on küll kõlav, aga veenvusest jääb pisut puudu. Kui aga häälest jääb sissetungija veenmisel väheks, siis saab tema hirmutamiseks käivitada kaameras peituva sireeni. Samas on Ranger 2 4MP mudelil endal ka head kõrvad ning ta võib teada anda ka ebaharilikest häältest, mis tema lähikonnas kõlada võivad.

Pildi teravusega on veidi nagu vastupidi, kui Ranger Pro on ise kotkasilmne ja mõeldud kotkasilmadele, siis Ranger 2 kaamerapilti saab kehvema nägemisega vanataat või -eit oma telefoni ekraanil digitaalselt suurendada kuni 16 korda, et lugeda näiteks ära sissetungija näol olevad vistrikud või habemekarvad.

Pimedas jälgimisega tundus mulle paremini toime tulevat Ranger Pro, aga mingeid mõõtmisi ma sealjuures ei toimetanud ehk tegu on täiesti empiirilise vaatlusega.

Üldise tundlikkuse poolest aga tundusid mulle mõlemad wifi turvakaamerad täiesti võrdsed st need reageerisid ka igale väiksemale liigutusele – isegi siis kui keegi suletud klaasukse tagant kaamera vaateväljas möödus. Samuti pakkusid mõlemad kaamerad võimalust salvestada turvavideod ja erinevad ekstsessid, mis kaamera käivitasid, Imou pilveteenusesse. Ehkki esimsed kuu aega oli see teenus tasuta, siis ei hakanud ma sellega katsetama. Mulle piisas kaameraga tehtud fotode-videote salvestamistest oma telefoni mällu. Paraku ei salvestu sinna st telefoni videod kaamera poolt tuvastatud sissetungijatest või muudest häire põhjustajatest.  

Kokkuvõtteks

Nii nagu ma juba alguses ütlesin, siis paneb turvakaamera minu fantaasia tööle ning ei, tegu pole fantaseerimisega mingitest räpastest piiluvideotest.

Minu jaoks on tegu pigem fantastilise kommunikatsioonivahendiga, mille abil koduga sidet pidada ninging oma lemmikloomal silma peal hoida ja teda vajadusel rahustada. Samahästi saab sellega suurepäraselt kontakti hoida laste või vanuritega. Siin on muidugi olulisel kohal kahepoolne suhtlus st mikrofoni ja kõlari olemasolu.

Kui siin nüüd jälle võrdlema hakata Imou Ranger 2 4MP ja Imou Ranger Pro mudeleid, siis kipub minu poolehoid langema siiski Ranger 2 4MP poole, mis sest et Ranger Pro on poole suurem ja poole kallim.

Põhimõtteliselt pole mul lihtsalt kõiki neid Pro-võimalusi tarvis ning lisaks on ka Ranger 2 4MP välimus kuidagi märksa rahustavam ja sõbralikum. See, et Ranger 2 4MP on ligi poole odavam, kui Ranger Pro, siin isegi eriti suurt rolli ei mängi. Iga hind on piisavalt väike püsiva turvatunde ja hingerahu eest!

• Telli Imou Ranger 2 4MP wifi turvakaamera endale Photopointist ››

Täpsus olevat kuningate viisakus. Samas on täpsus vältimatu hüve ka lahingutegevuses, kus sellest võib sõltuda ellujäämine nii endale, kui tervele sinu mees- või naiskonnale. Hilinenud reaktsioon võib viia Sinu elu sekundi murdosa jooksul ning süüdistada pole sul selles kedagi muud peale iseenda.

Selleks, et virutaalvaenlast oma reaktsioonikiirusega ületada, on inimene välja mõelnud terve hulga erinevaid abivahendeid. Ühena nende seast ka Razer Hammerhead True Wireless X juhtmevabad kõrvaklapid.

Välimus

Lühidalt võiks neid kõrvaklappe kirjeldada järgmiselt – mustad varrega punnid mustas topsis, aga asjatundja pilk avastab siin erinevaid nüansse.

Esiteks on klappide hoiu- ja laadimistops meeldivalt matti värvi, mitte kiiskav plast nagu nt Apple AirPods mudelil. Teiseks pole klappide kõrvasisene osa mitte selline lame lutsukomm nagu Apple klappidel, vaid hoopis isemoodi ergonoomiline. Ma pole küll päris kindel, kas see kuju on just parem, aga eks ole Razeril omad ergonoomid ja disainerid, kes peale hoolikat ajutegevust tootele sobiva kuju annavad.

Ometi on nendel juhtmevabadel kõrvaklappidel ka üks ülimalt silmatorkav detail, mida ma pole seni ühegi teise mudeli puhul täheldanud. Nimelt süttib karbist väljavõtmisel nende täiesti juhtmevabade Hammerhead X-ide välisküljel ergas roheline Razeri logo. Kusjuures see pole põrmugi kole ja mina võtaksin seda kui teatavat moe- või stiilistatementi, mis aitab põlist mängurit ka pimeduses ära tunda.

Heli

Mõned asjad on ajastatud paremini, mõned halvemini. Hammerhead True Wireless X klappidel ei vedanud, sest nendega samal ajal jõudis minu omandusse vähemalt kaks paari väga häid kõrvaklappe. Tõsi küll, hoopis teisest klassist st mitte mänguritele ja juhtmetega, kuid paratamatult muutis see mind nende klappide heli suhtes keskmisest kriitilisemaks.

Algsätetes on nende kõrvaklappide heli minu arvamust mööda üsna õnnetu st keskpärane ja ilmetu, aga õnneks on võimalus heli tarkvaraliselt pisut mudida. Olemas on mitu baassätet nagu võimendatud bass, võimendatud kõrged, lihtsalt võimendatud heli ning ka võimalus ekvalaiserit kasutades heli endale meelepäraseks muuta. Paraku ei ole mingit võimalust neid ekvalaiseri valikuid mingil moel salvestada, mistõttu peab neid vajadusel pidevalt ümber sättima, kui heli kõla ja toon mingit muutmist vajavad.   

Üks asi, mida neil klappidel on küllaga on võimsus. Kui ma pean reeglina erinevate juhtmevabade klappide helitugevuse põhja keerama, siis Hammerhead X-i puhul piisas mulle täiesti, kui helitugevus oli umbes poole peal! Jeps, ainult poole peal. Seega peaks olema nende klappide helitugevusega olema pisut ettevaatlikum, et oma kõrvakuulmisele mitte karuteenet osutada.

Tarkvara

Razer Audio rakendus on loomulikult tasuta alla laetav nii Android kui iOS seadmetele ja see tarkvara on vaieldamatul nende klappide trumbiks. Esiteks aitab see nende enam kui keskpärast heli kuulajale meelepärasemaks timmida.

Teiseks ja põrmugi mitte väiksemaks trumbiks on see, et selle abil saab muuta klappide haldust igasuguste koputuste ja vajutuste abil – seda nii mängimise kui ka telefonikõnede tarvis. Ja kõik see on kasutaja jaoks lausa eeskujulikult intuitiivseks  ja mugavaks muudetud. Äsja ma kiitsin Razeri Synaps tarkvara ning tundub, et klappide tarkvara tuleb samast sepikojast – hästi minimalistlik ja loogiline ning ilma tuntavate bugideta. Mina kiidan!

Muuhulgas saab Razer Audio rakenduse abil reguleerida ka kõrvaklappide valgustust – võid panna selle püsivalt särama nö hingama või siis hoopis välja lülitada. Valgustuse väljalülitamine võib osutuda vajalikuks olukorras, kus klappide akudele on vaja maksimaalset vastupidavust.

Kasutamine

Siin tahaks kohe alguses veidi vinguda, sest olgugi et klapitops on igati okei suuruse ja värviga, siis näiteks mina oma töntside sõrmedega sealt klappe hästi kätte ei saanud. Nuta või naera – urgitse nii või naa. Lõpuks ikkagi õnnestus see ka minul ja aja jooksul muutus see märgatavalt lihtsamaks, aga vähemalt alguses see mind omajagu vihastas. Kusjuures ega need klapid eriti hästi ka sõrmede vahel ei püsi, kuid siin on pigem probleem minu isiklikes sõrmedes.

Telefoni ja klappide paaritumine läks sujuvalt. Nii sujuvalt, et mul tekkis koguni põhjendamatu ootus, et ma saan neid paaritada ka näiteks oma MacBook Air’iga (2020), kuid see lootus oli tõepoolest põhjendamatu. Minu arvates kitsendab see asjatult klappide kasutust, sest ilmselt päris palju inimesi mängib tänapäeval ka sülearvutitega ning need Razeri klapid sobiksid nendega suurepäraselt kokku. Aga kes olen mina, et Razerit siin õpetama hakata.

Kui ma ennist nurisesin, et klapid halvasti mu sõrmede vahel püsisid, siis tegelikult oli veidi sama lugu ka nende kõrvas püsimisega. Nad küll ei kukkunud sealt kordagi välja, aga tunne oli üsna sarnane esimeste AirPod’idega ehk kogu aeg tundus, et kohe-kohe libisevad need kõrvast.

Selle tunde vältimiseks on Razer targu nende Bluetooth kõrvaklappidega kaasa andnud spetsiaalsed silikoonkatted, mis nende libedust pisut kahandavad, aga ei võta seda tunnet täielikult ära. Vähegi aktiivsema tegevuse puhul on mul tunne, et peaksin pidevalt valvel olema, et klapid kõrvast ära ei pudeneks. Ehk need klapikesed püsivadki kenasti kõrvas ja minu muretsemine oli asjatu, kuid mul lihtsalt oli pidevalt selline TUNNE ja see oli üsna ebamugav.

Klappide haldamine koputuste ja vajutustega on üsna popp ning mõnedel mudelitel on seda vajutust või koputust taktiilselt näpu all ka tunda. Razer Hammerhead True Wireless X on aga üsna tuim tükk, selles mõttes, et see küll reageerib üsna nobedalt puudutustele, aga mingit rahuldustpakkuvat klikitunnet pole. Aga see on ehk minu personaalne kiiks.

Üheks oluliseks näitajaks juhtmevabade klappide puhul on nende aku vastupidavus. Ma ise seda proovile ei pannud ning huvitaval kombel ei räägi sellest ka Razeri enda tootelehekülg ega ka juhuslikud arvustajad, kelle arvamustele ma samuti pilgu peale heitsin. Minul endal küll aku pidamisega küll probleeme ei tekkinud, kuid ma ei andnud akule ka eriliselt valu ning laadisin seda üsna regulaarselt.

Kokkuvõtteks

Alguses olin ma nende klappide suhtes märksa negatiivsem, kui oma mõtetega lõppu jõudes. Minu emotsioone mõjutas vaieldamatult nende kõrvaklappide keskpärane helikvaliteet, kuid ma võrdlesin neid tegelikult alateadlikult oma klassi parimatega ning see muutis paratamatult minu arvustuse pisut subjektiivsemaks.

Kui nüüd positiivse poole pealt vaadata, siis on Razer Hammerhead Ture Wireless X klapipaaril õige mitu tugevat plussi lisaks nende kompaktsusele ja kaunilt säravale logole.

Esiteks on nendel superhea tarkvara ja teiseks on neil piisavalt võimsust kasvõi mitme klapi jaoks ning kolmandaks on neil vaid 60 millisekundiline latents. Ehkki selle viimase on Razer tootetutvustuses põhimõtteliselt esimeseks tõstnud, siis mina isiklikult ei mängi sellel tasemel mobiilimänge, et see vähimalgi määral minu jaoks oluline oleks. Neljandaks plussiks paneks mina klappide pimedas säravad logod, mis näitavad klapikandja attitude’i ning muudavad tema pea snaiperile ka öösel suurepäraseks märklauaks.

Arvestades turul valitsevat juhtmevabade klappide rohkust, siis võib Razer Hammerhead True Wireless X hind tunduda esialgu soolasevõitu, kuid samas ei tasu unustada neid nelja plussi, mis nendega kaasa tulevad. Vaadates saadaolevat klapivalikut asetaksin ma üle vaadatud mudeli julgesti pigem selle valiku etteotsa, ka hoolimata mõnest miinuspunktist, mis need minu käest kokkuvõttes said.  

• Telli Razer Hammerhead True Wireless X kõrvaklapid endale Photopointist ››

The post Razer Hammerhead True Wireless X juhtmevabad kõrvaklapid lahinguväljale ei hiline first appeared on Digitest.

Minu lemmikkirjanik ja fantast Kurt Vonnegut kirjutas ühes oma teoses sellest, et hiinlased aretavad endid planeetidevaheliste reiside ja keskkonnahoiu teemal umbes liivaterasuurusteks.

Sama kontseptsioon on ilmselt tabanud ka hiiretootjaid, sest minu kätte sattuvad arvutihiired muutuvad ühe väiksemaks ja kergemaks ning antud hetkel minu põhihiir Roccat Nyth tundub nende kõrval tõelise dinosaurusena.

Ilmselt ongi tegu evolutsiooniprotsessiga, kus jäävad ellu vaid väiksemad ja kiiremad ning kunagised võimsad lahingulaevad peavad peagi purjetama oma viimsesse sadamasse. Razer Mini Click Pro on igaljuhul uue põlvkonna lahingu(ja töö)hiirte väärikas esindaja.

Välimus

Esimese asjana torkavad Pro Click Mini juures silma tema enam kui tagasihoidlikud mõõtmed. Kui veel hiir ilma patareideta pihku võtta, siis tundub ka kaal olevat suurusega enam vähem proportsioonis st olematu. Patareide lisamisega omandab hiir mõistagi teatava kaalukuse st muutub umbes poole raskemaks.

Minu kätte sattunud hiir oli valdavalt valge-halli kirju kergete hõbedaste lisanditega ja meenutas kangesti omaaegset Apple’i arvutidisaini. Ehkki hiir ise on üsna sümmeetrilise kujuga, siis reedavad vasemal küljel paiknevad pöidlaklahvid, et tegu on paremakäelise hiirega.

Hiir on oma välimuselt sedavõrd kompaktne, et esialgu ei saa ma arugi, kuidas seda patareide sisestamiseks avada. Alles põhjalikul uurimisel avastasin väikese süvendi, kuhu võiks küüne sisse ajada. Esimesel hetkel hakkasin otsima ka kohta, kuhu vajadusel kaabli võiks ühndada, kuid seda lihtsalt pole.

Alguses mõte sellest, et hiirt kaabliga kasutada ei saa, segas mind, kuid aja jooksul hakkas mulle Razeri selline radikaalsus isegi meeldima – kui juhtmevabadus, siis täielik!

Hiire kaane all, kuhu käivad patareid, on ka pesa Bluetooth-adapteri jaoks. Ka see on sedavõrd pisike, et ma loodan siiralt seda mitte ära kaotada arvustuse käigus või hiljem hiirt kokku pakkides (nüüd tagantjärele saan tõdeda, et hiirt tagasi saates jäi see ikkagi maha #facepalm).

Tarkvara

Öeldakse, et töötavat asja ei tasu parandada, sest reeglina kipub see kogu asja hoopis ära rikkuma, aga Razer Synaps viimane versioon lükkab igatahes selle teooria ümber.

Tõtt-öeldes on see ilmselt kõige parem ja intuitiivsem hiire(ja klaviatuuri)tarkvara, mida mul on olnud võimalik kunagi kasutada. Ilus puhas ja infot on nipin-napin täpselt nii palju kui vaja, mitte teragi rohkem ja mitte teragi vähem – vähemalt selles kasutajaliidese osas, kus sa tavaliselt seda tarkvara kasutada.

Synapse 3 versiooni on lisandunud moodulid, mida vajadusel sinna lisada võib ning lisaks Razeri-põhistele moodulitele on seal ka näiteks Alexa ja Philips Hue moodulid. Kui Philips Hue abil võib näiteks arvutimonitori taustavalgust reguleerida, siis jääb mulle arusaamatuks, mida teeb Alexa hiiretarkvaras?

Paljude jaoks ilmselt üheks kõige olulisemaks uuenduseks on Razer Hypersense-tehnoloogia kasutuselevõtt, mis võimaldab pea igale hiireklahvile-nupule lisada ühe lisafunktsiooni. Roccat on sama tehnoloogiat (tõsiküll EasyShift nime all) kasutanud juba aastaid ning tegelikult on tore, et Razer ka selle kasutusele on võtnud

Teiseks väikeseks vingumispõhjuse annab asjaolu, et sinna uude Synapsisse täisväärtuslikeks liikmeteks saavad ilmselt vaid Razeri uued ja popid seadmed, sest näiteks minu esimese põlvkonna Razer Orbweaverit seal näha pole, on vaid link, mis avab Synapsi vanema versiooni, kus siis ka Orbweaver on hõlmatud. Mulle isiklikult oleks küll meeldinud, kui Razeri vanad ja uued tooted oleksid koos ühise tarkvaralise nn katuse leidnud.

Hoolimata nendest kahest väikesest ebamäärasusest annaksin ma Razeri tarkvarale ikkagi maksimumunktid.

Kasutamine

Razer on enamuse oma eksistentsist valmistanud kraami e-sportlaste jaoks ning alles 2021. aasta lõpus ilmus neilt esimene komplekt tööriistu spetsiaalselt kontorirottidele. Pro Click Mini tundub asuvat kuskil töö ja lõbu vahepeal. See tähendab, et põhiliselt tundub olevat tegu tubli tööloomaga, mis ei kohku tagasi, kui on vahepeal vaja ka virtuaalseid lahinguid pidada.

Tänu hiire minimõõtmetele käsi pigem puhkab selle peal, mis tähendab, et ka peale pikka tööpäeva pole käsi oluliselt väsinud ning võib vabalt veel veidi mängides aega veeta. Kui ilma patareideta oli Pro Click Mini peaaegu kaalutu, siis patareid andsid hiirele meeldiva konkreetsuse – sellise mõnusa tihke oleku, kus midagi käe all ei nagise-logise. 

Pro Click Mouse’i produktiivsusele st töisele suunitlusele viitab ka hiire võimalus olla samaaegselt seotud mitme seadmega, vajadusel sujuvalt nende vahel valides – selleks on hiire kõhu all isegi spetsiaalne nupp.

Lisaks on kõhu all on ka teine nupp, millest saab hiirt välja lülitada ning valida erinevate ühendusviiside vahel – kas Bluetooth või siis Razer HyperSpeed Wireless (2,4GHz). Kui selle viimase jaoks on siis vaja vastavat adapterit (mis on samuti hiire kõhus peidus), siis Bluetoothi abil ühendus hiir minu MacBookiga üsna sujuvalt – isegi spetsiaalset paaritamist polnud vaja, vaid sinihamba sisselülitamisel ilmus hiir automaatselt läppari jaoks saadaolevate seadmete nimekirja. Väga mugav.

Teadmiseks, et näiteks Bluetooth’iga on aku vastupidavus pea kahekordne võrreldes HyperSpeed Wirelessi kasutades (725 tundi vs 465 tundi). Ja veel, kuigi hiire “kõhus” on koht kahele patareile, võib see, kes eelistab hiire kergust, paigaldada sinna vaid ühe patarei ning hiir töötab suurepäraselt ka nii.

Ka libisemise poolest sarnaneb hiir pigem töö- kui mänguarvutiga. Vähemalt Roccat Sense tekstiilmatil võib hiire liikumiskiirust kirjeldada kui tasakaalukat.

Hiire rulliku ees on eraldi nupp, mis oma välimuselt sarnaneb üksühele mängurihiirtel oleva nupuga hiire DPI  muutmiseks. Tegelikult on selle aga hoopis teine ja märksa loogilisem funktsioon – selle abil saab muuta rulliku liikumist st panna see vajadusel nö vabajooksule, kus rullik keerleb ilma igasuguse takistuseta. Ka see viitab hiire töistele geenidele.

Sellest nupust veel ülespoole paikneb patarei täituvuse indikaator või õigemini indikaator, mis annab märku, kui patarei hakkab tühjenema. Minul paraku seda indikaatorit töötamas ei õnnestunud näha, sest ilmselt jäi testimisperiood selleks liiga lühikeseks. Ometi tegin aku tühjenemiseks peaaegu kõik st pidevalt unustasin hiire näiteks ööseks välja lülitamast. Ehk muidugi aja jooksul tekkiks ka sellest st hiire väljalülitamisest harjumus, aga ka selleks oli testperiood liiga lühike. 

Kokkuvõtteks

Razer Pro Click Mini pole kindlasti hiir kirglikule “geimeril”e, kes veedab pikki õhtu- ja öötunde arvuti taga lahingut lüües. Pigem on see korralik tööriist näiteks valgekraele, kes hakkab aktiivsest mängurivanusest vähehaaval välja kasvama, kuid soovib vahel siiski ka peale tööd (võib-olla isegi tööarvutiga) veidi ka virtuaalmaailmas korda majja lüüa.

See ei ole professionaalse palgasõduri snaiperpüss, millega ka kilomeetrite tagant vastast rivist välja lüüa, vaid pigem Uzi, mida on lihtne hõlma alla peita ja vajadusel väga efektiivset lähituld anda. Sa võid seda kasutada näiteks oma läpparis töö tegemiseks ja samas sujuvalt ümber lülitudes lauaarvutile jätkata hiirt peost panemata mängimisega. Ülimalt sujuv ja mugav!

Razer Pro Click Mini väikeses kestas on varjul tõhus ja võimekas tööloom, millest saab olema palju abi pikkadeks aastateks. Seepärast pole mõtet hiirt ostes olulist tähelepanu pöörata ka selle hinnale – see on hiire tõhusust arvestades pigem tagasihoidlik.

Minu poolt saab see lauanäriline igatahes sooja ostusoovituse oma koostekvaliteedi, funktsionaalsuse ning kasutusmugavuse poolest.

• Telli Razer Pro Click Mini juhtmevaba hiir endale Photopointist ››

The post Razer Pro Click Mini arvutihiirega võidad ka töö juures first appeared on Digitest.

Fitbit Charge 5 on eelmise põlvkonna Charge 4 nutivõruga võrreldes saanud põhjaliku ümberlihvi – sõna otseses mõttes on varemalt nurgeline disain lihvitud hoopis ümaramaks ja voolujoonelisemaks. Charge 5 sobib endiselt hästi neile, kelle jaoks suur nutikell või spordikell tundub randmel üleliigsena. Kahtlemata pole see küll niivõrd elegantse välimusega kui Fitbit Luxe, kuid sobib siiski hästi nii naise kui mehe käele.

Muidu minimalistliku disainiga Charge 5 võru kroonib erk AMOLED puuteekraan, aga pärleid leidub ka võru sees põhjaliku tervisejälgimise ja kauakestva aku näol.

Disain

Charge 5 korpus on valmistatud alumiiniumist ning tuleb kolmes valikus: kuldne, hõbedane ja must. Käerihm on seejuures vahetatav ja klõpsab ekraanimooduli küljest hõlpsalt kinni ja lahti, nii et saad vastavalt tujule või riietusele ka aktiivsusmonitori ilmet muuta.

Võrul on ergas AMOLED ekraan, mis on nii selge ja värviline, et igasugu andmeid on ekraanilt väga mugav lugeda. Tegemist on puuteekraaniga ja see on ka ainus viis võru menüüs liikumiseks. Charge 5 pole ühtki füüsilist nuppu, kuigi natuke tekkis selle järele igatsus küll. Võru ekraan on üsna tundlik ja reageerib puutele enamjaolt viibeteta, kuid vahel võib juhtuda, et ekraan käe tõstmise peale koheselt ei ärka ja siis oleks hea just nuppu vajutada.

Samas on Charge 5 ekraani võimalik seadistada ka alati aktiivne olema, nii et kellaaja nägemiseks ei pea kätt üles tõstmagi. See muidugi vähendab akukestvust.

Kirjade järgi lubab Fitbit, et Charge 5 aku kestab tervelt nädal aega järjest. Tagasihoidlikul kasutamisel on see kindlasti ka võimalik, aga kui kasutad aktiivselt nutiteavitusi ja teed GPSiga trenni, siis on tõenäolisem, et võru peab vastu umbes 4 päeva, enne kui taas laadimist nõuab.

Aktiivsuse jälgimine ja tervis

Fitbit Charge 5 on tõeline aktiivsuse- ja tervisejälgimise meister. See on varustatud kõigi Fitbit Sense tervisekella funktsioonidega, aga kõik see on pakitud palju kompaktsemasse ja rahakotisõbralikuma hinnaga võrusse.

Nagu aktiivsusmonitorile kohustuseks loeb Fitbit Charge 5 üles kõik astutud sammud, põletatud kalorid, läbitud vahemaa, ronitud trepiastmed ja jälgib südametööd nii trennis kui puhkehetkel. Samuti mõõdab see ka seda, kui palju aktiivseid minuteid kogud, mis võib olla isegi parem aktiivsuse mõõdik, kui pelgalt sammud. Nimelt näitavad aktiivse tsooni minutid seda, kas Sa ka natuke pingutasid – esimesed minutid võid kätte saada juba hoogsama jalutuse eest ja topelt saad neid juba siis, kui pingutad piisavalt, et higi välja võtab.

Ilmselt põnevaim funktsioon selle 179 € võru juures on selle võimekus EKG-d mõõta, aga.. kahjuks pole see veel Eestis saadaval ja nii see minu poolt testimata jäi. Samamoodi polnud testimise hetkel veel saadaval ka Daily Readiness hinnang. Aga nad tulevad ja küllap on ka ootamist väärt.

Kuni kõik funktsioonid saadavale ilmuvad, on võrul terve müriaad teisigi tervisefunktsioone. See hoiab silma peal Su stressitasemel, naha temperatuuril, vere hapnikusisaldusel, südametööl ja unekvaliteedil. Selleks on võrul rohkelt erinevaid sensoreid, et iga viimne parameeter üles mõõta.

Temperatuur

Kanna Fitbit Charge 5 vähemalt kolm päeva järjest ning kell õpib tundma, mis on Sinu keha jaoks normaalne temperatuur ning oskab selle järgi tuvastada, kui Su kehatemperatuur läheb normist väljapoole. Nii võib kell enne Sind ennastki märgata, et Sul palavik kallale tikkumas on.

Uni

Fitbiti võimekus unestaadiume eristada ja kvaliteeti analüüsida on teadaolevalt üks parimaid. Une kestus, unefaasid, pulss uneajal, hingamine ja verehapniku muutused – Charge 5 hoiab sel kõigel pilku peal. Võru on uneajal nii tundlik, et tuvastab ära ka kõige kergemad ärkamised, mida Sa ehk ise ei mäletagi. Kahtlemata on see tundlikum, kui ükski teine Garmini aktiivsusseade, mida kasutanud olen (ja neid on olnud palju..). Kogu uneinfo salvestub Fitbiti rakendusse ning pikema aja kestel saad põhjaliku ülevaate oma unekvaliteedist ning vajadusel võtta ette samme, et seda parandada.

Koos Fitbit Premium teenusega saab unest väga põhjaliku ülevaate ning kogu öise info seob Fitbit ühte hinnangusse nimega Sleep Score. Mida kauem ja rahulikumalt magad, seda kõrgem on ka unehinnang. Sleep Score võib parandada näiteks see, kui lähed varem magama, ei tarbi enne ööund alkoholi ning paned nutiseadme varem käest, et end sotsiaalmeedias ja uudistes toimuvaga mitte närvi ajada.

Stress

Charge 5 hoiab kiivalt pilku peal ka Su stressitasemel. Südametöö põhjal annab võru igale päevale stressihinnangu (Stress Score) ning samuti saab võruga stressi mõõta spetsiaalse EDA rakenduse kaudu.

Stressi mõõtmisel saad Stress Score hinnangu, mis võtab arvesse kolme bioloogilist signaali: südame tundlikkus (heart responsiveness – jälgib pulsisignaale), pingutuse tasakaal (exertion balance – jälgib, kas oled piisavalt palju, aga ka mitte liiga palju liigutanud) ning unemustreid. Stressihinnang ei pruugi viidata sellele, et oled mentaalselt läbipõlemise veerel, vaid annab märku, kui Su keha on stressis. Ehk oled liiga palju treeninud, liiga hoogsalt pidutsenud või lihtsalt igapäevatoimetustest väsinud.

Samuti saad oma stressi suvalistel hetkedel hinnata EDA rakendusega testi tehes. Ava EDA Scan rakendus kella ekraanil ning haara sõrmedega kella servadest – kell mõõdab seejärel kahe minuti jooksul Su stressitaset. Testi lõpus saad ülevaate, kuidas Su pulss testi käigus muutus ja kui mitu EDA vastust kell sai – mida rohkem vastuseid, seda rohkem stressis võid olla.

Pingelistel hetkedel aja maha võtmiseks saab võru abil teha ka juhendatud hingamisharjutusi. Selleks jälgi vaid ekraani ja võru ütleb Sulle, millal sisse ja välja hingata.

Health Metrics

Health Metrics lehekülg on tervise osas ilmselt kõige olulisem osa Fitbiti rakenduset. See kogub kokku kogu terviseinfo nädala või kuu graafikutesse, mis kuvavad selgelt, kuidas Su hingamissagedus, vere hapnikusisaldus, naha temperatuur, südametöö varieeruvus ja puhkeasendi pulss. Tänu sellele saad ühes kohas kogu infol silma peal hoida. Tõusud või langused võivad olla märk sellest, et oled haigeks jäämas haigeks või peaksid jõusaalist vaba päeva võtma.

Peab ka mainima, et nii Health Metrics lehekülg kui nii mõnedki detailsemad uneanalüüsi ja stressimõõdikud on saadaval vaid Fitbit Premium teenuse kasutajatele. Fitbit Charge 5 soetades saab Premium kontot esialgu kuus kuud tasuta kasutada, kuid edaspidi maksab see teenus 9,99 € kuus.

Treening

Lisaks aktiivsuse ja tervise jälgimisele pakub Charge 5 ka mitmeid treeningrežiime – jooksmine, ujumine, rattasõit, jooksutrenažöör jm. Üheaegselt mahub kella ekraanile kuus erinevat režiimi, täpsemalt saab neid seadistada Fitbit nutitelefoni rakenduses.

Alates eelmisest põlvkonnast on Charge seeria õnnistatud ka integreeritud GPSiga. Ei mingit Connected GPSiga jagelemist enam. Tänu integreeritud GPSile pole tarvis telefoni jooksma minnes kaasa võtta ning välitreeningute kestel kogutud distantsi ja tempo infot saab kindlama südamega usaldada.

Lisaks asukohale salvestub trenni ajal ka iga südametukse. Charge 5 kasutab kõige uuemaid Fitbiti sensoreid ja algoritme, mis aitavad Sul südame järgi treenida. Suurt läbimurret siin Fitbit küll teinud ei ole – nagu optiliste sensoritega ikka, ei saa seda siiski pulsivöö tööga võrdväärseks pidada. Kui Sa just tõsine sportlane pole, siis see aga otsustav ei tohiks olla.

Nutifunktsioonid

Fitbit Charge 5 on kindlasti alternatiiv nutikellale – see toob randmele kõigi rakenduste teavitused, mida soovid ning jätab teavitamata neist, mida Sa randmel näha ei taha. Näiteks võid lubada kõiki WhatsApp või Messengeri sõnumeid, aga ei pea taluma mängude või suvaliste rakenduste üleskutseid.

WhatsAppi sõnumeid on Charge 5 ekraanil lihtne lugeda – ekraanil kuvatakse piisavalt teksti, et kiirelt aru saada aru, kas tasub telefoni järele haarata, et kohe sõnumile vastata.

Samuti jõuavad randmele ka kõnede ja kalendrisündmuste teavitused ning Android telefonide kasutajatele on saadaval ka eriti mugav sõnumite kiirvastuste funktsioon – kui kellale tuleb sõnumiteavitus, siis saad sellele otse kellalt vastata. Eelseadistatud vastuseid saab seejuures telefonirakenduses ise seadistada ning kasutada ka emotikone. (iOS kasutajad sellest funktsioonist endiselt osa ei saa.)

Samuti saab Charge 5-ga kasutada nutikat vaisket äratust, mis kohutava kellaplärina asemel äratab Sind õrna vibratsiooniga. Samas saad ka määrata kindla ärkamisakna, nii et võru äratab Sind isegi enne äratust, kui tuvastab, et oled pindmise une faasis.

Fitbit Charge 5 toetab ka Fitbit Pay kontaktivabasid makseid. Lisa oma pangakaardi andmed Fitbit rakenduses ning saad kassajärjekorrast kiirelt läbi vuhiseda ning rahakoti järele haaramata hoopis kellaga viibates maksta. Turvalisuse tagamiseks peab enne makse tegemist ka Sinu seatud PIN-koodi kella ekraanil sisse toksima, nii et päris igaüks ei saa Sinu kellaga poodides pööraseks minna.

Kokkuvõte

Fitbit Charge 5 aktiivsusmonitor näeb hea välja ja pakib enda sisse parima, mida Fitbitil pakkuda on, kuid seda hoopis kompaktsema võru sisse. See on ideaalne valik neile, kelle jaoks suur nutikell või spordikell tundub randmel üleliigsena.

Charge 5 hoiab kiivalt pilku peal erinevatel terviseparameetritel, nii et see on truu kaaslane, kui huvitud erinevatest nüanssidest, mis Su tervist ja heaolu mõjutavad. Samas ei puudu sellest ka nutifunktsioonid ega treeningrežiimid koos integreeritud GPSiga. Kahju on ehk vaid sellest, et mõned tervisefunktsioonid ei ole tänasel päeval veel saadaval ja detailsem analüüs on saadaval vaid Fitbit Premium teenuse kasutajatele.

+ Ilus, minimalistlik mugava rihmaga disain
+ Erk ja selge AMOLED ekraan
+ Suur sensoripagas põhjalikuks tervisejälgimiseks
– Mõned funktsioonid tasulise Fitbit Premium teenuse taga
– Kõik funktsioonid pole Eestis saadaval
– Võru ekraanilt ei saa muusikat juhtida

Fitbit Charge 5 aktiivsusmonitori leiad Photopointist ››

The post Fitbit Charge 5 aktiivsusmonitor on Sinu igapäevane inspireerija first appeared on Digitest.

Tõenäoliselt üks põnevamaid “torusid”, mida Sa oma fotokaamera ette keerata saad on ultra-telesuumobjektiiv – võimalus midagi nii suurelt kaadrisse saada ja lähemalt näha kui seda üldiselt reaalselt erinevate faktorite tõttu teha saaksid on tõeliselt elevust tekitav kogemus.

Minu silmis on Tamron 150-500mm f/5-6.7 Di III VC VXD mõeldud eelkõige loodus- ja spordifotograafiaks, aga loomulikult saab seda kasutada ka teistes fotožanrites. Tänu loodusfotograafidele Janekile ja Jan Fredile õnnestus mul jäädvustada ka haruldasemaid tiivulisi, keda ma iseseisvalt oma loodusalaste teadmistega leida ei oleks suutnud. Kuu aja jooksul, mil objektiiv minu käes oli, sai seda kasutatud nii -20°C varjes istudes kui ka testitud selle üldist sooritusvõimet seigeldes mööda Karula rahvusparki ja jäädvustades Eesti talvist loodust.

Nüüdseks juba mõnda aega turul olnud Tamron 150-500 f/5-6.7 Di III VC VXD on selle postituse kirjutamise hetkel Tamroni kõige pikem mudel Sony E-bajonetiga hübriidkaameratele. 

Disain ja ehituskvaliteet

Oma universaalsuse kohta on see väga kompaktne objektiiv, mis teeb sellest meeldiva reisikaaslase. Väljasuumitud asendis on see märkimisväärselt väiksem (209,6 mm) kui Sony enda ultra-telesuum FE 200-600mm f/5.6-6.3 G OSS (318 mm). Tänu oma võrdlemisi väikesele füüsilisele suurusele on seda lihtne transportida ja see ei võta kaamerakotis tohutult ruumi – eriti suur pluss neile, kes soovivad matkale või reisile head teleobjektiivi kaasa võtta.

Tegemist ei ole objektiivisisese suumiga ehk 150 mm pealt 500 mm peale suumides pikeneb objektiiv ~7 cm. Olgugi, et see on võrdlemisi kompaktne, siis ei ole tegemist sugugi kerge objektiiviga (1725 g). See on kõigest paarsada grammi kergem kui peegelkaameratele mõeldud Tamron SP 150-600mm DI VC USD G2. Kaal mind ei häiri, pigem vastupidi – sellise pika suumiga kulub lisaraskus marjaks ära ja aitab seda stabiilsemana hoida. Lisaks viitab see, et 150-500 f/5-6.7 Di III VC VXD (A057) on korraliku ehituse ja tõsise optilise konstruktsiooniga objektiiv.

Kuna tegemist ei ole objektiivisisese suumiga, siis tihtipeale on sellist tüüpi suumobjektiivid niiskusele, tolmule jm veidi rohkem haavatavad. Õnneks on Tamron ilmastikukindlusega põhjalikku tööd teinud ja objektiivi kogu korpuse korralikult tihenditega varustanud.

Tänu korralikule ilmastikukindlusele olen saanud seda liialt muretsemata kasutada ka erinevates muutlikes ilmastikuoludes. Arvestades, et tegemist ei ole siiski objektiivisisese suumiga, siis seetõttu ma pigem ei soovitaks seda väga ekstreemsetes tingimustes siiski kasutama tõtata.

Tahes-tahtmata hoogsalt ringi liikudes kipub objektiiv iseiseisvalt pikenema, mis võib olla üsna frustreeriv kui kiires olukorras soovid pildistamist jätkata samal fookuskaugusel, millega enne liikuma hakkamist lõpetasid.

Tänu Flex Zoom Lock mehhanismile saad objektiivi lukustada olenemata fookuskaugusest – sedasi saad suumi soovitud fookuskaugusel fikseerida ja vältida tahtmatut fookuskauguse nihkumist. Seda saab teha lihtsalt suumirõngast ettepoole liigutades. Valge rõngas on indikaator, et suum on lukustatud. Üks asi mis mind Flex Zoom Lock mehhanismi juures veidi häiris on kui kergelt seda liigutada saab. Muidugi on see maitse asi, aga sel põhjusel leidsin ennast mitmeid kordi olukorrast, kus olin kogemata suumi lukustanud või hoopis lukust lahti teinud.

Suumirõnga liikumisala on üllatavalt väike – kõigest 75° pöördega on võimalik suumida 150mm pealt 500mm peale ja vastupidi. Ei kõla küll nagu midagi eriti märkimisväärset, aga kiiretes situatsioonides on väga tore kui saad minimaalse liigutusega soovitud fookuskaugusele. Suumirõnga kummeeritud kate tekitab hea haarde ja mugava suumimise.

Teravustamisrõnga kohta kahjuks nii hästi öelda ei saa. Isiklikult leian, et see võiks olla laiem ja kummeeritud nagu on seda suumirõngas – sedasi oleks seda mugavam kasutada.

Objektiivil on 4 lülitit – 3 astmeline teravustamisulatuse piiraja (täisulatus, ∞-3 m ja ∞-15 m), AF/MF teravustamisrežiimi valimiseks, VC ON/OFF lüliti stabilisaatori sisse/välja lülitamiseks ja lüliti erinevate VC režiimide jaoks. Lülitid on väga hästi disainitud – lülitamisel on väga selgelt aru saada kui oled järgmisse asendisse liikunud ja kogemata asendist üle liikumise võimalus on ka peaaegu, et olematu.

Objektiiviga on komplektis kaasas ka spetsiaalse disainiga statiivijalg, mis võimaldab objektiivi Arca Swiss kinnitussüsteemiga statiivile paigaldada ilma, et peaksid end kiirkinnitusplaatidega vaevama. Sony enda ultra-telesuumil selline Arca Swiss kinnitussüsteemi võimalus puudub.

Loomulikult on võimalik kasutada seda ka teiste süsteemidega kasutades allolevat standardset 1/4″ keeret. Viltuste piltide ära hoidmiseks on kinnituse rõngal abistavad markeeringud, mis aitavad määrata korrektse positsiooni horistontaalsest asendist vertikaalsesse või vastupidi asendisse keeramisel. Ise eelistan kaamera digitaalset loodi kuna rõnga oma on keerulisem jälgida, aga tore kui need on olemas. Kui statiivi kasutamine ei ole väga sinu teema, siis mugavamalt käes hoidmiseks on võimalik see kinnitus objektiivilt eemaldada.

Suuremate objektiividega kasvab risk, et võid sellega kogemata kuskile vastu minna. Sellistes olukordades tuleb kasuks kummeeritud varjuki serv, mis pehmendab lööke ja väldib varjuki purunemist. Kummeeritud serv takistab ka libisemist objektiivi erinevatele pindadele asetamisel. Varjukil oleks ka vägagi teretulnud keerme juures ava, mis looks kiire ligipääsu ringpolarisatsiooni või muudetava tugevusega neutraalhall filtri asendi muutmiseks ilma varjukit küljest võtmata, aga kahjuks see puudub.

Nagu Tamronile ikka on kohane, siis esielement on vääristatud kaitsva fluorkattega. See on vett ja õli tõrjuv kiht, mis teeb esielemendi vähem haavatavaks igapäevastele kahjustavatele nähtustele, milleks on tolm, mustus, niiskus ja sõrmejäljed. Tänu fluorkatte tõrjuvale efektile on lihtsustatud ka igapäevane esielemendi hooldamine.

Lähim teravustamiskaugus

Lisaks suurele fookuskauguse ulatusele teeb selle objektiivi veel universaalsemaks selle võimekus väga lähedale teravustada – selline omadus ei ole sellist tüüpi objektiividele väga omane.

Väljasuumitud asendis (150 mm) on see võimeline teravustama kõigest 0,6 m kauguselt tähelepanuväärse 1:3.1 maksimaalse suurendusega. See on tõeliselt hea omadus kui sul on veidi huvi makrofotograafia stiilis pildistamise vastu. Sellel ei ole küll tõelise makroobjektiivi omadusi, aga peab tõdema, et see on siiski päris muljetavaldav, arvestades, et konkurendi (Sony FE 200-600mm f/5.6-6.3 G OSS) minimaalne teravustamiskaugus on 2,4 m olenemata fookuskaugusest.

Ühilduvus 

Kolmanda osapoole objektiivide kasutamisega on väga tähtis, et see ühilduks kaameraga. Otseloomulikult teeb see koostööd Sony hübriidkaamerate oluliste funktsioonidega nagu Fast Hybrid AF, Eye AF ja DMF (Direct Manual Focus).

Automaagiliselt korrigeeritakse kaameras ka levinud objektiivide murekohti, milleks on vinjettimine, kromaatiline aberratsioon ja moonutamine (v.a RAW failiformaat). RAW-formaati pildistades ei ole ka põhjust muretseda – vinjettimine, kromaatiline aberratsioon ja moonutamine on kenasti kontrollitud ja vajadusel hõlpsasti järeltöötluses paari kliki ja mõne slideri liigutamise abil korrigeeritav. Lisaks on selle objektiivi tarkvara võimalik uuendada läbi kaamera nagu tootja enda objektiive.

Limitatsioonid

Sellel objektiivil on ka paar limitatsiooni. Esiteks ei saa sellega kasutada telekonverterit ning kui oled Sony A1, a7R IV või a7R III omanik, siis sinu jaoks on workaround Sony APS-C režiim.

APS-C/Super35 režiimi kasutades saad ulatust 1.5x suurendada, muutes objektiivi vaatevälja 225 mm-750 mm (sama vaateväli, mis poolkaader kaamera ette keerates). Seda meetodit kasutades kaotad küll efektiivseid megapiksleid (A1 50.1MP → 21MP, a7R IV 61MP → 26MP, a7R III 42.4MP → 18MP), aga kui olukord nõuab ja sa just väga suuri väljaprinte teha ei kavatse, siis tulemused on vägagi aktsepteeritavad.

Teiseks tasub teada, et selle objektiiviga on sarivõte limiteeritud 15 kaadrile sekundis. See on mõttepunkt nendele fotograafidele, kellel on väga võimekad kaamerad, mis on võimelised pildistama rohkem kui 15 kaadrit sekundis. Eriti pean silmas sellist võimekat isendit nagu Sony A1, mis suudab elektroonilise katikuga jäädvustada 30 kaadrit sekundis. Kui su kaamera ei pildista üle 15 kaadri sekundis või see kiirus ei ole sinu jaoks oluline, siis õnneks see sind ei mõjuta.

Autofookus

Tamron 150-500mm f/5-6.7 Di III VC VXD kasutab Tamroni VXD (Voice-coil eXtreme-torque Drive) lineaarset teravustamismootorit, mis tagab kiire, vaikse ja täpse teravustamise. Tamroni RXD ja VXD teravustamismootorid on näitanud väga häid tulemusi – võib öelda, et isegi ligilähedaseid Sony enda objektiividega.

Teravustamine on tõepoolest väga kiire ja vaikne, aga selle mudeli (A057) puhul pean tõdema, et tabamusmäär ei ole parim. Liikuvate subjektide pildistamisel leidus pilte, millele sisse suumides sain aru, et subjekt ei ole nii perfektselt fookuses nagu oleksin soovinud. Kuna testisin objektiivi Sony tippklassi kaameratega (A1 & A9 II) ja olen ise aastaid pildistanud Sony kaameratega, siis ei tahaks uskuda, et tegemist kasutaja erroriga ja veel enam ei saanud asi jääda kaamera võimekuse taha. Sellegipoolest on autofookus väga kiire ja tabamusmäär kolmanda tootja ultra-telesuumi kohta piisavalt hea.

Valgusjõulisus

Täielikult sissesuumitud asendis on 150-500mm f/5-6.7 Di III VC VXD maksimaalne ava f/6.7 – selle koha pealt on Sigma ja Sony ultra-telesuumidel oma f/6.3 maksimaalse avaga väike eelis.

Nii nagu nimest võime välja lugeda, siis tegemist ei ole fikseeritud avaga, mis tähendab, et fookusekauguse suurenedes läheb ava kitsamaks. Ava muutub järgnevalt: 150-237 f/5, 238-386 f/5.6, 387-479mm f/6.3 ja 480-500mm f/6.7. Kuna ainult viimane 20mm on F/6.7, siis nõrgemates valgustingimustes kui ilmtingimata ei ole vajadust selle ekstra 20mm järele, siis veidi välja suumides saad gramm rohkem valgust sisse lasta.

Sellist tüüpi objektiivid ei ole eriti valgusjõulised ehk tasuks arvestada, et kui valgustingimused vähegi nõrgenevad, siis pead harjuma ISO väärtuse tõstmisega (kui aeglasema säriaja kasutamine ei ole variant). Õnneks on tänapäeva kaamerad suutelised paremini kõrgemate ISO väärtustega toime tulema ja kui järeltöötluses seda korrigeerida oskad, siis ei ole tarvis ennast sellest heidutada lasta.

Optiline pildistabilisaator

Sellise ultra-telesuumobjektiiviga ei tugine Tamron ainult Sony keresisesele stabilisaatorile. See on Tamroni esimene objektiiv Sony täiskaader hübriidkaameratele, mis on varustatud optilise pildistabilisaatoriga.

Tamroni VC (Vibration Compensation) võimaldab fotograafidel kasutada pikemat säriaega ja videograafidel saavutada sujuvamaid videoid. See on eriti hea abimees run-and-gun stiilis inimestele, kellel ei ole statiivi alati käepärast võtta. Sellegipoolest tasub meeles pidada, et kiiret tegevust pildistades tuleks liikumishägususe vältimiseks säri vastavalt situatsioonile seadistada.

Pildistabilisaatoril on 3 režiimi. Esimene on standard režiim üldiseks kasutuseks, teine on panning režiim subjekti jälitamiseks, mis kompenseerib vertikaalset liikumist ja kolmas framing priority režiim, mis seab prioriteediks kadreerimise, aidates kiirelt liikuvaid subjekte hõlpsamalt kadreerida. Kui soovid akut säästa, siis tasub viimast režiimi vältida, sest see on aktiivne alates kaamera sisselülitamise hetkest.

PILDIKVALITEET

Optilises konstruktsioonis on 25 elementi 16 grupis ning kasutatud on spetsiaalseid läätseelemente, et kontrollida erinevaid võimalikke aberratsioone nagu näiteks kromaatiline aberratsioon. Lisatud on 5 LD (low dispersion) elementi, 1 XLD (eXtra low dispersion) element ja sfäärilise aberratsiooni ja moonutuse kontrollimiseks 2 Hybrid Aspherical elementi.

Tamron on pikka aega olnud kattetehnoloogiate novaator, mis aitab ära hoida üldiselt soovimatut karakteristikat nagu ghosting ja flare. Teise generatsioni BBAR-G2 vääristus on suur samm edasi pakkudes märkimisväärselt paremaid tulemusi võrreldes esimese generatsiooni BBAR (Broad-Band Anti-Reflection) vääristusega. Juhul kui peaksid leidma end olukorrast, kus päike on kaadris, siis tänu BBAR-G2 vääristusele on võimalik saavutada hea kontrastsus ja detailsed tulemused.

Üldine teravus kaadri keskel on hea kogu suumi ulatuses isegi täiesti lahtise avaga. Testides teravust erinevate avadega näib f/11 olevat kuldne keskmine parima tulemuse saavutamiseks kogu kaadri ulatuses.

Kui valgustingimused vähegi lubavad, siis maastikufotograafiat või muud sellist tüüpi jäädvustamist tehes, kus teravus on tähtis kogu kaadri ulatuses soovitan parema tulemuse saavutamiseks ava veidi sulgeda. Kuigi üldiselt on teravus kenasti arenenud võrreldes Tamroni eelnevate ultra-telesuumidega, mida on väga meeldiv näha, siis tuleb ikka tõdeda, et väga peene detaili joonistamine (nt linnu sulestik) ei ole sellel veel kõige tugevaim külg. Võttes arvesse, et tegemist on siiski väga suure fookuskauguse vahemikuga on tulemused vägagi head. Juhul kui oled nõudlikum ja otsid veel paremat detailsust tuleks tõenäoliselt ikkagi mõne vähem rahakotisõbraliku objektiivi poole vaadata.

Hoolimata objektiivi väiksest maksimaalsest avast on tänu teleobjektiivile omasele kompressioonile sellel väga mõnus, kreemine bokeh – tulemus, mis lühemat fookuskaugust kasutades sellise avaga ei tekiks. Fookusest väljas ala sulab mõnusalt kokku, mida on nauditav vaadata.

Kokkuvõtteks

Kompaktne, kiire autofookus, silmapaistev lähedale teravustamise võimekus ja suurepärane üldine pildikvaliteet – täpselt selline ultra-telesuumobjektiiv oligi Sony E-bajonetile vajalik lisand. Tamron 150-500mm f/5-6.7 Di III VC VXD on oma hinnaklassi kohta kindlasti väärt objektiiv. Võrdlemisi taskukohane hind teeb sellest suurepärase tööriista neile fotoentusiastidele, kes soovivad astuda loodus- ja spordifotograafia maailma.

Üldiselt olen 150-500mm f/5-6.7 Di III VC VXD võimekuse ja disainiga rahul ja keeraksin selle hea meelega veel mõneks loodusfotograafia retkeks oma kaamera ette teadmisega, et see on piisavalt usaldusväärne ja võimeline kauneid fotosid jäädvustama.

• Sony hübriidkaameratele loodud Tamron 150-500mm f/5-6.7 Di III VC VXD leiad Photopointist ››

The post Tamron 150-500mm f/5-6.7 Di III VC VXD on oma hinnaklassi kohta kindlasti väärt objektiiv first appeared on Digitest.

Esimest korda puutusin ma nutikella moodi asjaga kokku juba koolis ehk juba üle 40. aasta tagasi. Tegelikult oli küll tegu lihtsalt käekellaga, mis näitas ka nädala- ja kuupäevi, kuid see omadus muutis mu kella nutikamaks lihtsast ajanäitajast.

Viimase 40 aasta jooksul on kantavad ajanäitajad aga läbinud arengu, mis ei jää maha ka minu enda arengust. Huami Amazfit GTR 3 Pro on suurepärane näide sellest, milleks tänapäeva nutikellad on võimelised.

Välimus

Tootja ehk Huami ise ütleb, et GTR 3 Pro mudelil on klassikalise kella šarm st ümmargune kuju ning see ongi suur, õhuke ja ümmargune. Visuaalselt märgatavalt suurem kui mu Apple Watch, kuid selle suuruse muudab üsna tarbetuks kelle ümar kuju.

Mingite funktsioonide jaoks ümmargune korpus ennast küll õigustab, kuid vähemalt minu arvates oleks kandilise kujuga ekraan märksa funktsionaalsem. Samuti oleks see ka käe peal mugavam. Igatahes on selle AMOLED-ekraan ka päikesepaistel igati ere ja silmatorkav.

Suuruse negatiivseks küljeks võiks pidada ka seda, et antud kell võib olla liiga suur näiteks õblukese naisekäe jaoks või vähemalt võib see tunduda seal veidi grotsesksena.

Kella korpus on seksikat hallikat metallivärvi, mida inglise keeles kutsutakse vist gun metal, aga lisaks on valikus ka infinite black värvi mudel.

Minu randmele jõudnud mudeliga oli kaasas üsna sobiv helepruunist kunstnahast rihm, kuid jämedamate kätega meesterahvastel soovitan aegsasti mõelda asendusrihma peale. Nimelt minul oleks see rihm äärepealt käe vereringe sulgenud st seda oleks põhimõtteliselt võinud kasutada ka žgutina verejooksu sulgemiseks, kui sul sportides kogemata käelaba küljest pudeneb.

Välimuse all tuleks kindlasti rääkida ka kella sihverplaatidest (oeh, milline vanamoeline sõna isegi minu jaoks) ehk siis kella kasutajaliidestest. Huami Amazfitil on spetsiaalne poekene, kus on saadaval üle 150 erineva välimusega sihverplaadi – enamuses on need üsna sellised “ägedad” ehk futuristlikud ja tehnitsistlikud. Kuigi selliseid nö klassikalisi kellasihverplaate mulle silma ei jäänud, siis ometi oli seal ka mõni minimalistlikum, mida oleks sobiv kasutada näiteks ülikonnaga või lihtsalt pidulikumas keskkonnas.

Kokkuvõtlikult on tegu üsna edeva välimusega ajanäitajaga, mis on üpris pilkupüüdev. Vähemalt uue ja säravana!

Tarkvara

Nutikella tarkvara koosneb nii kella enda omast kui ka telefonirakendusest ning siin tuleb öelda, et mõlemad on täiesti ammendavad.

Kui Amazfit GTR 3 Pro enda oma on piisavalt intuitiivne, siis telefonirakendus on vähemalt minu jaoks liiga suur suutäis. See tähendab, et enamust sellest ei lähe mul lihtsalt vaja. Seda enam, et rakendusvõimalusi on sellel kellakesel palju – liikumismonitor, spordikell, tervisekontroll, taskulamp, muusikapleier (koos kõlariga), une kvaliteedi kontroll, kalender, kompass, baromeeter, ilmajaam jpm.

Selle nutikellaga saab vastata telefonile, kasutada häälkäskluste abil virtuaalassistendi Alexa teenuseid, lugeda telefoni märguandeid, kasutada telefonikaamera kaugjuhtimispuldina. Kella saab laadida üle kahe gigabaidi muusikat, kuid paraku tuleb seda kuulata kellas asuvast miniatuursest kõlarist. Kuigi see ei taga muusikalist elamust, aitab see vähemalt hoida oma füüsilises aktiivsuses mingit rütmi ning õnneks on võimalik kella paaritada ka juhtmevabade kõrvaklappidega.

Kella võimalustest annab väikese ettekujutuse see, et selle abil saab jälgida oma tulemusi 150 erineva spordiala jaoks. Ma ei tea ühtegi sedavõrd sportlikku sportlast, kes suudaks ennast nii laialdasel skaalal teostada.

Nii kella kui ka rakenduse tarkvara on valmistanud eksootilise nimega firma Zepp. Hoolimata oma mitmekülgsusest ja mahukusest jookseb tarkvara igati sujuvalt ning on mugav kasutada.

Kella kasutajaliidest saab mugavalt vastavalt oma vajadustele modifitseerida. Paraku ei saa seda teha kella sihverplaatidega nagu näiteks Apple Watchi puhul.

Kasutamine

Et Huami Amazfit GTR 3 Pro ekraan on suur ja AMOLED, siis mahub sinna palju hästinähtavat infot ja see on hea. Korralik tarkvara muudab kella kasutamise piisavalt sujuvaks ja see annab kellale igati positiivse kasutuskogemuse. Peaaegu täiusliku!

Paraku ma ise suurem sprodifänn ei ole, aga hoolitsen ma oma tervise eest ning püüan sellel võimalikult tihti silma peal hoida. Siin annab Amazfit GTR 3 Pro silmad ette isegi Apple Watch Series 5 nutikellale ehk sellega võib mõõta vere hapnikusisaldust ning ka stressitaset!

Lisaks võib mõõta pulssi, hapnikusisaldust ning stressitaset korraga, vaid ühe sõrmevajutuse abil. Jeee, vanainimesed rõõmustage!!! Kuigi mul endal verehapniku ja stressi kontrollimiseks lisaseadmed puudusid, siis vähemalt pulssi edastas GTR 3 Pro igati korrektselt st andmed ühtisid täiesti minu Apple Watchi poolt pakutavaga.

Ainuke pisike probleem terviseandmete mõõtmisel oli kella ülitundlikkus liikumise suhtes st mõõtmise ajal (kuni 45 sekundit) peaks olema enam-vähem täiesti liikumatu, sest muidu tuleb protsessi lihtsalt otsast peale alustada.

Küll aga ületas kella aku kordades Apple Watchi oma. Kui mina panen oma Apple Watchi igal õhtul kohuseetundlikult laadima ka siis, kui üle poole kella akust täis on, siis Amazfit GTR 3 Pro jaoks piisas laadimisest vaid korra nädalas. Ja ka siis kulus laadimisele vaid veidi üle tunni. See on nutikella kohta üsna hea tulemus, eriti kui arvestada kõiki neid funktsioone, mis üsna aplalt akut söövad. 

Kokkuvõtteks

Huami Amazfit GTR 3 Pro suurim pluss võib olla ka tema suurimaks miinuseks ehk liiga palju võimalusi ja infot. Vahel isegi väsitavalt palju ning sellist, mida mul enamuse ajast üldse vaja ei lähe. See muudab vajaliku info leidmise veidi tüütuks ning kurnavaks – vähemalt minusuguse ebaaktiivse laiskvorsti jaoks.

Tahaksin seda kasutajaliidest ise modifitseerida nii, et minu silme ees püsiks vaid mulle vajalik info ning ülejäänu oleks diskreetselt kusagil nurga taga peidus ja valmis esimesel nõudmisel sealt välja hüppama.

Suurte ja rammusate plusside juures ei saa mööda vaadata ka mõningatest kõhetutest miinustest. Nii näiteks ei saa kasutada kolmanda osapoole rakendusi nagu Spotify, ei ole wifi ühendust ja seda ei saa kasutada puutevabaks maksmiseks.

Samuti ei meeldi mulle eriti see, et kella ei saa laadida läbi mingi universaalse laadimiskaabli nagu näiteks USB-C, vaid selleks on loodud spetsiaalse ühendusega laadimiskaabel. See tähendab ekstra hoolikust ja tähelepanu laadijaga ümberkäimisel, samuti ei ole võimalik kasutada näiteks mitut laadijat – ühte tööl, teist kodus vms.  

Paraku jäi minu poolt testimata kella poolt pakutav une kvaliteedi kontroll, sest ma pole lihtsalt harjunud öösiti kella käe peal hoidma juba ajast, kui kasutasin täiesti tavalisi, vaid kuu- ja nädalapäevaga ajanäitajaid.

Tegelikult on see arvustus, tänu oma mahule, vaid kerge pinnavirvendus kella poolt pakutavatest võimalustest. Oma hinna kohta on kindlasti tegu ühe funktsionaalseima seadmega st ühe funktsiooni hind tuleb üsna soodne, kui kella maksumus funktsioonide vahel võrdselt ära jagada.

Nooruslikule inimesele võib Amazfit GTR 3 Pro olla inspiratsiooni allikaks oma keha sportlikumaks voolimisel. Ehkki vanemale generatsioonile pakub kell lisaks sportlikule poolele ka võimalust oma tervisel nö näppu pulsil hoida, siis võib siin olla takistuseks kella poolt pakutav massiivne infohulk, milles orienteerumine vanemal kodanikul liiast energiat võib võtta.

Huami puhul on tegemist juba pikalt Xiaomi brändide ökosüsteemi kuuluva ettevõttega, mis asutati 2015. aastal ja nende taskukohase hinnaga nutikellad ning aktiivsusseadmed paistavad ilma uudse ning moeka tootedisainiga. Nende esteetiliselt ilusad ja funktsionaalsed tooted on ettevõttele lühikese ajaga toonud juba ka mitmeid rahvusvahelisi disainiauhindu (nt. IF Design ja Reddot Design Awards).

• Telli Huami Amazfit GTR 3 Pro nutikell endale Photopointist ››

The post Huami Amazfit GTR 3 Pro on Sinust ilusam, targem ja sportlikum first appeared on Digitest.

Inimeste privaatsusvajadus kasvab aasta-aastalt, kuid samal ajal muutuvad üha populaarsemaks ja kättesaadavamaks WiFi turvakaamerad.

Ma pole kindel, kas need kaks asja on omavahel korrelatsioonis või on see võrdlus minu poolt lihtsalt meelevaldne, aga tegelikult pole ka turvakaamerad enam need, mis vanasti. Tänapäeval võimaldavad parimad nende seast lisaks kaamerapildile ka kahepoolset häälsidet ning see muudab mõneti nende funktsionaalsust – vaatame lähemalt.

Välimus

Filmides on turvakaamerad reeglina veidi hirmuäratavad või vähemalt umbusku sisendavad. Võib-olla sellepärast, et filmi kangelastele on need reeglina nuhtluseks kaelas. Xiaomi Mi Home 360 2K Pro meenutab ka mingit filmitegelast, aga pigem sellist nunnut robotit nagu näiteks Wall-E või siis isegi täpsemalt Wall-E ultramoodsat sõbrannat(?).

Ilmsüütu valge korpus, mille keskel hiilgab särav sinine silm, kuid minimalismist hoolimata jätab kaamera igati positiivse mulje. Kuigi seda saab paigaldada ka seinale (kinnitusalus on komplektis), siis mõjub see näiteks telekalaual või riiulis lausa moodsa aksessuaarina. Samas pimedas võib selle sinine tuluke ehk liialt silmatorkavalt mõjuda.

Kui mõned turvakaamerad on varustatud kahe kaabliga – võrguühenduse ja toite jaoks – siis Mi 360 2K Pro mudelil on ainult toitekaabel ja see jätab veelgi puhtama ja kuivema tunde.

Xiaomi pöörab oma toodete disainile suurt tähelepanu ja seda on märgatud arvukate rahvusvaheliste disainipreemiatega ning Mi Home 360 on selle suurepärane näide. Valge korpus, must objektiiviümbrus ja sinine valgus moodustavad kokku peaaegu rahvusliku värvikombinatsiooni.

Tarkvara

Samamoodi nagu Xiaomi pühendub tootedisainile, siis pöörab ta tähelepanu ka tarkvaradisainile, sest Xiaomi Home rakendus on vähemalt minu jaoks peaaegu ideaalne.

Kui tarkvaradisain jaguneb põhimõtteliselt kaheks st funktsionaalsus ja visuaalne külg, siis funktsionaalsuse poolest saab rakendus minu poolt täispunktid. See tähendab, et selle kasutamine on meeldivalt intuitiivne, kasutajaliides pole ülekoormatud, vähemalt minu jaoks, tarbetu informatsiooniga.

Üks suur pluss, mis minule isiklikult meeldis oli see, et igasuguste teavituste, mida turvakaamerad muidu väga hea meelega saadavad, aktiveerimine oli viidud meeldivalt tahaplaanile. Nende aktiveerimiseks peab spetsiaalselt pisut vaeva nägema.

Kindlasti on neid, kes soovivad turvakaamerat kasutadagi eeskätt oma varanduse valvamiseks – neile võin öelda, et nad peaksid teavituste saamiseks alustama rakenduse alajaotusest “Scenes”. Seal saab endale luua mugavad nö otseteed, mis aktiveerivad erinevaid tegevusi, mida wifi valvekaamera mingis konkreetses olukorras tegema peab. See nõuab küll veidike süvenemist (ning inglise keele oskust), kuid tulemus on seda väärt.

Rakenduse visuaalse külje üle pole samuti põhjust nuriseda. Ehkki siin ta vähemalt minu käest täispunkte ei saa, siis kindlasti on see kõige stiilsem ja kenam igasugustest teistest turvakaamerate rakendustest.

Kasutamine

Korralik raud- ja tarkvaradisain on aluseks meeldivale kasutuskogemusele ning Xiaomi Mi Home 360 rõõmustab siin jube esimesest hetkest alates st vooluvõrku lülitades ja telefonirakendusega ühendades. Ahjaa, soovitav on enne kaamera ühendamist vastav rakendus telefoni sikutada ja käivitada.

Igatahes hakkas kaamera oma aktiveerimise käigus jagama selgeid ja valjuhäälseid käskluseid, mida kasutaja tegema peaks ja see kogemus on parim, mida ma kunagi mingi seadme käivitamisel olen saanud. Selline võimalus peaks olema integreeritud vähemalt enamikku nutiseadmetesse, mis on vähegi kõlariga varustatud.   

Mis selle turvakaamera kasutamisse puutub, siis pean sissejuhatuseks tunnistama, et ma ei vaja seda mitte oma maise vara valvamiseks. Vastutustundliku loomasõbrana tahtsin ma sobivat kaamerat, et näha, mida teeb kodus minu koer. Mitte ainult näha, aga teda vajadusel ka lohutada, sest lahusolekut elab vaene loom üle keskmisest raskemalt.

Nii sain ma oma pisikese buldogiga ühepoolselt suhelda, sest kaamera valjuhääldist tulev hääl on selge, äratuntav ja piisavalt vali. Tegelikult vist tugevaim turvakaamera heli nende seast, millega minul kokkupuude on olnud. Tõsi küll, kontsertkõlarina ma seda ei kasutaks, sest heli on üsna plekine, aga samas siiski täiesti äratuntav.

Kaamera vaateväli on vastavalt nimele 360 kraadi ning lisaks võib sellega vaadata ka nii lakke kui põrandale. Täiesti hääletult keerleva kaamera juhtimine telefonist on mugav, aga väikese viibega, st teinekord võis kergesti huvipakkuvast kohast esimesel korral mööda “sõita”.

Nagu korralikule turvakaamerale omane, siis näeb ka Mi home 360 pimedas paremini kui inimsilm, lisaks saab telefonist nähtavat pilti ka 3,6 korda suumida, mis võib näiteks sissetungija tuvastamisel olla väga oluline. Suumimisel on pilt täiesti talutava kvaliteediga ning kaamera ise lubab kuni 2k resolutsiooniga salvestust.

Tänu oma atraktiivsele välimusele on sellega ilmselt võimatu teha varjatud jälgimist ning seega pole.

Kokkuvõtteks

Ma ei tea, mis põhjusel on tootjafirmad varustanud uued turvakaamerad kahepoolse vestluse võimalusega. Kas see oli algselt kurjategijate korralekutsumiseks ja nende veenmiseks, et need ilma suuremat kahju tegemata lahkuksid?

Igatahes, minu arvates on aga sellisele kaamerale palju parem funktsioon, kui peres on lapsed, loomad, eakad või puudega inimesed. On ju suurepärane võimalus lapsi läbi kaamera korrale kutsuda või õigeaegselt koju kiirustada, kui neljajalgsed lemmikud otsustavad kodus omavoliliselt mingeid ümberkorraldusi tegema hakata. Võimalus haigevoodis lamavat vanurit või haiget jälgida ning vajadusel nendega suhelda, neid lohutada, nende kaebuseid kuulata ning vajadusel kiiresti appi tõtata on aga hindamatu.

Just see võimalus koos esmaklassilise kasutuskogemuse, suurepärase tarkvara ning nägusa välimusega saidki otsustavaks, miks ma enda kätte arvustamiseks saadetud Xiaomi Mi Home 360 2K Pro valvekaamerat enam tagasi ei saatnud, vaid endale otsustasin jätta.

Arvestades seda, palju minu käest erinevat elektroonikat sh ka turvakaameraid läbi käib, on see suurim kiitus, mida ma sellele tootele anda võin. Minu viimaste aastate põhimõtteks on vältida liigse või vähevajaliku kraami kuhjumist oma koju. Selle lävendi ületas Mi Home 360 kõrge kaarega, pakkudes mulle hingerahu loodetavasti veel pikkadeks aastateks. Kaamera hinda arvestades olen selle saanud lihtsalt poolmuidu! 

• Telli Xiaomi Mi Home 360 2K Pro endale Photopointist ››

The post Xiaomi Mi Home 360 2K Pro – kas turvakaamera või kommunikatsioonikanal? first appeared on Digitest.

Galaxy Watch4 on Samsungi kõige uuem nutikell, mis tuleb mitmes kuues ja mitme põneva uuendusega. Kuigi siiamaani on tõsisemad sportlased arvanud, et ükski nutikell lähiajal päris spordikella ei asenda, siis Samsung soovib ja on suurel määral juba tõestanud vastupidist. Funktsionaalsuse poolest iseloomustaks antud kella termin “Šveitsi nuga” üpriski hästi.

Samsung Galaxy Watch4 teeb palju enam kui pelgalt aja näitamine – olgu selleks viipemaksete sooritamine, une jälgimine, vererõhu mõõtmine või hoopis YouTube’i vaatamine. Tegemist on kõrgtasemilise kellaga, mis suudab palju, aga samas ei kurna liialt rahakotti.

Märgin kohe ära, et mudelite nimetused on seekord mõnevõrra muutunud: Galaxy Watch4 on Galaxy Watch Active 2 uus versioon ja Watch4 Classic on hoopis Galaxy Watch 3 järeltulija. Mõlemad Watch4 versioonid on saadaval kahes erinevas suuruses ja Bluetooth või LTE variandina. Kuigi taoline nimemuutus võib alguses segadust tekitada, siis on tegelikult mõlemad uued mudelid riistvaralt identsed – erinevused peituvad välimuses.

Mis on karbis ja esimesed muljed

Viimasel ajal on nutiseadmete pakendid muutunud aina enam minimalistlikuks ja Samsung Galaxy Watch4 ei ole selles suhtes erand – kaasa on ainult laadija ja manuaal. Kusjuures, vooluadapterit ei ole, mistõttu tuleb see eraldi osta. Muidugi natuke on kahju, et Samsung on läinud Apple’i jälgedes, vähendades keskkonnasõbralikkuse nimel pakendi suurust tarvikute hulga arvelt.

Esimene asi, mis tõenäoliselt kella tööle panemisel kohe silma torkab, on selle lummavate värvidega ere ekraan – suuresti võimalik tänu Samsungi Super AMOLED paneelile, mis kasutab OLED tehnoloogiat.

Kella natuke juba kasutades, võib varasemat Galaxy Watch mudelit omanud kasutaja täheldada, et seadme sirvimiskiirus on üllatavalt hea, kuigi see ei küündi veel päris nutitelefonide tasemele. Vahest jääb Watch4 ikkagi natuke kasutajast maha, aga kella suurust arvestades on see täiesti mõistetav ja tüüpiline ka teiste brändide mudelitele.

Watch4 vs Watch4 Classic

Nagu ennist mainitud, siis on Galaxy Watch4 saadaval kahe erineva variandina: Watch4 ja Watch4 Classic. Ise otsustasin Classic mudeli ja täpsemalt 46mm suuruse kasuks (selle kasutamise põhjal on loodud ka see ülevaade). Muidugi tekib kohe õigustatud küsimus, et mis neil siis üldse on erinevat?

Samsung Galaxy Watch4 Classic peamiseks eristavaks tunnuseks on pöörlev raam. See märgatavalt hõlbustab üles-alla kerimist ja menüüde sirvimist, kuna näpuga lohistamise asemel piisab vaid raami keeramisest. Lisaks annab raam kella välimusele vunki juurde, meenutades oma kujult rohkem traditsioonilist käekella.

Tavaline Watch4 on raami puudumise arvelt Classic’ust väiksem (ja ka odavam), kuid seevastu tal ei ulatu ekraan täiesti ääreni. Ekraani ja ääre vahele jääv must riba on puutetundlik, mistõttu see justkui asendab Classicu pöörlevat raami, pakkudes sarnast sirvimise funktsionaalsust.

Erinevusi leidub korpuse materjalis: Watch4 on valmistatud alumiiniumist, kuid Classic terasest, mille pärast on viimane vastupidavam, aga kaalub selle arvelt rohkem. Kusjuures, suurema ekraaniga mudelite kaalu erinevus on peaaegu kahekordne, mistõttu kui otsida kella, mida oma käel peaaegu tähele ei panegi, siis on tavaline Watch4 kindlasti parem variant.

Riist- ja tarkvara

Puht-tehnilisest vaatepunktist on Watch4 saavutanud hea tasakaalu. Ekraani eraldusvõime on piisavalt suur, et isegi lähemalt vaadates on piksleid raske eristada ning selle maksimaalne heledus võimaldab ka kõige päikselisemal päeval õues selgelt seda näha.

Muutmälu on kellal 1,5GB ja püsimälu 16GB, mis on enam kui piisav, mistahes nutikella jaoks. Aku suurus erineb natukene suuremal ja väiksemal mudelil, kuid selle kestvus jääb mõlemal enam-vähem samaks, kuna suurem ekraan vajab rohkem toidet. Samsung väidab, et Galaxy Watch4 aku kestab tavatingimustes umbes 40 tundi ning siiamaani tundub see üpriski lähedane tegelikkusele, kui ei kasutata GPSi ja muid akut “söövaid” funktsioone.

Uutes Samsung Galaxy Watch mudelites on kasutajaliides täiesti ümber kujundatud. Põhjuseks on uus operatsioonisüsteem – Wear OS Powered by Samsung, mis on valminud Google’i ja Samsungi koostöös.

Varasemad Galaxy Watch seeria kellad töötasid Samsungi enda loodud Tizen OS’i peal, mis tähendas, et rakenduste saadavus oli limiteeritud. Nüüd on aga võimalik laadida alla pea igat rakendust, mis on Wear OS nutikelladele tehtud, nagu näiteks Google Pay või Google Maps. Uus operatsioonisüsteem tähendab kahjuks ka, et iOS seadmeid ei ole enam kellaga võimalik ühendada (kui vähe neid inimesi ka ei oleks, kes sooviks Samsungi kella iPhone’iga kasutada).

Nutikell kui spordikell

Samsungi nutikell soosib sportlikku eluviisi. Watch4 võimaldab salvestada peaaegu 100 erinevat tüüpi treeningut ja suudab automaatselt tuvastada peamisi nagu jooksmist, rattasõitu, ujumist või ka lihtsalt kõndimist. Kuigi ametlikult ei ole tegemist täiesti veekindla kellega (IP68 ja 5ATM reitingu põhjal võib kella vee all hoida kuni 30 minutit korraga), siis ei ole mul probleeme tekkinud sellega märgatavalt kauem ujudes.

Trenni tehes on Galaxy Watch4 justkui oma kasutaja personaaltreeneriks. Näiteks on võimalik joostes iga kilomeetri täitumisel saada teavitus ja ülevaade kiirusest, kulunud ajast ja pulsist. Ka jõusaalis suudab kell kasulik olla. Igasuguste lihasharjutuste korral, nagu rinnalt surumisel, on võimalik valida soovitud korduste arv ja Watch4 annab märku nende täitumisel. Lisaks on ühe treeningu lõppedes võimalik paari nupuvajutusega valida kohe järgmine ala, mistõttu pole erinevate tegevuste kombineerimine sugugi keeruline.

Nagu igale nutikellale kombeks, loeb ka Galaxy Watch4 samme ja isegi läbituid korruseid. Sammude lugemine on üldiselt suhteliselt täpne, kuid korruste lugemine, nagu ka varasematel mudelitel, on kuidas kunagi. Sammude ja korruste lugemise kõrvalt annab Watch4 ka vahel tüütu kuid kasuliku märguande ennast liigutada, kui kasutaja on üle 50 minuti paigal olnud. Seda on muidugi võimalik soovi korral seadetes muuta või üldse välja lülitada.

Tervise jälgimine

Galaxy Watch4 aitab tervisel regulaarselt silma peal hoida, pakkudes hulgaliselt erinevaid mõõdikuid. Kõige peamisem neist on muidugi pulsiandur, mis on täpsem kui kunagi varem. Toetudes suuresti pulsiandurile, võimaldab kell jälgida ka kasutaja und, andes ülevaate erinevate unestaadiumite pikkustest ja une efektiivsusest.

Samuti võimaldab Watch 4 mõõta vere hapnikusisaldust (SpO₂), kehakoostist ja stressitaset, kuid viimase täpsuse osas tasub skeptiline olla. Lisaks pakub kell ka EKG funktsionaalsust, mis küll ei asenda lähitulevikus ühtegi meditsiinilist aparaati, kuid võib anda varakult märku potentsiaalsest südame rütmihäirest.

Üks kõige silmatorkavamaid mõõtevahendeid, mida Samsung Galaxy Watch4 pakub, on tõenäoliselt vererõhumõõtja. Kuigi see funktsionaalsus oli olemas juba eelneval generatsioonil, siis ei leidu seda siiamaani enamike teiste brändi kelladel.

Vererõhu mõõtmiseks tuleb kõigepealt Galaxy Watch4 kalibreerida, kasutades selleks üheaegselt kella ja meditsiinilist vererõhumõõtjat. Edaspidi on kell võimeline iseseisvalt vererõhku mõõtma, kuid kuna Watch4 kasutab selleks otstarbeks valgussensoreid, sisi on tegemist rohkem arvutamise kui mõõtmisega. Sellegipoolest on kella mõõdetud tulemused üllatavalt lähedased tegelikkusele: korduvalt testides erines kella mõõdetu vererõhuaparaadist keskmiselt ainult 5 mmHg võrra reaalsusest.

Kasutajaliides

Telefoniga ühendub Galaxy Watch4 “Samsung Wearable” programmi kaudu. Seal on võimalik muuta kella sätteid, sihverplaadi välimust, hallata alla laetud äppe ning uuendada kella tarkvara.

Oma treeningute täpsemaks jälgimiseks on tarvilik telefoni hankida ka “Samsung Health” rakendus. See annab täpsema ülevaate ka unest, päevas läbitud distantsist, pulsist pikema aja lõikes ja paljust muust.

Mõnevõrra veidral kombel on EKG ja vererõhumõõtja kasutamiseks vaja alla laadida lisaks veel üks rakendus: “Samsung Health Monitor”. Viimase otstarve üldjoontes piirdubki kahe eelmainitud funktsiooniga ning praktiliselt on see vajalik ainult vererõhumõõtja kalibreerimiseks ja soovi korral oma EKG graafiku vaatamiseks

Kergelt negatiivsed küljed / Mis võiks olla parem

Aga ükski asi ei ole perfektne ning peab tõdema, et ka antud nutikal kellal on omad kiiksud. Ekraan kellal on iseenesest väga hea, kuid automaatse ereduse funktsioon vahepeal lihtsalt ei tee koostööd. Näiteks on mul juhtunud, et Watch4 krutib muidu hämarates oludes ekraani heleduse suvalisel hetkel maksimumi. Kiire Google’i otsing näitab, et ma ei ole ainuke, kes taolist probleemi on täheldanud.

Kella ekraanilukk on ka vahest tüütu. Kuivõrd selle kasutamine on ainult pool vabatahtlik (osasid funktsioone nagu näiteks Google Pay ei saa muidu kasutada), siis võiks see koodi vähemalt küsida ainult siis, kui telefon pole kellaga ühendatud või selle ekraanilukku pole hiljuti avatud. Ometigi tuleb hetkel PIN iga kord sisse toksida, kui kell korrakski käe pealt ära võtta.

Kokkuvõtteks

Samsung Galaxy Watch4 on nutikell, mis on loodud eelkõige Samsungi telefoni kasutajatele, kuid ainuüksi oma funktsioonide universaalsuse poolest sobib see pea igale Android telefoni omanikule. Valikuruumi on ka piisavalt – Watch4 on saadaval kokku üle kahekümnes erinevas konfiguratsioonis, kuna kumbki mudel on saadaval lisaks eri suurustele ka eri värvides.

Kella ehitus on läbimõeldud ja soliidne ning funktsionaalsuse poolest on vähe kui üldse midagi, mis kellalt puudu tunduks olevat. Tänu uuele operatsioonisüsteemile on kell intuitiivsem ja võimekam kui eelnevad generatsioonid. Kõike seda arvestades peab tunnistama, et Samsung on loonud kaks väga ahvatlevat kella, mida oma hinnaklassis on päris raske üle trumbata.

• Telli Samsung Galaxy Watch4 endale Photopointist ››

The post Samsung Galaxy Watch4 hägustab nutitelefoni ja nutikella piirimaid first appeared on Digitest.

Garmin Vivomove Sport on hübriidne nutikell neile, kes eelistavad tavaliste nutikellade ja aktiivsusmonitoride asemel natuke klassikalisemat disaini.

Garmin Vivomove Sport, sarnaselt teistele Vivomove seeria kelladele, näeb esmapilgul välja nagu tavaline käekell. Välimus on aga petlik, sest kella traditsiooniliste seierite all peidab end ka puutetundlik ekraan, millelt saab lugeda nii erinevaid aktiivsus- ja terviseparameetreid kui ka püsida kursis telefoni märguannete ja ilmaprognoosiga.

DISAIN

Garmin Vivomove Sport disainis ei ole midagi üleliigset ega edevat, tegemist ei ole Vivomove Style sarnase luksusliku isendiga, vaid üsna tagasihoidliku ja minimalistliku mudeliga. Kuigi minu randmel käis klassikaline must kell, siis Vivomove Sport on saadaval veel kolmes värvitoonis – mündiroheline, kakaopruun ja valge.

Kellal on 40 mm diameetriga sihver ning 20 mm silikoonist rihm, mis tänu universaalsele kinnitusele võimaldab komplektis oleva rihma hõlpsalt teist värvi või materjali 20 mm kellarihma vastu vahetada. Kell kaalub vaid 33 grammi, nii et see on randmel märkimisväärselt kerge – ei tohiks segada ei päeval ega öösel – ja sobib ideaalselt ka peenematele randmetele.

Vivomove Sport kellasihver on väga klassikaline – kõigest tunni- ja minutiosuti, numbrid ning Garmini logo. Ei midagi üleliigset ega keerulist, isegi mitte ühtki nuppu. Kell paljastab oma tõelise pale rannet tõstes või ekraani puudutades – kellaosutid nihkuvad eest ning nähtavale tuleb puutetundlik ekraan.

Kuigi vivomove Sport näeb välja lihtne ja minimalistlik, siis selle sisu on kõike muud. Seetõttu ei kesta selle aku nädalaid nagu kõige esimestel Vivomove’idel. Sarnaselt teistele uuematele Vivomove seeria kelladele peab ka selle aku vastu umbes 5 päeva sõltuvalt sellest kui sageli puutetundlikku ekraani kasutad, nutiteavitusi saad ja ühendatud GPSi kasutad.

KASUTUSMUGAVUS & NUTIPAGAS

Nagu mainitud on Garmin Vivomove Sport varustatud väikse puutetundliku ekraaniga, millel libistades saab kella menüüd sirvida. Tegemist on üsna pisikese ekraaniga, kuid kuvab olulisimat infot – sammudest ja põletatud kaloritest nutiteavituste ja ilmaprognoosini. Info on ekraanil iseenesest selgelt loetav, aga see ekraan on ikka tõesti väike, nii et ma jagelesin sellega päris palju, et menüüs aru saada, mis ikooni all on mis sätted jms.

Garmin vivomove Sport ühildub iOS ja Android nutitelefonidega ning saadab aktiivsuse ja treeningute info otse Garmin Connect rakendusse. Samuti jõuavad nutitelefoni märguanded kella ekraanile. Tänu sellele saab kiirelt kella pealt kiigata, milline rakendus parajasti tähelepanu nõuab, et enne telefoni järele haaramist hinnata, kas see vajabki üldse kohest reageerimist. Ehk aitab nutikell niimoodi veidigi ekraaniaega vähendada.

Lisaks saab kella kaudu kursis püsida ilmaprognoosiga ja juhtida telefoni muusikarakendust. Kahjuks ei saa Vivomove Sport osa Garmini teistest nutifunktsioonidest nagu Garmin Pay kontaktivabad maksed või sisemine muusikatugi. Eks tegemist ongi hübriidse nutikellaga, nii et kella nutipagas koosneb vaid olulisimast.

Kella põhilisi seadistusi on lihtsam teha Garmin Connect rakenduses.

Ka kella avakuva saab rakenduses muuta.

AKTIIVSUS & TERVIS

Kuigi Garmin nimetab Vivomove Sport’i nutikellaks, on just aktiivsusmonitori ja tervisejälgimise ülesanded need, mille poolest Vivomove Sport tõeliselt silma paistab. Kell jälgib igapäevaselt kui palju samme teed ja kui palju kaloreid kulutad, hoiab silma peal südametööl, vere hapnikusisaldusel ja keha energiavarudel. See jälgib isegi hingamist ja stressitaset ning võimaldab logida menstruaaltsüklit ja raseduse sümptomeid.

Iga päev seab kell sammueesmärgi, mis sõltub sellest, kui aktiivne oled olnud eelmisel päeval: mida aktiivsem oled, seda suurem on eesmärk järgmisel päeval. Kui Sa eelmisel päeval eesmärki pole suutnud täita, siis saab kell vihjest aru ning seab uueks päevaks realistlikuma eesmärgi. Iga tunni tagant annab kell ka märku, et on aeg liigutada. Mida kauem istud, seda rohkem minuteid pead kõndima, et liikumisribast lahti saada.

Lisaks päevasele aktiivsusele jälgib kell ka unetunde – hommikul ärgates ootab Garmini rakenduses unetundidest põhjalik graafik, millest näed, kui kaua olid sügava une, REM või pindmise une faasis. Uneinfot, stressitaset, aktiivsust ja pulsiinfot arvesse võttes mõõdab kell ka Su keha energiavarusid ehk Body Battery’t. See aitab mõista, kas Su keha vajab puhkust või oled valmis aktiivseks päevaks. Mida kõrgem number, seda rohkem on Sul ilmselt energiat, mida kulutada. Mida madalam, seda rahulikumalt võiksid päeva mööda saata.

Vivomove Sport mõõdab ka vere hapnikusisaldust tänu integreeritud pulssoksümeetrile. Kuna tegemist on üsna energiaahne sensoriga saab pulssoksümeetri ka välja lülitada, kui see info Sulle oluline pole, või lasta kellal verehapnikku mõõta ainult magamise ajal.

Garmin vivomove Sport mõõdab terve päeva kestel ka hingamise sagedust, nii uneajal kui ka trennis. See töötab koos kella stressijälgimise funktsiooniga, mis stressirohketel hetkedel Sulle meelde tuletab, et võiksid hetke enese jaoks võtta. Peale mõnd hingamisharjutust näed kohe kella ekraanilt, kuidas Su hingamissagedus ja stressitase alanevad.

Kui Sul on telefoni aja jooksul mõni vee logimise rakendus tolmu koguma jäänud, siis võid selle nüüd maha laadida – veetarbimist saab jälgida ka otse randmel. Kella saab seadistada Sulle veejoomist meelde tuletama ning joodud vee koguse saab otse kella ekraanilt kohe sisestada. Rakenduses saab seadistada endale meelepärase vee-eesmärgi või lasta kellal seda igapäevaselt kohendada vastavalt eelmise päeva veetarbimisele.

SPORT

Nimele vaatamata ei ole Garmin Vivomove Sport just täisfunktsionaalne spordikell nagu Garmini Forerunner seeria mudelid, kuid siiski on sel mitmed treeningrežiimid. Kõndimine, jooks, kardiotreening, jalgratas, jõutreening, hingamisharjutused, jooga, basseinis ujumine, jooksulint, elliptiline trenažöör, stepper, pilates, Toe-to-Toe väljakutse režiim ja “muu” režiim teiste spordialade jaoks – populaarsemad treeningud on igatahes kaetud. Tänu integreeritud pulsiandurile on kell hästi kursis ka Sinu südametegevusega nii trennis kui puhkehetkel.

Treeningrežiimideni jõudmiseks peab hoidma sõrme kella puutetundlikul ekraanil kuni ilmub esimese treeningrežiimi ikoon. Vajaliku režiimi leides saab selle aktiveerida topeltpuudutusega.

Kuigi integreeritud GPSi sellel rahakotisõbralikul nutikellal ei ole, on Vivomove Sport siiski varustatud ühendatud GPS funktsiooniga, mis võimaldab GPS-info üles noppida ühendatud nutitelefonilt. Telefon on enamikul meist niikuinii alati kaasas ja Vivomove Sport suhtleb telefoniga üsna sujuvalt ja leiab GPS signaali kiiresti.

KOKKUVÕTE

Garmin vivomove Sport on hübriidne nutikell, mis toob randmele üllatavalt põhjaliku funktsioonipagasi ja pakib need stiilsesse korpusesse ilma rahakotti üleliia kurvastamata. Kella traditsioonilise sihverplaadi all peidab end nutikas puutetundlik ekraan, et näha olulisimaid tervise- ja aktiivsusparameetreid ning lugeda telefoni jõudnud märguandeid.

Tegemist pole küll Forerunner seeria tasemel spordikella ega Venu seeriaga võistleva nutikellaga, kuid hinna-kvaliteedi suhe on sel mudelil kahtlemata paigas.

+ Ilus, klassikaline disain
+ Kerge ja randmel mugav
+ Põhjalik aktiivsuse ja tervise jälgimine
– Aku võiks kesta kauem kui 5 päeva
– Ekraan on mugavaks kasutamiseks liiga väike
– “Elustiili”-kellana võiks see toetada ka Garmin Pay viipemakseid

Garmin Vivomove Sport hübriid-nutikella saad osta Photopointist ››

The post Elegatne Garmin Vivomove Sport on soodne hübriid-nutikell first appeared on Digitest.

Sel ajal kui andunud Garmini fännid spekuleerisid LTE toega Forerunneri ja fenix 7 seeria tuleku üle, suutis Garmin meid kõiki pahviks lüüa täiesti ootamatu (aga teretulnud) lisandusega Venu seeriasse. Garmin Venu 2 Plus on sportlik nutikell, mis lubab olla isegi nutikam kui tema seeriakaaslane Venu 2. Nimelt on uue kella plussiks selle häälfunktsioonid, mis võimaldavad kellaga telefonikõnesid teha ja vastu võtta ning abi küsida häälassistendilt.

Venu 2 Plus kergitab eelmise mudeliga võrreldes hinnasilti küll 50 € võrra, kuid annab lisaks uutele häälfunktsioonidele kõik spordi-, tervise- ja nutifunktsioonid, millele sai osaks juba Venu 2. Erk AMOLED ekraan, täpne treeningute salvestus, põhjalik tervisejälgimine, vastupidav aku ja nüüd ka laienenud nutipagas? Kõlab hästi.

DISAIN

Kui Garmin Venu 2 Plus’i ilma plusita versiooniga kõrvutada näib nagu disaini poolest pole suurt midagi muudetud. Kellad on randmel praktiliselt sama suured ja näevad üsna sarnased välja. Erinevalt seeriakaaslasest on Venu 2 Plus saadaval vaid ühes suuruses – 43 mm suurune polümeerkorpus jääb täpselt Venu 2 45 mm ja 40 mm mudelite vahele.

See kuld-valge mudel poleks ilmselt paljude meeste jaoks esimene valik, kuid suuruse poolest sobib Venu 2 Plus mehe randmele küll ja värvivalikuid on selles seerias teisigi.

Garmin Venu 2 Plus

Garmin Venu 2

Peale nende mõne millimeetri on Venu 2 Plus’il tegelikult veel üks päris silmapaistev muudatus, mis on otseselt seotud selle uute funktsioonidega. Kella küljeosas istub kahe nupu vahel veel üks nupp, millele seab seadistada otsetee ja mille kaudu pääseb ligi häälassistendile.

Ka sellelt mudelilt ei puudu muidugi Venu seeria kroon – erk AMOLED ekraan, mis on sarnaselt Venu 2 suuremale mudelile 1,3-tolline, kuigi uue kella korpus on varasemast paar millimeetrit väiksem. Tänu AMOLED tehnoloogiale on kella värvid ja mustad toonid sügavad ning tekstid ja animatsioonid eredad ja selgelt loetavad. Minul on igapäevaselt randmel klassikalise Memory-in-Pixel ekraaniga Garmini kell ja pean tunnistama, et Venu 2 Plus’i käelt ära võttes hakkasin seda ilusat ekraani isegi igatsema.

Aku säästmiseks ei ole kella ekraan alati aktiivne. Kui käe langetad, kustub ka kella ekraan, nii et kellaaja vaatamiseks peab käe taas silme ette tõstma. Ekraan reageerib liigutamisele kiiresti, nii et ekraani kustumine ei tohiks häirida, kuid siiski on võimalik ekraani ka alati aktiivseks seadistada. Tasub aga meeles pidada, et alati aktiivne ekraan lööb kella akukestvuse vähemalt pooleks.

Kella menüüs orienteeriumine toimub peamiselt puutetundliku ekraani kaudu ning see toimib kiirelt ja sujuvalt. Treeningu aktiveerimiseks, seadistuste muutmiseks ja häälassistendi manamiseks on korpuse paremal küljel nüüd kolm nuppu.

Venu 2 Plus aku on klassikaliste nutikelladega võrreldes endiselt muljetavaldav, kuid Venu 2 mudeliga võrreldes kestab see paar päeva vähem. Keskmiselt 9 päeva lihtsalt aktiivsust jälgides ja nutifunktsioone kasutades ning umbes 8 tundi GPSi ja muusikat üheskoos kasutades, 24 tundi ilma muusikata trenni tehes. Akukestvuse pikendamiseks saab sisse lülitada ka Battery Saver režiimi, mis manab ekraanile lihtsama ekraanidisaini ja vähendab eredust ning võimaldab kella kasutada päeva võrra kauem.

Venu 2 Plus toetab ka üht minu lemmikfunktsioonidest – kiirlaadimist. Vaid 10-minutilise laadimisega saab kella veel terve ühe päeva kasutada – täielik päevapäästja hetkedel, kui oled juba kodust väljumas, ent avastad, et kella aku vajab laadimist. Kus on aga juhtmevaba laadimine nagu tänapäevastele nutikelladele omane? Igatahes mitte Venu 2 Plus’is.

NUTIFUNKTSIOONID

Lisaks uuele nupukesele on täiendust saanud ka kella sisemus – Garmin Venu 2 Plus sisse on pakitud mikrofon ja kõlar, et saaksid kellaga telefonikõnesid teha ja vastu võtta ning häälassistendiga suhelda.

Need uued funktsioonid pole küll kella n-ö täielikult integreeritud – häälassistent pole kella enda oma ja kella sisse ei saa SIM-kaarti panna. Nii häälassitendi kasutamiseks kui telefonikõnede tegemiseks peab kell olema Bluetoothi kaudu telefoniga ühendatud. Nii et, kui tahad ühenduses püsida, siis täitsa ilma telefonita ei saa trenni tegema minna.

Kui kell on telefoniga ühendatud saab keskmist nuppu hoides nutiassistendi esile manada. Kell toetab nii Siri, Google Assistant kui ka Samsung Bixby häälassistente – Samsung telefoni kasutades saad valida, kas oled suurem sõber Google või Bixby abilisega.

Nuppu all hoides ilmub paari sekundiga kella ekraanile mikrofoni ikoon, mille järel saad kellalt küsimusi küsida, sõnumitele vastata, kalendrisündmusi ja meeldetuletusi luua ning kell vastab Sulle otse oma mikrofoniga. Natuke kahju on sellest, et kell vastab ainult rääkides ega kuva vastuseid ka tekstina ekraanil.

Helistamine

Nagu näha tuleb telefonikõne telefoni ning rääkimine toimub kella kaudu.

Venu 2 Plus’il on uus Phone Calling alaleht, mis võimaldab kella ekraanil numbri sisse toksida või valida number salvestatud kontaktide hulgast. Garmin Connect rakenduses saab “telefoniraamatusse” lisada kuni 50 kontakti, kes saavad Sul kella ekraanil alati sõrmeulatuses olla.

Kella uued häälfunktsioonid pole küll nutikellade maailmas midagi murrangulist, aga Garmini kellade seas on need esmakordsed ja üsna hästi lahendatud. Nii kõnede kui häälassistendi alaleht on kergesti kella menüüs leitavad ja lihtsasti kasutatavad.

Uute funktsioonide kõrvalt on Venu 2 Plus nutipagas samasugune nagu varem.

Nutiteavitused

Kella ekraanile jõuavad kõik nutitelefoni märguanded, mida näha soovid – kui mõni rakendus osutub liiga tüütuks, saab selle teavitused ka üksikult ära blokeerida. Kell ei ole märguannetega ka kitsi – lisaks lühikesele väljavõttele saab sõnumeid ka täies mahus avada. Venu 2 Plus ühildub nii iOS kui Android nutitelefonidega, kuid just viimastega saab kella ekraanile jõudvatele tekstsõnumitele (olgu selleks siis SMS, Messenger, WhatsApp vms) ka otse ekraanilt vastata. Vastuseid ei saa endiselt kella ekraanil trükkida, vaid eelseadistatud vastused peab enne Garmini rakenduses määrama.

Muusika

Venu 2 Plus mahutab ka kuni 650 muusikapala. Kui Sul on Spotify, Deezer või Amazon Music Premium kasutaja, saab teenustes valmistatud esitusloendeid otse kella alla laadida. Kusjuures ei pea piirduma muusikaga – kella saab alla laadida ka taskuhäälingusaateid. Juhul, kui Sul on arvuti juba muusikat täis ja Sa Spotify sõber pole, siis saad samuti muusikafaile Garmin Expressi kaudu kella laadida. Siis jääb vaid järele juhtmevabad kõrvaklapid ühendada ja saad ka ilma telefonita muusikat või podcaste kuulata.

Viipemaksed

Venu 2 Plus’iga saab muidugi ka kontaktivabalt maksta. Lisa oma pangakaardi andmed Garmin Connect rakenduses ning saad poest kiirelt läbi hüpata isegi siis kui Sul on rahakott koju jäänud – maksa hoopis kellaga viibates. Turvalisuse tagamiseks peab enne makse tegemist ka Sinu seatud PIN-koodi kella ekraanil sisestama, nii et päris igaüks ei saa Sinu kellaga poodides pööraseks minna.

Connect IQ

Kella saab omapärasemaks teha sellele erinevaid ekraanikuvasid seadistades – valida saab nii tavaliste taustapiltide kui ka animeeritud piltide vahel või siis hoopis laadida Garmin Connect IQ rakenduste poest alla muid Garmini enda ja teiste kasutajate poolt loodud kuvasid.

AKTIIVSUS JA TERVIS

Garmin Venu 2 Plus ei ole nutikuse arvelt kaotanud ühtki baasoskust ning teeb suurepäraselt seda, mida kõik Garmini kellad – jälgib aktiivsust. Kell loeb üles kõik sammud, trepiastmed, intensiivsed minutid ja kulutatud kalorid. Samuti on sel integreeritud pulsiandur mitte ainult pulsijärgseks treenimiseks, aga ka 24/7 südametöö jälgimiseks, et hoida silma peal ka tervisel.

Unejälgimine

Unejälgimise poolest ei ole Garmin kunagi tipptegijatega (loe: Fitbit) päris samal tasemel tegutsenud, aga eelmises mudelis debüteerinud Firstbeats algoritmid koos une skoori ja põhjaliku tagasisidega annab ka sellele mudelile nii mõnegi plusspunkti juurde.

Uneanalüüsi saab näha nii kella ekraanilt kui ka Garmin Connect rakenduses. Kell mõõdab nii une kestust, kui ka püsimist erinevates une faasides ning samuti annab see unele hinnangu – Sleep Score. Rakenduses näeb vastavalt une skoorile ka soovitusi une parandamiseks. Minu kogemuse põhjal on kell une tagasisidet andes üsna täpne – sageli kui Garmin on öelnud, et magasin kehvasti ja ilmselt tunnen end päeva jooksul väsinuna, on see ka tõeks osutunud.

Keha energiavarud

Body Battery monitor mõõdab samal ajal seda, kui hästi keha energiavarud taastuvad ja kuidas energia päeva jooksul väheneb. See võtab arvesse südametööd, stressitaset, hiljutist aktiivsust ja unetunde ning ühendab selle kõik üheks arvuks 100st. Selle arvu järgi saad teada, kas Su keha vajab puhkust või oled valmis aktiivseks päevaks. Mida kõrgem number, seda rohkem energiat Sul ilmselt on ning mida vähem, seda tõenäolisemalt tahad trenni tegemise asemel hoopis pikali heita.

Body Battery on heaks täienduseks Garmini stressimõõtmisele, andes üsna lihtsastimõistetava parameetri, millega oma enesetunnet seletada. Väsitava päeva peale langeb graafik usinalt alla ja kosutava ööune järel laeb Body Battery jälle täis. Kas sellest ka mingit reaalset kasu on? Ehk lihtsalt endale hea teada ja selle järgi päeva tegemisi ja treeninguid planeerida.

Stress ja hingamine

Kellaga saad jälgida ka oma stressitaseme muutumist päeva jooksul. Kusjuures stress ei tähenda Garmini mõistes vaid stressi füüsilisest liikumisest – kõrge stressihoiatuse võib saada ka hetkedel, kui stress on puhtalt emotsionaalne. Sel puhul pakub kell kohe välja, et võiksid võtta hetke maha ja teha hingamisharjutusi. Kell ütleb ise ette, millal pead sisse ja millal välja hingama, Sina lihtsalt hinga ja peale harjutust näed, kuidas Su stressitase langes.

Vere hapnikusisaldus

Lisaks mõõdab Venu 2 Plus ka vere hapnikusisaldust. Kuna SpO2 sensor on üsna energiakulukas, siis saab selle seadistada kogu päeva mõõtma või ainult uneajal. Tegemist ei ole muidugi meditsiinilise seadmega ja kella mõõtmisi võiks hinnata suhtes varasemate näitudega. Juhul kui hingamissageduses või vere hapnikusisalduses hakkab esinema tavapärasest erinevaid näite, võib see olla märgiks, et tasub arsti juurde tervist kontrollima minna. Garmin seda vastutust aga endale muidugi ei võta ja kogu näitude tõlgendamise peab ise tegema.

Vormisoleku vanus

Fitness Age võtab arvesse Sinu kehamassi indeksit, vanust, puhkeasendi pulssi ja treeningute tulemusi, et võrrelda Su reaalset vanust sellega, kui vormis Sa oled. Garmini rakenduses saab veel ka soovitusi, kuidas saaksid oma keha vanust veelgi nooremaks.

Health Snapshot

Health Snapshot salvestab kaheminutilise sessiooni käigus kõik põhilised tervisenäitajad – pulss, pulsi muutlikkus, vere hapnikusisaldus, hingamissagedus ja stressitase. Kusjuures Health Snapshoti tulemuse saab ka PDFina alla laadida ja soovi korral arstile saata. Kuivõrd arstid nutividinate mõõdetud infot usaldavad, ei saa kindel olla, aga Garin sellise võimaluse välja pakub.

SPORT

Garmin Venu 2 Plus’il on nutikella kohta muljetavaldav pagas treeningrežiime – see muidugi ei tule üllatusena, tegemist on ju ikkagi Garminiga. Kella korpusesse on mahutatud ka GPS-vastuvõtja, baromeetriline kõrgusmõõtja, elektrooniline kompass ja ka Garmin Elevate optiline pulsiandur. Kella 30 treeningrežiimi seast leiab nii tavapärasemaid kui ekstreemsemaid spordialasid ning samuti saab kella menüüs luua endale meelepärase treeningu, valides olemasoleva ja selle nimetust ning seadistust kohandades.

Treeningrežiime valida ja treeningut alustada saab vajutades kella kõige ülemist nuppu. Treeningute nimekirjas saab otseteena määrata oma lemmiktreeningud, et neid kiiremini leida. Treeningu aktiveerides avaneb GPSi ekraan (välitreeningu puhul), mil kell Sinu asukoha lukustab ning Venu 2 Plus teeb seda üsna kiirelt. Treeningu kestel jälgib kell Sinu tempot, läbitud vahemaad, pulssi, jooksurütmi, sammupikkust ning muidugi ka kalorikulu ja veekaotust.

Samuti ei puudu Venu 2 Plus’ist animeeritud treeningute funktsioon, mis võimaldab animatsiooni järgi erinevaid hajrutusi teha. See on hea abiline kõigile, kes varemalt palju jõutreeninguid või joogaharjutusi katsetanud pole, sest animatsioon näitab kõik puust ja punaseks ette ära.

Garmin Venu 2 Plus on (sarnaselt kõigile Venu seeria mudelitele) kell nagu orkester. Kuigi see ei anna nii põhjalikku tagasisidet nagu Forerunner või fenix seeria spordikellad, siis enamiku spordiharrastajate vajadustele vastab see ilmselt küll.

KOKKUVÕTE

Garmin Venu 2 Plus on teretulnud täiendus armastatud Venu seeriasse. Uued funktsioonid teevad kella veelgi nutikamaks võimaldades kellaga telefonikõnesid teha ning igal ajal häälassistendilt nõu küsida.

Lisaks nutikusele on Venu 2 Plus endiselt suurepärane aktiivsus- ja tervisemonitor ning pakib endasse muidugi ka Garmini hinnatud spordifunktsioonid. Garmin Venu 2 Plus sobib ideaalselt nende randmetele, kes hindavad Garmini täpset aktiivsus- ja tervisejälgimist ning spordifunktsioone, kuid on puudust tundnud põhjalikematest nutifunktsioonidest.

+ Uued häälfunktsioonid on intuitiivsed ja lihtsad kasutada
+ Põhjalik ja täpne tervisejälgimine
+ Täpne treeningute salvestus nagu ka sportlikemates Garmini kellades
+ Ilus disain
– Kui häälfunktsioonid külmaks jätavad, on muutus Venu 2 mudeliga võrreldes väike
– Juhtmevaba laadimine puudub endiselt
– Akukestvus on lühem kui Venu 2 mudelil
– Mitte kõige rahakotisõbralikum hind

Garmin Venu 2 Plus nutikella soovitame osta Photopointist ››

The post Garmin Venu 2 Plus toob telefonikõned ja häälassitendi randmele first appeared on Digitest.

Hiljuti kasutatud tehnika müügiportaalides kolades jõudis minuni arusaamine, et enamus neist püsib üleval tänu JBL-i kõrvaklappidele ja kõlaritele. Tõenäoliselt on just JBL-il kõige laiem valik nii klappe kui kõlareid ning see räägib meile kahest asjast.

Esiteks teeb JBL nende toodete juures ilmselt midagi õigesti, et nendele kõigest hoolimata on endiselt turgu. Teiseks tähendab see, et sedavõrd suure mudelivaliku juures endale sobiva leidmine võib kujuneda keeruliseks. Allpool proovin anda mõned vihjed, kellele või miks võiks sobida just JBL Flip 6 juhtmevaba kõlar.

Minu kätte testimiseks sattunud särsakas punases värvitoonis (kokku on neid neli erinevat) Flip 6 meenutas nii kujult kui värvilt Coca-Cola purki. Ok, pisut peenem ja pikem, kuid näiteks liiga ülevas peotujus ja hämaras võib need isegi omavahel segi ajada. Kuigi jah, JBL kõlar on õnneks siiski üleni punane, ilma ühegi valge laiguta ning ka priske punane logo sulab diskreetselt taustaga kokku. Ainult kõlariga kaasas olnud kaabel on miskipärast must, mis jätab mulje disainerite vähesest fantaasiast.

Keskmise keeduvorstikujuline kõlar on peaaegu üleni kaetud tekstiili meenutava materjaliga, mis minu kätte sattunud isendil oli mõnusalt kärtspunane. Ehkki mind oli tahetud punase kõlarivärviga üllatada, siis tegelikkuses on mul kodus koguni kaks punast kõlarikomplekti nii et võin südamerahuga öelda, et punaste kõlaritega harjub ära üsna kiiresti.

Ahjaa, see Bluetooh kõlar on varustatud korpusega sama värvi st punase randmepaelaga. Pael on vist mõeldud peenematele randmetele kui minu oma, kuigi ka minul läks see teatava pingutusega üle käelaba. Ilmselt on mugavam selle abil kõlar mingi puuoksa vms külge riputada.  

See on antud kõlari esimeseks plussiks, et sellega tuleb kaasa ka spetsiaalne rakendus nimega JBL Portable. Tõsi, põhimõtteliselt saab kõlarit kasutada ka ilma Google Play või Apple Store rakenduste poest seda alla laadimata, aga mina ei jätaks selle võimalusi kasutamata.

Põhimõtteliselt on tarkvaral kaks rakendust. Esimeseks ja minu jaoks kindlasti olulisemaks oli ekvalaiseri olemasolu ehkki sellel oli vaid kolm jaotust: madalad (ehk bass), keskmised ja kõrged sagedused. Tõenäoliselt on see paljude antud kõlari kasutajate jaoks esimene kord sellise võimalusega kokku puutuda.

See, et saab reguleerida vaid kolme sagedust on tegelikult isegi hea, sest asi pole aetud liiga keeruliseks ning erinevused on piisavalt märgatavad, et Flip 6 kasutaja siin midagi endale kõrva taha võiks panna.

Tarkvara teiseks võimaluseks on ühendada omavahel mitut Flip 6 kõlarit, et niimoodi pidu veelgi lärmakamaks muuta – JBL kutsub seda funktsiooni PartyBoost’iks.

Paraku jäi see minul proovimata, sest minu käes oli vaid üks JBL Flip 6 kõlar ning teiste lisamiseks oleks mul pidanud olema veel vähemalt üks JBL Connect+ funktsiooniga kõlar, mida mul paraku ei olnud. Arvestades, et tootja ei maini kusagil, kas kahe kõlari kasutamisel ka mingi stereoefekt tekiks, siis muusikaliselt see mitme kõlari kasutamine ilmselt midagi juurde ei annaks, lisanduks ainult helitugevust.

Ilmselt oleme kõik kohtunud linna peal hängivate noortekampadega, kes on varustatud koledasti plärisevate kõlaritega. Õnneks JBL Flip 6 nende hulka ei kuulu ja ehkki ka üksikuna suudab see esile kutsuda üsna valju häält, siis püsib see üsna puhas ka siis, kui heli põhja keerata. Eks selleks kohustab Flip 6 ka selle hinnaklass, mis pole just kõige soodsamate seas.

JBL Flip 6 juhtmevaba kõlari funktsionaalsuse määrab suuresti ära selle suurus. Kuigi näiteks püksitaskusse see ilmselgelt ei mahu, siis näiteks parka- või mantlitaskusse võib selle peaaegu märkamatul mahutada. Selja- või käekotist rääkimata.

Oma vaid poolekilose raskuse juures tundub see kõlar olevat ideaalne kuhugi randa või piknikule minnes seljakotti torgata – selle kasuks räägib ka see, et kõlar on nii vee-, tolmu- kui ka põrutuskindel. Ma ei ole küll päris kindel, kuidas ja kas kõlari ergas munder loodusjõududega kohtudes oma välimuse säilitab, kuid et tegu on veekindla seadmega (pool tundi meetri sügavuses vees), siis peaks ju saama seda kõlarit näiteks kraani all puhtaks pesta, kui sellele kogemata peoplekid vms peale tulevad.

Kui üdini aus olla, siis väga karmilt ma muidugi kõlarit proovile ei pannud, sest see pidi säilitama kaubandusliku välimuse. Seega ma seda eriti intensiivselt ei loopinud, vette ei uputanud ega tolmuga katnud. Vaadates aga YouTube’ist testijaid, kellel see võimalus oli, siis tundub, et JBL-i lubadus vastab tõele st tegu on igati vee-, põrutus- ja tolmukindla kõlariga. Selles on võimalik ise veenduda, erinevaid arvustusi Flip 6 kohta on enam kui küll.

Ehkki koolapurki meenutav kuju tekitab kiusatuse kasutada seda püstiasendis, siis tegelikult seda teha ei tohiks, vaid kõlar peaks rahulikult maas külitama. Seda sellepärast, et kõlli kummaski otsas on väikesed bassiwooferid, mis muusika mängides liiguvad ning püstasendis võib alumine woofer lihtsalt kannatada saada. Lisaks mõjub selline asend ka heli kvaliteedile.

Oluliseks faktoriks juhtmevaba seadme puhul on kindlasti ka aku vastupidavus ning siin ei valmistanud Flip 6 pettumust. Vähemalt võrreldes minu Bose kõlariga, mille akut ma kunagi täiesti tühjaks ei saanudki, sest panin selle alati enne laadima. Kui JBL reklaamib Flip 6-e kui peokõlarit, siis ükski pidu ei kesta nii kaua, et Flip 6 aku selle jooksul tühjaks võiks saada. Igatahes saab aku täituvust jälgida nii rakendusest kui ka kõlari all asuvat valgusindikaatorit kasutades – viimane näitab aku täituvust aku sisselülitamisel.

Kui ma pealkirjas mainisin, et Flip 6 juhtmevabal kõlaril on kaks trumpi, siis tegelikult on neid ikkagi rohkem. JBL Portable nutirakenduse olemasolu ning võimalus kõlarit ühendada teiste omasugustega on vaid kaks olulisemat omadust, mis eristab seda teistest liigikaaslastest.

Mõistagi pole paljud kõlarid ka vee-, põrutus- ja tolmukindlad, kuid et mina isiklikult oma elektroonikat nagunii võimalikult korralikult hoian, siis ei mängi need minu jaoks lihtsalt kuigi olulist rolli. 

Oma parameetrite poolest on Flip 6 sündinud peoloom ja eriti meeldivad talle vabaõhupeod ning piknikud. Kusjuures pidu võib olla ka rahvarohkem, sest häält jätkub Flip 6-el piisavalt. Eriti veel kui mitu isendit omavahel ühendada.

Kui helikvaliteedi poolest ei jäänud Flip 6 eriti alla minu Bose Soundlink Mini II kõlarile, siis meeldis mulle Bose puhul võimalus vastata läbi kõlari ka telefonikõnedele. Tõenäoliselt aga ei sobi helistamine kokku pidutsemisega ja pole antud kõlari ülesanne. Kui Bose on rohkem kontorirott, siis Flip 6 kõllile meeldib rohkem vaba aega sisustada –  olgu siis kodus, rannas või looduses.

JBL Flip 6 teab oma võimekust ja päris poolmuidu ta igale peole ei tule, aga see on ka täiesti normaalne, et korraliku toote eest tuleb ka vääriliselt maksta.

• Telli JBL Flip 6 juhtmevaba kõlar endale Photopointist ››

The post JBL Flip 6 juhtmevabal kõlaril on kaks trumpi first appeared on Digitest.

Minu nooruspõlves polnud meil olulist võimalust ennast kaaluda. Võib-olla ehk ainult arsti juures käies, kus olid suured ja koledad (mis sest, et valgeks värvitud) malmist monstrumid. Nõukogude inimesel ilmselt lihtsalt polnud ennast vaja ilma meditsiiniliste põhjusteta kaaluda.

Siiski, mõne aastakümne pärast, kui üldine seisakuaeg Nõukogude Liidus oli jõudnud tippu, ilmusid müügile ka esimesed laiatarbekaalud – plekist ja kolisevad kandilised pannkoogid, mille koht oli tavaliselt vannitoapõrandal pesumasina kõrval. Tegu oli kõige jõhkramat sorti analoogseadmetega, mida on isegi raske seostada kaasaegsete nutikaaludega – umbes nagu võrdleks kirjutusmasinat uusima MacBookiga vms.

Naljaka nimega Picooc nutikaal on siin suurepäraseks näiteks ning kahtlustan, et Picooc on mingi värdvorm ingliskeelsest sõnast “peacock” ehk paabulind. Kas see peab mingil moel vihjama edevusele või sümboliseerib paabulind veel midagi?

Välimus

Omades juba teatavat kogemust uusimate nutikaaludega, siis võin öelda, et kõik need on teineteisega äravahetamiseni sarnased – valge klaasist ruut, millel võib esineda erinevaid hõbedasi (eenduvaid või mitte) detaile.

Picooc S3 V2 keskel on nägus sümmeetriline eenduv võrdhaarne hõbedane ristike. Lisaks on selle valgel pinnal on ka väga lihtne minimalistlik muster, mille põhieesmärgiks on markeerida kohta, kuhu kasutaja peaks enam-vähem täpselt astuma. Ahjaa, klaasi all süttivad diskreetsed valge LED-valgustusega numbrid, kui kasutaja kaalule astub.

Lisaks kaalule leiab karbist ka USB-laadimisjuhtme. Tavalise (USB -> USB-C) musta juhtme, mille välimusele pole midagi ette heita peale juhtme pikkuse või õigemini selle lühiduse. Ilmselgelt tuleb kaal laadimiseks tõsta põrandalt mingile kõrgemale pinnale, aga eks kõik sõltub sellest, kus laadimispistik täpselt asub. Mina isiklikult oleks kaaluga kaasa pannud pigem pikema, kui lühema kaabli.

Tarkvara

Nutikaal on tegelikult täpselt nii hea, kui seda on sellega kaasas olev tarkvara ning minul on antud isendi puhul öelda ainult kiidusõnu. Picooc telefonirakendus on väga põhjalik, aga samas piisavalt intuitiivne st selle kasutamine on üpris lihtne ja kasutaja ei eksi kuhugi inforägastikku ära. Samas näitab kaal üsna täpselt ära, millistest komponentidest kasutaja kehakaal koosneb st palju seal on rasva, vett, konte ja lihaseid. Kusjuures see suudab eristada isegi lihtsalt lihaseid ja samas luustikulihaseid.

See nutikaal näitab veel ära kasutaja rasvaprotsendi (sh eraldi kõhurasva indeksi), kehamassiindeksi, proteiinisisalduse, keha vitaalsusindeksi ning metaboolse vanuse. Samuti mõõdab see ka kasutaja pulssi – ehkki selle viimasega tekkis kasutamisel miskipärast ajutisi probleeme.

Mida võiks veel ühelt kaalurakenduselt nõuda? Õige! Rakendus seletab kasutaja ajateljel ka lahti kaaluga toimuvaid muudatusi ning jagab soovitusi, millele peaks kasutaja hetkel rohkem tähelepanu pöörama ning millised muutused kaalu ja selle komponentide muutustega kaasnevad. Kahjuks ei soovitanud kaalurakendus, milline menüü võiks kasutajale kõige kasulikum olla ning samuti ei tellinud see rakendus poest selle menüü valmistamiseks vajalikke toiduaineid. Nii et on arenguruumi :)

Tegelikult on mul muidugi raske välja mõelda, mida võiks või peaks see rakendus veel tegema. Tegu pole enam mitte lihtsalt kaalu, vaid lausa mingi tervise infokeskusega. Kõik soovitused on selged ja lihtsad ega võimalda mingit kaksipidi mõtlemist – järgi lihtsalt näpunäiteid ja sinu keha saab ideaalse koostise ja sina täiusliku tervise.

Picooc S3 V2 kasutamine

Picooc S3 V2 kasutamine on muidugi lihtsamast lihtsam nagu ühe kaalu kasutamine olema peab. Astu kaalule ning aktiveeri rakenduses vajalik klahv ning kogu ülejäänu eest hoolitseb juba rakendus.

Mõnda asja peab siiski meeles pidama – kaalule tuleb astuda paljajalu, sest läbi sukkade-sokkide kaal andmeid lugeda ei suuda. Teiseks võiks kaalumise ajal olla võimalikult liikumatult, et igasugune võngutamine vms kaalu hulluks ei ajaks. Kolmandaks ja võib-olla kõige olulisemaks on 2,4 GHz-ise WiFi-võrgu olemasolu, sest ei mesh-, ega 5 GHz sagedusega WiFI-võrguga kaal ei ühendu. Samuti ei saa kaalu kasutada need, kes on raskemad kui 150 kg, mis on iseenesest ju vale, sest sellised inimesed vajaksid ehk korralikku kaalu kõige rohkem.

Mulle ja ilmselt kõigile, kes oma kaalu eest hoolt tahavad kanda, meeldis väga see, et rakendus kõik andmed ühel ajajoonel säilitas, et sa said täpselt näha oma progressi kasvõi päevade kaupa. Oma edusammude nägemine võib olla vägagi motiveeriv ja seeläbi kaalulangust kiirendav.

Klaasil, eriti säravvalgel klaasil, on kombeks kasutamisel määrduda – seda võib ilmselt minimeerida, kui näiteks kaaluda vaid peale vanniskäiku. Meie paraku nii järjepidevad ei olnud ning kaalumine toimus täiesti suvalistel ajahetkedel elutoas. Samas aga saab seda klaaspinda ülimalt lihtsalt puhastada. Lisaks võib öelda, et testperioodi vältel ei õnnestunud meil klaasile tekitada mitte kõige väiksematki kriimu, mis kõneleb materjali kõrgest kvaliteedist ning toote esteetilise välimuse pikaealisusest.

Väga mõistlik, et tegelikult võib sama rakendusega end kaaluda terve perekond, sest igale kasutajale saab luua oma konto. Nii saab näiteks kasutajate vahel kasvõi väikestviisi võistluse korraldada, kelle pingutused kannavad aja jooksul paremat vilja. Kuigi kasutajate arv on piiramatu, soovitab tootja piirduda maksimaalselt kümne kasutajaga.

Samuti meeldis mulle väga see, et kaaluga ei pidanud kasutama mingeid patareisid, vaid seda sai laadida USB-kaabliga. Kogu selle kuu aja jooksul, mil kaal minu käes testimiseks oli, ei pidanud ma seda mitte kordagi laadima. Võrreldes sellega, et eelmiste testimiseks olnud nutikaalude juures pidin ma kasutama patareisid, siis tundsin end märksa jätkusuutlikuma ja keskkonnasõbralikumana.   

Kaalumisprotsess ise oli üsna kiire ja seda kiidab ka tootja ise oma kodulehel. Kiirus on kiiduväärne, eriti kui arvestada seda põhjalikku ülevaadet, mis kaalumine pakub.

Kas ma juba mainisin, et kasutamiseks tuleb kaal ühendada WiFi-ga – ka see protsess oli üsna kiire ja sujuv. Paraku ei saa kaalu internetiga ühendada LAN-kaabli abil, mis tähendab, et kodus peaks olema korralik võrguvaba internet. Tegelikult pakub kaal ka Bluetooth-ühendust, kuid minul isiklikult seda kordagi vaja ei läinud.

Kokkuvõtteks

Inimesele on oma kaalu jälgimine üsna elementaarne ja oluline. Eriti veel istuva eluviisi juures, kus liigsed kilod on kiired kehale kogunema. Efektiivse kaalujälgimise juures on kõige olulisem täpne ja ajakohane info ning seda pakub Picooc S3 V2 kohe kuhjaga. Võib-olla isegi rohkem, kui sinu jaoks hetkel vaja läheb, kuid mida rohkem sa enda kohta tead, seda parem on. 

Lisaks väga heale rakendusele meeldis mulle selle kaalu juures veel ka USB-laadimine ning mõistgi WiFi-ühendus. Mulle täiesti tundmatu firma Picooc suutis oma S3 V2 mudeliga valmistada vägagi meeldiva üllatuse ning vähemalt minu arvates tegi suure kaarega pähe sellistele hiiglastele nagu Xiaomi või Huawei.

Kõige suuremaks kiituseks aga antud kaalu kohta on see, et pean täiesti konkreetset plaani antud kaalumudeliga sisse seada pikaajaline püsisuhe. Kaal pole kindlasti mitte kõige odavam, kuid vähemalt minul oli tunne, et selle raha eest on seal kaalu ja uusi teadmisi kohe kuhjaga.

• Telli Picooc S3 V2 nutikaal endale Photopointist ››

The post Picooc S3 V2 nutikaal võtab Sind osadeks ja muudab paremaks first appeared on Digitest.

Tänapäeval on välja kujunenud trend, kus peamisteks elektritõukerataste tootjateks on sageli koduelektroonika valmistajad. See paneb mõtlema, kas teoreetiliselt ei peaks autotootjatel olema rohkem kogemust sõidukite valmistamisel?

Igatahes Jeep on seda meelt, sest pärast pikaajalist tegutsemist autotööstuses on nad otsustanud hakata tootma ka elektritõukerattaid. Antud ülevaates vaatame lähemalt Jeep 2XE Urban Camou mudelit, mille puhul on tegemist tõsise masinaga – ainuüksi selle nimi tuleneb Jeep Wrangler 4XE-st ehk Jeep’i hübriidmaasturist. Esmapilgul tundub, et ka maasturi väikesem vend tõotab olla üpris võimas, kuid selles veendumaks, tutvume Jeep 2XE elektritõuksi eri aspektidega kohe lähemalt.

Karbist/kastist välja

Jeepi elektriline tõukeratas tuleb suures ja raskes karbis, aga üllataval kombel ei sisalda see palju muud peale tõukeratta enda.

Kaasas on ainult vajalik: laadijakomplekt, paar kruvi, kolm eri suuruses mutrivõtit ning ka paberilipik, mis suunab veebilehele, kust peaks saama tootejuhendi alla laadida, kuid naljakal kombel antud mudel seal olevast valikust sootuks puudub. See ei oma tegelikult erilist tähtsust, sest tõuksi üles seadmine pole sugugi raske – tarvis on ainult kinnitada lenkstang ülejäänud kere külge, kasutades selleks nelja komplektis olevat kruvi ning mutrivõtit ning seejärel tuleb tõsta juhtpost vertikaalasendisse ja ongi kõik.

Esimene sõit

Kui Jeep 2XE on kord täis laetud, siis tekib kindlasti tahtmine minna kohe ka testisõidule. Esmalt jääb küllap kasutajale silma Jeepi kiirendus, sest see võtab kohalt kiiremini minema kui mõned sõiduautod. Erinevalt autodest on elektritõukerataste maksimaalne kiirus piiratud seadusega 25 km/h-ni, aga nagu ka paljudes teistes kategooriates, viib Jeep sõidukogemuse järgmise tasemele, pakkudes sõidukiirust suisa kuni 26 km/h!

Teisalt võib Jeep 2XE puhul kahtlemata täheldada omalaadi mugavust: sellel on korralikud amordid nii ees kui ka taga, pakkudes ühtlast ja õdusat sõidukogemust enamikel kattega teedel ning pidurdamiseks kasutab see kahte eri tüüpi pidurit, mis võimaldab efektiivselt ja vajadusel ka järsult pidurdada.

Samuti on põnev reaalajas jälgida oma sõidukiirust tõukeratta LCD-ekraanilt, mis mahutab ka palju muud kasulikku infot, kuid sellest täpsemalt juba hiljem.

Jeep 2XE tehnilised andmed

Piisaks ainult spetsifikatsioonidest, et märgata Jeep 2XE esmaklassilisust: ühe laadimisega saab sõita kuni 45 kilomeetrit, kiiruse valikuks on neli erinevat sõidurežiimi, tõukeratas on varustatud nii elektrilise (ees) kui ka ketaspiduriga (taga) ning mõlemal pool on korralikud amordid.

500-vatiline mootor tagab jõudluse, mis mitte ainult ei võimalda järsult kiirendada, vaid ka sõita üles kuni 26%-ilisest kallakust (mida Eestist juba naljalt ei leia). Selle elektritõuksi rattad on samuti tähelepanu väärt, kuna need on oma kategoorias keskmisest laiemad ja suurema läbimõõduga, mis vihjab sellele, et Jeep 2XE on valmis ka väljakutseteks.

Masin ise kaalub 19 kilogrammi, mis on keskmisest mõnevõrra enam, kuid arvestades kõike, mida Jeep pakub, on see piisavalt kerge. Lisaks moodustab nagunii suure osa sellest kaalust tõukeratta massiivne 461Wh-ine aku, mille nullist täis laadimiseks kulub keskeltläbi viis tundi.

Tõukeratta juhtimine

Jeepi elektritõukerattal on korralik esipaneel, mis on varustatud 3,2-tollise LCD-ekraaniga. Sealt saab kasutaja infot hetkekiiruse, sõidurežiimi, läbitud distantsi, püsikiirusehoidja ja ka aku laetavuse kohta.

Kuigi enamik kuvatavast infost on igatpidi kasulik, siis olen leidnud, et aku taset on suhteliselt keeruline välja lugeda, kuna seda on kujutatud osaühikutena. Veelgi enam komplitseerib olukorda asjaolu, et tervikuks on seitse, mistõttu, kui näidik kuvab kolm klotsi, siis proovige peast arvutada, mitu protsenti akut on alles. Palju kasutajasõbralikum oleks olnud kuvada protsent või siis mitu kilomeetrit on sõita jäänud. Samuti tundsin ekraanil puudust kellast, kuna sõidu ajal on väga keeruline (ja ka ohtlik) seda oma telefonist või käe pealt vaadata.

Ekraani all on üks suur toiteikooniga master-nupp, millel on päris mitu funktsiooni lisaks tõukeratta käivitamisele. Kui nuppu umbes üks sekund all hoida, siis käivituvad (või kustuvad) esi- ja tagatuled. Kui nuppu kaks korda järjest vajutada, siis vahetab tõukeratas sõidurežiimi ja kui nuppu juba päris mitu sekundit all hoida, siis lülitab Jeep 2XE ennast välja. Ekraanist paremal asub kiirendi, mis töötab eelduspäraselt.

Jõudlus

500W mootor ei ole naljaasi: võimsuse poolest on see väga sarnane mikrolaineahjule. Kusjuures, väiksema võimsusega elektrilised tõukerattad ei pruugi peaaegu üldse mingit häält teha, aga Jeep 2XE kõlab päris sarnaselt ühele elektriautole.

Võimas hääl on asjaette, sest tasapinnal saavutab Jeep maksimaalse kiiruse üknes loetud sekunditega ning isegi järsemal tõusul see ei peatu, vaid tihtipeale võimaldab oma kiiruse poolest koguni jalgratturitest mööda sõita (kiirus jääb sellisel juhul umbes 10-20 km/h vahemikku sõltuvalt kaldenurga suurusest). Kallakust alla sõites proovib Jeep hoida kiirust alla valitud kiiruserežiimi maksimumi, rakendades selle jaoks vajadusel elektrilist esipidurit. Piisavalt järsu languse puhul on aga võimalik seda kiirusepiirangut ja ka 26 km/h-ist ülempiiri ületada, kui kasutaja ei aktiveeri tagapidurit, mida saab kontrollida lenkstangi küljes oleva hoovaga nagu jalgratastel.

Mõningatel juhtudel ei pruugi Jeep 2XE saavutada oma maksimaalset kiirust ka tasapinnal. Arvutamaks, kui kaua läheb sõiduks punktist A punkti B, tuleb elektritõukerataste puhul valemisse sisse arvestada ka tuulekiirus ja -suund. Tugeva vastutuule puhul võib Jeepi maksimaalne kiirus jääda kergesti 20-22 km/h tunni kanti, mis küll lühikestel sõitudel ei pruugi erilist tähtsust omada, kuid pikematel retkedel võib ajakulu märgatavalt selle arvelt suureneda.

Jõudluse koha pealt tuleb kindlasti välja tuua veel, et Jeep 2XE esipidur töötab KERS (kinetic energy recovery system) põhimõttel. See tähendab, et pidurdamisel talletatakse osa kineetilisest energiast akusse hiljem kiirendamise tarbeks. Taoline süsteem on kasutusel paljudes uuemates elektriautodes ja ka vormelites, kuid harilikust elektritõukerattast seda juba leida ei ootaks.

Püsikiirusehoidja

Jeep 2XE on varustatud ka püsikiirusehoidjaga – see tähendab, et kui tõuks saavutab ühtlase kiiruse umbes viieks järjestikuks sekundiks, siis kõlab piiks ning enam ei pea kiirendit all hoidma. Püsikiiruse tühistamiseks tuleb kas uuesti kiirendile vajutada või siis aktiveerida pidurid.

Enamikust ajast on püsikiirusehoidja väga kasulik ja teeb elu mõnevõrra lihtsamaks, kuid vahepeal võib see tüütuks osutada. Näiteks, kui soovida oma kiirust suurendada, tuleb kõigepealt püsikiirusehoidja deaktiveerida ja alles siis saab kiirendada. Ebamugavusi valmistab see eriti olukorras, kus tõukeratas fikseerib oma kiiruse tunduvalt alla soovitud kiiruse – näiteks järsul tõusul ja jätkab samal kiirusel sõitmist ka tasasel pinnal.

Ehitus

Jeep 2XE kere peamiseks ehitusmaterjaliks on magneesiumisulam, mis on üheagselt kerge ja vastupidav. Osad jupid lenkstangil nagu kiirendihoob on valmistatud plastikust ja pehmendatud kummiga, kuid see on peamiselt ikkagi kasutaja enda mugavuseks.

Rattad on Jeep 2XE mudelil sisekummita, mis ehituslikult sarnaneb rohkem autode rehvidele kui tõukerataste omadele ja igati heas mõttes, kuna see tähendab, et rehvi purunemine on palju vähem tõenäoline.

Nagu peaaegu kõiki elektrilisi tõukerattaid, saab ka Jeep 2XE transpordiks kokku pakkida – selleks tuleb tõsta ohutuslukk üles ning vabastada hoob, misjärel on võimalik juhtpost alla lasta. Antud tõukeratta kohta ma sõna “kompaktne” siiski ei kasutaks, sest isegi kokkupakituna võtab see omajagu ruumi. Lisaks ei ole päris kindlasti mugav seda rihmaga seljas transportida, kuna see kaalub lihtsalt liiga palju (kuigi pisut naljakal kombel on tõukerattal konks selle jaoks justkui olemas).

Üks detail, mis tõesti näitab, kui kiiduväärt on Jeepi inseneeria, on tõukeratta eemaldatav matt. Üldjuhul on enamikel konkureerivatel mudelitel alusmatt või -pind kinnitatud niiviisi, et kui seda üldse annab eemaldada, siis see juba tagasi ei lähe. Jeep 2XE’l on seevastu matt kinnitatud kruvidega, võimaldades seda hõlpsasti ära võtta ja puhastada.

Off-road?

Jeep on tuntud eelkõige oma maastikusõidukite poolest, mistõttu ei saa ka proovimata jätta, kuidas nende elektritõukeratas keerulisemate teedeoludega toime tuleb. Ilma suurema üllatuseta osutuvad selle testi suurimaks takistuseks rattad mitte mootori võimsus.

Olgugi, et valdav enamus elektritõukeratastest jääks metsateedel peaaegu seisma, siis Jeep 2XE suudab seal siiski umbes 20 km/h-e kiirusega edasi sõita. Probleemid võivad tekkida, kui pinnas vajub korralikult nagu tõenäoliselt juhtub paksul liiva-, mulla- või lumekihil, aga taolistesse kohtadesse ei tasu nagunii tõukerattaga ronida. Üks hea läbiv märksõna Jeep 2xe kohta on “naabrist parem” ja peab tunnistama, et ka selles kategoorias nõnda on.

Akukestvus

Paberil jätkub Jeepi elektritõuksi akut kuni 45-kilomeetriseks sõiduks, kuid sellel väitel on kaks väikest tärni taga. Esiteks on tõenäoliselt võimalik taolist kilometraaži ühe laadimisega saavutada ainult aeglasema kiirusrežiimiga. Paraku, kui kasutada elektritõukeratast liiklusvahendina ja mitte pelgalt lõbusõitude jaoks, siis ei ole kuigi praktiline sõita pidevalt aeglasemalt.

Teine suur “aga” peitub akude omadustes, kus madala õhutemperatuuriga tingimustes saavad need kiiremini tühjaks. See tähendab, et Eestis on võimalik reklaamitud sõidupikkuseni jõuda ainult umbes pooltel päevadel aastas. Kui temperatuur on nullilähadane või madalam, siis võib 45-st kilomeetrist julgelt vähemalt 10 km maha arvestada.

Jeep e-Mobility

Seni kõige rohkem segadust on tekitanud mulle Jeep e-Mobility rakendus, mis on mõeldud elektritõukeratta kasutamiseks. Nimelt tekib küsimus, miks see üldse eksisteerib, kuna selle praktiline funktsionaalsus on üpris limiteeritud ja veelgi enam – see ei tööta enamust ajast korrektselt.

Teoreetiliselt võiks rakendus võimaldada telefonist tõukeratast sisse ja välja lülitada, tulesid ja sõidurežiimi kontrollida ning näha ka hetkekiirust ja muid andmeid, kuid seda kõike on võimalik teha tõukeratta enda armatuurlaualt ühe nupuga. Samuti oleks telefoni kontrollerina kasutamiseks vaja viimane kuidagi tõukeratta külge kinnitada, aga selle jaoks ühtegi jubinat kaasas ei ole. Rakendust on praktiliselt ainult vaja siis, kui soovida ühte kuuest seadistusest näppida, milleks võib olla näiteks kiiruse mõõteühiku muutmine või püsikiirusehoidja sisse- või väljalülitamine.

Eelnevalt kirjeldatu on siiski puhtalt teoreetiline, kuna programm lihtsalt keeldub tõukerattaga järjepidevalt ühendumast. Kuigi alguses leidis äpp Jeep 2XE üles hetkega, siis hiljematel katsetustel ei ole mul olnud võimalik isegi seadeid muuta, kuna vajutades nuppu, mis peaks Bluetooth ühenduse seadme ja tõukeratta vahel looma, mõtleb rakendus paar sekundit ja seejärel viskab veateate ette, mis iroonilisel kombel ütleb tõlgituna: “Ühendust ei saanud luua. Olete kindel, et seade on sisse lülitatud?”

Testisin igaks juhuks ka Apple’i nutiseadmega, et äkki sellega ühendub paremini, kuid too ei leidnud tõukeratast sootuks üles. Õnneks on vaikeseaded olnud sobivad ja mul ei ole olnud reaalset vajadust neid muuta, mistõttu igapäevast kasutamist see ei sega.

Lõpetuseks

Jeep 2XE on elektritõukeratas, mis tekitab küsimuse, kas tuleviku transpordivahend on üldse auto? Sest nähes, kui palju on elektrilised tõukerattad arenenud viimase paari aasta jooksul ja kuidas nende populaarsus on eksponentsiaalselt kasvanud, siis on vabalt võimalik, et tulevikus on igaühel vähemalt üks kodus varuks.

Jeep 2XE kahtlemata tõstab standardeid endisest kõrgemale – eriti oma toore võimsuse, mugavuse ja ühe laadimisega läbitava distantsi poolest. Puudujääke on sellel masinal vähe ning hind, kuigi kallimapoolne, on üsnagi hea, arvestades kõike, mida see selle raha eest pakub.

Jeepi elektritõukeratas sobib eelkõige inimestele, kes läbivad igapäevaselt võrdlemisi lühikesi distantse ja ei vaja lisaistmeid kaasreisijate jaoks. Sinna hulka võiksid kuuluda igatlaadi kontoritöötajad, kes tegelikult ei ela oma töökohast väga kaugel, õpilased, kes ei pruugi saada endale autot lubada või miks ka mitte lihtsalt inimesed, kes soovivad rohkem värsket õhku hingata ja vähem kütust raisata.

Jeep 2XE on igati mitmeotstarbeline sõiduvahend, mis küll ei pruugi autot aastaringselt asendada, kuid see muudab liiklemise huvitavamaks ja autoga võrreldes odavamaks.

• Telli JEEP 2XE elektriline tõukeratas endale Photopointist ››

The post Jeep 2XE ehk elektritõuksist linnamaastur first appeared on Digitest.

Itaalia ettevõte Ducati on maailmale tuntud oma suurepäraste mootorrataste poolest, kuid Bolognas asuv ettevõte on oma Urban e-Mobility kaubamärgi all võtnud ette üha populaarsust koguvad elektritõukerattad. Ducati Pro III on selle tootesarja üks uuemaid täiendusi. Kuid kas mootorrataste tootmise tipptase on kandunud üle ka elektritõukeratastele, eriti Pro III mudelile? Heidame pilgu peale!

Ducati Pro III on kokkupandav elektritõukeratas, mis on hetkel ka Ducati Pro tootesarja parim toode. Pro III mudeli tippkiirus on 25 km/h (kuna see on kiirus, millega enamik riike arvab, et e-tõukerattad peaksid piirduma), sõiduulatus 50 km ja kaal 17,5 kg. Kuid tehnilisel poolel peatume põhjalikumalt hiljem.

Kastist välja ja ülesseadmine

Sarnaselt Jeep 2XE elektrilise tõukeratta kastile tundub ka Ducati oma suur ja palju lisatarvikuid sisaldavat, kuid peale avamist vaatas sealt vastu tõukeratas ise ja suured penoplasti tükid, mis seda väärtusliku tõuksi paigal hoiavad. Lisaks tõukerattale leiab kastist paar lisatarvikute ja laadija karpi. Erinevalt keskmisest eestlasest hakkasin esimese asjana otsima kasutus-/paigaldusjuhendit. Paksu 200 leheküljelist juhendit ma aga ei leidnud. Nimelt tuleb tõukeratta paigaldamiseks sisse skännida QR kood, mis juhatab Sind rakenduseni kus on kõik vajalik kirjas.

Tõukeratta ülesseadmine oli võrdlemisi kiire ja lihtne. Esimese asjana tuleb ühendada lenks kahe kaabliga ja seejärel paigaldada see oma pesasse kahe poldiga. See tehtud tekib kohe tahtmine esimesed tiirud teha, kuid peale seda on veel üks aeganõudvam samm. Enne esimest sõitu peab ka elektrilise tõukeratta aku täiesti täis laadima. Kuna lahtipakkimise lõpuks oli juba õhtu käes, siis viskasin laadija tõuksile sappa ja jätsin selle ööks laadima. Tootja andmetel kulub aku täis laadimiseks 9 tundi.

Välimus

Nagu Ducati Pro II Evo, kasutab ka Ducati Pro III (alumiiniumi asemel) magneesiumisulamit, mis on üks viise, kuidas tipptasemel elektrilised tõukerattad end eristavad. Magneesiumi kasutamise peamine eelis on see, et see on alumiiniumist umbes kolmandiku võrra kergem, kuid umbes 17,5 kg kaaluv Pro III on siiski suhteliselt raske. Magneesiumi kasutamine lisab tõukeratta valmistamisele ka lisakulu. Kuid tegemist on siiski premium klassi elektrilise tõukerattaga.

Välimuse hindamine on muidugi subjektiivne, kuid minu arvates on see Ducati elektriline tõukeratas ikka väga ilus. Võrreldes ülejäänud tootesarja ja enamiku e-tõukeratastega, on Pro III palju tähelepanu pööranud just välimusele. Pro III vedrustus ja tehnilised osad on peidetud pigem suurte plastikust gondlite taha just nagu Ducati mootorratastel, mis teeb kere ka voolujoonelisemaks ja “kiiremaks”.

Üheks suurimaks disaini erinevuseks teiste elektriliste tõukerataste ees on Ducati Pro III ekraan. Nimelt leiab lenksult 3,2-tollise LCD ekraani, millele on kuvatud tõukeratta kiirus, sõidurežiim, odomeeter ja aku tase. Lisaks toimib see ekraan ka NFC lugejana läbi mille on võimalik tõukeratast lukustada.

Rääkides veel Ducati Pro III tuledest, siis neid on tõuksil tervelt kaks. Vahetult esiratta kohal on nii öelda päevasõidutuled, mis lähevad automaatselt põlema hämaras. Ülevalpool lenksu juurest leiab aga võimsama LED tule, mida saab kasutaja ise sisse lülitada pimedas sõites. Siinkohal võrdlesin ka esituld Xiaomi tõukeratta omaga. Allpool olevalt pildilt võib näha, et Xiaomi tuli paremal on suurema ulatusega, aga Ducati oma jällegi veidi eredam ja suunatum.

Rakendus ja NFC kiip

Pärast öist akulaadimist ajasin tõuksi hommikul maja ette ja olin valmis sellega tööle kihutama. Pärast paariminutilist nuppude vajutamist ja edutut kondiauru kulutamist tõukeratta liikuma saamiseks taipasin, et selle elektrimootori kasutamiseks on vaja komplektis olevat NFC kiipi või mobiilirakenduse kasutamist.

Nimelt kasutab Ducati Urban e-Mobility rakendust, mis on suurepärane võrreldes sellega mida pakkuvad keskklassi elektrilised tõukerattad. Lisaks tõukeratta mootori lukustamisele saab rakendusest jälgida oma tehtud sõite, määrata oma tõukeratta asukohta (kui peaksite unustama, kuhu selle jätsite) ja lisaks saab sealt muuta ka muid tõukeratta seadeid.

Olulise lisana on Ducati Pro III elektrilisel tõukerattal ka USB pesa läbi mille on võimalik laadida enda nutitelefoni. Kui plaanid kasutada enda elektrilist tõukeratast ka pikematel sõitudel või võõras linnas, siis eriti hea lisatarvikuna soovitame juurde Peak Design telefonihoidikut ratastele, mis sobib ka tegelikult väga hästi tõukerattale.

Funktsioonid ja sõidurežiimid

Ducati Pro III elektrilisel tõukerattal on neli sõidurežiimi: 1. PEDESTRIAN režiim piirab kiirust 6 km/h, 2. ECO režiim piirab kiirust 15 km/h, 3. COMFORT režiim piirab kiirust 20 km/h, 4. SPORT režiim piirab kiirust 25 km/h. Erinevad režiimid mõjutavad vaid tippkiirust ja kiirendusel pole vahet millist režiimi kasutad.

Pärast nädalast testimist leidsin, et tegelikult on vajalikud vaid kaks režiimi – Sport ja Pedestrian. Pedestrian režiim, ehk jalakäia kiirusel liiklemine on kasulik kui lähed välja koos sõpradega kes pole veel endale elektrilist tõuksi ostnud ja soovid nendega liigelda samas tempos. Lisaks erinevatele sõidurežiimidele on Ducati Pro III mudelil ka püsikiirusehoidja, mis rakendub kui hoiad gaasi mõnda aega põhjas.

Sõidumugavus

Nagu ka Ducati Pro II Evo puhul, tagab 10-tolliste õhkrehvide kombinatsioon esi- ja tagavedrustusega nii sujuva sõidu, kui e-tõukerattalt oodata võib. On selge, et Ducati kogemused mootorrataste valdkonnas on kantud nende tõuksidele. Näiteks soovitab Ducati, et kasutajad hoiaksid tõukerataste rehvides õiget rõhku (44 PSI), samas kui enamik kaubamärke eirab seda. Eraldi on komplektis ka väike adapter rehvide täitmiseks.

Erinevuseks teiste tõukerataste ees on ka Ducati Pro III mudeli mehaanilised ketaspidurid, mis asuvad nii esi- kui tagaratastel. Kuigi eesmine ja tagumine mehaaniline pidur tagavad suurema kontrolli tõuksi üle, peaks sõitja meeles pidama, et ainult esipiduri kasutamine suurematelt kiirustelt pidurdamisel võib põhjustada küllalt ebameeldiva avarii. Kui te pole kogenud sõitja, soovitan teil rohkem kasutada just tagapidurit. Lisaks soovitan niivõrd sportliku elektrilise tõukerattaga sõites kasutada ka kiivrit.

Kuna motosport mulle huvi pakub ja ühel päikselisel päeval tuli mulle külla ka sõber oma Xiaomi elektrilise tõuksiga, siis otsustasime teha ka ühe kiirendusvõistluse. Tema tõukeratta 300 W mootor Ducati 350 W võimsuse vastu joonelt minnes ei saanud, kuid tippkiiruse saavutamisel läks tema ette. Nimelt ei hoia Ducati põhjagaasiga alati täpselt 25 km/h kiirust, vaid kõigub 22-24 km/h kiiruse vahel.

Aku vastupidavus

Ducati Pro III on varustatud 36 V, 13 Ah akuga, mis annab välja 468 Wh. Ducati sõnul tagab see aku 50 km sõiduulatuse.

Tegin ka ühe “päriselu” testi ja sõitsin Tartu linnas tõuksiga 7 km pikkuse tiiru kuhu jäi mitmeid sõidutee ületusi ning mägedest üles ja alla sõitmisi. Selle tiiruga kulus akut ~20%. Kui teha nüüd kiire arvutus, siis selle kohaselt peaks tegelikus linnaliikluses akud jaguma umbes 35 km läbimiseks, mis on tegelikult üsna hea. 50 km sõiduulatuse saavutamiseks peaks kruiisima ühtlasel kiirusel tasasel maal.

Kokkuvõte

Ducati Pro III elektriline tõukeratas on kindlasti oma valdkonna üks parimaid mudeleid, mis rahuldab kõik linnas liikleva elektrilise tõuksi fänni vajadused. Kui peaksin seda kellelegi soovitama, siis esimene küsimus oleks – kas kõik need lisafunktsioonid ja suurem sõiduulatus võrreldes näiteks Pro II Plus mudeliga on Sulle vajalikud? Kui jah, siis Ducati Pro III on ülimalt hea valik ja lisaks näeb see ikka väga stiilne välja.

Telli Ducati Pro III elektriline tõukeratas endale Photopointist ››

The post Ducati PRO III elektriline tõukeratas on tõeline kaunitar Itaaliast first appeared on Digitest.

Nutikõlaritega ei üllata tänapäevale enam kedagi. Ehki neid on vähem, kui lihtsalt juhtmevabu kõlareid, siis on nende võidukäik peatumatu ning minu arvates on tavalised Bluetooth kõlarid mõistetud ajaloo prügikasti ning juba mõne aasta pärast on kõikidel juhtmevabadel kõlaritel mingi piirini mõistus peas.

Ebaoriginaalse nimega Xiaomi Mi Smart Speaker nutikõlar pole esimene taoline minu majapidamises. Minu öökapil on ennast sisse seadnud Apple HomePod mini ning tegelikult on ka sealsamas asuval Xiaomi Mi Smart Clock lauakellal põhimõtteliselt nutikõlari funktsioonid st lisaks kellaajale vastab see ka küsimustele ning mängib muusikat. Seega on mul käepärast teatavat võrdlusmaterjali, mis antud ülevaatele tuleb kindlasti kasuks.

Välimus

Üldiselt on Xiaomi tuntud oma toodete hea ja isegi auhinnatud disaini poolest, kuid enda nutikõlari puhul pole firma miskipärast erilist originaalsust ilmutanud. Pigem on mindud kindla peale ning valitud hästi läbitöötatud ja maailmas menukas disain – selline nagu on ühel Eestis mitte väga nutikal, kuid maailmas ülimalt populaarsel juhtmevabal kõlaril Sonos One’il, täpsemalt selle hõbevalgel versioonil.

Niisiis Xiaomi Mi Smart Speaker on üsna Apple’iliku välimusega kergelt lapik hõbevalge silinder, mille valgest plastist üla- ja alaosa eraldab hõbedane perforeeritud alumiiniumleht. Kõlari peal on neli tagasihoidlikult märgistatud “nuppu”, mille abil saab kõlari heli ja mikrofoni hallata. Praktiliselt märkamatuks jääb kõlari ülaservas olev riba, mis erinevates olukordades erinevat värvi valgust eritab.

Kõlar on umbes keskmise õllekapa suurusega st üsna kopsakas – eriti kui võrrelda seda näiteks Apple HomePod miniga. Samas on kõlarite puhul suurus ja helikvaliteet enamasti korrelatsioonis, mis tähendab, et ilmselt on Xiaomi antud juhul püüdnud panustada helikvaliteeti või vähemalt püüab sellist muljet jätta. Seda enam, et võrreldes eelmainitud HomePod miniga jääb Xiaomi Mi nutikõlar oma helikvaliteedilt paraku viimasele alla. Oma suuruse kohta on kõlar pigem kerge, kui raske, ehkki päris kergeks seda seadet ka nimetada ei saa.

Kõlari disain on meeldivalt minimalistlik. Ainuke etteheide või vähemalt virin oleks sellel teemal, et selle lumivalge ülaosa tundus pidevalt olevat tolmune ning pühkisin seda ka siis, kui tegelikult seal mingit tolmu ei olnudki.

Tegelikult on üks märksa suurem virin veel, mis puudutab mitte just välimust, vaid kõlari ehitust üldisemalt – täpsemalt selle laadimist. Miskipärast on Xiaomi pidanud heaks mõtteks ühendada kõlar vooluvõrguga mingi spetsiaalse kaabli, mitte laialt levinud USB-C kaabli abil. Ilmselt küll kõlari kaablit kuigi tihedalt sisse-välja ei sikutata ning kaabli kiire purunemine on ebatõenäoline, kuid siiski oleks võinud siin kasutada universaalset lahendust.

Kasutamine

Iga nutikõlari muudab nutikaks ühilduvus internetiga. Xiaomi Mi Smart kõlari võib võrguga ühendada kahel moel, täpsemalt kahe rakenduse– Google Home ja Xiaomi Home abil. Pean ausalt tunnistama, et Xiaomi enda rakendusega mul kõlarit ühendada ei õnnestunudki. Seevastu Google Home leidis kõlari üles esimesel katsel ning edasine koostöö Google’iga muutis ühendamise Xiaomi enda rakendusega tarbetuks.

Google Home muudab kõlari kasutamise meeldivalt universaalseks st sellega saab kamandada häälkäsklustega kõiki seadmeid nutikodus, valida muusikat ning isegi kuulata veidi hambutuid nalju, mida Google Assistant küsimise peale esitab. Muusika esitamiseks on vajalik kas Spotify või YouTube Music konto olemasolu.   

Lisaks füüsilistele “nuppudele” kõlaril on sellel ka väike nö saladus – käeviipega kõlari kohal on võimalik vaigistada või taasaktiveerida kõlari mikrofon. Ehkki selleks on kõlaril ka spetsiaalne nupuke, siis on käega viipamine mugavam ja intuitiivsem ning selleks ei pea isegi pilku kõlari peale viima.

Lisaks hakkas kõlari ülaservas olev valgusriba eritama punast valgust, kui mikrofon oli väljalülitatud seisundis. See annab väga mugava võimaluse koheselt näha, kas juhtmevaba kõlar kuulab pealt ruumis toimuvat või mitte. Helitugevuse reguleerimiseks mõeldud nupud on aga minu jaoks isegi ülitundlikud st ühe puudutusega helitugevus tõuseb või langeb märgatavalt. Mingis olukorras on see ilmselt hea, kuid mulle meeldiks, kui heli reguleerimine oleks nüansseeritum.

Küll aga paistis tuimuse või kõva kuulmise all kannatavat kõlari mikrofon. Vähemalt testperioodi alguses elavnes minu häälkäskluste peale hoopis toa teises otsas asuv Xiaomi nutikellas pesitsev Google Assistant, kui põhimõtteliselt mu nina ees asuv kõlar vaikis nagu kult rukkis. Hiljem see probleem siiski õnneks möödus :)

Heli kvaliteedi üle oleks patt nuriseda, kui arvestada, et Xiaomi ei ole heliseadmeid tootev firma. Arvestades oma suurust on heli vali ja selge ning helipilt piisavalt avar. Tootja väitel peaks olema võimalik kahte kõlarit omavahel ühendades saavutada ka stereoefekt, kuid kuna mul oli käepärast vaid üks kõlar, siis ei hakanud ma selle võimalusega isegi teoreetiliselt tutvuma. Ehkki oleksin seda võimaluse korral kindlasti katsetanud.

Kokkuvõtteks

Mina pole ilmselt parim mees nutikõlarite hindamiseks, sest olen oma kuulmise tipptasemel kõlarite ja võimendusega nö ära rikkunud. Seega võin olla helikvaliteedi suhtes kriitilisem, kui keskmine arvustaja.

Ometi püüan olla võimalikult objektiivne ning pakun, et kuigi see jäi helikvaliteedilt alla Apple HomePod minile, siis umbes 90% kuulajatest see heli pigem meeldib ning kui seda saaks veel stereona kasutada, siis oleks tegu peaaegu ideaalsete kõlaritega näiteks tööle. Ehkki ühest funktsioonist tundsin puudust – minu täiesti ebanutikas Bose kõlar oli samas ka mugav handsfree. Xiaomi pole paraku oma kõlarit selle meeldiva funktsiooniga varustanud.

Xiaomi Mi Smart Speaker on lihtsalt suurepärane sissejuhatus nutikodusse – selle ülesseadmine on piisavalt lihtne ja intuitiivne, see näeb hea välja, mängib muusikat ning teeb lolli nalja.

Mis mulle aga kõige rohkem muljet avaldas oli Xiaomi Mi Smart Speakeri hind (artikli kirjutamise hetkel 44,99 €). Nii välimuselt kui ka funktsionaalsuselt võiks see kõlar maksta oma reaalsest hinnast mitu korda rohkem. Kõik see teeb Xiaomi nutikõlari ostusoovituse väga lihtsaks, hoolimata kõlari mõnest õige väikesest kiiksust.

• Telli Xiaomi Mi Smart Speaker nutikõlar endale Photopointist ››

The post Xiaomi Mi Smart Speaker nutikõlar – nagu Sonos, aga nutikam first appeared on Digitest.

Iseenesest on muidugi veider, et keegi lisab aastal 2022 oma toote nimesse lühendi XP. Nimelt ainuke asi, millega see mulle seostub on Windows XP, mis omas ajas oli muidugi üsna ilus ja edev.

Ja see on ka ainus asi, mis Roccati uusimat hiirt kunagise operatsioonisüsteemiga ühendada võiks. Konteksti pannes oligi XP üsna edumeelne ja uuenduslik ning tõtt öelda kehtib see ka Roccat Kone XP kohta. Ehkki mitte nii uuenduslikult nagu oli omal ajal Windows XP, aga üsnagi silmapaistev vähemalt minu jaoks.

Välimus

Tegelikult on välimus uue Roccat Kone XP juures kõige silmatorkavam asi. See võib kõlada üsna mõistetamatu faktina, kuid tegelikult on sellel üks ja suur põhjus – hiire läbipaistev ja seest valgustatud korpus. Ja mitte lihtsalt valgustatud, vaid Roccat Aimo valgusrežiimiga valgustatud.

See tähendab, et kui arvuti taga on nii Roccat Aimo võimalusega klaviatuur kui hiir, siis on tulemuseks üsna mõjuv valgusmäng. Mõistagi ei pea Kone XP-ga kasutama ainult Aimo valgusrežiimi, kuid see on lihtsalt kõige muljetavaldavam. Tegelikult ka mõjub Kone XP pimedas toas tõelise öölambina tänu piisavalt suurele valgust emiteerivale pinnale.

Mõistagi pole Roccat suutnud jätta kasutamata juhust ja paigutanud keset hiire läbipaistvat “selga” keskmise suurusega logo. Nii et kui hiire valgusallikas oleks piisavalt tugev, siis võiks see logo heita näiteks toa lakke valgussignaali nagu Batmani filmis. Igatahes on üsna huvitav vahelduseks näha ka hiire “soolikaid”,eriti veel vahelduva värviga valguses.

Oma kujult ja suuruselt on hiirekene üsna sale. Mitte väike, vaid just sale, sest sihvakas on hiire kohta ilmselt vale öelda.

Järgmise olulise faktorina peaks peatuma ilmselt hiire kaablil. See on pärinud emafirma Turtle Beach hiirte patenteeritud tekstiilkatte, mis on tavalisest märksa elastsem ning painduvam ega takista hiire liikumist vähimalgi määral. Küll aga on selline kate varmas korjama laualt enda külge tolmu ja muud sodi. Seega tasub hiirekesega talitada pigem puhtamal pinnal, kuigi iseenesest pole kaabli puhastamine eriti kontimurdev töö.

Tarkvara

Olen siinses blogis juba korduvalt kiitnud nii Roccat Swarm tarkvara kui ka selle arengut ning võin siin taas üle korrata, et hoolimata oma võimalusterohkusest on see endiselt piisavalt intuitiivne ning kasutajasõbralik.

Ometi pean tunnistama, et esmakordselt tekkisid mul selle tarkvaraga teatavad probleemid – täpsemalt erinevate profiilidega, mida rakenduses teha võib. Nimelt ei saanud mingi aja pärast Swarm aru, kui tuli automaatselt profiile vahetada. Ja ma ei suutnudki aru saada, mis selle probleemi põhjustas ning pidin kuni testperioodi lõpuni profiile vahetama käsitsi – see õnneks on hiirel asetseva spetsiaalse klahvi tõttu väga mugav. Ehk oleks sellest probleemist jagu saanud tarkvara reeglipäraselt reinstallides, kuid paraku jäi mul selleks kannatlikkusest ja reaalsest vajadusest puudu.

Võrreldes Roccati, Logitechi ja Razeri tarkvarasid, siis on nii Razeri kui ka Logitechi omad pigem sellised lihtsad, isegi elementaarsed. Roccati oma seevastu on komplitseeritum, aga samas on selle kasutamine isegi huvitavam või isegi põnevam, kui teiste oma. See on tõsisematele mänguritele, kes tahavad oma hiire käitumist lihvida iga viimase kui nüansini!

Roccat Kone XP kasutamine

Saledus tähendab tavaliselt ka kiirust. Ehkki viimasel ajal on minu käe alla sattunud mitmeid Roccati hiiri, mis on nii kiiremad kui ka kergemad kui Kone XP, siis selle kiiruse üle kuigi kõvasti nurisema ei pidanud.

Kuigi jah, Kone XP näol on minu arvates tegu tanki ja võidusõiduauto ristandiga. See tähendab, et kuigi Kone XP pole nii kiire, kui sportauto, siis on sellel piisavalt stabiilsust ning tulejõudu nagu tankil. Olles samas märgatavalt kiirem mistahes tankist. Minu silmale võiks Kone XP näol olla tegu sellise turbomootoriga soomusautoga, millel piisava tulejõu juures ei jää vajaka ka kiirusest. Midagi sellist Mad Maxi maailmast.

Kone XP on lamedam ja madalam, kui näiteks Roccat Nyth ning käsi istub seetõttu hiirel märksa mugavamalt. See tähendab ka pikemaid ja lõõgastunud mängusessioone ning randme karpaalsündroom igatahes kasutajat ähvardama ei peaks. Mugavalt näppude alla jäid ka kõik klahvid sh ka arvukad pöidlaklahvid, mille õige asukohaga pahatihti peavalu tekib.

Kui aga sind on kunagi mängu juures häirinud hiirekaabel, siis Kone XP mudeliga seda muret pole, sest kaabel on pehme ja paindlik nagu memme pai.

Ometi pole okasteta roose ja asi, mis mind veidi häiris oli hiirepatjade kiire kulumine. Mitte et see oleks olnud katastroofiliselt kiire, vaid lihtsalt märgatavad kulumisjäljed tekkisid neile liiga kiiresti.

Kokkuvõte

Roccati hiirtega on mul veider fenomen – tihtipeale hakkavad need mulle liialt meeldima. Kone XP-ga tekkis mu, aga veider suhe – ehkki tegu on ühe mugavaima hiirega, mida ma pikka aega olen kasutanud, siis sügavamat armastust mul selle vastu lõpuks ei tekkinud. Pigem võiks seda suhet nimetada hoopis sõpruseks.

Kone XP muutus märkamatuks, kuid lahutamatuks osaks minu käest, sest kõik asjad olid täpselt omal kohal ning reageerisid esimesele nõudmisele. Hoolimata atraktiivsest valgusmängust jäi kirgede tulevärk ära, selle asemel tekkis stabiilne ja usaldusväärne töine suhe. Mis vahel on koguni väärtuslikum kui kuum tunnetepalang.  

Roccat Kone XP mängurihiirel on põhimõtteliselt kõik tunnused, et minu töölauale jäädagi – isegi hind tundub enam kui normaalne. Paraku seisavad mu töölaual juba sõbralikult kõrvuti kolm hiirt ja nii võib mul jääda varsti lihtsalt liiga vähe ruumi nende liigutamiseks.

Kui aga sinu laual on hiire jaoks ruumi, siis Kone XP näol saad omale vägagi võitlushimulise ja tõhusa närilise, kes aitab su läbi virtuaalsete lahinguväljade, paksu ja vedela ning mängleva kergusega ka keskmisest tööpäevast.

• Telli Roccat Kone XP hiir endale Photopointist ››

The post Silmapaistvalt surmav Roccat Kone XP mängurihiir first appeared on Digitest.

Kommunikatsiooni rolli tänapäeva maailmas on võimatu ülehinnata, sest see on meie ühiskonna A ja O. Mingist hetkest muutus oluliseks mitte ainult see, millist infot edastatakse, vaid ka see, kuidas seda tehakse. Esitamise stiil hakkab oluliselt mõjutama ka seda, kuidas infot vastu võetakse – kas see tundub usaldusväärne või mitte. Üks unts näivust on väärt rohkem kui kilo reaalsust ning näivuse juures muutuvad üha olulisemaks just detailid, mis seda toetavad või kummutavad.

Enamuse infot võtab inimene vastu silmadega, aga mitte ainult. Kommunikatsiooni puhul on väga väärtuslik ka see, mida me kuuleme – eriti kui tegu on näiteks videokonverentsi, taskuhäälingu või Youtube’i sisuloomega. Siin muutub kommunikatsiooni üheks olulisemaks komponendiks lihtne tehniline abivahend – mikrofon.

Kui paljude jaoks on tänini tegu vaid kolmandajärgulise töövahendiga, siis nutikamad on ammu aru saanud selle poolt pakutavatest võimalustest. Üks nendest on Ameerika firma Neat, mis on pühendunud muuseas just arvutimikrofonide loomisele. Üks nende edukamaid mudeleid on Neat Skyline ja selle populaarsuse põhjustest räägin kohe allpool.

Välimus

Pihtas ja põhjas ehk tegelikult pole vist eriti mõtet selle punkti juurest väga edasi minnagi. See on vaieldamatult toote trump ja põhiline müügiargument, mis on kaudselt defineeritud ka läbi toote nime – Skyline.

Nii meenutabki mikrofon oma kujult miniatuurset moodsat pilvelõhkujat. Selle tihedalt perforeeritud ülaosa oleks otsekui kaetud mikroskoopiliste akendega, mis asuvad tihedalt üksteise kõrval. Kokkuvõttes vägagi vaimukas lahendus, mis võiks suurepäraselt sobida kaamera ette koos veidi loomingulisemate inimestega, kui keskmine ametnik. Samas muidugi sobib Skyline’i minimalism suurepäraselt kokku ka ülikonna või kostüümiga veebikaamerasse mõnda projekti lahti seletama. Mulje oleks igati väärikas ja veenev, mis võib teatavates olukordades üsna oluliseks osutuda.

Teine visuaalne detail, millele pilk mikrofoni juures peatuma jääb, on mikrofoni “jalamil” asuv suur ja silmatorkav LED-valgustusega vaigistusnupp. Tõsi küll, õnneks näeb see soliidne välja vaid eemalt, sest lähemal vaatlusel on tegu üsna odava ja kummise lahendusega. Kui odavuse lõhna lõi veidi ninna ka kogu mikrofoni lähemalt vaadates, siis pildile või videole jäävat tulemust kindlasti häbenema ei pea ning see näeb välja tõelise tippklassina.

Minu pilku jäi veidi riivama mikrofoni kõnelejapoolsele küljele jääv logo, mis meenutab mingit Netflixi logo mutatsiooni, aga õnneks aga ei tohiks see kaamerasse jääda.

Mikrofoni enda esinduslikku välimust vaadates paneb pisut piinlikkust tundma odav, jäik ja kummine USB-A-to-USB-C kaabel, mis võib lauale või kaadrisse jäädes koledalt vonklema jääda. Mina isiklikult soetaks selle asemel mõne pehmema tekstiilkattega kaablikese, mis veidi elegantsemalt ehk oma rolli täidaks. Paljude jaoks võib olla tegu pisiasjaga, kuid just sellistest pisiasjadest ju tervikud koosnevadki.

Neat Skyline kasutamine

Lihtne “Plug and Play” ehk ühenda arvutiga ja asu kasutama -ei mingit liigset tarkvara või draivereid. Heli oli selge ja klaar nagu allikavee hõbedane vulinn ning taustamüra eriti sisse ei tulnud. Mikrofonide tootmisele pühendunud Ameerika firmalt vist teist tulemust eriti ei ootakski :)

Omaette tegelane selle mikrofoni küljes on muidugi suur vaigistusnupp kirjaga “Mute”. Ise ma paraku oma tööde juures mikrofoni ei kasuta ja seetõttu jääb minu jaoks veidi saladuslikuks, et miks need vaigistusnupud nii suured ja silmatorkavad peavad olema. Küllap siis elavad need podcasterid ja sisuloojad nii tormilist ja ägedat elu, et peavad olema murdosa sekundi jooksul valmis oma mikrofoni vaigistama. Küll aga oli tänu nupule kohe arusaada, kas mikrofon on vaigistatud või mitte (punane valgus = vaigistatud ning roheline = aktiivne).

Ehkki tegu polnud kaugeltki mitte kõige kergekaalulisema mikrofoniga, siis mina isiklikult oleks oodanud veidi suuremat kaalu sellele vidinale. See lisaks tootele teatavat stabiilsust ning mulle lihtsalt meeldivad sellised nagu päris asjad, mis on seest midagi täis ja mida on mõnus kätte võtta. Ahjaa, kui mitmeid veebimikrofone saab erinevate varte otsa riputada, siis Skyline’i koht on sündsalt laual ja kindlalt omal jalal.

Kokkuvõtteks

Ehkki Neat ise positsioneerib Slyline’i kui konverentsimikrofoni, siis mina kindlasti nii kitsaid piire siin ei seaks. Neat Skyline sobib kõigile, kes vajavad soliidset, kuid võib olla ehk väikese kiiksuga mikrofoni.

Kui ma arvustuse alguses mainisin, et kommunikatsiooni veenvus sõltub lisaks sisule ka sellest, kuidas oma infot esitatakse, siis Skyline’il on siin kaks kõva trumpi – stiilne välimus ning tehniliselt kõrgetasemeline hääle edastus. Kuigi turul on kindlasti ka soodsamaid mikrofone, siis Neat Skyline’i puhul saab selle hinna eest endale töövahendi, mis näeb välja ja kõlab igati professionaalselt. Ning mida suure tõenäosusega jagub veel pikkadeks aastateks.

• Telli valget või musta värvi Neat Skyline USB mikrofon endale Photopointist ››

The post Kõnele kaunilt Neat Skyline mikrofoniga first appeared on Digitest.