Mis teeb ühest kõrvaklapipaarist korralikud mänguritele suunatud kõrvaklapid? Igal tootjal on selleks oma versioon. Kes loob über futuristliku disainiga purgid, mis kõrvade ümber käivad. Teised jällegi panevad suurt rõhku helikvaliteedile. Kolmandad omakorda loovad võimalikult mugavad klapid, mida saab ka pikematel sessioonidel kasutada. Neljandad topivad aga hulgi lisafunktsioone juurde. Päris must ja valge maailm siiski pole ning enamjuhtudel kombineeritakse kaks või enam eeltoodud põhimõtet ühte seadmesse. Sama kehtib ka selliste gigantide puhul, nagu Roccat, Razer, SteelSeries jne. Täna võtame aga sihikule just Roccati viimase kõrvaklappide üllitise – Kave XTD 5.1 ning vaatame, kas see lipulaev oma võrdlemisi suurt hinnasilti ka väärt on.

Siinkohal on mõistlik kohe lahti seletada Kave XTD 5.1 olemus. Arvutiga ühendamiseks kasutatakse ühte USB 2.0 pistikut. Selle kaudu saab kõrvaklapikomplekt endale nii voolu kui edastatakse signaali. Jah, Kave XTD kasutab enda eraldiseisvat helikaarti, mis on integreeritud juhtpuldi sisse. See küll kahjuks piirab sobivate seadmete hulka – XBOX või Playstation omanikud võivad oma suu puhtaks pühkida klappide kasutamisest konsooliga. Eraldi helikaardi kasutamine omakorda elimineerib olukorra, kus arvuti integreeritud helikaart limiteerib väljundkanalite arvu ja/või pärsib helikvaliteeti. Samas ei teki ka liigset müra, kuna analoogühendust arvuti ning kõrvaklappide puhul ei ole. Teisalt ei ole kõrvaklapid ka just eriti kompaktsed, mistõttu võib seda pidada pigem lauaarvutiga mängiva/töötava inimese jaoks suunatud komplektiks. Sülearvutiga mängijad, kes eelistavad oma suuri kõrvaklappe kaasa võtta, võiks vaadata pigem tavaliste Kave Solid 5.1 klappide poole. Veel üks märk sellest, et tegu on pigem statsionaarse süsteemiga – Kave XTD juhtpuldil on ka eraldi analoogväljund kõlarite või teiste heliseadmete ühendamiseks. Eraldi helikaardi ja USB ühenduse kasutamisel on veel üks suur eelis – sellisel juhul saab lisada erinevaid lisafunktsioone, millest siin ülevaates ka lähemalt tutvustame.

Roccat Kave XTD 5.1 kõrvaklapid on suured ning rasked. Kuna ma igapäevaselt kasutan Razer Carcharias ning Razer Megalodon kõrvaklappe (mis on vaat et üks kergemaid/pehmemaid mängurklappe), siis Kave XTD tundus esimese hooga väga… ebamugav. See on ainult esmane mulje. Kõrvaklappe pähe pannas tuleb need õigesse asendisse sättida. Eriti just silmakarkudega (loe: prillidega) kasutajatel, sest vastasel juul hakkavad prillisangad haiget tegema. Klapid korrektselt peas ning nädal paar kasutatud, kaob ära ka ebamugavustunne ning võib südamerahuga pikemaid mängutsükleid (8+ tundi) ette võtta. Teisalt, klappide pikkus on mugavalt seadistatav ning klapipooled pöörlevad ümber oma telje natuke. Lisades sellele ka väga hea peakaare pehmendus, saab kokku suurepärase tulemi.

Mõlemas klapipooles on rohkem kui üks element – täpsemalt lausa kolm. Need on üksteise suhtes 12 kraadise nurga all. Mida see peaks kasutajale täpselt andma, seda ma ei tea, kuid ruumiline efekt saavutatakse kergelt. Mitme elemendi kasutamise tõttu on suurenenud ka kõlakoda. Kahjuks on need väljastpoolt osaliselt avatud, mistõttu valjult muusikat kuulates, filme vaadates või mängides kostuvad sinu kõrvu paitavad helid ka teiste kõrvu.

Suur oli mu üllatus, kui ma nägin mikrofoni klappide küljest ära tulemast. Ka tava-Kave klappidel on see funktsionaalsus, kuid ma pigem pidasin seda mobiilsusega seotuks. Miks ka XTD-l sedasi on, ei oska öelda. Mikrofoni juures on ka LED tuli, mis annab visuaalselt märku sellest, kui mikrofon vaigistatud on. Seega teavad ka teised, mil võib ning mil ei või mängu ajal siivutut juttu enda kõrval olevale inimesele rääkida.

Kave XTD 5.1 keskne osa on ilmselgelt selle juhtpult/helikaart. Puldil on olemas esmavajalikud nupud peakomplekti seadistamiseks ning ka Bluetooth ühendus ja analoogväljundid.

Kõige suurem, prominentsem nupp juhtpuldil täidab ka kõige tähtsamat funktsiooni – sealt saab seadistada helitugevust ning muuta ka individuaalsete kanalite nivood. Seda alla vajutades aktiveeritakse jällegi vaigistus.

Eesmisel äärel olevatel jalgadel on telefonikõnede vastuvõtuks/lõpetamiseks vajalik nupp ning mikrofoni vaigistuse nupp.

Ülemisel osal olevad nupud on lihtsa funktsionaalsusega – üks lülitab filmirežiimi sisse/välja, teine suunab heli analoogväljundile ning kolmas suurem võimaldab valida individuaalseid kanaleid, mille helinivood tahetakse muuta.

Alustasid selle ülevaate lugemist algusest? Siis sa oled juba teadlik, et ka telefoni saab peakomplektiga ühendada. Selle tarbeks on peakomplektil integreeritud Bluetooth ühendus. Esmapilgul võib antud funktsioon tunduda mõtetuna – miks küll vaja telefoni ühendada niimoodi? Tegelikult on sel väga lihtne ning loogiline seletus. Nimelt mängimise ajal ei pea mängu kõrvale panema ning klapid peast võtma, et kõnedele vastata – seda kõike saab teha ka peas olevate klappide ning mikrofoniga. See ei piirdu ainult mängimisega – vaatad filmi, kuulad muusikat vms – ikka ei pea klappe peast kiskuma ning telefoni järgi haarama.

Üldise disaini osas on ainult üks etteheide – pult on ikkagi suur. St laual tundub see parajalt lahmakana ning väiksemal laual, kus näiteks Roccat Ryos klaviatuur, on ruumikadu ikka korralik.

See peatükk on äärmiselt subjektiivne – igaühel on oma eelistused helikarakteristika osas, sõltuvalt suuresti just rakendusest. Siinkohal ei saa Kave XTD klappe võrrelda kalliste stuudiomonitoridega, kuid egas selleks neid loodud ka pole.

Sarnaselt enamus “mänguriklappidega” on ka Kave XTD puhul pandud väga suurt rõhku madalsageduslike helide võimalikult puhtale, kuid kergelt võimendatud taasesitusele. Kõrgsagedushelide juures on efekt natuke väiksem. Kesksagedus on naturaalne, võrdelmisi moonutustevaba. Samas kõike saab mingil määral korrigeerida ka ekvalaiseris probleemideta. Muudatusi ei pea tegema igas rakenduses eraldi, vaid saab mugavalt teostada kõrvaklappide juhtetarkvaras.

Muusika ning Roccati lipulaev

Melomaanid, ärge vaadake nende klappide poole, kui otsite stuudiomonitoriga võrdväärseid klappe. Bassi ülevõimendamine sööb ära natuke kesksageduslikke helisid, mida annab küll kompenseerida ekvalaiseriga, kuid päris see ikkagi ei ole. Lisaks pean ära märkima, et muusika kuulamiseks tuleks välja lülitada kõik Roccati tarkvaras olevad heliparandused ning keelata 5.1 upsampling, kuna vastasel juhul rikutakse korralik muusika täitsa ära.

Muusika kuulamise sobivus sõltub suuresti sellest, mis su lemmik on. Rock, pop jms läheb kategooriasse “täitsa okei kuulata nende klappidega”, klassikaline muusika, jazz jne – sel juhul vaata midagi natuke vähem kallutatud. Elektroonilise muusika austajad ning ka need, kes panevad suurimat rõhku madalsageduslikele helidele – siit leiate hea kaaslase endale.

Minikino sinu kodus Kave XTD klappidega

Filmide vaatamine on lausa lust. 5.1 helid, võimendatud eriefektid ja palju muud – mida enam tahta. Siinkohal tõestas Roccati tarkvara end suurepäraselt – kehvema heliribaga filmide puhul puhastas kenasti mürast ning võimaldas ka võõrkeelest aru saada probleemideta.

Moraali lugemine tiimikaaslastele ehk mikrofoni kvaliteet

Mikrofon on Kave klappide juures eeskujulik – kas sa sosistad varitsusel olles või karjud seeru peale keset lahingumöllu saabuva idiootse kamikaze-rünnaku pärast – tiimikaaslased saavad sinust kenasti aru. Kuna mikrofon jääb suust natuke kõrvale, siis on elimineeritud ka erinevad kohinad mis kaasnevad tavaliselt mikrofonile hingamisega.

Kave XTD puhul ütlen kohe ära – kõik on seotud tarkvaraga ning kasutusmugavus taandub suuresti sellele, kui hästi komplekti antud rakenduse jaoks paika timmid.

Esimesest aknast on kohe näha, et iga kanali nivood saab eraldi seadistada ka tarkvarast (lisaks juhtpuldile). Kuid see ei ole veel kõik – peakomplekti režiimi valik (5.1, stereo ning võimalus muuta tavaline stereoheli ka ruumiliseks heliks). Helitugevuse normaliseerija… pole hädavajalik, kuid kui olemas on, las olla. Sweet Jesus, XEAR Magic Voice – kui mul oleks see variant olnud siis, kui ma veel WoW’i ööd ja päevad mängisin ning sakslasi sõimasin Teamspeak kaudu…. Nimelt võimaldab see funktsioon väljuvat heli moonutada, tagades kerge anonüümsuse kasvõi sinu soo, vanuse või isegi liigi osas. Jah, kummipardi hääl ei lähe inimeste alla. Samas ole sellega ettevaatlik – tüdruksõbraga Skypes sedasi rääkides võid ta nimetusele väga kiirelt eks eesliidese juurde panna.

Roccatil on komme ajada tarkvara väga keeruliseks, Kui kolmandas sakis on lihtne ekvalaiser, siis teises sakis vaatab meil vastu müriaad funktsioone, mille täpsest toimimisest saab aru ainult oma kõrvaga järgi kuulates. Bassi saab võimendada ning heli puhastada. Samas kehva mikrofoniga salvestatud koduvideot vaadates puhastab Brilliant Audio funktsioon heliriba kenasti ära. Puhta heliriba – eriti muusika puhul – samas keerab asjad aia taha.

Kõike neid funktsioone vaadates võib tekkida tunne, et pidevalt peab ümber seadistama, et saada parim tulemus. Aga ei… mänguritarvikutele kohaselt saab vabalt luua ka erinevaid profiile, mis siinkohal eriti kasulikud. Mul oli mängimiseks, filmide vaatamiseks (+ eraldi BluRay filmide jaoks ;) ), muusika kuulamiseks ning isegi YouTube jaoks eraldi profiilid. Nende vahetamine omakorda ainult paari kliki kaugusel. Põhimõtteliselt viis paari klappe tänu ühele asjalikule tarkvarajupile.

Ka Jürgenile paistsid need klapid täitsa meeldivat.

Roccat Kave XTD klappe paar-kolm nädalat kasutades valdasid mitmed imelikud emotsioonuid. Ma armastan neid ning vihkan samaaegselt. Mul meeldib nende ülimugav tarkvara, analoogheli väljund ning Bluetooth ühendus. Loomulikult täitsa hea saund mängimise ajal või viimase Hollywoodi märulifilmi vaatamisel. Samas ma ei salli kohe üldse Kave XTD ülemõõdulist pulti ega klappide natuke kohmakamat disaini. Samas enamus kasutajaid see eriti ei häiri. Teiseks miinusküljeks jäi kunstnahast pehmendus, mis palaval suvepäeval nõuab eraldi konditsioneeri kõrvade juures. Siinkohal on Razer oma Kraken seeria klappidega 100% täppi pannud.

+ 5.1 reaalne ruumiline heli
+ Korralik koostekvaliteet, tugevad kinnitused
+ Suurepärane bass ja kõrged helisagedused
+ Põhjalik tarkvara ning lisavõimalused
+ Analoogväljund, Bluetooth
+ Korralik mikrofon
+/- USB ühendusega, saab ainult PC’ga kasutada
- Kõrvad ei hinga nii hästi
- Natuke liiga suured
- Pea vajab pikemalt harjumist
- Välised helid kostuvad sisse ning vastupidi

Oma natuke rasvase hinnaga vaatavad nii mõnedki kasutajad nendest klappidest paratamatult mööda. Samas, otsides funktsionaalseid, vastupidavaid ning kvaliteetseid klappe, võiks Kave XTD mudel olla sul kindlalt valikuvariandiks. Mängurite seisukohalt ei ole neile midagi ette heita ning teevad oma töö suurepäraselt ära, sinu kõrvu paitades.

Roccat Kave XTD kõrvaklapid Photopointis 169,99€

Algatuseks tuleb tunnistada, et igasuguse tehnika valikul lähtun lihtsast printsiibist, et ma pole piisavalt rikas, et osta odavaid asju. Seega ma lülitan nö odavtootjate poolt pakutava oma vaateväljast lihtsalt välja. Mea culpa. Viimasel paaril aastal aga olen juba mitmendat korda komistanud odavama otsa toodetele, mis minu tõekspidamisi vankuma panevad. See tähendab, et kuigi emotsionaalselt meeldivad mulle endiselt nö tippklassi tooted, siis nende funktsionaalsus on juba saadaval ka märksa väiksema raha eest.

Speedlink Kudos RS iseenesest kindlasti kõige odavam hiir ei ole, kuid mänguritoodete klassis jääb ta pigem rivi alumisse otsa. Ülemises otsas defileerivad teatavasti uhkelt Razer, Roccat ja Steelseries oma toodetega. Oma poolesaja euro eest aga pakub Kudos RS keskmisele arvutimängurile enam kui piisavalt võimalusi. Vaatame siis lähemalt.

Võrreldes näiteks Roccati hiire tarkvaralise rakendusega tundub Speedlinki oma suhteliselt askeetlik. See aga ei tähenda veel negatiivset hinnangut. Pigem isegi vastupidi. Väikese erandiga on kõik piisavalt lihtne ja selge ka algajale hiirehäälestajale.

Eksida on praktiliselt võimatu nagu ka eksida ära erinevate sätete rägastikku. Sest roccatilik sätetelabürint lihtsalt puudub ning kõik on vägagi lihtne ja konkreetne. Ühe väikese erandiga – makrod. Makrode puhul on intuitiivsuse puudumine miinuseks ning eeldab kas eelteadmisi või manuaalides ringituulamist.

Nagu enamusel mängurihiirtest saab kõiki oma seadistusi salvestada faili ning soovi korral neid selle faili abil ka taastada. Meeldiv võimalus on tarkvara abil tuunida eri profiilide DPI-d endale täpselt sobivaks. Ja kui ma ütlen täpselt, siis seda ma ka mõtlen st iga profiili DPI on reguleeritav manuaalselt 90 punktilise sammuga. Mitte, et see tavalisele mängijale eriti tähtis oleks, kuid vaieldamatult lisab see asjale professionaalset hõngu. Mis siin rääkida, isegi profiklassi hiired ei oma tihti sellist võimalust.

Spetsiaalne klahv profiilide vahetamiseks on sedavõrd elementaarne, et me ei hakka sellest siin isegi lähemalt rääkima.

Speedlink Kudos RS on igati kobe näriline nii algaja kui edasijõudnud arvutimänguri lauale. Algajat rõõmustab kindlasti hiire lihtne sätestamine (kui makrod välja jätta), edasijõudnule aga pakub rahuldust hiire DPI peenhäälestamine.  Hoolimata kahtlasevõitu maitseeelistustest hiire disainis tundus koostkvaliteet igati kobe ning kokkuvõttes võib Kudos oma peremehele pakkuda pikki aastaid mängurõõmu. Seda enam, et komplekti kuuluvad ka tagavarapõsed.

Tippfirmade eliithiirte omanikele võib Kudose kasutuskogemus ehk kergekaaluliseks jääda, kuid pareme (loe: märgatavalt kallima) hiire puudumisel ajaba Kudos oma asja ära enam kui suurepäraselt.

Speedlink Kudos RS Photopointis: 49.99€

Korra aastas läheb telefonitootjate vahel suuremaks kemplemiseks. Harjumuspäraselt korraldab Samsung oma suure pressiürituse uue Galaxy S lipulaeva tutvustamiseks. Kuu paar peale seda tuleb HTC ning natuke peale seda ka LG. Sony Xperia seeriaga jääb kusagile vahele. Apple – seadmetootja, kes käib omapäi – tema tutvustab uut iPhone siis, kui tal mugavam.

Igatahes, tänavu kevadel nägi ilmavalgust Galaxy S seeria juba viies lipulaev – Galaxy S5. Tänases ülevaates me ei hakka kahjuks või õnneks võrdlema seda HTC One M8, Sony Xperia Z2, LG G3 või Apple iPhone 5s nutitelefoniga – internet on fännide võrdlusteste täis. Pigem keskendume Galaxy S5 ülevaatele inimese poolt, kes eales ei ole soetanud endale Samsungi nutitelefoni ning ei plaani seda ka lähiajal teha. Kuid oh üllatust, S5 jättis endast väga hea mulje ka Samsungi põlgajale. Kuidas nii? Seda saate teada ülevaadet lugedes.

Nutitelefoni või tahvelarvuti üheks olulisemaks aspektiks on telefon. Õnneks on Samsung sellest väga hästi aru saanud ning Galaxy S5 teeb teistele siinkohal silmad ette. Super AMOLED tüüpi ekraani diagonaaliks on 5,1 tolli ning selle mõõdu juures lahutusvõimeks klassikaline FullHD (1920×1080 punkti). Võrreldes eelmise mudeliga (Galaxy S4) on punktitihedus küll langenud 9 võrra 432 ppi peale, kuid olulisemaks muudatusaspektiks on pigem eredus, värvid ning vaatenurk. S5 ekraan on selgelt loetav ka väga tugeva päikesevalguse käes (taustvalgustuse tugevus ~420 nitti). Lisaks sellele on ka vaatenurk äärmiselt suur. Seetõttu ei ole vahet millises keskkonnas või kuidas sa seda ekraani ka vaadata ei ürita – probleemi sul sellega ei ole. Lisaks on värviküllasus võrdlemisi kõrge, mis teeb ekraani veel silmasõbralikumaks. Ei, see ei ole üle võlli keeratud kõrge, vaid täpselt selles kuldses alas olev.

Tarkvaraliselt on ekraani seadistamine tehtud mugavamaks. Esiteks on kiirseadistuse menüüs võimalik eredust seadistada suhtena valgusmõõtja poolt saadavale väärtusele, mistõttu ei ole see fikseeritud väärtus. Aku säästmise ja silmasõbralikkuse nimel on see päris hea lähenemine. Teiseks, ka värvide jaoks on loodud omad profiilid (Professional Photo, Cinema, Dynamic, Adapt ning Standard) – iga kasutaja silmade jaoks võimalikult meelepärane variant.

Ilmselgelt on ka korpuse disain ekraani ümber hästi õnnestunud. Raamistik kuva ümber on minimaalne. Alati võiks olla küll õhem, kuid see lahend on täitsa rahuldav.

Riistvaraliselt ei ole Galaxy S5′le midagi ette heita. Neljatuumaline Krait 400 protsessor Snapdragon 801 kiibil. See on gramm kangem, kui HTC One M8 või Sony Xperia Z2 seest leitav (erinevus on lihtsalt protsessori maksimaalses taktsageduses, kuid tavakasutaja seda ei märka; pigem saab määravaks riistvara ning tarkvara omavaheline ühildumine) ning sama kiibistiku võib leida LG G3 kõhust. Snapdragon 801 on ise võrdlemisi akusõbralik ning ei võta palju ressursse tavaolukordades. Tegelikult rauast eriti pikemalt ei saagi rääkida. Fakt on see, et kõik mida sa seadmele ette söödad, sellega ta ka toime tuleb. Kui sul tundub, et kasutamisel natuke liiga uimane, siis piisab erinevate eriefektide välja lülitamisest (just kasutajaliidese omad), mis võtab selle uimasuse tunde kohe ka maha.

Kiibistik on varustatud ka heade ühendusvõimalustega – 4G LTE mobiilse interneti tugi, IEEE 802.11ac juhtmevaba interneti tugi (kahjuks ei olnud testimise ajal ac standardile vastavat ruuterit t, kuid teadaolevalt on internett niimoodi ikka kibekiire). WiFi toetab veel selliseid platvorme, nagu Miracast (juhtmevabalt pildi ja heli peegeldamine Miracast toega nutitelerisse), DLNA videote ja piltide jagamiseks ning ka WiFi Direct seadmete omavaheliseks ühendamiseks.

Positiivne ilming on microUSB 3.0 ühenduse lisamine seadmele. Ei, mitte seepärast, et andmeid saaks kiiremini kopeerida, vaid hoopis kiirema aku laadimise pärast. USB 3.0 standard lihtsalt toetab suuremaid ampreid, mistõttu saab ka nutitelefoni aku kiiremini täis.

Teine positiivne ilming oli suurepärane helikvaliteet, mis kõrvaklapiväljundist tuli. Integreeritud kõlar jääb paratamatult tugevalt HTC BoomSound kõlarite varju. Galaxy S5 oma pigem lihtsalt pinises, kui andis kvaliteetset heli edasi. Kõrvaklapid taha ühendades oli hoopis teine lugu. Razer Hammerhead Pro kõrvaklapid muutusid hoopis teisteks võrreldes mu enda vana HTC One X taga kuulates. Helid olid puhtad ning selged. Samas komplektis olevad klapid – need on pigem niisama kohatäiteks pandud.

Niisiis, aku vastupidavus. Just see tekitas kohati vastandlikke emotsioone, kuna mu igivana One X oma kolmanda osapoole tarkvaraga pidas ka kauem vastu, kui S5. Seda küll teatud punktini. Lülitades välja teatud lisad, nagu näiteks kaamera pideva näo jälgimise või üleminekuefektid kasutajaliideses, vähendades ekraani taustvalgustuse tugevust jms, saame juba täitsa arvestatava kasutusaja. Eks see sõltub igast kasutaja individuaalsest harjumusest ning kasutusintensiivsusest, kuid kaks päeva ühe laadimiskorraga on siiski saavutatav. Tüüpolukordades teisalt jällegi tuleb iga õhtu seadmel saba seina panna.

Ekstreemolukordade jaoks on loodud seadme jaoks ka aku säästmise profiilid. Lihtsam neist keelab automaatse andmete uuendamise (nt meilide alla laadimine jms), mis annab natukene juurde. Ekstreemsem variant jätab sinule tasku mustvalge ekraaniga telefoni, millega saab sõnumeid edastada ning helistada, kuid aku peab vastu vaat et terve nädala. Selline lähenemine kompenseerib juba nii mõndagit.

Rääkides Samsung Galaxy S5 disainist, ei saa paratamatult mööda vaadata tõsiasjast, et põhimõttelisi muudatusi ei ole mitu põlvkonda olnud. Korpus on jätkuvalt üleni plastikust – seda nii eest, tagant kui ka külgedelt.

Eespaneelil on ülemisel äärel väike kuular ning selle kõrval kaamera ja hunnik sensoreid. Ekraani alumisel äärel on suur füüsiline “kodunupp”, millesse integreeritud ka sõrmejäljelugeja (sellest ülejärgmises peatükis natuke pikemalt). Kodunupu kõrval on ühel pool mahutundlik tagasi nupp ning teisel pool menüü nupp. Mõlemal neist on ka taustvalgustus, mida annab aku säästmiseks ka välja lülitada.

5,1” võib tunduda esmalt numbrite järgi paras “labidas”. Tegelikkuses ei olnud S5 minu vanast HTC One X nutitelefonist (mil 4,7” ekraan) palju suurem – mõned millimeetrid kummastki küljest ning see oli kõik. Ning peos tundus see pigem nutitelefon kui labidast tahvelarvuti.

Vasakul küljel on helitugevuse reguleerimiseks vajalikud nupud. Samas, külgprofiilist on näha, et korpus on võimalikult ümara disainiga. Osade jaoks on see halb nähtus, teistele jällegi meeldib – eriti kui räägime seadme peos püsimisest.

Teisel küljel on toitenupp, mis teadaolevalt lülitab ka ekraani sisse. Asukoht on võrdlemisi hästi õnnestunud. Paremasse kätte telefoni võttes on ühe käega väga mugav ekraani sisse või välja lülitada. Ühe käe kasutamist toetab ka õhuke raam ekraani ümber. Kui sul käsi on keskmist mõõtu või sellest suurem, siis pöial ulatub võrdlemisi hästi üle ekraani liikuma.

Ülemisel äärel on lisaks kõrvaklapiväljundile ka pisike avaus ühe mikrofoni jaoks (teine on seadme alumisel osal) ning ka IR blaster ehk infrapuna saatja. Nagu Galaxy S4 ning muude tootjate lipulaevad, saab ka S5′te kasutada teleri juhtpuldina. Esmalt võib see aspekt tunduda mõtetuna, kuid diivanil telefoni näppides ei pea püsti tõusma ja puldi järgi minema. Sellises ülimas laiskuses on antud funktsionaalsus igati teretulnud.

Alumises otsas paistab välja Galaxy S5 kitsaskoht ning selle nimeks on USB pesa. Jah, seade on veekindel ning selle nimel tuleb kõik augud tihendada – kaasa arvatud USB pesa. Kuid oh õudust, selle klapi eest ära saamine on täielik õudusunenägu. Nimelt käib see võrdlemisi raskelt ning kui sul pikad küüned puuduvad, pead erinevaid abivahendeid appi võtma. Kasutusperioodi lõpuks oli see üks väheseid aspekte, mis mind tõsiselt häirima jäi.

Tagumine paneel on plastikust ning väikeste lohkudega. Samsung üritas sellega luua nahaimitatsiooni, kuid see näeb välja ning tundub sõrmede vahel plastikuna. Samas ei saa mainimata jätta, et tegu on võrdlemisi kvaliteetse materjaliga ning pakub head haaret telefoni ümber.

Nii kaamerast, kui selle all olevast pulsiandurist räägime järgnevates peatükkides natuke pikemalt, mistõttu siin neil rohkem ei peatu.

Juba sai mainitud, et Galaxy S5 on IP67 sertifikaadiga – nii vee- kui tolmukindel. Selle väga heaks illustratsiooniks on tagumise paneeli disain – elutähtsad osad on eraldatud tihendiga, et vesi ja mustus seadme sisemusse ei pääseks.

Ausaltöelda ei oskagi midagi väga erilist Galaxy S5 tarkvara kohta öelda. Põhifunktsionaalsus taandub faktile, et nutitelefon kasutab Android 4.4.2 operatsioonisüsteemi, millele on lisaks laetud Touchwiz UI kasutajaliides. Samsung lihtsalt ei saa pakkuda Androidi vaikelahendit, nagu Google on seda ette näinud, kuid vähemalt ei ürita see enam iga hinna eest iOS’i matkida.

Bloatware (ehk kaasa pandud rakenduste) hulk on vähenenud, kuid jätkuvalt on sRakenduste hulk natuke liiga suur. Ma ei mõista, miks on vaja asendada populaarseid ning levinud, operatsioonisüsteemiga kaasa tulevaid rakendusi enda platvormidega, mida kasutab võrdlemisi väike hulk inimesi. Google Hangouts asemel on ChatOn lisatud. Kalendrirakenduseks S Planner Google Calendar asemel. Ning veel S Mail jne jne jne.

Samas on Samsung teinud tugevaid edasiminekuid – enam ei ole rõhk 110 erineva rakenduse lisamisel, vaid hoopis riistvara ning tarkvara integratsioonil (nii hästi, kui Moto X seda teeb, ei paku veel ükski teine seade). Erinevatele toredatele sensoritele on lisatud vastavad rakendused – S Health, korralik kaamerarakendus, sõrmejäljelugeja integratsioon süsteemi, 110 erinevat lisavidinat kaamera ja lähedussensori kasutamisel (kõnedele automaatne vastamine jms) annab palju juurde.

Tarkvara osa oligi vist see, mis kõige rohkem mind häirima jäi antud telefoni juures. Samas saab kasutajaliidese elemendid erinevate rakendustega ära muuta ning kasutada seadet sellisena, kuidas sinule meeldib.

Üldjuhul ma ei pööra sensoritele suurt tähelepanu, kuid S5 puhul ei saa mööda vaadata kahest vidinast. Esimene neist on sõrmejäljelugeja, teine aga pulsiandur.

Pulsiandur on tore vidin – kaamera LED välk valgustab sõrmeotsa ning pisike andur üritab sellega pulssi lugeda. Idee on tore, kuid väga täpne ning usaldusväärne see ei ole. Pigem läheb kategooriasse – tore vidin, mida sõpradele näidata.

Sõrmejäljelugeja on… ausalt, ei oskagi öelda, miks see seal on. Iseenesest on see hea turvalahend – võõras ei saa seadet kasutada. Siin on jällegi suured agad. Esiteks, sõrmejäljelugeja kasutamiseks pead kaks kätt kasutusele võtma – üks hoiab telefoni ning samal ajal libistad teist sõrme üle lugeja. Tänaval jalutades või situatsioonis kus üks käsi juba hõivatud, on see parajalt ebamugav. Teine aspekt on lugemistäpsus. Tihti ei saanud seade minu sõrmest aru ning peale viiendat katset lükkas 30 sek ooteaja peale turvakaalutluste pärast. Ei oleks väga hullu, kui sa just ei ürita hommikust äratuskella natuke edasi lükata. Ootad ja ootad telefoni järgi ning magamas sa uuesti oled – äratuskellata. Idee on tore, kuid teostus kukkus välja nagu alati.

Positiivse aspektina peab ära mainima GPS’i töö. Ma ei ole varem näinud ühtegi seadet nii kiiresti GPS lukustust saavutamas. Sisuliselt momentaalselt on asukoht määratud ning seade navigeerimiseks valmis. Eks siin ole asi selles, et kasutatakse mitmeid süsteeme ning baromeeter annab ka lisaks umbkaudsele asukohale ligilähedase kõrguse.

Galaxy S5 erinevate lisavidinate integratsioon tarkvarasse on ühest küljest igati teretulnud nähtus. Kasutades lähedussensorit koos kaameraga saab telefoni juhtida sõrmeviibetega ekraani kohal. Või siis ekraan lülitatakse välja siis, kui sa sellele enam ei vaata (kasutades kaamerat). Kõnedele vastamine telefoni kõrva äärde pannes (lähedussensor) jne. Enamus neist lahenditest on äärmiselt mugavad, kuid ka akule hävitava mõjuga.

Kaamerasõda on juba mõnda aega käinud nutitelefonides. Eks igaüks üritab teisi tootjaid üle trumbata just selle kõige parema fotosilmaga. Siinkohal ei ole erandiks ka Samsungi viimane lipulaev. Ma peaks kohe ära mainima, et ma ei ole suur telefoniga pildistaja ning selline tegevus sai ette võetud ainult sel põhjusel, et ülevaade nõudis seda.

Peale suurt pildistamist ning filmimist jõudsin ma väga lihtsale järeldusele – kui valgust on piisavalt, eriti just päevavalges, siis saab täitsa arvestatava tulemuse. Arvestatav tulemus öeldud telefonide kontekstis, kuna peegelkaamerat või hübriidkaamerat telefonid veel ei suuda asendada. Tugevama valguse käes saab täitsa detailsed, ilusate toonidega pildid ning väiksemal ekraanil vaadates ei saagi aru, et tegu on telefoniga tehtud fotoga. Keerulisemates valgusoludes või hämaramas jällegi on digimüra ning tonaalsuse kadu juba probleemiks. Seda kõike telefoni ekraanil väga tähele ei panegi, kuid siiski ei soovita neist piltidest paberfotosid teha.

Kaamera vaikerakendus on Samsungil samamoodi hästi läbi mõeldud ning pakub kasutajale ohtralt võimalusi. Olemas on kõik harjumuspärane – efektifiltrid, HDR, panoraamvõte jms. Samas leidsin sealt äärmiselt vajalikke lisasid, nagu särikompensatsiooni võimaluse, selektiivse fookuse, väikese teravussügavuse tekitamise ning ka baasfunktsioonid kaamera seadistamiseks.

Väike kommentaar piltidele lisaks. Vaadates pilves ilmaga tehtud fotosid, on näha puudel okste/lehtede jms ühtesulandumist, mis näitab vähest detailsust suuremal tundlikkusel pildistades. Päikese käes see probleemiks pole. Teise rea esimene ning viimane foto on hea näide sellest, kuidas luuakse tarkvaraliselt väike teravussügavus – ees- ja tagaplaan tuvastatakse eraldi fotoga ning tehakse uduseks.

Paratamatult tahame ka telefoniga videosid teha, eks? Jah, videoid salvestab S5 suhteliselt hästi. Lisaks, vähe on seadmeid, mis saavad uhkustada 4K (2160p) videosalvestusega (vähemalt praegust). Mõned testvideod, mis sai tehtud, toovad välja täitsa võimeka stabilisaatori (videod filmitud statiivi kasutamata), kuid samas paistab ka välja video pakkimise probleemid. Seda eriti siis, kui kaadris kiiremini liikuvad objektid (purskkaevu videol kaadri vasakpoolses ääres olevad varjualad).

Click here to view the embedded video.

Click here to view the embedded video.

Siiski ma ei nurise antud telefoni kaamera juures üldse – telefoni kohta on tulemus igatepidi eeskujulik ning Instagrami, Facebook’i vms jaoks on selles maa ja ilm. Lihtsalt ära ürita sellega suuremat kaamerat asendada.

Mida siis arvata Samsungi 2014. aasta lipulaevast? Eks edasiminekuid ole, kuid võrreldes S4′ga ei ole need väga suured. Pigem eelmise aasta mudeli natuke täiustatud variant. Jah, sama kehtib põhimõtteliselt ka teiste tootjate tippmudelite kohta. Suuri uuendusi riistvaras ei ole olnud, mistõttu on keskendutud pigem tarkvaralisele poolele ning viledele-kelladele. Suurimaks edasiminekuks võikski lugeda pigem ekraani parendamist ning ilmastikukindluse lisamist. Viimane neist võib esmapilgul tühiasjana tunduda, sest kui tihti me ikka telefoniga ujuma läheme, eks? Tegelikult on teistpidi – lausvihmas võib südamerahuga seadme pihku võtta, meilid üle lugeda, kõned teha ning ka paar fotot talletada vihmasajust. Vot see on juba väärtus omaette.

Üldises laastus siiski nendin, et tegu on täitsa soliidse seadmega. Isiklikult ma küll ei kannata Samsungi Touchwiz UI kasutajaliidest ning eelistaks pigem Google Play Edition versiooni (ehk puhas Android peale laadida ja rahu majas), siis oleks seade paremini kasutatav. See jällegi taandub kasutaja isiklikele eelistustele. Mõnele see sobib, mõnele mitte.

Teisalt jääb jätkuvalt häirima plastikust korpus. Moto X oma puitkorpusega või iPhone 5S, HTC One jms seadmed oma alumiiniumist korpusega teevad Samsungile silmad ette. Jällegi on sel ka teine aspekt – soodsam korpus sama seadme hinna juures võimaldab kas a) panna rohkem sisu või b) kulutada rohkem raha reklaamile.

+ väga hea ekraan
+ ilmastikukindel korpus
+ kindlalt peos ning tundub soliidne
+ eeskujulik heli kõrvaklapiväljundist
± aku vastupidavus
- Touchwiz kasutajaliides ning müriaad Samsungi rakendusi
- sõrmejäljelugeja mitte nii täpne töö
- keskpärane kõlar

Lõppkokkuvõttes – kui sa ei pelga plastkorpust, hindad ilmastikukindlust ning sobib Samsungi visuaalne lähenemine, siis Galaxy S5 on igatepidi tubli nutitelefon, millega sa hätta ei jää. Jääb rohkem kui üks eelpool nimetatud aspekt sul jalgu – vaata võrdluseks ka Xperia Z2, G3 või One M8 poole, kuna tehniliselt on need samal pulgal ning ka samas hinnaklassis.

Samsung Galaxy S5 Photopointis 619 €

Naisterahva käekotis peitub terve tema varandus, kuid kaamerat seal kanda on vägagi ebasobiv. Kuigi pean tõdema, et olen seda isegi teinud, otsides pehmenduseks erinevaid mooduseid. Manfrotto on uue sarja väljatulemisega lahendanud kohe mitu muret. Diva kotid mahutavad nii kaamera, suurem koti mudel 10” ekraaniga tahvelarvuti, sülearvuti kui ka muud eluks vajaliku: meigitooted, nutitelefoni, rahakoti, päikeseprillid jms. Seega võin väita, et tegemist on vägagi funktsionaalse kotisarjaga, mida saab kasutada igapäevaselt tavalise käekoti asemel. Algus tundub liiga hea? Läheb veelgi paremaks!

Lihtne ja naiselik disain, mis eristab Diva sarja teistest mudelitest, ei reeda välimusega sugugi kuuluvust fotokottide hulka, kui välja arvata Manfrottole omane tepitud logo motiiv koti küljel. Kaamerakottidel on traditsiooniks saanud tumedad toonid, seda järgib ka Diva sari: värvuseks neil naiselikult must. Väljast paistavad fotokotid pisikesed, kuid see on hämmastav, kui palju need tegelikult mahutavad. Lisaks sisemistele taskutele leiab ka välimisel küljel panipaiku, kuhu paigutada isiklik pudipadi. Diva kaamerakotte katab Manfrottole omane vastupidav ja vetthülgav materjal, mille puhastamiseks ei ole vaja üldpesu – piisab ka määrdunud koha pesemisest.

Photopointis on müügil sarja kaks erinevat mudelit. Diva 15 on suurem variant, mis on sobilik hobifotograafile, kes soovib lisaks hübriidkaamerale kaasas kanda ka tahvelarvutit. Teine Diva kotike, mille numbriks 35, mahutab endasse lausa peegelkaamera.

Manfrotto Diva 15 – suurem käekott ka poes käimiseks

Diva 15 peidab endas nii hübriidkaamera ja lisaobjektiivile mõeldud kotikest kui ka turvalist vahet 10” tahvelarvutile. Lisaks on sees kaks lukuga vahet, kuhu peita isiklikku varustust, ja suures osas ruumi ka näiteks toidukraamile.

Poest soetatud paar riideeset või õhtuks ostetud puuviljad mahuvad kenasti kõik ühte Manfrotto kotti, et kätel oleks kerge ja uste avamine ei oleks akrobaatika. Hübriidkaamera kotike on krõpsuga eemaldatav, mistõttu võib seda täiesti iseseisvana kasutada ja tänu tugevatele seintele pole vaja tunda muret turvalisuse pärast.

Kotis endas on pehmendatud vahetükk, mis annab täiusliku kaitse kaamerale ja lisatarvikutele. Tegelikult sobitub kotti ka pisem peegelkaamera koos kit objektiiviga, mis laiendab veelgi sihtrühma. Diva 15 on igati sobilik kotike väikesele piknikule, kuna peamine kaamera ja snäkid mahuvad nagu valatult koti põhja. Samuti sobib see mudel ka tudengineidudele, mahutades endasse nii uuema aja loengu vihiku, tahvelarvuti ning ka muid vajalikke õpikuid.

Manfrotto Diva 35 – väiksem naiselik kaamerakott

Diva 35 kaamerakott on hoopis teist nägu. Nimelt kui Diva 15 mahutas endasse lisaks kaamerale ka tahvelarvuti, siis sellist võimalust Diva 35 ei paku. Aga viimasesse paigutub midagi vägagi head: peegelkaamera, lisaks suumobjektiiv, välklamp ja väiksemad lisatarvikud. Ruumi jagub ka isiklikeks esemeteks, mida paigutada välitaskutesse või kotiosade vahele. Diva 35 koosneb kahest osast: välimine osa, milleks on pealt avatud sangadega käekott, ja sisu, mis on lukuga fotokott.

Kaks eraldi osa kinnituvad krõpsu abil teineteise külge, mistõttu nad püsivad suurepäraselt koos ja kaasa aitab ka trukiga kinnituv pael, mis jookseb risti üle kotisuuturvalisus igati tagatud. Sarnaselt eelmisele mudelile on ka sellel sisemine fotokott kaitstud, nii et seda saab iseseisva kaamerakotina kasutada.

Mõlema koti puhul on väga positiivseks aspektiks ka nende rihmad – ei ole liiga õhukesed ega ka liiga paksud – täpselt nii mugavad, et suvel rasket kaamerat kaasas kandes rihmad soonima ei hakkaks.

Võrreldes neid kahte mudelit on peamiseks erinevuseks suurus ja otstarve, vastavalt kas hübriidkaamerale või peegelkaamerale. Kui Diva 15 on mugav ka õlal, siis Diva 35 võiks klassifitseerida pigem käes hoidmise kotiks. Kuigi kujud on kottidel erinevad, üks trapets ja teine ristkülik, suudavad nad mahutada peaaegu niisama palju tehnikat ning tarvikuid. Panipaiku leidub mõlemal mudelil, kuid Diva 15l on ka väiksemaid lukuga vahesid, kuhu saab panna mälukaardi, lisaaku ja juhtmed. Diva 35l selliseid vahesid pole, kõik ühes eraldatud pajas.

+ naiselik
+ mahutab kõik vajaliku
+ Diva 15 on õlal väga mugav
+ lihtne hooldada
+ mõistlik hind
– kesine värvivalik
- Diva 35 on sobilikum käes hoidmiseks kui õlal

Igal juhul “jah” Miks olen püüdnud seni veel kanda kaamerat käekotis? Vastus on lihtnemulle ei meeldi selga käivad või õlal rippuvad fotokotid. Naisterahvale on ikkagi käekotid sümpaatsemad ja ootuspärasemad. Välimus on neil klassikaline, mistõttu sobib kotikuju peaaegu iga stiiliga. Nüüd võin kindlalt väita, et ka fotokott võib olla naiselik ja täita paljude kauaoodatud unistuse. Kui peaksin valima ühe Diva kottidest, siis valiksin Diva 15, kuna olen tegutseja tüüpi inimene ja mahutab too ju terve minu varanduse.

Manfrotto Diva 15 fotokott Photopointis 52.99€

Manfrotto Diva 35 fotokott Photopointis 52.99€

Kui ilus ema ja töökas isa saavad lapse, siis tavaliselt pole vanemaid iseloomustavad jooned tema juures esindatud vanematega võrdsel määral. Küll aga võivad tema juures ilmneda hoopis uued väärtused.

Kuigi Speedlinki Libera klaviatuur tundub olevat identne Apple’i sinihambaga varustatud klaviatuuriga, siis lähemal silmitsemisel selgub, et tegu pole siiski päris tõupuhta isendiga. Selles mõttes, et Apple’i toodanguga. Mida see ju tõepoolest ei olegi. Aga esmapilgul petab ära küll.

• Juhtmevaba klaviatuur Speedlink Libera Photopointis: 49,99€

Sissejuhatuseks tuleb tunnistada, et erinevates suurustes kotte on mul kokku kindlasti üle paarikümne. Ning need pole juhuslikud kotid, vaid hoolega valitud eksemplarid minu teekonnal täieliku koti otsingutel. See peaks mind muutma enam vähem kotimajanduse eksperdiks.

Nendel otsingutel on selgunud nukker tõde, et sellist asja nagu universaalne kott pole olemas. Kotid jagunevad suuruse ja funktsionaalsuse järgi. Ja stiili järgi mõistagi.

Koti funktsionaalsus algab koti suurusest. NG Little Sling Bag peegelkaamerat ei mahuta. Küll aga on seal küllalt ruumi kompakt- või hübriidkaamera jaoks. Kui koti suurus pole võrreldes eelmise versiooniga oluliselt muutunud, siis küll on seda teinud nö ruumiasetus.

Varasemal mudelil oli nö põhitasku jagatud kaheks võrdseks osaks. Uuemal versioonil on see terviklik. See viib paratamatult mõtted sellele, et uus sahtlilahendus ongi mõeldud pigem 6-7-tollise tahvelarvuti jaoks.

Paigutades kotti kasvõi keskmisest veidi suurema hübriidkaamera on nutitahvli põhisahtlisse mahutamine praktiliselt võimatu. Pisema hübriidkaamera või kompaktkaamera korral mahub aga põhitaskusse lisaks tahvelarvutile vabalt muidki vidinaid.  Oma veebilehel liigitubki NG A4567 mitte kaamera-, vaid elustiili meediakotiks (Lifestyle Media Bag).

Veebilehel liigitubki Little Sling Bag7 mitte kaamera-, vaid elustiili meediakotiks

Lisaks põhi- ja sisetaskule on NG A4567 varustatud veel nelja lisataskuga, millest kaks asuvad koti rihmal. Suuremat neist pakutakse välja telefonitaskuna. Arvestades aga 5-tolliste ja suurema ekraaniga telefonide võidukäiku, siis selliste telefonide omanikud peavad enda kõnetoru kandma kas mainitud koti kehapoolses välistaskus (suletav tõmbelukuga) või oma rõivaste taskus.

Ideaalis sobiksid siis rihmataskutesse väiksem telefon koos klappidega, mp3-mängija koos klappidega või näiteks tagavaraakud peegelkaamera jaoks. Kehapoolne välistasku mahutab suurepäraselt ka näiteks reisidokumente, rahakotti  vms väärtuslikumat. Välisküljel asuvasse eraldi taskusse sobivad aga võtmed, sularaha ning muud pisiasjad, mis peaksid olema võimalikult kergesti kättesaadavad.

Kott on mõeldud kandmiseks üle vasaku õla, mis tähendab, et see on eriti mugav kasutada paremkäelistele. Samas, olles ise vasakukäeline, oli selle kasutamine piisavalt mugav ka minu jaoks so mõlemale käele.

Kui NG A4567 välimusele võib südamerahuga anda maksimumpunktid, siis vähemalt fotokotina on ta oma funktsionaalsuses mõningal määral kaotanud. Erinevalt eelmisest versioonist pole kotisahtlid spetsiaalselt vooderdatud. Vooderduse asendamine eraldi taskuga pole aga kuigi kasutajasõbralik, sest kaamerat kokkuvõttes kahest kotist välja koukides võib olla sobiva kaadri jaoks juba kaugelt liiga hilja. Küll aga sobib kott ideaalselt erinevate elektrooniliste ja mitteelektrooniliste vidinate jaoks, mida tänapäevasel mehel vaja võib minna.

Tundub, et National Geographic on oma Africa-seeriaga astunud suure sammu universaalsuse suunas nii funktsionaalsuse kui välimuse poolest. Isiklikult minule mõlemad muudatused meeldivad. Mulle on alati imponeerinud NG ebatehnitsistlik lähenemine kaamerakottidele, kuigi kohati tundub nende Indiana Jonesi stiil astuvat minu jaoks sammukese liiga kaugele.

Africa-seeria välimus on minu jaoks varasemast maitsekam ja minimalistlikum ning isegi kui koti kaitsefunktsioon ongi kokkuvõttes kahanenud, siis seoses universaalsuse kasvuga (ning kobedama välimusega) võib nii uuele väiksele NG Sling Bag’ile kui kogu NG Africa-seeriale ning nö meediakottide kontseptsioonile ennustada veelgi suuremat populaarsust kui varasematele NG kaamerakottidele.

Tänu oma mõõdukalt mehelikule välimusele, kvaliteetsele teostusele ning minu jaoks enam kui piisavale funktsionaalsusele saab sellest väikesest üleõlakotist kindlasti minu kotikollektsiooni järjekordne ehe.

• National Geographic Africa Small Sling Bag Photopointis: 79,99€

Tuntud ja hinnatud telefoni- ja koduelektroonikatootja logo kandvaid fotoaparaate ei olnud ma enne Samsung NX30-ga kohtumist käes hoidnud. Tehniliste näitajate järgi – 20,3 MP APS-C suuruses sensor, nurk-pildiotsijaks väänatav elektrooniline pildiotsija, puutetundlik ekraan, Full HD videosalvestus, sisseehitatud WiFi liides, autoshare ehk automaatne pildijagamine (näiteks) mõnda suhtlusvõrgustikku – ei ole ju üldse paha partii. Umbes tuhandeeurose väljamineku eest saab vähemalt numbreid uskudes üksjagu vastu ka.

Samsung NX30 – väljast ja seest

Tänapäevased “kodukasutajale” suunatud foto- ja videokaamerad muutuvad järk-järgult väiksemaks, nii võttis Samsung NX30 “peegelkaameralikult” suur välimus esimese hooga kulme kergitama. Oletatavat sihtgruppi silmas pidades oleks kompaktsemat vormi oodanud. Käekoti- või rinnataskukaamera see kindlasti ei ole.

Kätte istus NX30 hästi, nagu keskmised või keskmisest suuremad kaamerad ikka. Ka vajalikud nupud oluliste funktsioonidega olid loogilise paigutusega kenasti käe-jala juures olemas.

Hakatuseks võib öelda, et vaatamata oma pisut “plastmassisele” välimusele ja tunnetusele oli esmamulje täitsa aus.

Samsung NX30 reaalses kasutuses

Menüüd olid Samsung NX30-l lihtsad ja loogilised, paari minutiga oli oluline läbi käidud ning aparaat enda käe järgi häälestatud.

Lisaks kallutatavale ja pööratavale ekraanile on sel kaameral ka tõstetav-langetatav elektrooniline pildiotsija. Tõeline maiuspala näiteks makropildistamisel või lihtsalt ülimadalatel võttenurkadel toimetades ning mõnus ja praktiline aseaine traditsioonilisele nurk-pildiotsijale, mis sõltuvalt tootjast just odav lisavarustus ei ole.

Pildiotsija ise pole paraku teab mis kiita kaup. Ei läinud kaua, kui sealt läbi vaadates tekkis paralleel “slaiditorbikuga”, mida minuealised ja vanemad inimesed lasteaia või algkooli aegadest mäletavad.

Ekraanil endal ei olnud see-eest viga. Päikese käes oli pilt kohati halvasti nähtav, aga nii on enamike puutetundlike ekraanidega. Kuigi ekraanilt saab näpuvajutusega ligi paljudele funktsioonidele, oli elementaarseid asju (näiteks ava või säri) mugavam vanade-heade ketaste abil sättida. Fookuspunkti, tõsi, on alati puute-ekraani pealt mugav paika panna.

Nagu tänapäeval kombeks, on NX30-l ka sisseehitatud WiFi võimalus, kuid see kaamera läheb tavapärasest nutiseadme kaudu juhtimisest või piltide läbi õhu arvutisse saatmisest sammu kaugemale – tehtud kaadreid on vaid nupuvajutusega võimalik otse sotsiaalmeediakanalitesse saata. Või siis videoklippe YouTube-i. Või siis teiste sarnaste kaamerate või ühilduvate seadmetega paaritada, et omavahel pilte jagada. Sheerimise-laikimise maniakkide jaoks kahtlemata tore lisaväärtus.

Kuigi Samsung NX30-ga filmides on olemas nii focus peaking kui automaatne suurendusabi täpseks manuaalseks teravustamiseks, puudub kaameral eraldi videorežiim. See on suureks miinuseks, kui kaameraga soovitakse tõsisemat videotööd teha. Filmimist saab alustada ja lõpetada vajutades pöidla alla jäävat punast nupukest. Mitte, et keegi seda kaamerat vaid filmimise eesmärgil ostaks, aga siiski.

Kui esimese hooga tunduvad kaamerast tulnud fotod päris kenad, siis 100% peal piksleid uurides on seda “seebikarbilikku mudru” siiski kohe hoomata. Samuti jätab kaadrite detailsus ka madalatel tundlikkustel ja fiksobjektiividega pildistades soovida, rääkimata siis suurte ISO-de kasutamisel. ISO 1600 on see hetk, kust koledat digimüra märgatavalt juurde tekib, samuti hägustub joonis. Peendetaili neilt kaadritelt enam mõtet otsida ei ole. Järgnevad kaks topisepilti on võetud tundlikkusega ISO 3200 ja nagu näha, on mõlema looma kasukas sulanud ühtlaseks pudruks. Kõik pildid on suuremaks klikitavad.

ISO 800 juures on pildis veel piisavalt detaili, kuigi kaadri fookusest väljas osades paistab juba sõrmeotsaga värvilist müra.

ISO 1600 toob pildi tumedamatesse aladesse juba tõsisema müra, samuti on hundi käpa karvad detailipuuduses kergelt “kokku sulanud”.

Autofookus sai hämaramates oludes isegi suhteliselt hästi hakkama, kuigi siiin-seal tuli “saagimist” ikka ette. Küll aga oli NX30-l probleeme just kontrastse keskpäevase päikese all, kus fookus korduvalt õigest kohast mujale jooksis. Allolev pilt heaks on näiteks, kuidas fookus murdosa sekundi jooksul enne päästiku täielikku allavajutamist taustale põgenes. Plaanis oli pildistada esiplaanil olevaid taimi, mis nüüd udused on.

Keerame tundlikkust juurde

Nagu öeldud, hakkavad ebameeldiv digimüra ja detailikadu end juba kuskil ISO 1600 kandis ilmutama. Hämaras tulistamise kaamera see kindlasti ei ole. Tegemist on 100% väljalõigetega kaadri müraseimast osast. Pisipildid on suuremaks klikitavad.

+ Sisseehitatud WiFi kõige selle juurde kuuluvaga
+ Automaatne piltide jagamine Facebooki-maniakkidele
+ lihtsad ja loogilised menüüd
+ puutetundlik, pööratav ja kallutatav ekraan
+ tõstetav/langetav elektrooniline pildiotsija

- tõstetav/langetatav elektrooniline pildiotsija (kujutise kvaliteet)
- mürased ja detailitud keskmised ja kõrged tundlikkused
- eraldi videorežiimi puudumine ja video kvaliteet
- kesine autofookus, nii kiiruselt kui täpsuselt

Kokkuvõte

Kellel on tõsine vajadus tehtud pilte või videoklippe kohe kuskile laadida või lihtsalt maailmale näidata, on see kaamera kahtlemata huvitavaks valikuks. Kui need pole aga pildimasina juures peamised argumendid, tasub samas hinnaklassis ka alternatiividele pilk peale visata.

Samsung NX30 hübriidkaamera Samsungi veebilehel

Tekst: Erki Oras. Fotod: Lauri Veerde. Tundub, et tahvelarvutid nagu ka nutitelefonid on lõpuks valmis saanud. See tähendab, et antud formaadis ilmselt mingeid revolutsioonilisi muudatusi või uuendusi ilmselt oodata pole. Ning kui mingeid metatasandil muudatusi tulebki, siis pole tulemuseks enam ei nutitelefon või tahvelarvuti, vaid juba midagi muud.

Antud ajahetkel aga on kõige rohkem valmis kõige parem nutifon või tahvel st vidin, mis vajab kõige vähem täiendamist, parandamist ning konkurents sellele positsioonile on tuline. Apple, Samsung ja LG on suunanud oma paremuse tõestamiseks kõik oma ressursid ning kuuldavasti liitub peatselt ka HTC tahvelarvutite ’sõjaga’.

Uus 10-tollise ekraaniga Samsung Galaxy Tab S näeb välja vägagi valmis. Küll aga tekitab mõningaid küsimusi kasutajakogemus.

Siin võiks piirduda kahe sõnaga: TouchWiz ja KitKat. Öö ja päev. Pimedus ja valgus. Paha ja hea. Seda antipoodide rida võib lõpmatuseni täiendada. Kui KitKat 4.4 on iseenesest väga hea, siis Samsungi toodetes kipub see kaduma monstroosse TouchWizi alla. See tähendab, et tahvelarvutis (nagu ka telefonis) peremehetseb TouchWiz, kes KitKati kindlalt oma kanna alla hoiab st rabab omale näiteks enamuse operatiivmälust. Mina isiklikult ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kellele TouchWiz meeldiks. 

Globaalsest negatiivsest tagasisidest hoolimata ei suuda Samsung loobuda oma toodetesse laadimast gigabaitide kaupa oma ebapopulaarset ning mitte eriti kasutajasõbralikku tarkvara. Tõsi küll, Samsung suudab Tab S-i puhul oma kirge siiski vaos hoida ning mõningane valikuvabadus tahvli kasutajale siiski jäetakse, Samsung lihtsalt lisab oma üldisesse tarkvaramürglisse ka hulgaliselt ’kingitusi’ st rakendusi, mida kasutaja võib alla laadida. Sedapuhku siis juba vastavalt oma soovile.

Tarkvara alla tuleb liigitada ka võimalus ekraani erinevate rakenduste vahel jagada, kuid ka seda käsitleme me edaspidi.

Suurel ja samsungilikult värvikireval ekraanil jooksevad filmid, mängud ja rakendused sujuvalt, ilma vähimagi viivituseta. Sama kiire on ka erinevate rakenduste vahel liikumine. Just nii nagu peabki.

 

Ekraani paremas servas olev tegumiriba on tõepoolest mugav enimkasutatavate rakenduste avamiseks.

Lisaks sellele võib veel aktiveerida ka pidevalt ekraanil oleva ’mummu’ millele vajutades avaneb samuti riba 4-5 otseteega.

Vaadates sedasama värvikirevat ekraani päikesepaistes ei näe ma mingit vahet Galaxy Tab S-i ja paljukiidetud ja –kirutud iPadide ekraaniga. Nähtavus on sama hea või halb, sõltub vaataja hoiakust.

Ekraanipilt on nähtav ja arusaadav, aga mitte eriti hästi st silmi tuleb pisut pingutada. Toas aga silm lausa puhkab ekraanile vaadates.

Väikeseks tõrvatilgaks Samsungi verivärskes meepotis oli see, kui mingil põhjusel katkes ootamatult WiFi-ühendus praktiliselt ruuteri kõrval. Peale taaskäivitamist võrguühendus taastus ning hiljem sarnaseid ekstsesse ei kordunud. Tegelikult pole kindel, kas näidata siin näpuga Samsungi või Androidi suunas, kuid fakt jääb faktiks.

Tavaline jpg foto

Richtone(HDR)

Tavaline jpg foto

Richtone(HDR)

Samsung Galaxy Tab S-ist paremat ja võimekamat 10-tollist androidtahvlit ilmselt hetkel ei ole. Vähemalt Eestis ei ole. Tipptasemel koostekvaliteet, millele lisandub samal tasemel riistvara koos Androidi viimase väljalaskega on kooslus, millega on võimatu mööda panna. Olgu siis soov tööd teha, mängida või filmide jms seltsis lihtsalt aega veeta.

Tahvel näeb välja äärmiselt esinduslik, sellisega pole häbi liikuda tippjuhtide seltskonnas. Õigupoolest tundub see sinna just sobivatki oma lihvitud, kuid samas täiuslikult kiretu ja steriilse välimusega. Mingil juhul ei kujuta sellist arvutustehnika täiuslikku tippteost näiteks perekonna pisemate mängukannina. Või isegi mingite Kalamaja hipsterite rohmakate näppude vahel. Küll aga on see kui valatud mõne eduka tegevjuhi, advokaadi või kirurgi kätte.

Vähimatki etteheidet pole teha ka kasutuskogemusele. Samas aga ei tekkinud nö vau-efekti. Hoolimata Samsungi igakülgsest pingutusest. Tegu on lihtsalt tehniliselt vägal heal tasemel tahvliga. Erinevas suuruses väga häid tahvelarvuteid aga ilmub müügile üha rohkem ja väiksemate intervallidega. Kasvõi Samsungi enda tootmisliinidelt. See, et Samsung püüab viimasel ajal oma koostekvaliteediga Apple’ile kandadele astuda, on väga hea. Aga ka sellest kipub aja jooksul väheks jääma. Sest paraku kipub elu näitama, et tänapäevasel tahvelarvutite turul ei piisa enam tavalisest rehnungist, kus 2+2=4. See tähendab, et lisaks parimale raud- ja tarkvarale peab toode sisaldama veel midagi, et kaks pluss kaks oleks viis. Või veel parem – koguni kuus.

Samsung tahvelarvutid Photopointis

Speedlinki tooted pole mulle senini üldiselt erilisi elamusi pakkunud. Vähemalt hiired ja klaviatuurid mitte. Sellised normaalsed, mitte millegagi silmatorkavad. Vahel isegi allapoole keskmist taset jäävad. Tõtt-öelda pidasingi päris alguses Speedlinki mõneks Hiina odavtootjaks. Mitte igati viisakaks Saksa firmaks nagu asi reaalselt on.

Viimasel ajal olen aga sunnitud olnud oma suhtumist Speedlinki kõvasti revideerima. Viimaseks ja võibolla ka otsustavaks argumendiks siin on Speedlinki Decus mängurihiir.

Kuigi hiirega oli kaasa pandud ka CD-plaat, siiski eelistasin kõik vajaliku tõmmata Speedlinki kodulehelt. Veidi üle 10 Mb fail tuli alla kiiresti ja installeerimine toimus nagu ludinal.

Kasutajaliides on ühest küljest piisavalt lihtne, teisest küljest jälle piisavalt võimalusterohke. Just selline nagu kassid ostaksid.  Võrreldes näiteks Roccati tarkvaraga, mis oma võimalusterohkusega mõnel väetimal juhtme kokku võib jooksutada. Samas pole kasutajaliides ka liiga minimalistlik, mis võiks omakorda peamurdmist valmistada.

Tarkvara abil saab muuta hiire kõigi seitsme klahvi sh ka eelsätestatud DPI-klahvi funktsioone, hiire taustavalgust ning kiirust sh ka topeltkliki ja rulliku kiirust. Tõele au andes mul klahvide sätestamine esimesel katsel (st kohe peale tarkvara installeerimist) ei õnnestunud. Küll aga kulges asi nagu ludinal peale arvuti taaskäivitamist. Tõsi küll, klahvidele funktsioonide määramisel ilmnes veel üks pisike kiiks, kuid selle avastamisrõõmu jätaksin juba Decuse värsketele omanikele.

Meeldiva nüansina on Speedlink Decuse tarkvara valmistades mõelnud ka neile, kes sama hiirt kasutaksid ka muudeks tegevusteks peale mängimise. Lisatud on hulgaliselt valmissätteid meedia, brauseri ja kontorirakenduste haldamiseks.

Öelda, et tegu on parima hiirega, mida selle raha eest saab, on klišee. Aga tõsi. Tegelikult saab saab selle raha eest kohe väga palju, kohati isegi rohkem kui kaks korda kallimate hiirte puhul.

Olgu selle tekstiilkattega juhtmega nagu on, reaalses mängus sellest suuremat kasu ju pole. Samas aga hiire ergonoominiline kuju on minu seniproovitud hiirtest vaieldamatult PARIM. Ei Razeril ega Roccatil pole sellele seni veel midagi vastu panna. Pingelistel hetkedel Decust oma peopessa surudes muutub see ostekui käe orgaaniliseks osaks, tagades nii täieliku kontakti käe ja hiire vahel. Iseküsimus on muidugi see, kui kaua käsi sellises valmisolekus püsida suudab enne kui krampi kisub. Aga ega need heitlused reeglina teab mis tundidepikkused ju polegi.

Pingelistel hetkedel Decust oma peopessa surudes muutub see ostekui käe orgaaniliseks osaks, tagades nii täieliku kontakti käe ja hiire vahel.

Omalt poolt võiksin Speedlink Decust soovitada nii algajale kui edasijõudnud mängurile. Seda muidugi juhul, kui hinnaliidrite poolt pakutav 8200DPI just elutähtis pole.  Samuti on Decus meeldivaks värskenduseks neile, kes on tüdinud Razeri, Roccati ja Steelseries’i poolt pakutavast minimalistlikust disainist. Need aga, kes on huvitatud eeskätt võrgumängudest ning teiste mängijatega võitlemisest ehk siis PvP-st, võiks selle hiire endale kasvõi spetsiaalseks lahinguhiireks soetada. Seda enam, et rahakottile Decus märkimisväärselt haiget ei tee.

Speedlink Decus hiir Photopointis: 39,99€

Rapax – see kõlab uhkelt. Peaaegu nagu midagi Razeri või Roccati tooteriiulilt. Või vähemalt nagu kvaliteetlant. Märksa mehisemalt ja sõjakamalt kui näiteks Kudos. Peaaegu nagu mingi salapärane relv. Peaaegu. Reaalsuses on aga mainitud klaviatuur kõigest sellest väga kaugel. Kaugel sõjakusest, kvaliteedist ja paraku ilmselt ka mänguritest. Tegelikult leidsin sellel klaveri juures vaid ühe positiivse omaduse, mida mänguriklavitatuuriga seostada võiks. Aga kõigest omal ajal.

Speedlinki nõrkusest punase ja musta kombinatsiooni vastu olen ma juba varem rääkinud. Nii ilutseb ka Speedlink Rapax puna-musta läikiva ümbrisega. Pakend on pehme ja tavaline pappkarp – mitte midagi erilist.  Pakendis oli mõistagi klaver. Ning pabermanuaal. Ongi kõik. Erinevalt Kudos hiirest puudus tarkvara CD, kuid Speedlink püüdis siin seda enda kasuks ära kasutada, reklaamides pakendil klaveri lihtsat paigaldust, mis ei vajagi draiverit. Siinkohal oleks pidanud mind väike kahtlususs närima hakkama. Aga seda ei juhtunud.

Puudusid ka randmetoed ja üldse igasugused põnevad lisavidinad, mida mänguriklaviatuuride pakendid endas tihtilugu peidavad. Aga noh, lisavarustus ongi rohkem nannidele, lohutasin ma ennast, enam kui askeetlikku esmamuljet seedides. Vähe ongi uus palju. Tühjagi. Positiivse külje pealt võiks siiski mainida, et klaver oli vähemalt eraldi kilekotis ning karp tuli lahti suhteliselt lihtsalt, ilma liigse peamurdmiseta.

Kirsina vahukooorekoogil hiilgasid karbil Microsoft Windowsi eri versioonide logod, mis lubasid, et Rapaxit saab kasutada nii Windows XP, Windows Vista, Windows 7 ja 8-ga. Väga muljetavaldav igatahes.

Rapax osutus esmapilgul üpris isaseks. Eenduvad küljeklahvid, miniatuurne randmetugi ning sarnaselt küljeklahvidele eenduv juhtmekinnituskoht. Klaverikülge kinnituv lihtne plastjuhe oli piisavalt pikk ning harmoneerus hästi klaviatuuri musta värviga. Klaviatuuri sisselülitades lööb sellel tuhmilt särama punane taustavalgus. Sõna ’särama’ on siiski ilmselge kunstiline liialdus. Pigem tuhmilt hõõguma. See hõõgus on kohati nii nõrk, et ei suuda ära valgustada klahvidel olevaid sümboleid, mis tekitab mulje nagu oleksid need kohati juba kasutusest kulunud. Ehk on siin tegu mingi moodsa vintage efektiga?  Samas aga see edev efekt kadus, kui klaviatuuri vaadata täpselt 90-kraadise nurga alt.

Hoolika otsingu abil avastasin klaviatuuri alt kaks kokkukäivat jalga. Päris savijalgadega küll tegu polnud, kuid  midagi paarikümnest eurost hinnalisemat ma nende hoolde ei usaldaks. Jalakesed lihtsalt tundusid lühikesed ja haprad. Sellised kanajalakesed. Tegelikult tundus kogu klaviatuur kahtlaselt kerge ning kerglasena. Sellega seoses ka mõnevõrra haprana.

Klaviatuuri  paremas ja vasakus otsas asuvad  kaheksa nn multimeediaklahvi, kummaski otsas neli.

Vähemalt Speedlinki enda sõnul on tegu multimeediaklahvidega. Katse-eksituse meetodil selgitasin välja, et multimeediaga sai neist seostada vähemalt kolme. Neid, millega sai helitugevust reguleerida ning kiiresti vaigistada. Ülejäänud klahvidega sai avada kalkulaatori (halloo, kas tegu on ikka mänguriklaviatuuriga?), veebibrauseri avalehe, postkasti (mis minu arvutis miskipärast ei avanenud) ning kausta My Computer.  Minu küsimus suurele ringile oleks, et kuidas on need eelmainitud funktsioonid seotud mänguriklaviatuuriga? Miks ei ole nende asemel makroklahve? Mis mänguriklaviatuur see üldse on, mida vähimalgi moel kohandada ei saa?

Kuigi püüdsin pidevalt võimalikult positiivset hoiakut säilitada, et leida midagigi meeldivat, ei õnnestunud see mul eriti hästi.  Aga ausõna, ma püüdsin. Ning lõpuks ühe ka leidsin. Nimelt on Rapaxi klaviatuuri space bar’il (ehks siis selle pikal klahvil alumises reas, millega saab teksti tühikuid (ehk space’e) tekitada) kaks poolvilust süvendit, mis sobisid suurepäraselt pöialdele. Sellist väikest vigurit pole ma varem mitte ühegi teise (sh ka tippklassi) klaviatuuri juures näinud. Mõistagi sobib see disainiuudis mitte ainult mänguritele, vaid ka täitsa tavalistele kontorirottidele ja –hiirtele oma kirjatööde ning arvutuste tarbeks.

Lähemal silmitsemisel ilmnes siiski veel üks detail, mis rõhutas Rapaxi kuulumist mängurite maailma – esiletoodud (pisut säravamad ja spetsiaalselt rõhutatud sümbolitega) WASD täheklahvid.

Klahvide endi käik oli kuidagi pehme ja ebamäärane. Samas aga suhteliselt vaikne kui seesinane space bar välja arvata. Kuigi Speedlink reklaamib pakendil, et tegu on täismõõdus klaviatuuriga, siis miskipärast kippus sellegateksti sisestamisel  tulema sisse enam eksitusi kui mu vana Logitech G15-iga. Tegelikult on Rapaxi klaviatuuri osa isegi suurem, kui mu ustaval Logitechil, kuid õigete nuppude tabamine miskipärast keerulisem. Üldmõõtmetelt aga on klaviatuur pigem väike. Seda ilmselt ’tänu’ makroklahvide ja muu sarnase edeva mängurikola puudumise tõttu.

Samas oli mängus (MMO) Rapaxiga tekstisõnumite saatmine ja muidu suhtlemine igati normaalne, ilma oluliste läägideta.

Nii klaviatuuri hinda, võimalusi kui ka kvaliteeti arvestades sobiks Rapax ilmselt väikese mänguri esimeseks klaviatuuriks. Mõtlesin alguses, et äkki sobiks see ka mõne matšolikuma moega meesterahva kontorilauale, kuid igapäevasteks pikkadeks tööpäevadeks on see siiski liiga ebakindel ja -mugav. On aga klaviatuurile langev pinge alla keskmise, siis võib ju sellise sportlikumat sorti klaviatuuri ka kontorisse soetada. Seda enam, et vähemalt minu jaoks on Rapaxi seos arvutimängudega enam kui efemeerne, kui mitte arvestada kahte minimalistlikku disaininüanssi.

Aga nagu öeldud, soovitan ma seda klaviatuuri ka töötegemiseks väga suurte reservatsioonidega, sest enamus tavalistest kontoriklaviatuuridest teevad oma tööd märgatavalt veenvamalt kui Rapax.

Seega, kui teil on mõni noor sugulane, kes astub esimesi samme arvutimänguri okkalisel teel, ning kelle maitse järgi on rohkem sellised ’ägedad’ ja matšolikud asjad, siis sobib Rapax talle suurepäraselt. Sede enam, et ameerika rahvatarkus ütleb meile, et the difference between man and a boy is the price of their toys.

PS. Arvustus on kirja pandud Speedlink Rapax klaviatuuriga.

• Speedlink Rapax Nordic asetusega Photopointis: 29,99€
• Speedlink Rapax US asetusega Photopointis: 29.99€

Mul oli raske varjata meeldivat ärevustunnet, kui arvustamiseks Roccat Tyoni pakuti. Olin ju selle turuletulekust vaid mõni kuu tagasi kirjutanud ning teadsin hästi, millega tegu. Erutuseks oli põhjust mitmekordselt. Nagu ma oma varasemates hiirtearvustustes olen tunnistanud, olen ma mängudes (ja muidu ka) rohkem hiire- kui klaviatuuriinimene. Ning et ma mängudest eelistan eekätt MMORPG-sid, siis tundus Roccat Tyon oma 16 programmeeritava nupuga olevat minu jaoks  otsekui rusikas silmaauku. Etteruttavalt võin öelda, et see vastas suures ulatuses tõele.

Hiire ajurid tuleb mõistagi alla sikutada internetist, Roccati kodulehelt ning erilisi üllatusi siin võrreldes teiste Roccati tipphiirte ajuritega siin pole. Tarkvara on sedavõrd kohandatav, et üks Eesti keskmine arvutimängur kasutab suure tõenäosusega neist vaid murdosa. Tõttöelda on erinevaid sätteid sedavõrd palju et temperamentsemale ja tähelepanudefitsiidiga mängurile neisse sukeldumist ei soovita. Õnneks saab põhifunktsioonid paika ka nö sügavamale sukeldumata.

Kui klahvidele funktsioonide määramine ning makrode salvestamine toimuvad sujuvalt, siis hiire valgustus on kangekaelne ega taha ka kogenud kasutajale kuigi kergesti alistuda, vaid elab mingit vaid endale arusaadavat elu. Vähemalt minul selle taltsutamine ei õnnestunudki ja seda ka varasemate Roccati mudelitega. Aga vähemalt minu jaoks pole valgustus hiire juures üldse kuigivõrd oluline. Ning ehk on viga lihtsalt minus ja olen midagi selles Roccati sätete rägastikus märkamata jätnud.

Nagu eespool mainisin on hiire klahvide rohkus oluline just MMORPG-de juures. Ning klahve Tyon’il tõepoolest jätkub. Erinevad tootjad on varemgi valmistanud ohtraklahvilisi mängurihiiri nagu näiteks Razer Naga või Logitech G600, kuid laialdast populaarsust need saavutanud siiski pole. Tegu on ilmselt kasutusmugavuses, sest pole eriti mugav kasutada klahve, mis on umbes sama suured nagu numbrid nutitelefoni klaviatuuril ning sama tihedalt üksteise kõrval. Võitlustuhinas võib sõrm hõlpsalt õigest klahvist mööda vajutada ning tulemused võivad sellises olukorras olla letaalsed.

Roccat Tyon erineb teistest just klahvide paigutuse poolest. Kuigi pöidla alla jääb neid rohkem kui teistele sõrmedele, pole vahe mäekõrgune. Klahve jagub piisavalt iga sõrme alla välja arvatud väike-Ats ehk väikesõrm. Kokku 16 klahvi, mille funktsioone saab spetsiaalse Roccat Shift klahvi ning tarkvara abil kahekordistada. Kes vajab sellise funktsioonide arvu juures veel klaverit?

Klahvid on nagu klahvid ikka. Tyon’i juures aga eristuvad ja on silmatorkavad eeskätt kaks klahvi – rulliku kohal asetsev (seal, kus tavalistel hiirtel saab DPI-d muuta) kahesuunaline nn ’haiuim’ ja pöidla kohale jääv, samuti kahesuunaline X-Celerator. Kõigepealt siis haiuimest. Tavaliselt asuvad seal klahvid, millega muuta hiire DPI-d ja minu poolest võiks see niimoodi ollagi. Selle asemel saab DPI-d muuta nimetissõrme alla jäävate lisanuppudega. Kentsakas valik Roccati poolt, kuid õnneks võib klahvide funktsioone muuta vastavalt oma soovile.

Nüüd oleme märkamatult jõudnud sinnani, miks ma Roccat Tyoni nõudlikuks valitsejaks nimetasin. Nimelt selleks, et kasutada efektiivselt kõiki hiirel olevaid nuppe (ja nõnda virtuaalsel lahinguväljal domineerida) tuleb hoida  kõiki kolme keskmist sõrme hiirel. Kahe sõrmega kõiki nuppe mugavalt kasutada ei saa, vaid selleks peab pingutama. Vähemalt mina oma keskmise suurusega käega ei saanud.

Kolm sõrme aga peavad seal olema suhteliselt tihedalt üksteise kõrval, mis tähendab teatavat sundasendit ja teatavat ümberõppimist. Tuleb tunnistada, et minul võttis see aega umbes nädalakese või paar. Aga lõpuks tuleb ikkagi mängida Tyon’i reeglite järgi ja hiir hoolikalt oma haardesse pigistada. Kiireks PvP matšiks on selline kontsentreerumine ilmselt sobiv, kuid pikemad heitlused võivad käele väsitavaks osutuda. Vähemalt esialgu.

Roccat Tyon on vaieldamatult üks parimaid, kui mitte kõige parem hiir, mida ma kasutanud olen. Eelkõige muidugi tänu arvukatele klahvidele ja nendele mängudele, mida ma mängin. Lisaks muidugi ekstraklassi koostekvaliteet, minu julgemaidki nõudmisi ületav ja piisavalt (väikese mööndusega) inuitiivne tarkvara, kuni 8200 DPI ja tekstiilkattega juhe. Need omadused võidavad ilmselt iga hiiresõbra sh ka minu südame.

Kuigi olin positiivselt meelestatud juba enne hiire saabumist, siis Tyon õigustas igati minu ootuseid. Tõsi küll väikeste mööndustega. Vaieldamatult pole ta kõige mugavam hiir, vaid nõuab harjumist.

Peale Speedlink Decus’e proovimist aga tunduvad kõik hiired suhteliselt ebamugavad. Kui Decus sobis kätte nagu kinnas, siis ka Tyon’i võib vabalt võrrelda kindaga. Pisut kitsa labakindaga, mis sõrmed kenasti kokku surub. Esialgu veidi ebamugav, aga mitte midagi hirmsat. Lihtsalt pisut teistmoodi. Pakutavad võimalused õigustavad aga pisikest ebameeldivust ja väikest õppimistsüklit kümnekordselt. Iseasi, et pidin peale selle arvustuse kirjutamist ja hiire tagastamist (nuuks-nuuks) oma vana Roccati Kone XTD-ga uuesti ära harjuma. Samas olen ma veendunud, et Roccat Tyon loodetavasti lähitulevikus ühel heal päeval naaseb minu mõnusale Roccat Alumic hiirepadjale ja siis võib meid lahutada ainult aeg.

Seniks aga soovitan soojalt Roccat Tyoni igale MMO-mängurile, kelle käeulatusse see sattub. Või tegelikult igale arvutimängurile, kelle mängustiil või mängud eeldavad tavaliselt rohkemaarvuliselt klahve. Luban, et peale esialgset lühikest harjumistsüklit võib teie suhe kujuneda igati pikaks ja produktiivseks.

Roccat Tyon mängurihiirt on Eestis müügile oodata oktoobri algul.

Keskformaatkaameraid peetakse tänapäeval pigem alternatiivtooteks – neid valmistatakse vähe, nad on rasked ja kohmakad, objektiive ei ole (järel)turul eriti saada ning kõige selle juurde käib küllalt krõbe hind. Kaalukausi paneb aga tasakaalu pildikvaliteet, seetõtu on keskformaatkaamerad kasutusel produktsioonis, agentuurides, reklaamitööstuses… – kõikjal kus vajatakse väga detailset pilt.

Pentax 645Z on aga keskformaatkaamera, mis keerab sellesama kaalukausi hoopis pea peale.

Pentax 645-seeria on pikkade traditsioonidega – esimene mudel (Pentax 645) koos sinna kuuluvate objektiividega tuli välja aastal 1984; kolmteist aastat hiljem (1997) tuli tootmisse mitmete uuendustega 645N, veel neli aastat hiljem (2001) väheste uuendustega Pentax 645N II.

Aastal 2010 nägi ilmavalgust esimene digitaalne Pentax 645-seeria keskformaatkaamera – Pentax 645D. Sensori suurus sai mõnevõrra väiksem kui filmiajastul (44x33mm vs 60x45mm), pildikvaliteedi eest aga hoolitsevad 40 megapikslit – mõõde, mis täisformaat (36x24mm) kaameratel seni saavutamata on.

Neli aastat hiljem – 2014 – tuli tootmisse uusim 645 seeria digitaalkeskormaatkaamera – Pentax 645Z. 51 miljonit pildipunkt (11mp lisaks, võrreldes 645D kaameraga) ja ülisoodne hind (võrreldes konkureerivate digitaalsete keskformaatkaameratega) tegid 645Z kaamerast koheselt suure müügihitt – esimestel kuudel ületas nõudlus tootmisvõimsuse tunduvalt.

Pentax 645Z magneesiumsulamist korpus ja alumiiniumist raam.

Pentax 645Z ilmastikukindlad tihendid.

Läbilõige Pentax 645Z kaamerast.

Üks olulisimaid ootusi niisuguse klassi kaamera kaamera puhul on kindlast ehe pildistamiskogemus. Võimalikult vähe kellasid-vilesid, selge ja kiire ligipääs peamistele funktsioonidele (ava, säri, ISO, AF), kiire ja täpne (auto)fookus, ülikiire pildisalvestus (toorfaili suurus on ca 70Mb). Kõige sellega saab Pentax 645Z kenast hakkama.

Kaamerat esmakordselt tööle pannes läks tehaseseadmetest soovitud seadistuseni (nn “set it and forget it”) aega umbes minut ja edasist süvakaevamist menüüdes võib soovi korral hiljem mõnel jõudehetkel teha..

.. niisiis pidulik hetk: kruvin pildiotsijavarjuki klaasprisma ete, valin sobiva kaadri ja vajutan päästikule ja tunnen rõõmu veidi isegi tagasihoidlikust katkuhelist, arvestades et mõõtudelt on see liikuv mehhanism FX-formaadi katkutest suurem.

Kasutamispoolelt teeb head meelt veel väga avar pildiotsija. Kahjuks ei ole kunagist etaloni filmikaamerate seas, Canon AE-1 (väga suure ja avara pildiotsijaga) kaamerat hetkel võrdluseks võta – kuid vaade on lai ja avar, ehk teisisõnu on pildiotsija kasutatav ka manuaalfookusega pildistamiseks.

(Kliki ja vaata täissuuruses pilti)

 1/400 sek, f/7,1, ISO100, Pentax 55mm f/2.8 objektiiviga

100% väljalõige ülalolevast pildist

Tehnilise poole pealt võiks veel pikalt arutleda, eriti arvestades mitmete alternatiivsete keskformaatkaamerate ajalugu (miks mite Pentax’i enda 67), samuti arvestades praegusel ajal pakutavaid kaameraid ja kaameratesüsteeme (nt Leica S, Mamiya/Leaf, Hasselblad, Rollei..), kuid nagu teel olles on lõpuks peamine eesmärk sihtkohta jõuda, on kaamera puhul oluline pilt, mida ta toota suudab.

“Südameks” on 645Z-l 51-megpiksline sensor (tootjaks Sony; sama sensorit kasutavad ka näiteks Hasselblad H5D-50 seeria kaamerad). 645Z puhul ei kasutata AA-fltrit (AA-Anti-Aliasing filter), mis tagab teravama tulemuse kui filtriga sensor – seega on tehtud kõik selleks, et tulemus oleks nii detailne ja terav kui võimalik.

1/100 sek, f/4,0, ISO200, Pentax 55mm f/2.8 objektiiviga

100% väljalõige vasakpoolsest kaadrist

Loomulikult käib terava pildiga kaasas ka suurepärane optika – testkomplektiga kaasas olev 55mm F/2.8 (nn kit-objektiv) näitas end selles osas igat heast küljest.

Sensori puhul tuleb märkida veel kahte olulist omadust – tundlikkus ja dünaamiline ulatus. 645Z puhul on maksimaalne ISO 204800. Toorfail on “kasutatav” (väide on mõistagi suhteline) veel ISO 25600 juures, koos mõningase müravähenduse ja pildimõõtmete vähendamisega (näiteks 51mp pealt 12mp peale). Dünaamilist ulatust lubab tootja 14 stoppi (Nikon D800E puhul on see näitaja 14, Canon 5D Mark III puhul 11.7 (DxO andmed; 645z kohta DxO mõõtmised hetkeseisuga puuduvad)), teisisõnu on võimalused toorfailist päästa “ülepõlenud” ja “mustad” alad igati head.

Autofookus on kiire ja täpne (Ricoh/Pentax nimetab autofookuse “aju” nimega Safox 11 – sama moodul on kasutusel ka Pentax K-3 APS-C peegelkaameral). Peamiselt kasutasin keskmist fookuspunkti – toimis suurepäraselt ka veidi hämaramas valguses. Ka “full autofocus”, ehk kõik 27 punkti töösse pannes ei olnud tulemus halb – üsna hästi taipas kaamera, mida ma fokusseerida tahtsin.

1/320 sek, f/5,6, ISO100, Pentax 55mm f/2.8 objektiiviga

100% väljalõige vasakpoolsest pildist

Lasen kaameral 55mm /2.8 objektiviga mõned korrad maksimaalselt lähedale ja siis lõpmatusse fokusseerida – AF-mootor teeb enda tööd kiirelt ja vaikselt.

Kuidas siis on lood pildikvaliteediga? Väga, väga head. Pildikvaliteedi teemale on taas kerge mitmeid tunde (päevi, nädalaid) aega ohverdada. Lühidalt võiks ütelda, et FX-maailma parimad (Nikon D8x0*) jäävad lahutusvõime osas veidi maha, FX-maailma “head” (5D3, 6D, D6x0) juba päris kaugele maha.

1/125 sek, f/4.5, ISO400, Pentax 55mm f/2.8 objektiiviga

Üks asi, mis kiiresti klaariks saab niisuguse resolutsiooniga pildistades: kaamera peab ikka väga kindlalt paigal olema, eriti käest pildistades. Värin, mis 15-20megapiksli pealt väga näha ei ole, on 51mp päris kenasti näha. Seega hoolimata füüsiliselt raskest kaamerast on “äraväristatud” pilti teha palju kergem, kui väiksema (lahutusvõimega) peegelkaameraga.

Omajagu kaalu on ka mõistagi kaameraga harjumisel – mida pikemalt kasutad erinevates tingimustel, seda paremini kohaned, sh. leidma rasketes tingimustes stabiilset pildistamisasendit, antud kaamera ergonoomikat arvestades.

1/320 sek, f/7.1, ISO200, Pentax 55mm f/2.8 objektiiviga

100% väljalõige ülalolevast pildist

645Z kaamera juures ilmutas end veel üks nähtus, mis põhimõtteliselt on rõõmus äratundmine ajastust, kui digitaalse sensori asemel projekteeriti kujutis filmile. Nimelt – mõtlemine ja kaalutlemine enne reaalset ülesvõtet.

Kui üldine trend kipub minema kvantiteedi suunas (võidab see, kellel on surres kõige rohkem pilte), siis keskformaatkaamera tekitab piisavalt austust, et päästikunuppu mite päris süüdimatult lagistada. Mite et kaamera sellega hakkama ei saaks – saab küll ja kenasti (3 kaadrit sekundis ja JPG puhul mitukümmend kaadrit enne puhvri täitumist), kuid kindlasti on kvantiteedi jaoks sobivamad teistsugused tööriistad.

Reaalses elus tähendas see ilming, et õhtuks ei loendanud ma pilte mite sadades, vaid kümnetes (on ehk sedagi liiga palju? :) )

1/500 sek, f/7.1, ISO100, Pentax 55mm f/2.8 objektiiviga

100% väljalõige ülalolevast pildist

Kokkuvõteks oli 645Z kasutamine äärmiselt põnev kogemus. Seda, et mul oli kasutusel vaid üks objektiiv (55mm f/2.8) pean pigem plussiks – rohkelt avastamisrõõmu (teiste objektiividega) on veel tulevikus ees. Samuti on limiteeritud faktorid (aeg, koht, vahendid) kosutavad loovusele ja inspireerivad leidlikkusele.

1/500 sek, f/5.6, ISO200, Pentax 55mm f/2.8 objektiiviga

100% väljalõige vasakpoolsest pildist

Pentax 645Z näol on tegu väga kvaliteetse leiuga kusagil kahe maailma vahel. Ta pakub keskformaadi pildikvaliteet ja tavapeegelkaamera kasutusmugavust. Kui ilmastikukindlus on FX/DX-maailmas aastal 2014 juba standardiks saamas (“saad vihmas(t) ja poris(t) ka pilt teha”), siis keskformaadi-maailmas pigem erandiks; Pentax 645Z on siin selges eelisseisus pildistamises stuudioseintest väljaspool.

Mis mulle veel personaalselt väga meeldis, on kaamera lihtsus ja kasutatavus – ehk siis “seadista ja unusta”: ühe korra paned kõik paika, ja ülejäänud päevad (kuud, aastad) tegeled pildistamisega, ilma et ükski üleliigne kell või vile end ilmutaks.. Ja veel üks tehniline detail – Pentax 645Z suudab ka Full HD videot teha. Kahjuks oli sedakorda aega niivõrd napilt käes, et see maailm jäi täiesti puutumata. Samas on näidisvideoid internetis juba piisavalt saadaval.

1/250 sek, f/5.6, ISO200, Pentax 55mm f/2.8 objektiiviga

100% väljalõige ülemisest pildist

** Kõik näidispildid on “ilmutatud” toorfailist (RAW), mootoriks Adobe Camera Raw 8.5; Photoshop CC **

Lisaks veel ülevaateid 645Z kaameratest – niipalju kui on kasutajaid, on ka arvamusi, seega kindlasti tasub nõnda unikaalse toote puhul infot hankida pigem rohkem kui vähem – eriti kui silmapiiril on ostumõtted.

• Ming Thein’i võrdlev ülevaade 4 kaameaga
• Ülevaade imaging-resource.com veebilehel
• Ülevaade techradar.com veebilehel
• Michael Reichmanni ülevaade techradar.com veebilehel
• Ülevaade photographyblog.com veebilehel
• Ülevaade ephotozine.com veebilehel

• Pentax 645Z kere Photopointis: 7999€
• Pentax 645Z + 55mm f/2.8 Photopointis: 8999€

Vaenlase mahanottimiseks on mitmeid erinevaid viise. Sa võid tema kõrvaldamiseks kasutada lasersihikuga kõrgtehnoloogilist ja miljonidollarilist raketti, millega näiteks USA pahalaste pealikuid jahib. Või kõrvaldada kurikael kalašnikovi ja/või matšeetega nagu seda teevad erinevate rahvaarmeede tegelased päikeselises Aafrikas. Oskajates kätes on mõlemad võrdselt efektiivsed, ainult et kalašnikovi kasutades säästad sa hulga raha ka laskemoona soetamiseks.

Speedlink Virtuis ja Speedlink Parthica kuuluvad oma hinnaklassis poolest pigem kalašnikovi kategooriasse. Hoolimata oma pretensioonikatest nimedest. Iseenesest on tore ja rahvavalgustuslik, et Speedlink oma toodetele antiikmütoloogiast ja –maailmast pärit nimed paneb. Omajagu irooniline on muidugi, et Virtuis on tuletatud ladinakeelsest sõnast ’virtus’, mis tähendab voorust ja seda säästlikkus vaieldamatult on.

Väliselt on mõlemad pakendid sarnaselt must-punased, Parthica oma vaid veidi toekam st paksem. Pakendis on lisaks klaviatuurile veel plaat tarkvaraga ning voldikkasutusmanuaaliga.  Ühest küljest tunduvad nii CD-plaadid kui pabermanuaalid veidra arhaismina, kuid ilmselt leiaksid need rakendust näiteks arengumaades või võrgustumise põhimõtteliste vastaste puhul. Hiljem selgub, et vähemalt ühe klaviatuuri jaoks on draiveriteplaadil siiski ka oma funktsioon.

Pinnaviimistluse võrdlus. Nagu näha on Speedlink Virtuis klaviatuuril klahvid pehmema mati pinnaviimistlusega. Korpuse pinnal on aga karedam-läikivam-kõvem viimistlus. Pisut kallima hinnaklassi klaviatuuril Speedlink Parthica on täpselt vastupidi. Klahvid on läikivamad-libedamad ja klaviatuuri korpus matt-sametine.

Võrreldes neid kahte klaviatuuri omavahel tuleb tõdeda, et kallim ei pruugi alati olla parem. Tõsi küll, Parthica võimalused on suuremad, tal on eraldi 10 multimeediaklahvi (Virtuisil vaid 6), kolme eri värvi valgustus (Virtuisil vaid üks) ning kummeeritud kate. Kindlasti on mängijaid, kelle jaoks on need argumendid olulised.

Ainuke, millega Virtuis oma hinnalisemat konkurenti arvuliselt ületada võis, oli tervelt 20 sentimeetrit pikem kaabel. Klaviatuuri kasutamisel so klahvide vajutamisel aga tegi Virtuis Parthicale pähe tervelt karvamütsi võrra st Virtuisi konkreetsusega võrreldes tundus Parthica klahvikäik kuidagi ebamäärane ja…mudane. Lisades siia veel Parthica klahvide ebamäärase valgustuse ning kallim klaviatuur jätabki endast märgatavalt odavama mulje kui Virtuis.

Võib ju väita, et välimus mängu juures mingit mõju ei avalda, kuid välimusega kaasneb emotsioon, emotsioonist aga sõltub võitlusvaim. Okei, see on nüüd küll minu personaalne teooria, millele päris teaduslikku põhjendust pole.

Iga sõdalane tahaks söösta lahingusse särava Excaliburiga pea kohal vehkides, aga vaid vähesed saavad seda endale lubada. Enamus meist peab leppima külasepa taotud odaga või koguni vikatist ise midagi kokku nikerdama.  Kuigi Speedlinki klaviatuurid Excaliburi mõõtu välja ei anna ei koostekvaliteedilt ega välimuselt, ületavad nad siiski mäekõrguselt külasepa loomingut. Vandudes siiski alla näiteks Roccati ja Razeri toodangule. Samas on Speedlinki klaviatuurid viimastest märksa kättesaadavamad.

Nii Virtuis kui Parthica on mõlemad igati täisverelised mänguriklaviatuurid, mille funktsionaalsuses järeleandmisi pole tehtud. Mõlemal mudelil on oma plussid ja miinused ning kuigi Virtuisi pealtnäha ainsaks eeliseks Parthica ees on 0,2 meetrit pikem juhe, siis kuulub  talle kindlasti minu eelistus. Seda võib ilmselt juba eelnevast arvustusest välja lugeda. Parthicat võiksin soovitada neile, kelle jaoks on oluline klaviatuuri täpsem häälestamine. Virtuisi aga neile, kes tahavad täpsemat klahvikäiku ning kellele piisab minimalistlikumatest sätetest.

Kokkuvõtlikult klavereid võrreldes võiks Virtuis olla usin ja tubli gümnasist, Parthica aga andekas üliõpilane, kes ometi kipub elumere lainetel pisut liiast lulli lööma.

• Speedlink Virtuis klaviatuur Photopointis: 39,99€

• Speedlink Parthica klaviatuur Photopointis: 49,99€

Tegelikult mulle suure ekraaniga telefonid meeldivad ja on kogu aeg meeldinud. Sedavõrd meeldinud, et minu esimene 5-tollise ekraaniga nutitelefon oli Dell Streak 5. Ning see oli veel tollal, kui suure ekraaniga telefonid olid populaarsusest väga kaugel.

Streak 5 vahetasin sel ammusel ajal aga varsti välja märksa popima Samsung Note’i vastu. Olgu siinkohal aga ära märgitud, et see oli minu esimene ja (loodetavasti ka) viimane Samsungi telefon. Mitte, et Samsung kuidagi halbu telefone teeb, aga pole need lihtsalt minu maitse. Esiteks koostekvaliteet, seejärel Samsungi oma tarkvara ja kolmandaks…nojah, Android.

Püüdsin algusest peale hoolikalt kasutada Androidi avatud keskkonna eeliseid ning katsetasin pidevalt erinevaid sätteid, välimust ja rakendusi. Tulemuseks oli see, et telefon hakkas juba peale paarinädalast kasutamist ebameeldivalt läägima ja venima. Eks väikese resetiga sai asjad jälle jonksu, kuid mingist hetkest sai mul villand sellest Harley-mehe mängimisest, kelle käed pidevalt küünarnukkideni õlised on oma lemmiku hooldamisest.

Sellest alates olen iOS-i usku ning avatud keskkond paneb mind skeptiliselt kulmu kergitama. Mingil hetkel ehk saab Android ka minu jaoks piisavalt küpseks, kuid see aeg pole veel täna.

Igatahes olin ma meeldivalt entusiastlik kui mulle pakuti võimalust arvustada Samsung Note’i viimast versiooni, Samsung Galaxy Note 4, et näha, millise evolutsiooni minu kunagine valik läbi on teinud.

Sissejuhatuseks võib öelda, et püüan siin edastada vaid enda nädalaajalist kasutamist ning telefoni kõikide võimaluste lahtirääkimine siin oleks võrdne mõne Heraklese vägiteoga. Seega puudutan telefoni võimalusi vaid pinnapealselt, ei lasku tehnilistesse sügavustesse vaid püüan kirjeldada enda kogemust ja emotsioone, mis Note 4 minus tekitas.

Ka ei käsitle ma siin telefoni tehniliseid näitajaid, sest olen nendest rääkinud juba mõnda aega tagasi. Kes aga soovib väga pikka ja põhjalikku Samsung Galaxy Note 4 esitlust, siis spetsiaalselt nende jaoks olen välja otsinud ühe tummisemat sorti inglisekeelse video, mida saab näha SIIT.

Note 4 on võrreldes oma eelkäijaga hoopis peenem härrasmees, kes on saanud endale kunagise plastist pintsaku asemel elegantse kunstnahast kuue ja metallraami.

Lukustatud Galaxy Note 4 ekraan

S Health rakendus, mis loeb samme, mõõdab südame tööd ning teisi tervisenäitajaid

Samsungi Touch Wiz tarkvara keskus

Rakendus, mis muudab ekraanikuva väiksemaks ning seega mugavamaks ühe käega kasutamisel

Kuigi pildikvaliteedile etteheiteid teha ei saa, siis tundusid fotod kuidagi elutud. Sellest väikesest veast aga aitavad meil üle saada kümned ja sajad erinevad fototöötluseks mõeldud rakendused nagu näiteks Snapseed.

Kaamera on samas sama võimalusterohke kui kogu ülejäänud telefon. Pildistamiseks on kõikvõimalike erinevaid režiime, eriline tähelepanu on pööratud portreedele sh ka selfidele, mis suure tõenäosusega ongi ju telefonifotograafia tulevik.

Tegelikult võiks kirjutada ikka päris palju veel nii ühest kui teisest, sest Samsung Galaxy Note 4 on igati võimalusterohke ja võimas telefon, millel on eba-Samsunglikult kõrge koostekvaliteet ja kena välimus. Paraku aga tahaks jätta avastamisrõõmu (ja seda pole mitte vähe) ka telefoni tulevastele omanikele ning mitte üle pingutada selle tagasihoidliku arvustuse pikkusega.

Hoolimata pisukestest ebakohtadest võib seda telefoni soovitada ka nõudlikumale kasutajale nii töötamiseks kui meelelahutuseks. S Pen pakub info töötlemiseks võimalusi, mida konkurentidel pole, suur ja ülihea kvaliteediga ekraan aga muudab naudinguks nii filmide vaatamise kui mängimise. Põhiliseks takistuseks uue Note 4 populaarsuse kasvule võib pidada selle hinda. Kui aga olla piisavalt motiveeritud ja kannatlik, siis kahaneb hind piisavalt kiiresti nagu kõigil Samsungi toodetel.

• Samsung Galaxy Note 4 telefonid Photopointis

Erki Oras

Mobiiltelefonid oma tulekuga ei löönud kellatööstusele just nuga selga, kuid vaiba tõmbasid jalge alt päris kindlasti. Keegi ei vajanud korraga enam kella oma käe peale, sest taskus olevast mobiiltelefonist oli hulga uhkem aega uurida. Käekellad jäid sestpeale pigem staatusesümboliks. Nutikellad aga ähvardavad kõnetorusid kättemaksuga st taskupõhja pagendamisega. Ok, see oli nüüd väike liialdus, aga hea nutikell vähendab märgatavalt vajadust pidevalt oma tarka kõnetoru näppida.

Enne Samsungi nutika ajanäitaja proovimist olin ma nutikellade suhtes üpris skeptiline ja pidasin neid samasugusteks mänguasjades nagu ka esimesi puutetundliku ekraaniga nutitelefone. Nagu ajalugu näitas, olin ma totaalselt eksiteel. Sama lugu on ka nutikelladega. Peale nädalat koos Samsung Gear S-iga olen kindel, et nutikaid ajanäitajaid ootab suur tulevik. Ja seda hoolimata minu ebasümpaatiast Samsungi ja tema tooteideoloogia vastu. Tavalised kellad (va hinnalised staatusesümbolid) muutuvad peatselt samasugusteks arhaisimideks nagu on tänapäeval füüsilise klaviatuuriga telefonid.

Võite kindel olla, et teie ilma ajukahjustuseta tuttavad märkavad seda ajanäitajat üpris ruttu.

Kellarihma vahetamiseks piisab, kui kell oma kummisest korpusest lihtsalt välja venitada.

Nagu ma juba sissejuhatuses mainisin, siis suutis Samsung Gear S nädala aja jooksul põhjustada minu 180-kraadilise meelemuutuse. Saulusest sai Paulus ja minust sai tuline nutikellade pooldaja. Hoolimata minu üle keskmise skeptilisusest Samsungi suhtes.

Tegu on 100%-lise mugavusseadmega, kuid mida muud olid ka esimesed nutitelefonid. Täielik funktsionaalsus on neil välja arenenud alles aastatega. Sama saatus ootab ka nutikellasid või siis tegelikult ilmselt valdavat osa kellasid. Samsung Gear G on esimene suur samm selles suunas, et nutikell võiks liikuda massidesse. Eks ole sellelgi omad väikesed kiiksud, kuid need ei ole eriti häirivad. Oleks ma hetkel Samsungi nutitelefoni kasutaja, siis ei kõhkleks ma hetkegi, vaid siirduks esimesel võimalusel poodi ja soetaks endale Samsung Gear S-i, sest tegu on küpse ja kasutuskõlbliku tootega, mille enesele soetamist võin julgelt soovitada.

• Samsungi nutikellad Photopointi veebipoes

Peegelkaamera üheks eeliseks kompaktkaamera ees loetakse võimalust vahetada objektiive. Teatud olukordades võib see eelis aga muutuda hoopis puuduseks. Objektiivi vahetamine on juba iseenesest tülikas tegevus ja selle protsessi käigus satub kaamera korpusesse tolmu. Reisile minnes muutub mitme objektiivi kaasastassimine – rääkimata nende vahetamisest – eriti tüütuks ja väsitavaks tegevuseks. Kõige selle tõttu on fototootjad valmistamas nn supersuumobjektiive mille eesmärk on lihtne – et kõik pildid saaksid ühe objektiiviga tehtud.

Tamron 16-300mm @ 16mm.

Tamron 16-300mm @ 300mm.

Tamron 16-300mm @ 16mm. 0.3 sek, f/16

Tamron 16-300mm @ 117mm. 0.3 sek, f/16

Tamron 16-300mm @ 300mm. 0.3 sek, f/16

Võimsa suumobjektiiviga saab kaugemaid objekte suurelt pildile püüda – see on päevselge. Teine asi, mida suure suumivahemikuga teha saab, on aga perspektiivimoonutuse kasutamine huvitavama foto loomiseks. 35mm juures on perspektiiv tavaline – st selline, nagu me oleme harjunud oma silmaga nägema. Mida väiksem fookuslaugus sellest 35mm punktist on, seda väljavenitatumaks perspektiiv muutub (pildil olevad objektid tunduvad teineteisest kaugemal olevat). Mida suurem aga fookuskaugus on, seda lamedamaks perspektiiv muutub (esemete omavahelised kaugused muutuvad visuaalselt väiksemateks). Aidaku seda efekti väljendada kaks lihtsat fotot, mis pildistatud erinevate fookuskaugustega erinevatelt kaugustelt:

16mm lainurk justkui lükkab objekte teineteisest eemale, muutes nende omavahelisi kaugusi visuaalselt suuremaks kui need tegelikkuses on.

300mm teleasend muudab pildi lamedaks, muutes objektide omavahelisi kaugusi väiksemaks, kui need tegelikkuses on. Objektiivid tunduvad hästi üksteise lähedal.

Seda perspektiivi moonutuse efekti saab ära kasutada kompositsioonis. Näiteks mingeid esemeid pikemana-suuremana näidata tahtes saame neid pildistada alt üles lainurgaga. Pargialleed võime aga pildistada teleobjektiiviga nii et puud tunduvad justkui üksteise küljes kinni olles efektse koridori moodustavat. Kõiki selliseid pilte saab 16-300mm objektiiviga pildistada. – just seda ma mõtlesin, kui kirjutasin, et “üks objektiiv võimaldab suumirõngast keerates pildistada väga eriilmelisi fotosid”.

Suumikordaja poolest on Tamroni kõige lähemaks rivaaliks 2012. aasta suvel esitletud Nikon 18-300mm f/3.6-5.6 objektiiv, mis jääbki pisut alla just laiemas otsas. Nikoni lainurk on 18 mm. Tamronil 16mm. Ka tavalise 18-55mm objektiivi laiema otsa fookuskaugus on 18mm ehk 2 millimeetri võrra kitsam kui Tamronil. Kaks millimeetrit ei pruugi teoorias just palju tähendada – praktikas on selline vaatenurga vahe aga üllatavalt suur. Mida kitsamas ruumis pildistada, seda enam see vahe tegelikult välja tuleb.

Pildistasin Tartu Jaani kirikut täpselt ühest ja samast punktist. Vasakul pool 18-55mm objektiiviga 18mm asendis. Paremal Tamroni 16-300mm objektiiviga 16mm asendis. Jälgige pildi ääri – vasakul pool ei ole kirikutornis olev kukk pildile mahtunudki, paremal on aga lisaks kukele veel palju tühja ruumigi. Samamoodi on parempoolse pildi igal küljel mahtunud pildile rohkem.

18-55mm objektiiviga 18mm asendis.

Tamroni 16-300mm objektiiviga 16mm asendis

Lainurksuume kimbutab alati selline nähtus nagu geomeetriline moonutus. Täpsemalt – tünnmoonutus (ingl. k barrel distortion). Fotol on see nähtav äärealadel, kus kaadrisse jäänud sirged jooned justkui kaardu tõmbunud on. Ka Tamron 16-300mm objektiivi kõige laiemas ehk 16mm asendis on tünnmoonutus olemas kuid arvestades suumivahemikku, on see üllatavalt väike ja ei peaks reaalses kasutuses mingeid probleeme põhjustama. Seda enam, et tänapäeva fototöötlusprogrammides on selline moonutus ühe hiireliigutusega korrigeeritav.

All näed, kuidas Tartu raudteejaamas kaadri serva jäänud post tünnmoonutuse tõttu pisut nõgusaks kooldunud on. Foto on pildistatud 16mm asendis ning järeltöötluses ei ole geomeetrilist moonutust pedagoogilistel eesmärkidel korrigeeritud:

Tamron 16-300mm @ 16mm. f/18, 1/6 sek, ISO 100. Statiivilt

 Tamron 16-300mm @ 300mm. f/16, 1/6 sek, ISO 100

Canon 18-55mm @ 55mm. f/16, 1/6 sek, ISO 100

Tamron 16-300mm tootenimetuses on sees sõna “Macro”, mis peaks viitama objektiivi heale lähipildistamise võimekusele. Päris makroobjektiiviks Tamroni supersuumi siiski nimetada ei saa, kuna selle suurendus on 1:1 suhte asemel 1:2.9. Lähipildistamisel saab see aga päris hästi hakkama – eriti just 300mm fookuskaugusel, kus suurendus on maksimaalne ja lähim teravustamiskaugus 39cm.

Ülalolevatel piltidel olen Tamron 16-300mm objektiivi lähipildistamise võimekust võrrelnud tavalise 18-55mm komplektobjektiiviga. Nagu näeme, on Tamroni supersuum makropildistamisel ainult väga vähe parem kui 18-55mm komplektobjektiiv. 50-sendine jäädvustub pildile peaaegu sama suurelt. Kuna Tamroni objektiiv on suumitud 55mm asemel ekstreemse 300 millimeetrini, siis on Tamroni joonis mõnevõrra ebateravam. Seega ei tundu Tamroni supersuumil lähipildistamises 18-55mm objektiivi ees esmapilgul eelist olevat. Üks eelis siiski on…

 Tamron 16-300mm @ 300mm. f/8,0, 1/30 sek, ISO 100. Statiivilt

Tamroni 300mm fookuskaugus ning ümar, 7-st labast koosnev diafragma jätab makrofotode tausta meeldivalt uduseks, tuues pildistatava objekti taustast esile. Just selliste, ilusa taustaga lähipiltide tegemisel on Tamron 16-300mm supersuumobjektiiv eriti tasemel. Ülemisel pildil sillerdavad lillede taustal kastepiisad, mis udususe tõttu ilusateks taustast heledamateks ringikesteksmuutunud on.

Eriti just makrofotograafias on taust vaat et sama oluline, kui pildistatav objekt ise.

 Tamron 16-300mm @ 300mm. f/9,0, 1/40 sek, ISO 100. Statiivilt

Tamron 16-300mm @ 300mm. f/6,3, 1/13 sek, ISO 100. VC väljas. Käest

Tamron 16-300mm @ 300mm. f/6,3, 1/13 sek, ISO 100. VC sees. Käest

Tamroni objektiivid on alati hiilanud tõhusa värinastabilisaatori poolest ja selles osas ei ole erandiks ka 16-300mm supersuum. Lülita stabilisaator sisse ja sa näed juba pildiotsijast läbi vaadates, et kuigi sinu käed värisevad, püsib pilt nagu imeväel paigal. Isegi siis, kui tahtlikult väheke kätt väristad, liigub pilt vaid siis kui käe liikumine mingi teatud amplituudi ületab. Värinastabilisaator aitab hoida kaadrit paigal ning pildistada teravamaid pilte.

Eriti just võimsa suumiga käest pildistamisel on värinastabilisaatorist kõige enam kasu. Siin tuleb selle efekt kõige paremini esile. Kaks ülalolevat fotot rippuvast lillepotist on pildistatud maksimaalse suumiga käest. Vasakpoolse pildi tegemisel on värinastabilisaator objektiivil olevast lülitist välja lülitatud. Parempoolsel on värinastabilisaator sees. Isegi ekstreemselt pika säriajaga f/1,13 on foto tänu stabilisaatorile aktsepteeritavalt terav. Ilma stabilisaatorita pildistades pole sellise säriaja ja fookuskauguse kombinatsiooniga (300mm, 1/13 sek) lootustki teravat pilti saada.

Värinastabilisaator on abiks ka käest filmimisel. Kui filmite käsi ja kaamerat hoolega paigal hoides liikumatut kaadrit, on videopilt tänu värinastabilisaatori tööle oluliselt stabiilsem. Kui aga liigutate videot filmides kaamerat näiteks küljelt-küljele, registreerib objektiivi mikroprotsessor horisontaalse liikumise, kompenseerides värinaid ainult vertikaalsihis. See tähendab, et ka liikumine tuleb sujuvam.

Siin all on kaks näidet värinastabilisaatori tööst filmirežiimil. Ma ei püüdnud hoida kaamerat võimalikult paigal – hoidsin seda üsna lõdvalt vahepeal isegi tahtlikult veidi väristades. Vasakul pool on video filmitud ilma värinastabilisaatorita 18-55mm komplektobjektiiviga. paremal poolt Tamron 16-300mm supersuumiga värinastabilisaator sees. Mõlemad objektiivid umbes 55mm fookuskaugusel:

Kuna supersuumobjektiividega saab pildistada nii kaugelt kui ka lähedalt, on neid tihti nimetatud ka reisiobjektiivideks. Reisile aga on üsna tülikas kaasa vedada suurt statiivi ning seetõttu on hea värinastabilisaator reisil olles eriti oluline.

Tamron 16-300mm @ 70mm. f/9.0, 1/40 sek, ISO 100. Statiivilt

Tamron 16-300mm f/3.5-6.3 DI II VC PZD Macro on supersuumobjektiiv ja seetõttu olid minu ootused selle pildikvaliteedile enne testimist päris madalad. Lai fookuskauguste vahemik eeldab objektiivilt keerukat optilist konstruktsiooni, mistõttu kannatavad alati nii foto teravus kui ka kontrastsus. Fotosid kipuvad kimbutama nii värvus- kui ka geomeetrilised moonutused. Seda kõike ootasin ma ka Tamroni uusimalt supersuumilt.

Pärast esimesi kaadreid ja katsetusi olin meeldivalt üllatunud. Eriti just fotode kontrastsus ja värviküllasus olid palju paremad kui ma loota julgenud oleks. Sisepeegeldused on hästi kontrolli all nii et ka otse päikesesse pildistamisel ei ole päikesehelgid liiga lihtsad tekkima. Fotode teravus sõltub avast ja fookuskaugusest. 300mm juures on pildi joonis üsna pehme isegi f/8 – f/16 avade juures. Keskmistel ja laiematel fookusakugustel on asjalood paremad – kui just pilte päris 100% juures ei vaata.

Olles juba mõned päevad selle objektiiviga pildistanud, mõistsin, et selle supersuumi juures ei ole kõik need tehnilised nüansid nagu teravus, kontrastsus jne tegelikult üldse olulised. Teoreetikuna tooteandmeid ja teiste pildistatud fotosid vaadeldes saab sellest objektiivist igasugust mulli kokku kirjutada. Praktikas, kaamera kaelas linna peal käies saad aga aru, kui kuratlikult mugav sellise kaamerakomplektiga tegutseda on. Ma mäletan täpselt seda hetke, mil see arusaam tekkis – pärast seda kui olin pildistanud need kaks võrdluspilti ja neid kaamera ekraanil vaatasin:

Tamron 16-300mm f/3.5-6,3. Säritus: 1/10 sek, f/18, ISO 100 @16mm.

Tamron 16-300mm f/3.5-6,3. Säritus: 1/15 sek, f/18, ISO 100 @300mm.

Kui tavaliselt oleks nende piltide tegemine tähendanud ka suurema objektiivi kaasa võtmist ja fotode tegemise vahel objektiivide vahetamist siis nüüd sain ma lihtsalt suumirõngast keerates ühe koha pealt pildid tehtud. Lisaks sellele oli nende fotode pildikvaliteet hoopis parem kui ühelt supersuumilt oleks osanud oodata.

Tamron 16-300mm @ 300mm. f/6,3, 1/160 sek, ISO 400. Käest

300mm juures maksimaalse avaga pildistades on taust meeldivalt udune tuues portreteeritava kenasti esile. See foto on pildistatud umbes 5 meetri kauguselt. Mida lähemale minna seda udusemaks taust muutub.

Tamron 16-300mm @ 300mm. f/6,3, 1/60 sek, ISO 400. Statiivilt

Lambad olid kaugemal kui 5m, taust siiski kenasti udune. Pildile jäid ka sääsed, kes sumedal suveõhtul lambaid kimbutama olid tulnud.

Tamron 16-300mm @ 28mm. f/9.0, 1/30 sek, ISO 400. Statiivilt

Tamron 16-300mm @ 300mm. f/6.3, 1/160 sek, ISO 800. Käest

Pildistatud 300mm fookuskaugusega läbi objektiivi lähedal olevate lehtede. Fookusest väljas lehed annavad pildile roheka uduse raami – tehnika, mida eriti just pulmafotograafid oma töös kasutada armastavad.

Tamron 16-300mm @ 24mm. f/13, 1 sek, ISO 100. Statiivilt

Tamron 16-300mm @ 82mm. f/16, 1.3 sek, ISO 100. Statiivilt

Kaunis kuldking on haruldane lill, mida esineb üsna vähestes asupaikades ja mis on seetõttu kantud ka II kategooria looduskaitse all olevate liikide nimistusse. Selles metsas on kuldkinga kasvanud juba aastakümneid päris ohtralt. Paindlik supersuumobjektiiv aitab pildistada lille laiemalt – nii et näeme selle kasvukeskkonda ja mitut puhmast üksteise lähedal. suurema suumiga saab aga pildistada lille õisi lähemalt.

Kolmest kaadrist kokku pandud panoraam. Päike loojub ja kiilid tantsivad vee kohal.

Veel üks näide, kuidas tänu värinastabilisaatorile on 300mm jaoks üsna pika säriajaga 1/100 sekundit tulnud foto aktsepteeritavalt terav. Tamron 16-300mm @ 300mm. f/7.1, 1/100 sek, ISO 400. Käest

Portreed, maastik, makro, ilusad udused taustad, lainurgaga jäädvustatud ekstreemsed lähikaadrid… Fakt, et ühe üsna kompaktse objektiiviga saab paindlikult jäädvustada palju erinevaid eriilmelisi fotosid, muudabki supersuumid väga mugavateks tööriistadeks.

Sellel mugavuse eest tuleb tavaliselt ohverdada nii objektiivi üleüldine koostekvaliteet kui ka pildikvaliteet. Koostekvaliteet seetõttu, et supersuumid on reeglina valmistatud tavapildistajale, kes sellise objektiivi eest palju raha välja käia ei soovi. Pildikvaliteet seepärast, et füüsikaseaduste järgi ei saa nii suure suumiga objektiivi pildikvaliteet olla väga hea.

Tamron 16-300mm objektiiv erineb kõikidest teistest supersuumidest, sest siin on kõik ülalnimetatud kolm omadust – kasutamismugavus, koostekvaliteet ja pildikvaaliteet – supersuumide kontekstis esmaklassilised. Niivõrd head, et sel objektiivil on potentsiaali meeldima hakata ka tõsisemale fotohuvilisele, kes oma ideaalse pildikvaliteediga fiksobjektiivide kaasas tassimisest ja vahetamisest väsima hakkab. Rääkimata siis juba tavapildistajast, kes ihkaks enda peegelkaamera ette võimast suumobjektiivi.

Tamroni supersuum küsib sult: “Kas oled valmis loovutama ideaalsest pildikvaliteedist 20% selleks, et pildistada 80% võrra mugavamalt?”. Kui vastad sellele küsimusele jaatavalt, siis mine ja proovi Tamroni 16-300mm objektiiv enne ostmist ka ise kodus järele. Photopointi Tartu Kaubamaja ja Photopointi Rocca al Mare kauplustes on see objektiiv fototehnika rendipunktis olemas. Kui pärast rentimist osta otsustad, siis renditasu maksma ei pea.

Plussid:

• Mugav kaasas kanda ja pildistada igast asendist,
• niiskuskindel kvaliteetne kompaktne hästi toimiv korpus,
• kiire ja vaikne teravustamine,
• supersuumide kategoorias väga hea pildikvaliteet,
• ülitõhus värinastabilisaator nii filmimisel kui pildistamisel.

Miinused:

• Pehme joonis eriti suure avaga ja lõpuni välja suumides
• kromaatiline aberratsioon kaadri nurkades.

• Tamron 16-300mm f/3.6-6.3 Di II VC PZD Macro Canonile Photopointi veebipoes
• Tamron 16-300mm f/3.6-6.3 Di II VC PZD Macro Nikonile Photopointi veebipoes
• Tamron 16-300mm f/3.6-6.3 Di II PZD Macro Sony`le Photopointi veebipoes

Kirjutasin Roccat Tyon’ist siin viimati umbes veerand aastat tagasi, kui see kinnises pakendis minu töölauale jõudis. Siis jäi meie suhe aga üürikeseks ning peale lühikest ent palavat romanssi rändas valgeseljaline kaunitar teiste vidinaarvustajate räpaste käpakeste vahele.

Läinud jõulude paiku aga jõudis Tyon’ikene suhteliselt värske ja reipana minu kodusele Roccat Alumic hiirepadjale tagasi ning sedapuhku juba jäädavalt. Hoolimata sellest, et alles nädale enne tema naasemist oli seal hiirepadjal ennast sisse seadnud Logitech G700.

Kuigi viimane püsib endiselt mainitud hiirepadja serval, pidi ta Tyon’ile suhteliselt kiiresti alla vanduma. Rohkem nuppe on ikka rohkem nuppe ning EasyShift[+]-i vastu on isegi Logitechi suurune gigant abitu. Ehkki G700 pagendas Roccat Kone XTD sahtlipõhja samuti suhteliselt nobedasti. Elu on aga teatavasti võitlus, kus jääb peale parem, tugevam ja ülbem. Nii kehtestaski Roccat Tyon ennast taas kiiresti ja konkreetselt.

Paraku pole aga ükski roos okasteta ning suhe oma ebakohtadeta. See tähendab, et endiselt on Roccat Tyon parim hiir, mida ma kunagi kasutanud olen, aga aja jooksul hakkame me kõik nägema oma kallima juures kortsukesi tema silmanurgas, jooksvat sukasilma või kraanikaussi ummistama kippuvaid juuksepusasid. Nii näitab ka Roccat Tyon aja jooksul oma iseloomu.

• Roccat Tyon hiir valge Photopointis

• Roccat Tyon hiir must Photopointis

Varem on Pentax eksperimenteerinud värviliste kaameratega, ent nüüd on nad sammu edasi astunud. Pentaxi uuel peegelkaameral K-S1 on küljes rohkem tulukesi kui vaese inimese jõulupuul. Kuidas kaunis kaamera ka pilti teeb?

Ütleme otse välja – fotoaparaadid, eriti digipeeglid, pole enam teab mis põnev kraam. Vanasti, siis kui telefonid olid veel helistamiseks, oli lugu muidugi teine – kaamerate pildikvaliteet ja kiirus paranes iga põlvkonnaga ja oli, millest rääkida.

Pentaxi firmamärgiks on olnud neil aastatel just hea hinna ja kvaliteedi suhtega tooted. Täna möllavad aga paljud Jaapani tootjad hoogsalt hübriidimaailmas, Nikonil ja Canonil on täiskaader, aga Pentax on jäänud konservatiivseks, ent pole püssi sugugi põõsasse visanud.

Nutimobiilse fotogeneratsiooni tähelepanu ei tõmba kuiva jutuga sensoritest või objektiividest. Tuleb teha asi, mis paistaks silma. K-S1 teeb seda sõna otseses mõttes, sest nii ees- kui tagapool helendavad värvilised tulukesed. Käepidimes on neli rohelist LEDi, tagaküljel põleb suur sinine OK-nupp ja selle ümber valged režiimikirjad. Päästikut ümbritseb samuti helendav rõngas.

Pildikvaliteedile need omadused ilmselt suurt mõju ei avalda, aga pole ka ainult bling. Eesmised LEDid näiteks kustuvad ükshaaval viitpäästikut kasutades. Kui viimane kustub, käib klõps. Päästiku pulseeriv värv muutub vastavalt režiimile. Foto puhul on see roheline, video puhul punane.

Tagaküljele on aga disainerid paigutanud režiimide valikuratta, selle, mis tavaliselt asub kaamera peal. Valikuratta sees asub neli noolenuppu, mida pole just kõige mugavam vajutada ja kõige keskel siis mainitud siniselt hiilgav suur OK, millele saab alati väga hästi pihta. Roheliselt helendab valikurattal vaid aktiivne režiim, ülejäänud kirjad, nagu öeldud, on valged.

Lisaks tulukestele teeb K-S1 atraktiivseks ka suurus või õigemini selle puudumine. Tegemist on kui mitte kõige pisema APS-C kaameraga, siis ühega väiksematest kindlasti. Tõsi, käes hoida K-S1 üleliia mugav pole, aga eks väiksema käega kasutaja võib ju hoopis vastupidiselt arvata. Disainilt, nagu ka menüüde graafikalt, meenutab K-S1 pigem seda aega, kui koduvideoid salvestati magnetlindile – siledad sirged pinnad, kandilised nurgad ja graafika. Aga eks ole seegi omamoodi stiilne.

Kaamerasisesed ilufiltrid kaotavad vajaduse arvutis värve ilusamaks kruttida.

Pentax K-S1 kasutab Sony toodetud 20megapikslist CMOS-sensorit koos uue Prime M2 protsessoriga ja peab möönma, et see kooslus toimib erakordselt hästi. Suurim võimalik ISO on 51 200 ning isegi siis saab RAW-failidest kätte päris palju detailsust. JPG failid on täiesti kasutatavad nii umbes ISO 12 800ni. Kaamera funktsionaalsusest rääkides tuleb öelda, et siinkohal on avastamisrõõmu päevadeks, et mitte öelda kuudeks. Seadistada saab erakordselt palju ning (loomingulisi) režiime ja kombineerimist jagub lõputult.

Kaamerast tulnud ISO 51 200 JPG. RAW pildistamine ja Photoshopis konvertimine annab juurde kordades detailsema ja parema tulemuse:

ISO 51200 – JPG fail otse kaamerast

ISO 51200 – RAW fail konverditud Adobe Photoshop tarkvaraga

JPG fail – suurem väljalõige ülemisest fotost

RAW fail – suurem väljalõige ülemisest fotost

Toreda omadusena väärib märkimist näiteks RAW-andmete salvestusvõimalus ka JPG-vormingu puhul. Teisiti sõnastades – teed pilte JPG režiimis, ent näiteks mõne foto puhul tundub peale pildistamist, et võiks nii igaks juhuks RAW ka võtta. Viimase pildi puhul on RAW-info alati puhvris ning selle saab nupuvajutusega kaardile salvestada. Samuti on võimalus ka kaamerasiseselt RAW-faile ilmutada, seda nii ühe- kui hulgikaupa.

näide sellest, kuidas K-S1 komplekt valgust ja varju jäädvustab.

Pentax K-S1 HDR-režiimis pildistatud foto

Click here to view the embedded video.

Video otse Pentax K-S1 kaamerast

K-S1 salvestab muidugi ka Full HD videot, aga ainult MOV-vormingus. See eest saab aga isegi helinivood mõne astme ulatuses käsitsi reguleerida ja kaadrisagedust muuta. Kiitma peab samuti pildistabilisaatorit, mis toimib erakordselt hästi. Faasipõhine autofookus toimib suhteliselt nobedalt, aga eelvaaterežiimi kasutades ei saa kontrastipõhise kohta päris sama öelda.

Üldiselt on pildistamisprotsess üsna meeldiv, kui leppida mõningate nüanssidega, mille selles hinnaklassis paratamatult n-ö kauba peale kaasa saab, nagu näiteks komplektobjektiiv, mille võimed jäävad kaamera omadele nähtavalt alla või ekraan, mida ei saa keerata ja mis ei lülita end automaatselt välja, kui kaamera silma juurde tõsta.

Ka katikuklõps ei kõla kuigi professionaalselt. Ja siis veel on teravustamismootor, mille robotlik jõuramine ei soosi näiteks ei lindude lähivaatlust ega ka mistahes muid vaiksemat sorti pidulikke hetki, mida see võib rikkuda. Aga laste portreede pildistamiseks sobib K-S1 just selle omaduse pärast suurepäraselt, sest uudishimulikud pilgud kaamera suunas on autofookuse puhul alati garanteeritud.

Kui sind fotokunst tegelikult ka huvitab, siis tasub K-S1 prooviks kätte võtta küll. Inspiratsiooni, võimalusi ja kvaliteeti on selles kaameras peidus ikka kordades rohkem kui mistahes taskutelefonis. näide sellest, kuidas komplekt valgust ja varju jäädvustab. Pentax K-S1 on lõbus väike digipeegel, mille käsitsemise mugavuse üle võib küll norida, aga mis teeb väga häid pilte – eriti kui optikasse investeerida.

Ülevaade on algselt ilmunud ajakirja [DIGI] 2014 aasta novembrikuu numbris.Telli ajakiri koju siit.

• Pentax K-S1 peegelkaamerad Photopointi veebipoes

Iga kvaliteetse heliga vähegi kokkupuutuv kodanik võib teile öelda, et size does matter ehk suurus ON oluline. Mida suurem membraan helivõnkeid edasi annab, seda puhtamad ja võimsamad need on. Seega vaatasin ma peopessa mahtuvat Speedlink Geovis sinihambulist kõlarit peale pakendist väljavõtmist üpriski põlgliku pilguga.

Olen pidanud korduvalt kannatama ühistranspordis ja teistes avalikes kohtades noorukeid, kes mingitest pisikestest ’junnidest’ oma telefonimuusikat kuulavad. Selline asi peaks olema keelatud kui avaliku korra rikkumine. Aga mitte hukkaläinud noorsoost, vaid pisikesest juhtmevabast kõlarist tahan ma siin täna rääkida.

Speedlinkilikult punavalge pappkarp peidab endas punavalget ja kergelt isegi mänguasjana mõjuvat plastkõlarit, pabervoldikut kasutusõpetusega ning kahte juhet – üks mini-USB juhe kõlari laadimiseks läbi arvuti ning teine 3,5mm helijuhe vanakooli juhtmetega seadmete külge ühendamiseks. Mitte midagi üleliigset igatahes, pakend on kompaktne ja korralik.

Punavalge nagu öeldud ning plastine. Samas on koostekvaliteet korralik, et pigem nagu selline LEGOplastmassine, mitte odavplastmassine. Tihke tükk ja korralik töö. Värvid on erksad, aga mitte kriiskavad nii et kõlar sobib ka stiilsema laua peale. Hoolimata sellest, et kõlarikene kaudselt mingit kentsakat nukumööblit meenutab.

Oma suuruse kohta on Geovis üllatavalt kaalukas. Punase võre taga peituv põhivaljuhääldi  asub kõlari peal, kõhu all aga peidab Geovis bassimembraani, mida Speedlink ise Downfire membraaniks kutsub. Poole või isegi veerandi punkti võrra võtavad välimuse hindest alla pisut odavavõitu välimusega nupud. Mitte midagi hirmsat, aga lihtsalt oleks võinud neile nuppudele õige pisut lihvi lisada.

Kui Geovisi suurem ’vend’ Gantry ühildus minu nutiseadmetega ilma praktiliselt kohe st mu telefon leidis selle üles päris iseseisvalt, siis Geovisi ühendamisel oleks tulnud lugeda esmalt manuaali. Kuigi kui aus olla, siis ma kasutusõpetust siiski ei lugenud. Muidu oleksin ma ju teadnud, et ühenduse loomiseks tuleb vajutada keskmisele nupule kõlari peal. Nüüd aga selgus see peale pikka ja vaevalist katse-eksituse meetodi kasutamist. Kui asi juba käppas, siis ühenduse loomine käib vaevatult.

Käivitades peale ühenduse loomist oma telefonis Spotify, olin meeldivalt üllatunud. Heli oli hämmastavalt kvaliteetne. See tähendab muidugi kvaliteetne arvestades kõlari füüsilisi parameetreid ja gabariite. Heli ei hakanud odavalt plärisema ka maksimaalse helitugevuse juures, samuti polnud kuulda odavatele heliseadmetele omast mudast bassi. Tõsi, eriti kõrgete naisvokaalide juures esines ebameeldivat klirinat, kuid selle vastu aitas volüümi vähendamine. Igatahes oli Geovis meeldivalt musikaalne nagu ka varemproovitud Speedlink Gantry. Eriti kui veel arvestada kõlari enam kui tagasihoidlikku suurust. Pidades ennast pigem melomaaniks oleksin ma võimeline Geovisist häda sunnil ka pikema perioodi vältel muusikat kuulama.

Speedlink Geovis’i abil saab vastata ka telefonikõnedele, kuid üllataval kombel oli kõne kvaliteet märgatavalt vaiksem, kehvem ja tuhmim kui telefonist voogav muusika. Samas oli kõne täiesti arusaadav ning kõneleja hääl igati äratuntav. Kusjuures kõne kvaliteet oli võrdselt kehv nii juhtmevabalt kui juhtmega ühenduse korral. Muusika seevastu oli juhtmega ühendust kasutades aga märgatavalt valjem.

Põhilise olen ma tegelikult juba pealkirjas ära öelnud. Geovis on oma suuruse kohta vägagi tubli, et patt oleks siin mingil teemal nuriseda. Kui üldse millegi üle, siis korpuse teatava hapruse üle ning piiratud kasutusvõimalust üle. See tähendab, et täpselt nagu ka Gantry on Geovis’i mängumaaks kõva ja sile lauapind. Olgu siis tegu aknalaua, töölaua, köögilaua või öökapiga. Seda eeskätt tänu Speedlinki nn Downfire tehnoloogiale mis nö avab mõlema kõlari kõhualuse välismaailma mõjudele.

Laual aga on pisikesest Geovis’ist abi mitut moodi. Esiteks mõistagi helikvaliteet, mis vastab keskmiselt korralikule taskuraadiole. Teiseks aga minimalistlikud mõõtmed, mis muudavad kõlari laual peaaegu märkamatuks st see ei jää ebameeldivalt jalgu teistele asjadele ja toimetustele, vaid täidab truisti oma kohust, ise meeldivalt tahaplaanile jäädes.

Piiratud ruumilist või rahaliste võimaluste puhul julgen soojalt soovitada Speedlink Geovis juhtmevaba kõlarit (mis tegelikult on veelgi parem kui see juhtme abil nutiseadmega ühendada). Oma muusikaliste omaduste poolest ei jää ta alla endast märgatavalt suurematele noname liigikaaslastele. Photopointis on Geovis saadaval ka nii meheliku musta kui edevalt hõbevalge korpusega. Hinnaks aga on 39.99 eurot, mis on täpselt 20 eurot vähem, kui palju suurem, võimsam ja kvaliteetsem Gantry. Seega tasub endale kõlarit valides päris täpselt selgeks teha, mis omadusi te sellelt eeldate. Kui arvate, et less is more, siis on teie valikuks Geovis, kui aga olete arvamusel, et big is beautiful, siis võtke parem Gantry.

Erki Oras

• Speedlink Geovis Bluetooth kõlar Photopointis – must

• Speedlink Geovis Bluetooth kõlar Photopointis – hall

• Speedlink Geovis Bluetooth kõlar Photopointis – punane

DJI Inspire 1 näol on tegemist tootega, mis paigutub kommertsdroonide hierarhias täpselt väiksema DJI Phantomi ja suuremate DJI S-seeria mudelite vahele. Erinevalt DJI Phantomist suudab Inspire 1 pakkuda kahemehe seadistust, mis peaks andma võimaluse luua oluliselt keerukamaid õhukaadreid. Mis muljeid tekitab DJI Inspire 1 peale nädalast kasutamist inimesele, kes on aastaid lennanud hulga suuremate kaamerakopteriga? Sellele küsimusele leiame vastuse allolevas artiklis.

Esmalt aga vaatame videot, mis sai kokku pandud Tartu lähedal paari päeva jooksul Inspire 1 drooniga filmitud klippidest. Video autor: Armin Mitt.

Click here to view the embedded video.

Mugavus – DJI Inspire 1 kasutajakogemuse saab kokku võtta selle üheainsa sõnaga. Alustaks sellega, et Inspire 1 komplekti kuulub transportimiseks vajalik kohver – jäävad ära isemeisterdatud kastid ja kohvrid, mis tihti ei paku varustusele piisavalt kaitset. Kohvrit disainides on mõeldud ka aktiivsemale kasutajale – lisaakude jaoks vajalikud kohad on kohvris olemas. Inspire 1 kohver pole küll tugevast paksust plastikust, kuid elab siiski kergelt üle nii matka kui ka lennureisi.

Lisaks reisikohvrile on drooni juures hulk detaile, mis näitavad, kui läbimõeldud tootega on tegemist. Üheks neist on puldile integreeritud ekraanihoidik, mis suudab hõlpsalt hoida nii väiksemat nutitelefoni kui ka suuremat tahvelarvutit.

Tähelepanu püüdis ka see, et DJI on kaasa pannud külma ilmaga lendamiseks aku soojas hoidmiseks vajalikud padjakesed(?). Lisaks sellele on aku enda mahutavusele ja reisivale inimesele mõeldud – 99,9Wh akusid tohib lennukiga transportida, kuna enamikel lennufirmadel on akude limiit seatud 100Wh juurde.

Lennuks valmistumine on tehtud kiireks ja lihtsaks. Võtad kohvrist lennumasina, paned propellerid ja kaamera külge, lülitad sisse ja masin ongi valmis lendama. Pole tarvis ühtegi tööriista, sest kõik käib kiirkinnitustega.

Multirootori tarkvara uuendamine on tehtud väga mugavaks – tuleb vaid uus tarkvara mälukaardile panna ning edasine käib juba nutiseadme kaudu.

Ohutust silmas pidades on väga meeldiv näha, et DJI on muutnud tarkvara uuendamise kohustuslikuks – peale uue tarkvara tulekut on aega kolm päeva, et tarkvara uuendada, muidu Inspire 1 enam lendu ei tõuse.

Selline lähenemine on minu silmis õige, kuna Inspire 1 kasutajate hulgas on kindlasti ka inimesi, kes ei ole kursis kehtivate lennureeglitega. DJI poolt seatud tarkvaralised piirangud ei anna neile võimalust lennata seal, kus see lubatud ei ole.

Inspire’ga oli üllatavalt mõnus lennata. Hea ilma korral on ta väga stabiilne ja allub hästi kontrollile. Keskmisest suurema tuulega saab samuti hakkama, kuid on tunda, et mugavalt ta end tuules ei tunne.

GPS-režiimis lendamine on väga harjumatu, kui oled alati manuaal-režiimis lennanud. Suurim erinevus nende kahe režiimi vahel oli minu jaoks:

• Manuaalrežiimis lennates saab õhuvõtte lõpus juhtkangi lahti lasta ning masin võtab sujuvalt hoogu maha
• GPS-režiimis peatub masin kohe peale kangi vabastamist ning seeläbi võib õhuvõtte lõpp natuke liiga järsk jääda.

Lennates tasuks kindlasti tähelepanu pöörata sellele, et suurte metallesemete või –ehitiste juures (nt metallist raudteesild) võib Inspire kompass häiritud olla.

Üht-teist jäi Inspire puhul silma ka negatiivselt poolelt. Esiteks kindlasti võimekus tuules. Väiksema tuulega on Inspire 1 väga stabiilne. Keskmisest suurema tuulega on droon natuke ebakindel – samas kindlasti lennuvõimeline.

Üksinda kasutades ei saa samaaegselt liigutada kaamera YAW ning PITCH telge ning nende liikumine on tihti natuke liiga järsk. YAW telje liikumine on piiratud, mis võib seada piirid mõningate kaadrite tegemisele.

Sarnaselt teistele kiirendusanduritel põhinevatele kaameraalustele ei suuda aga ka Inspire 1 kaamera hoida horisonti sirgena kui toimub kiire külgsuunas liikumine ja/või ümber telje pööramine.

Õhtupimeduses ei jõua kaamera sensorile piisavalt valgust ning materjal jääb mürane.

Fotod on vaid 12Mpix, mis mingil määral piiravad väljaprinditud (kvaliteetse) foto suurust.

Internetis levivad DJI Inspire 1 raami kohta kuuldused, et raam on nö „vedel“ ning vibreerib. Kuna oma silm on kuningas, siis sai proovitud, kas kuuldustel ka tõepõhi all.

Click here to view the embedded video.

Filmisime lendavat kopterit nii jalad üleval kui jalad all, aga mingisugust normaalsetest piiridest suuremad vibratsiooni ei suutnud tuvastada. Suure tõenäosusega on raamidel, millel esineb vibratsioon, mõni mootoreid hoidva kinnituse kruvi liiga lahjalt kinni – tasub üle kontrollida (sh ka teised kruvid mõistliku aja tagant)!

+ Mugav kasutada
+ Stabiilne video
+ Mõistlik FOV, pole kalasilm
+ 1080p 60 FPS võimekus
+ Transpordikohver kaasas
+ Lisaakude kohad kohvris
+ Läbimõeldud ekraanihoidik
+ Aku 99,9Wh, saab lennukisse võtta

- Stabiilsus tuulega
- Horisondi kõikumine külgsuunas lennul
- Kaamera võimekus pimedas
- Kaamera üles-alla liikumine ühemehe seades liiga järsk
- Kaamera YAW teljel liikumise amplituud piiratud
- Fotod vaid 12 Mpix

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Inspire 1 on oma suuruse kohta suhteliselt võimekas. Inimesed, kes tunnevad, et DJI Phantom piirab nende võimeid, peaks kindlasti olenevalt ambitsioonist vaatama DJI Inspire 1 või suuremate kopterite suunas. Hobifotograafile või –videograafile, kes eelistab mugavust ja kasutuslihtsust, on Inspire 1 hea valik.

• DJI inspire One droonid Photopointi veebipoes