Kunagi ennemuistsel aal, kui Elisa veel Radiolinja nime kandis, siis ilmutas ta linnapilti novaatorlikke välireklaame, mis ütlesid: Hüvasti pikad juhtmed.

Juhtus see umbes paarkümmend aastat tagasi, tõeline juhtmevabadus aga on hakanud alles pöördeid sisse saama. Seoses eelmainitud juhtmevabade ehk siis mobiiltelefonide populaarsuse levikuga on üheks trendikamaks juhtmevabaks artikliks muutumas juhtmevabad kõlarid. Arvestades mobiiltelefonide üha suuremat multimeediastumist ning keskmise nutifoni nutuse kõlaga kõlareid pole see mingi ime.

Mobiilsed Bluetooth-kõlarid võib laias laastus jagada viide gruppi. Esimese ja kõige suurema grupi moodustavad odava otsa no-name kõlarid, mille ainus eesmärk on lisada telefoni plekisele helile volüümi st helikvaliteet oluliselt ei parane. Teise grupi moodustavad pmst esimese grupi kõlarid, millele on lisatud võimalus vastata läbi nende ka telefonikõnedele. Kolmanda grupi kõlarid on kvaliteetsemad ja kallimad ning neil on pretensioone ka heli suhtes st püütud on telefonikvaliteeti oluliselt parandada. Neljanda grupi kõlarid on samuti kvaliteetse heli ning kõnevastamisfunktsiooniga. Viienda ja kõige kallima grupi kõlarid teevad kõike sedasama, mida neljanda grupi omad ning lisaks sellele saab nende abiga ka oma mobiilset nutiseadet laadida.

Speedlink Gantry kuulub oma rustikaalsevõitu nimest (Gantry – country) hoolimata neljandasse gruppi. Kippudes sealt pisut välja jääma ehk oma hinna, aga mitte kvaliteedi tõttu. Ja seda nii heli kui koostekvaliteedi poolest.

Pakendi sisu on suhteliselt minimalistlik – kõlar, mini USB-juhe, 3,5mm otsikutega helikaabel ja kasutusõpetus.  Kõlar on välimuselt meeldivalt kompaktne ja minimalistlik. Kõlarikate on küll silmatorkavalt punane ning mina isiklikult oleks eelistanud pigem üleni musta kõlarit, kuid küllap siis on punase värvi ülesandeks muuta toode atraktiivsemaks näiteks nooremale põlvkonnale. Samas pole see punane ka sedavõrd jälk, et see muutuks takistuseks ostuotsusele. Seda enam, et hind on ülimalt ahvatlev. Aga sellest juba hiljem.

Koostekvaliteet on korralik, kõlari must pind on matt ja kergelt kummine, mis mõjub käe all igati meeldivalt. Kõlari juhtnupud asuvad kõlari peal, mis muudab nende kasutamise igati mugavaks.

Esialgu mind ajas pisut kummastusse kõlari ebasümmeetriline kuju st kõlari esikülg asub põhjast mitte 90- vaid umbes 70-kraadilise nurga all. Peale mõnigat kuklakratsimist aga hammustasin Speedlinki disainerite tagamõtte katki. Kõlari esikülg on arvestatud nii, et sellest tulev helilaine tabaks täpselt oma töölaua taga istuvat kõlariomanikku. Loomulikult sobib see kõlar ka öökapile või kasvõi piknikule, kuid kõige kodusemalt tunneb see ennast siiski kindlal laudsel pinnal.

Gantry võimaldab lisaks sinihambale ka NFC ühendust, mis peaks selle ühendamise heliallikaga muutma veelgi kergemaks. Kuigi ega ka Bluetooth ühenduse tekitamine erilist peavalu ei tekitanud – minu iPhone 6 Plusi leidis Gantry üles loetud sekunditega. Või oli see nüüd vastupidi. Sama toimus ka iPadiga. Ainult et kui oli vaja vahetada heliallikat, siis  uue ühenduse jaoks pidi kõlari restartima. Mis pole ju samuti mitte midagi eriti keerulist.

Midagi pole ette heita ka Gantry helikvaliteedile. Kuigi seadme koduleht lubas kõlaritele ekstrasügavat bassi tänu salapärasele Downfire funktsioonile, siis minu kõrvad seda õnneks ei tuvastanud. Heli oli pigem terake liiga terav. Aga samas eelistan seda isiklikult palju rohkem kui tumedat ja paraku ka mudast bassitümpsu. Sest oodata kvaliteetset bassiheli portatiivselt ja juhtmevabalt kõlarilt võib ainult mõni esmakordselt armunu kui läbinisti naiivne ja optimistlik kodanik. Erinevate muusikastiilide vahel valides tuleb  tunnistada, et minule pakkus suurimat naudingut sellise rahuliku sooloklaveri kuulamine. Klaveri sagedus tundus olevat Gantry ja minu kõrva jaoks kõige sobivam, näiteks kõrgem naisvokaal aga kippus tugevam heli korral ebameeldivalt klirisema.

Helitugevus polnud ka just nõrgukeste killast ja mis kõige olulisem, moonutused polnud kuigi häirivad ka maksimaalse helitugevuse korral. Tegelikult oligi mul kõlar kogu maksimaalsele võimsusele häälestadatud ning helitugevust reguleerisin ma pigem heliallikalt. Hoolimata valjust häälest ei näe ma Gantry’t näiteks koduse peo keskse heliallikana, küll aga saab selle saatel näiteks kahekesi tantsu keerutada kui selleks tuju peaks olema.

Telefonile vastamine oli ka mugav, ainult vastaspoole hääl kõlas pisut tuhmilt ja kaugelt ning tuli veidi kõrva teritada, et täpselt räägitavast aru saada. Selles aga ei pruugi olla süüdi niivõrd kõlar kui lihtsalt telefoniühenduse kvaliteet.

Suuruse poolest on Gantry vaieldamatult nö kotikõlar, taskusse seda naljalt ei pista. See tähendab, et võib ju pista küll suuremasse taskusse aga seda seal kanda ja hoida eriti mugav ei saa olema. Kotis seevastu on Gantry tänu oma kompaktsusele igati meeldiv ja tagasihoidlik kaaslane, kes liialt laiutama ei kipu. Lisaks sellele pole antud kõlar ka veekindel. Seega näiteks paadimatkale kaasavõtmiseks tuleb leida mingi muu (ja ilmselt kordades kallim) lahendus.

Meeldiva üllatuse pakkus ka aku mahutavus. Pakendist võetuna mängis Gantry mitu õhtut truisti minu voodikese kõrval, enne kui ühendumast keeldus ja laadimist nõudis. Tootja ise pakub viietunnilist mänguaega ning see number võib olla üpriski tõepärane. Seega tasub pikemale retkele minnes laadimisjuhe koos sülearvutiga igaks juhuks kampa võtta. Sest laadida saab kõlarit ju ainult läbi USB-ühenduse.

Mõistagi võib kõlarile juhtmega külge panna ka mõne vanakooli heliseadme nagu nt mp3-mängija. Aga noh, see lõbu jäägu juba hipsteritele ja muudele vanakooli meestele.

Minge ja ostke see Gantry ära. Juhul, kui teil on vaja normaalset heliallikat näiteks oma töölaua taha või voodi kõrvale öökapile. Kindlasti on saadaval kõlareid parema heliga (kuid mitu korda kallimaid) või soodsama hinnaga (kuid piinava helikvaliteediga). Raske on aga hetkel leida juhtmevabade kõlarite seas paremat hinna ja kvaliteedi suhet kui seda pakub Speedlink Gantry.

Hoiatan aga veelkord juba ette, et väga seiklushimuline Gantry ei tundu olevat hoolimata igati tasemel koostekvaliteedist. Kabinetis või magamistoas või minugi poolest kasvõi tualetis aga võib temast saada teie truu kaaslane pikkadeks aastateks.

• Speedlink Gantry Bluetooth kõlar Photopointi veebipoes

Photopoint andis mulle paariks päevaks uut keskformaatkaamerat proovida. Ehk oled sa sellest aparaadist ka juba kuulnud – Pentax 645Z. Kuna linnapeal räägitakse sellest ainult head, siis mõtlesin et why not.

Sain kaamera suhteliselt lühikeseks ajaks ning otsustasin, et ei hakka üldse manuaale ja instruktsioone läbi lugema, saagu mis saab. Ka Pentax ise võrdleb selle kaamera kasutamislihtsust täiskaader peegelkaameratega. Seega üritasin ka mina seda kasutada, nagu kasutaks oma igapäevast peegelkaamerat.

Pentax 645Z oli mul kaasas kolmel järjestikul päeval – kokku kolmel pildistamisel. Siin artiklis esitatud fotod on kõik juba töödeldud kujul. Toon selle kaamera juures välja paar aspekti, mis tasuvad kindlasti ära märkimist:

Pentax 645Z keskformaatkaamera kere on tolmu- ja ilmastikukindel — tänapäeval suhteliselt tavaline asi kaamerate puhul, aga mitte keskformaatidel. Vett ei leidnud, aga sain pildistada ca 3 tundi -10 kraadises siseruumis. Oma peegelkaameral oleks ilmselt 2 korda vähemalt selle ajaga akusid vahetanud. Pentaxil näitas, et ainult kolmandik on kulunud. Suur pluss!

Pentax 645Z + 55mm f/2.8 objektiiv. Säritus:  f/13, 1/125 sek, ISO100

Pentax 645Z + 55mm f/2.8 objektiiv. Säritus:  f/13, 1/125 sek, ISO100

Kere on suur, reaalselt väga väga suur. Muidu polekski midagi öelda, kui ta näeks välja nagu keskformaat, aga ta meenutab pigem hästi suurt peegelkaamerat. Kuskil tänaval sellega ei pildistanud, aga kujutan ette, et selle kaameraga nähtamatuks jääda on suhteliselt võimatu.

Pentax reklaamib ulmeliselt lihtsat kasutusmugavust samastades seda peegelkaameratega. Tõsi, umbes nii ta ongi. Nagu hiiglaslik peegelkaamera millel on 1,7 korda suurem sensor sisse pandud.

Enamus keskformaadid jäävad ikkagi enda nö kategooriasse, ehk siis aeglane workflow, madalad ISO võimalused ja 1 teravustamispunkt. Pentax vastavad näitajad on muljetavaldavad: praeguse turu kõige kiirem katikusüsteem (3 kaadrit sekundis), 27 teravustamispunkti ja ISO 204800!

Ise kahjuks ei jõudnudki ISO korralikult testida, aga lugedes teiste ülevaateid, siis kuni 25600 pidi olema täiesti kasutatav ja ilus fail. See lööb absoluutselt kõigile keskformaatidele silmad ette. Selle kategooria kaamerad on tavaliselt mõeldud ikkagi madalate ISOdega töötamiseks ideaalsetes valgustingimustes (näiteks stuudios). Pentaxiga mine õue, mine öösel ja ära võta isegi statiivi kaasa. Kas saaks enam mugavam olla!?

Pentax 645Z + 55mm f/2.8 objektiiv. Säritus:  f/13, 1.3 sek, ISO400

Kõige suurem miinus sellel kaameral on välkude sünkronisatsiooniaeg ehk siis maksimum säriaeg mida saab kasutada välkudega. Erinevalt enamustest keskformaatidest (keskkatikuga) on Pentaxil vertikaalne fokaalkatik, mis lubab välkudega maksimaalselt 1/125s säriaega. See ilmselt on paljudele kommertsfotograafidele üks tundlikke kohti, miks nad ei peaks seda kaamerat ostma. Äkki Pentax tuleb välja mõne objektiiviga, mis on varustatud keskkatikuga, see lahendaks suure probleemi. Jääme ootama.

Rohkem miinuseid kolme päevaga ei leidnud. Ilmselt neid leiaks, kui loeks manuaali ja kasutaks pikemalt.

Pentaxi failid on tema kõige suurem pluss. Need on esiteks tohutult mahukad, erksad ja dünaamiline ulatus on meeliülendavalt suur. Kirjade järgi 13-14 stoppi. See tähendab, et 5 stoppi säritust üles või alla tõmmata on järeltöötluses kukesupp. 5 stoppi teeb päikeselisest päevast peaaegu öö, ja ka vastupidi.

Pentax 645Z + 55mm f/2.8 objektiiv. Säritus:  f/10, 1/125 sek, ISO100

Võileiva pildil tegin ka eraldi 100% suurenduse. Nagu isegi näete, siis detail on uhke. Ilmselt teravaim pilt mida ma eales teinud olen! Objektiiviks oli smc PENTAX-D FA 645 55mm f/2.8 AL [IF] SDM AW. Mis siis täiskaadersüsteemi ümber arvutades oleks 43mm.

Pentax 645Z + 55mm f/2.8 objektiiv. Säritus:  f/16, 1/125 sek, ISO100

 100% suurendus ülalolevast kaadrist

Küsin endalt, kas see kaamera teeks minust parema fotograafi? Lühidalt vastates, EI see ei tee minust paremat fotograafi! Ükski kaamera ei saa ühestki fotograafist paremat fotograafi teha.

Aga kas ma saan selle kaameraga teha paremaid pilte kui enne? Jah, kindlasti ma saan teha paremaid pilte! Esiteks see kaamera annab juurde enesekindlust, just seda millest vahel jääb puudu, et ületada iseenda taset ja teha paremaid pilte kui eales varem.

Pentax 645Z + 55mm f/2.8 objektiiv. Säritus:  f/10, 1/125 sek, ISO100

Teiseks need failid mis sealt kaamerast tulevad on nii sügavad ja dünaamilised, et järeltöötluse võimalused suurenevad märgatavalt. Mugavus ja kvaliteet käsikäes on tõesti need võtmesõnad Pentax 645Z juures.

Mis siin ikka rohkem üldse öelda, tegemist on väga hea ja oma hinda väärt kaameraga.

Nagu siin viimastel aastatel on saanud juba tavaks, siis “teisejärgulised” firmad teevad comebacki ja tulevad turule uute ja revolutsiooniliste toodetega. Näiteks Sony tuli ja võttis omale kompaktkaamerate ja hübriidkaamerate turu, Sigma oma 35mm ja 50mm art seeria objektiividega tahab fixide turgu endale. Ning nüüd Pentax lõi üldse uue haru fotograafias, mida enne väga ei olnudki olemas: soodsa* hinnaga keskformaatkaamera süsteem.

Eks igal asjal on miinused ja plussid, aga selle konkreetse Pentaxi puhul näen pigem, et plussid korvavad miinused peajagu üle. Ise ilmselt ei saa seda kaamerat kunagi endale aga soovin Pentaxile edu ja äkki teised tootjad tulevad ideedega Pentaxi kingades järgi.

• Pentax 645Z kere Photopointis: 7999€

• Pentax 645Z + 55mm f/2.8 Photopointis: 8999€

Ülevaade on algselt ilmunud Renee Altrovi fotoblogis: reneealtrov.tumblr.com

Ricoh on kuulsust kogunud oma seikluskaameratega juba mõnda aega. WG seeria on senini välja tulnud kompaktkaameratega, mis taluvad karme olusid. Nüüd on olemas ka seikluskaamera, mille eesmärgiks on salvestada suurel kiirusel, madalas temperatuuris või vee all kõike kogetut. Selleks kaameraks on Ricoh WG-M1.

• Kaamera
• Laadija
• Laadimis – ja andmekaabel
• Liimitav kiirkinnitus kuulpeaga
• Karabiinkinnitus kiireks kinnituseks nt enda külge, et ei peaks taskust otsima.
• Veealune läätsekaitse
• Kasutusjuhend

Kaamera ise on konkurentidest erineva disainiga. Disainist tuleva kasutusmugavuse põhiliseks eeliseks on 1,5 tolline värviline LCD ekraan, et oma kaader paika sättida või filmitut kohe vaadata. Teine eelis on veerandtolline statiivikeere. Sellega saame kinnitada kaamera fototarvikute levinuima kinnitusega. Samas on Ricoh lasknud välja ka seeria erinevaid lisakinnitusi. Kiivrikinnitused, käerihmad, kleebitavad kinnitused, magnetkinnitused jne.

WG-M1 on tundub käes kindla ehitusega ja seda kinnitavad ka tootjapoolsed lubadused vee- , põrutus-, ja tolmukindluse kohta. Kaameral ei ole vaja eraldi veekindlat korpust veealuse filmimiseks, 10m sügavusel. Veekindlus tagab ka tolmukindluse. Akukaanel on turvariiv ja kummitihendid, mis teevad selle võimalikuks. Põrutuskindlust testis Ricoh 2m kõrguselt. Ka külmaga saab aparaat hakkama, lubatud kuni -10°C. Korpuse puudumine vähendab seadme suurust ja teeb ta mugavamaks kasutada. Tänu korpuse puudumisele pääseb heli paremini mikrofonini ja heli salvestamisega pole probleeme.

WG-M1 salvestab väikesele micro SD kaardile. Kasutada oskab ta kuni 32GB suuruseid kaarte. Sellele kaardile oskab ta salvestada fullHD kvaliteediga video (1920 x 1080, 30 kaadrit sekundis). Lubatud on ka madalamad resolutsioonid. Maksimaalseks klipipikkuseks on 25 minutit.

Digitaalne pildistabilisaator hoiab ära pildi rappumise ja hoiab pildi arusaadava. Küll annab see tunda infomahuka pildi korral, kus kannatada saab detailsus. Värviesitlus on reaalne ja tõetruu. Kõrgemaid kaadrisagedusi saab kasutada madalamate resolutsioonide puhul. 1280 x 720 juures 60 kaadrit sekundis ja 848 x 640 juures lausa 120 kaadrit sekundis. Viimase kaadrisageduse juures on videoklipi pikkus piiratud 60 sekundiga ja pole võimalik salvestada heli. Küll annab see võimaluse midagi kiiresti toimuvat aeglaselt taasesitada. Selliste lõikude filmimisega võib tunde mängida.

Click here to view the embedded video.

Click here to view the embedded video.

Videoreziime on erinevaid. Liikumisanduriga filmimine võimaldab kaamera ootama panna, et filmimist alustaks alles tegevuse tekkimisel. Intervallvõtte liidab kaamera kohe kokku Timelapse videoks. Saab valida erinevate intervallide vahel. Eelmainitud heli kõlab hästi, kaamera on piisavalt tark, et vajadusel helist tuulemüra eemaldada.

Objektiiv on fikseeritud lainurk, mille pildinurgaks on 137 kraadi. Seda saab digitaalselt kitsamaks muuta, kuid vee all filmimisel on nurk väiksem. Veealuseks filmimiseks on kaasas eraldi objketiivikaitse.

Lisaks videoreziimidele saab muidugi teha ka pilte. Kuna tegemist on ikka seikluskaameraga ei toimu pildistamine suure tõenäosusega sätitult ja selleks on WG-M1 kiire sarivõte, 10 kaadrit sekundis. Pildistamine toimub tänu kõrge tundlikusega CMOS sensorile, millel on madal müratase. Pildimõõtmeteks on 14 megapikslised ehk 4320 x 3240 pildid. Ava F2.8 ja fookus on automaatne. Pildistamisel muutub pildinurk veelgi laiemaks – 160 kraadini.

Nagu ikka on viimase aja kaamerates sees ka juhtmevaba süsteemid. Nimelt saab seda aparaati juhtida ka Android või Apple nutiseadmega. Sisseehitatud wifi teeb kohtvõrgu ning sealt saab nt mobiiliga vaadata äsjafilmitut või salvestamiskäsku ja reziimi anda. Appi kasutajaliides on lihtsakoeline, kuid kõik vajaliku saab kiirelt ära teha. Miinuseks võib lugeda kaamera ja telefoni liitmise, iga kord tuleb sisestada kaamera ekraanilt sidumiskood.

Lisaks videoreziimidele saab muidugi teha ka pilte. Kuna tegemist on ikka seikluskaameraga, ei toimu pildistamine suure tõenäosusega sätitult ja selleks on WG-M1 kiire sarivõte, 10 kaadrit sekundis. Pildistamine toimub tänu kõrge tundlikusega CMOS sensorile, millel on madal müratase. Pildimõõtmeteks on 14 megapikslised ehk 4320 x 3240 pildid. Ava F2.8 ja fookus on automaatne. Pildistamisel muutub pildinurk veelgi laiemaks – 160 kraadini.

WG-M1 on Ricohi seikluskaamerate korralik esiklaps. Ta saab hakkama oma hinnaklassi kohta  ilusa fullHD pildiga ja ei ole kohmakas käes või enda küljes hoida. Aegluubis võttega on põnev jäädvustada kasvõi lumesõda. Aku kestis minu kasutuses umbes poolteist tundi filmimist. Seikluskaamerale kohaselt ei saa me tihti kaamerat õiget pidi nt auto külge kinnitada. Tore oleks kui kaamera saaks ise pildi keeramisega hakkama, õnneks saame vähemalt ekraani orientatsiooni muuta.

Kui on tarvis salvestada oma seikluseid vee all või mäe peal ja ei ole selleks tarvis just 4K võimekusega hallikat klotsi, siis võib kindlasti soovitada Ricohi seikluskaamerat WG-M1. Tuleb teda kahes toonis: hall ja oranž.

• Ricoh WG-M1 seikluskaamera oranž Photopointis
• Ricoh WG-M1 seikluskaamera must Photopointis

Esimesel hetkel tundub hiirepadjast arvustust kirjutada isegi naljakas. Nagu püüaks arvustada linikut laual või vaipa põrandal. Või näiteks uksematti. Tegelikult viimane võrdlus oleks kõige õigem, sest tegu on ikkagi funktsionaalse tootega.

Roccat Alumic hiirepadja tõi mulle kingituseks juba mõni aeg tagasi jõuluvana. Mõni aeg tähendab siis 2-3 aastat tagasi. Etteruttavalt võin öelda, et see on üks funktsionaalsemaid kingitusi st kasutan seda saamisest alates iga päev ilma vähimagi tõrketa. Alumic on muutunud märkamatuks, kuid oluliseks osaks minu argipäevast.

Enne Alumic’ut oli mul samuti metallpõhjal hiirepadi firmalt Allsop, mis iseenesest polnud ju paha, kuid häiris mind on tagsihoidlike mõõtmetega. Ja mitte ainult. Peale Alumic’u kasutuselevõttu oli tunne nagu oleks sattunud Ford Fiesta roolist Mercedese G-klassi. Kõike oli rohkem – ruumi, kiirust, täpsust, funktsionaalsust. Paradiis, aga mitte hiirematt.

Alustame välimusest. Kujundus on ülimalt mehelik. Ühel külje keskel laiutab sinkjal taustal suur must Roccati lõvisiluett. Teisel poolel on sama siluett märksa tagasihoidlikumalt hõbevärviga mustale taustale kantud. Kui sinine pool on jõuline, siis must pool jälle soliidsem. Mõistagi oleks kergekäeline poole valikul lähtuda vaid välimusest, sest ülesanded on mõlemal täiesti erinevad.

Suurus. Ausalt öeldes on Alumic esimene täismõõdus mängurile mõeldud hiirepadi. Arvestades aga aastatega kasvanud ekraanipinda ka tavakasutajate seas, siis sobib see suurepäraselt ka näiteks töötamiseks 24- või 27-tollise monitoriga. Hiir ei liigu padjalt maha ka kõige madalama DPI-ga ringi uidates. Mõistagi eeldab Alumic märgatavalt suuremat lauapinda, kui seda vajaks tavaline hiirepadi.

Kuigi populaarsed on ka kummist/plastist mänguritele mõeldud hiirepadjad, siis on metall on konkreetsuses ja mehelikkuses minu südame täielikult võitnud niiet kuigi jõuluvana mulle see aasta juba uue, Roccat Sense hiirepadja tõi, siis pole ma viimast esialgu veel pakendist väljagi võtnud ning kui aus olla, siis ei kujuta ettegi, millal ma seda teen. Ehk võibolla vaid arvustamiseks.

Alumic välimus on, hoolimata tihedast kasutusest, püsinud praktiliselt muutumatuna kõikide nende aastate jooksul. Muuseas – jäik metall võimaldab ju hiirt kasutada ka väljaspool lauapinda, kasvõi süles või põlvel hoides. Seda muidugi vaid juhul, kui lauapinnast ikka krooniline puudus on.  Hiirepadja nurkades on kummist nurgad, mis muudavad hiirepadja küll pisut hulknurkseks, kuid samas hoiavad selle kenasti laual paigal. Hiirepadja kummalgi küljel on kasutatud erinevat materjali, üks on mõeldud kiiruseks ja teine täpsuseks.

Mina läheksin Roccat Alumic’uga luurele küll. Ja lahingusse läheks. See tähendab pea iga päev käingi ma ju koos temaga erinevatel võitlustandritel ning mitte kunagi pole Alumic mind hätta jätnud. Ikka kas enda mõistus või reaktsioon on olnud hädade põhjuseks. Või lääg, see nähtamatu massimõrvar. Ainuke asi, mis mind Alumic’u juures häirib on selle surematus st ma ei kujuta ette, millal tekkiks mul mingigi põhjuse seda välja vahetada. Kahtlustan, et enne toimub revolutsioon hiiremaailmas või hoopis arvutites.

Mina igatahes soovitan Roccat Alumic’ut absoluutselt soojalt kõigile, kes vähegi korralikku hiirepatja vajavad või tahavad. Juhul, kui lauapinda on piisavalt, siis pole muud, kui andke aga tuld.

• Roccat Alumic hiirematt Photopointis: 39,99€

Juba mõnda aega on kirjutuslaua servalt mulle süüdistavalt otsa vaadanud testimiseks antud Clean & Coat vedel ekraanikaitse, mis mõeldud nutiseadmete, kaamerate ja televiisorite ekraanide kaitsmiseks.

Kuigi olen ise igasuguste ekraanikaitsjate veendunud austaja tekitas antud tegelane minus siiski skepsist. Idee on ju väga tore, eriti veel minusugustele töntssõrmedele, kes kilest või karastatud klaasist ekraani paigaldamisega eriti hästi hakkama ei saa, vaid eelistavad selleks kasutada spetsialisti abi.

Aga kas vedel ekraanikaitsja on parem kui plastikust või karastatud klaasist? See tuli alles välja selgitada. Mõeldud tehtud – otsisin sobiva doonortelefoni ja asusin asja kallale.

Papist pakend peidab endas väikest valget aerosoolipudelit kirjaga Clean & Coat ning kilepakendis valget mikrokiust lappi. Puuduvad igasugused instruktsioonid vedeliku ekraanile kandmiseks vms. Ainsaks juhiseks on pakendil olev minimalistlik instruktsioon „Kanda peale mitteimava kangaga ning hiljem poleerida (polish)“. Paraku puuduvad igasugused vihjed sellele, mis koostisega on pudelikeses peituv salapärane ollus. Samuti ei ole ühtegi märki tootja kohta.

Esmalt kratsin seoses napisõnalise instruktsiooniga kukalt. Seejärel guugeldan. Tulemusteta. Puhastan hoolikalt ekraani võimalikust saastast. Seejärel võtan südame rindu ning pihustan ekraanikaitset otse telefoniekraanile. Hõõrun kaasasolnud valge lapiga üle, pihustan uuesti ja hõõrun jälle. Seejärel jätan telefoni pooleks tunniks nö hanguma, sest pakendil olnud kiri nõuab seda.

Visuaalsel vaatlusel ei näe ma vähimatki vahet installeerimiseelsel ja –järgsel ekraanil. Ekraanil olnud kriimud igatahes pole kuhugi kadunud. Aga seda pole tootelubaduses ka kusagil kirjas. Väidetavasti peaks toode pakkuma kraapimiskindlust, olema sõrmejälgedevastane, antistaatiline, vett ja mustust tõrjuva toimega ning parandama ja erksamaks muutma ekraani poolt edastatavaid värve. Aga alustame otsast:

Kraapimiskindlus

Erinevate metallobjektidega keskmist survet avaldades ekraani kriipimine jälgi ei jäta. Tugevamat jõudu samas rakendama ei hakka, sest ilmselt pole see ka asjakohane vaja on nö keskmisi kasutustingimusi.

Sõrmejäljed

Vale puha. Sõrmejäljed jäävad ekraanile samahästi kui varem. Tõsi, neid on mõnevõrra lihtsam ehk sealt eemaldada.

Antistaatiline

Üldiselt pole ma seda probleemiga eriti kokku puutunud, mistõttu ei märka ma ka mingit vedela ekraanikaitse kasutamisest tekkinud vahet.

Hüdrofoobia

Vetthülgav toime on samas paranenud, veekuulikesed veerevad ekraanilt hoogsalt maha. Pori vms ollusega siiski telefoni mäkerdama ei hakka, tolm jääb seevastu ekraanile tuima ükskõiksusega, ehk on seda vaid veidi kergem sealt eemaldada.

Värvid

Paraku ei näe ka siin mitte kõige vähimatki vahet võrreldes ekraanikaitseeelse ajaga. Ehk suudaksid tulemust tõestada mingit kõrgtehnoloogilised mõõtevahendid, kuid tavakasutaja silma ei märka absoluutselt mitte mingit erinevust.

Minule sellel tootel ennast maha müüa ei õnnestunud ja nii ma oma iPhone 6+ ja iPad minilt ZAGG’i Invisible Shield karastatud klaasist ekraanikaitsjaid maha ei kiskunud ja Clean & Coat’i asemele ei kandnud.

Võibolla mõni minust tugevama närvikavaga tegelane aga oleks seda teinud, sest kolmes põhilises punktis, nagu kraapimiskindlus, praktiliselt nähtamatu kohalolek ning ülimalt lihtne installeerimine, pälvis toode tegelikult plusspunktid.

Igatahes tekkis minu peas kurikaval plaan, et kui mu abikaasa töötelefon uue vastu vahetatakse, siis katan selle kohe vedela ekraanikaitsega ning jälgin selle mõju pikemaajalises perspektiivis. Alles siis, kui see uuenduslik ekraanikaitse ennast niimoodi positiivselt tõestanud on, kannan ma selle oma isikliku raha eest ostetud hinnalise nutiseadme ekraanile.

Vapramad mehed ja naised aga võivad seda minu poolest proovida kasvõi kohe ning seejärel tulemustest siinsamas kommentaariumis teada anda. Ootan põnevusega.

Clean & Coat vedel ekraanikaitse maksab digitaltrade.eu veebipoes 24,95€

Razeri tooted enam mänguritele tutvustamist või kiitmist ei vaja. Neid on minugi käte alt läbi käinud õige mitmeid sh ka nii mõnigi klaviatuur. Razer Deathstalker Essential aga eristub vähemalt kõigist neist Razeri klaviatuuridest, millega mina kokku olen puutunud.

Tunded igatahes on vastakad. Eriti kui arvestada, et minu vaieldamatuteks favoriitideks klaviatuurimaailmas on just mehhaanilised klaviatuurid oma spetsiifilise klahviklõbina ja mõnusalt tundliku aga suhteliselt kõrge klahvikäiguga.

Membraanklahvidega Deathstalker Essential’i klahvikäik on vaid 2mm, mis peaks muutma nende kasutamise ekstrakiireks ja sujuvaks. Ühtlasi aga muudab see Deathstalker Essential’i põhimõtteliselt mehhaanilise klaviatuuri vastandiks.

Pakendi sisu lähtub tootenime viimasest osast st sõnast ´Essential´ – põhiline. Nii peitubki razerlikult rohemustas karbis vaid klaviatuur ise ja suhteliselt õhuke kasutusõpetus. Siinkohal olemegi selle peatüki põhilise sisu edastanud.

Hiiremati arvustamine võib võhikule tunduda sama lihtne või keeruline kui proovida arvustada käterätikut või põrandavaipa. Millest seal ikka rääkida peale välimuse ja võib olla ka suuruse.

Hiiremattides, vähemalt mängurite omades, peitub aga märksa enam, kui esmapilgul tundub. Terve hulk valgetes kitlites onusid on oma laboratooriumites põhjalikult vaeva näinud, et mängurite hiired libiseksid mattidel nagu klimbid supitaldrikul. Mingil määral võib siin paralleele tõmmata kaitseväes kasutatava kamuflaažiga, mis paistab esmapilgul võhikule ebamääraste värvilaikude kogumina, kuid mille taga on tegelikult tuhandete teadlaste usin töö.

Minu jaoks oli paralleel kaitseväega muidugi kerge tulema, sest minu kätte sattus Roccat Sense Naval Storm.

Oma sõjakast nimest hoolimata näeb Camo Charge välja pigem rahustavalt kui sõjakalt, sellelt näib õhkuvat mingit new age’ilikku ambienti. Hoolimata isegi mati vasakus ülanurgas asetsevatest sõjalaevade miniatuursetest siluettidest. Viiekümnele sinisele toonile assisteerib suur, kuid tagasihoidlik Roccati lõvisiluett ja väiksem logo koos tootenimetusega vasakus alanurgas.

Olles ise juba aastaid alumiiniummattide veendunud austaja, siis hämmastas Sense mind oma suurusega, kattes mu Roccat Alumic’u resoluutselt nagu vaip. Kindlasti on ka suuremaid hiirematte, kuid 40×28 on vähemalt minu laua jaoks maksimaalne suuruse, millest enamat ma naljalt lubada ei saa. Ning tõenäoliselt poleks suurem hiirepadi ka eriti praktiline, hoolimata üha odavnevast ja kasvavast monitoripinnast. Sest arenevad ka hiired ja sellega seoses kasvab nende DPI.

Pikantse detailina võib siin mainida detaili, et Sense’i on katsetatud hiirega, mille DPI on kuni 16 800! Suure tõenäosusega peavad meie kõigi hiired minema nüüd nurka häbenema. Seega pakub Sense enam kui külluslikult liikumisruumi ka kõige nõudlikumale närilisele. Ühesõnaga näib olevat tegu kaasaegse hiiremati jaoks optimaalse suurusega.

Välimuse alla käib kindlasti ka see, kui sale st õhuke hiirematt on. Roccat rõhutab Sense’i pakendil mitmel korral, et matt on vaid 2mm paksune. Tõsi, mulle meenub siin arvutiaja koidik, kui hiirepadjad olid vaid veidi õhemad nõudepesusvammist. Ok, see oli nüüd väike kunstiline liialdus, kuid ikkagi olid need matid sama paksud kui kodumaise sea pekk.

Minu praegune lemmikmatt Roccat Alumic (loe Roccat Alumic ülevaadet siinsamas Digitest.ee veebilehel) on kahepoolne st üks pool on kiiruse, teine täpsuse jaoks. Sense sellega paraku kiidelda ei saa, sest tema alumine pool on libisemise vältimiseks kummeeritud. Ning paigal püsib matt nagu liimitud. Seda enam, et tegu on vägagi madala matiga (vähemalt võrreldes Alumic’uga).

Ühesõnaga on mati pealispinnal segatud kokku kiirus ja täpsus, muutes mati universaalseks. Ning siinjuures on aus tunnistada, et mulle see universaalsus meeldib. Et valgetes kitlites onud on täinud väga head tööd. Hiir liigub matil meeldivalt kiiresti, jäädes samas ka piisavalt täpseks.

Tänu oma suurusele jätab matt veidi ebakonkreetse mulje st kohati tekib illusioon nagu liigutaksin hiirt lihtsalt lauapinnal. Ja ma pole päris kindel, et see mulle meeldib. Alumic’u kõrgus lauapinnast, eristuvad nurgad muutsid hiire ’lahinguvälja’ võrdlemisi konkreetseks ja seega ka hõlpsamini kontrollitavaks. Mõistagi ei väida ma siin nagu oleks mu Roccat Tyon Sense’i kasutades kontrolli alt väljas. Tõenäoliselt on siin lihtsalt tegu minu harjumusega.

Samuti häirib mind õige kergelt see, et Sense Naval Storm servadest veidi kummi kipub kiskuma. See tähendab et mati ja laua vahele jääb märgatav õhukiht. Reaalselt ja minu mängustiili juures see mingeid probleeme ei tekita, kuid mulle isiklikult meeldiks rohkem, kui matt kenasti lauale liibuks.

Olles juba aastaid erinevaid Roccati tooteid kasutanud, võib kindlalt öelda, et pettunud pole ma kunagi. Kindlasti on pole ehk kõik tooted olnud 100% täiuslikud, paranemisruumi on pisut kõikjal, kuid kindlasti on tegu mängurividinate koorekihiga, olgu siis tegu hiirte, klaviatuuride või hiirepatjadega.

Roccat Sense on väga hea ja universaalne hiirepadi, mis sobib kenasti kaasaegsete suurte monitoridega. Muidugi, kui on kindlasti vaja eraldi pinda kiiruse ja täpsuse jaoks, siis tuleb otsida midagi spetsiifilisemat. Nagu näiteks Alumic. Sense’i aga kasutavad edukalt ka professionaalsed arvutimängurid, nii et see on igati sobiv ka kohaliku kõrgklassi mängurite jaoks. Nagu seda Digitesti lugejad kindlasti ka on.

Kõik nö ebakohad, millega ma Sense’i kasutades kokku puutusin on pigem minu isiklikud kiiksud, seega mitte eriti objektiivsed ja inimestele, kes pole alumiiniumist hiirepatjadega just kokku kasvanud, võin seda konkreetset Roccat Sense Naval Storm 2mm hiirepatja igati soojalt soovitada.

• Roccat Sense Naval Storm Photopointis: 19,99€
• Roccat Sense Meteor Blue Photopointis: 19,99€
• Roccat Sense Chrome Blue Photopointis: 19,99€

Roccati tooteid kujutatakse alati kui mängurite unelmat, mis on ühest küljest ka tõsi. Kave XTD 5.1 kõrvaklappide kohta räägiti reklaamtekstis, et need on mõeldud pikkadeks mängusessioonideks. Minul ei ole pikad mängusessioonid vaid tööpäevad – päevad, mille jooksul tuleb olla pidevalt telefoni otsas, töödalda läbi hulk informatsiooni. Ma olen klienditoe ninja. Kas Kave XTD 5.1 on muutunud minu elu kergemaks? Aga produktiivsemaks? Sellest räägime siin. Tehnilised omadused harutas lahti kolleeg Silver enda varasemas artiklis.

On kordi kui minu tööpäev venitab või venitan ma selle ise pikaks, et mugavas keskkonnas tööväliste asjadega tegeleda. Paar päeva tagasi sai proovitud kõrvaklappe 12 tundi peas hoida, et aru saada kui väga hakkavad need kõrvadele ning kas tegemist ongi tõesti “ära võta kunagi peast” tootega. On küll.

 

Kuigi paljud on öelnud, et nende heliisolatsioon ei ole piisaval tasemel, siis ma leian, et nii ongi parem. Kui mul on vaja kolleegiga vestelda siis lööb ma ühe liigutusega konsoolist nii mikrofoni kui kõrvaklappide heli nulli ning saangi vestluse peetud. Ma ei pea midagi peast võtma ja see mulle meeldib.

12 tunni jooksul pidasin ma lugematu arvu telefonikõnesid, vaatasin läbi kümned videod ning kuulsin Spotifyst sadakond muusikapala, korduvalt vestlesin kolleegidega ning vaid ühe korra võtsin klapid peast – kui päev läbi oli. Ei mingit valutavat pead nagu odavamate vähetuntud tootjatega ega reaalset vajadust päeva jooksul neid peast kiskuda.

Kuigi ma olen kõvasti vaeva näinud, et need kõrvaklapid väsimuse märgid lagedale tooksid ei näi ei korpus ega ükski teine osa väsinud. Hea koostekvaliteet on kindlasti märksõnaks kui maksad kõrvakatete eest 169 eurot. Ja välimus? Minu maitsele võiks tulukesi rohkemgi olla. Näiteks põlev Roccati logo oleks äge ju, aga see on kõigest värvitud sinine.

Kui me endale midagi ostame siis ajapikku kaob ära see “vau”-effekt ja toote tegelik väärtus vajub unustusse. Seepärast loobusin ma samast peakomplektist üheks päevaks. Nagu kuri needus oli just sel päeval rekordiline arv telefonikõnesid. Juba ainuüksi kõrvaklappide peast võtmine ja tagasi panemine iga 2 minuti tagant ajas mul pea valutama. Pealegi prooviks võetud paarikümne eurosed klapid surusid tugevalt kõrvadele ning õhtuks olid viimased valusad.

Nii üllatav oli järsku saada aru, et kõne ajal ma ei saagi helitaset reguleerida suurest rullikust vaid pean telefonitoru seadetes kolama, mis ei olegi nii mugav. “Nagu jalgratast leiutada,” tundsin ma poole päeva pealt. Aga nii ongi. Inimestele, kes räägivad palju telefoniga ent vajavad ühendust arvutiga on Roccat Kave XTD 5.1 ainuõige valik ning kord kui see ära proovida ei kujuta teisiti enam ette ka.

Suure kasutusjuhendite vastasena ei lugenud ma seda. Need on ju kõigest kõrvaklapid, või kuidas. Aga tuli lugeda. Natukene tuleb ümber harjuda sellega, et sinu helikaart jääb kogu tegevusest kõrvale. Laual seisev juhtkonsool täidab ka selle funktsiooni.

Raske õppusel, kerge lahingus ehk raske seadistada, kerge kasutada. Mida põhjalikumalt asjad ära seadistada seda vähem tuleb hiljem liigutusi teha. Inimesele kes on kasutanud varem Roccati tooteid tuleb seadistamine kindlasti lihtsalt – kasutajaliides on nende tarkvaral alati sama nägu. See ongi ainus, mis on ette heita. Ei ole juht külge ja minekut, aga eks autole tuleb ka kütus sisse kallata enne kui gaasi andmisest kasu on.

Kui rahakott kannatab, siis ostke endale Kave XTD 5.1 headset ning unustage kõik muu, sest see funktsionaalsus ning mugavus on pakitud väga heasse korpusesse. Olgu siis töö jaoks või koju, on see suurepärane ost.

Ja kuigi ma olin alguses skeptiline ning olin veendunud, et nendest on kasu vaid arvutimängurile kes päev läbi inimesi tapab pidin tunnistama enda eksimust – neid oleks vaja igal meie kontori töötajal.

tl;dr on need kõige praktilisemad kõrvaklapid mis mul kunagi on olnud ning turul olevatest kindlasti kõige mõistlikum ost – kui sulle on tähtis elada enda elu mugavalt.

• Roccat Kave XTD 5.1 kõrvaklapid Photopointis

Olles oma tormilised noorukiaastad edukalt seljataja jätnud, olen tänaseks jõudnud arusaamisele, et suurus pole siiski oluline. Pole oluline sõita kõige kiirema ja võimsama autoga, mängida Freecelli kõige moodsama ja võimsama arvutiga, omada kõige suuremat elamispinda või jahtlaeva jne jne. Märksa olulisemad on tõhusus, efektiivsus ning see, et oleks mõnus olla.

Ühineda selle ’kõige-kõige’ võidujooksuga võivad ainult rumalad või friigid. Õnneks või õnnetuseks ei kuulu ma ise sajaprotsendiliselt kumbagi eelmainitud gruppi. Küll aga sobib mulle hästi Apple’i tootefilosoofia, kus täiesti keskpäraste (või ehk isegi veidi madalalmate) tehniliste näitajatega riistvara konkureerib erinevate näitajate ning kasutajakogemuse poolest nutitelefonide täielike tippudega. Lisame siia tippklassi koostekvaliteedi ja disaini ning Apple’i edu polegi enam teab mis eriline saladus.

Samsung on teatavasti algusest peale kopeerinud Apple’i tooteid. Just nimelt tooteid aga mitte mõtteviisi. Samsung Galaxy A5 puhul tundub mulle, et Samsung on oma veast aru saanud ning on asunud kopeerima ka tooteideoloogiat. Samsung Galaxy A5 on esimene Samsungi nutitelefon, mida vähemalt minul oli mõnus kasutada või siis lihtsalt kättegi võtta.

 

enamus Samsungi enda rakendustest on nüüd vaid vabatahtlikult allalaaditavad Samsungi enda rakendustepoest.

Huvitaval kombel sobis Galaxy A5 kaamera mulle paremini kui viimati testis olnud Samsung Galaxy Note 4 oma. Tõsi, ise kahtlustan ma, et viga oli selle konkreetse telefoni kaameras, mitte selle mudeli omas. Fotod on igatahes täiesti viisakad. Samsungi kohta see tähendab. Isegi värvidega pole enam nii ülepingutatud nagu varem. Selle väite tõestuseks valisin koguni välja ühe eriti hallides toonides pildi. Tõsi, fokusseerimisega kipub pisut kaua aega minevat.

Kaamera tarkvara juures pole Samsung muidugi suutnud südant kõvaks teha, vaid on maksnud lõivu ühe enam tuure koguvale endlitrendile. Nii on telefoni tagakaameral režiim, kus kaamera fikseerib kaamera ette sattunud näo, annab sellest piiksuga teada ning pildistab kahe sekundi pärast. Telefoni ekraanikaamera saab aga endlit tegema panna kaamera ees peopesaga vehkides.

Tõsi on aga see, et ekraanikaamera endleid võiks soovitada vaid akuutse nägemispuudega inimestele. Pildid on lihtsalt ebareaalselt mudased. Näiteks panoraampilte on teha kerge ja meeldiv.

Teisena tahaks rääkida probleemist, millega ma Galaxy A5 kasutamisel kokkupuutusin. Nagu ma juba eelpool mainisin, jätab A5 oma ekraani suuruse kohta väiksema mulje kui teised 5-tollise ekraaniga telefonid. Ekraani suhe terve esipaneeliga on 71%. See aga tekitas telefoni käsitlemisel teatavad ebameeldivusi kui telefoni hoida mitte servadest, vaid võtta kahe sõrme vahele.

Nii kippusid sõrmed pidevalt aktiveerima kas Tagasi-klahvi või aktiivsete rakenduste loetelu. Aja jooksul muutus see üpris häirivaks. Lisaks osutus telefoni sisselülitus nupp liiga tundlikuks ning aktiveeris taskus lakkamatult ekraani. Lihtsalt liiga sageli.

Minu jaoks on Samsung Galaxy A5 esimene Samsungi telefon, mille kasutamist ma võiksin kaaluda. Siin pean paraku tunnistama, et Samsung Galaxy Alpha’t ma veel näppima pole sattunud.Ma pole küll põrmugi kindel, et oleksin selle eest nõus välja käima enda vaevaga teenitud eurosid, kuid näiteks töötelefonina oleks see igati aktsepteeritav. Kompaktne disain, tipptasemel koostekvaliteet ja piisavalt hea raudvara tagavad üle keskmise kasutuskogemuse.

Kui eri firmade ühte hinnaklassi kuuluvad nutifonid vms pakuvad suhteliselt sarnaseid võimalusi, siis Samsung Galaxy A5 pakub võrreldes teistega pisut rohkem ja seda just mitte niivõrd tehniliste omaduste, vaid selle kõrgema klassi kasutuskogemuse võrra, mida korralikud materjalid ja koostekvaliteet võimaldavad.

Kuigi telefoni kaamera pildid on üle keskmise, siis nö hardcore fotohuvilisele soovitaks siiski koguda veel veidi raha ja soetada endale veidi parem kaameraga telefon.

Põhiliseks miinuseks selle telefoni juures jäi minu jaoks see, et telefoni tuleb kasutamise ajal hoida servadest. Kuna telefon ise on üllatavalt õhuke ja jätab veidi hapra mulje, siis pidin selle kasutamisel olema üle keskmise ettevaatlik. Aja jooksul võib sellega muidugi ära harjuda, kuid samas võib see ka liiga kurnavaks kujuneda.

Minu jaoks algab telefon sellest tundest, kui ma selle kasutamiseks kätte võtan ja Samsung Galaxy A5 puhul on see tunne igatahes hea. Nii hea, et võin  seda telefoni südamerahuga ka teistele kasutamiseks soovitada. Tegu on ilmselt parima keskklassi telefoniga, mida minul on õnnestunud oma käes hoida.

• Samsung Galaxy A5 Photopointis

Möödunud sügisel saabus aeg mind üle 10 aasta ausalt teeninud Manfrotto 055 Pro statiiv lihtsamale tööle suunata. Uueks statiiviks sai Gitzo Explorer GT2541EX – neljalüliliste jalgadega süsinikkiust kolmjalg. Tänaseks olen seda kolmjalga saanud juba erinevates olukordades kasutada ja oskan tema omadusi analüüsida.

Et täpne olla, siis Explorer seerias on ka kolmelüliliste jalgadega variant, mille maksimumkõrgus on küll 6 cm suurem, kuid kokku panduna on see tervelt 10 cm pikem. Minu eelistus oli kompaktsus kaasavõtmisel ja seetõttu valisin neljalüliliste jalgadega variandi. Muus osas neil vahet pole.

 

Gitzo Explorer võimaldab toetada kaamerat ka maapinna läheduses.

 

Lehenööbikud kasvavad langenud lehe varrel.Canon EOS 5D Mark II, MP-E65mm f/2.8 1-5x Macro Photo, f/16, 6 s, ISO 800.

↑ Kuusevaiku kinni jäänud koibik. Canon EOS 5D Mark II, EF180mm f/3.5L Macro USM, f/16, 5 s, ISO 100.

 

Fikseeritud liigendid annavad kasutamises veel ühe olulise eelise. Paika seatud kolmjalg moodustab ühtse jäiga terviku, mis omakorda tähendab paremat stabiilsust. Saab julgelt pildistada ka kõrgele tõstetud keskpostiga. Vajadusel saab keskposti otsas asuva konksu külge asetada lisakaalu. Kokku lubab Gitzo statiivile asetada kuni 12 kg raskust.

Jalalülide pikkuse seadmiseks on statiivil keeratavad fiksaatorid. Kes on harjunud tavapäraste „klõpatsitega“, peab veidi kohanema. Aga kohanemine käib kiiresti, sest lahti-kinni keeramiseks piisab poolest pöördest. Suurema käega inimesed saavad kinnises asendis statiivil keerata lahti-kinni korraga kõik ühe jala kolme lüli.

Loodusfotograafi jaoks on oluline, et keeramine toimub vaikselt. See tähendab, et mistahes statiivi asendi muutmine ei tekita liigseid helisid.

Lumes statiiv ei libise, kuid jäisel pinnal tegutsemiseks soovitan piigiga otsikuid.

Kokkuvõttes on Gitzo Explorer üks tõeliselt hea kolmjalg, mis rahuldab ka kõige nõudlikuma kasutaja vajadusi. Tõeline magustoit statiivigurmaanidele.

• Gitzo Explorer GT2541EX statiiv Photopointis

24,3 megapiksline (täiskaader EXMOR CMOS) sensor koos BIONZ X pildiprotsessoriga, hübriidne autofookus, 5-teljeline kaamerasisene pildistabilisaator, 3” kallutatav ekraan, elektrooniline pildiotsija, WiFi ühendus, puhas HDMI väljund ja 50 Mbps XAVC S koodek videosalvestuseks – pole just paha loetelu nii pisikese kere kohta! Kui siia lisada kõik muud toredad viled ja kellad, mida Sony a7 II hübriidkaamera endas peidab, teeb see silmad ette paljudele konkurentidele samas hinnaklassis.

Esmapilgul tundub Sony a7 II väljast identne teiste a7 perekonna liikmetega. Lähemal vaatlusel ilmneb, et a7 II-l on hoopis teise kujuga käepide. Arvestades kere väiksust on pikemalt väljaulatuv käepide väga hea edasiarendus ja aitab aparaati kindlamini peos hoida. Kaamera sisse/väljalülitusnupp ühes päästikuga on nüüd sellesama käepideme kohale liigutatud.

Tundub kaamerat käes hoides loogilisem küll, samas päästiku alla, uue käepideme külge viidud säri muutmise ketas oli jällegi seletamatult harjumatu koha peal. Esimestel kasutuskordadel ei tahtnud nimetissõrm pimesi seda kuidagi üles leida. Eks ta harjumise asi ole.

Nuppude seesugune ümberpaigutamine jättis veidi kaamerapealset pinda vabaks ning nüüd on ühe asemel kaks kasutaja poolt seadistatavat otseteenuppu kohe päästiku juures olemas.

Muutused kaamera tagaküljel on marginaalsed.

Sony a7 II reaalses kasutuses

Selle fotoka kõlavaim müügiargument on kahtlemata 5-teljeline keresisene pildistabilisaator, mis töötab nii pildistamisel kui filmimisel.

Teisisõnu tähendab see seda, et ka ilma stabilisaatorita objektiividega on võimalik selle kaameraga tavalisest paar astet aeglasematel säritustel käest nõelteravaid pilte teha. Abiks näiteks neile, kel vaja tihti nadides valgusoludes pilti teha ning statiivi kasutamine põhjusel või teisel kõne alla ei tule.

Tõsi, “täie raha eest” töötab keresisene stabikas nende torudega, mis kerele vajalikku infot – näiteks objektiivi fookuskaugus või pildistatava objekti kaugus – edastavad. Vanemate objektiividega pildistades saab see-eest kaamerale ise fookuskauguse sisestada, et liikuv sensor olukorrale vastavalt käituks.

Allolev prooviklõps on tehtud käest 200mm pealt, säriajaga 1/10s. Sellest järgmine pilt on 100% väljalõige samast kaadrist. Täitsa töötab.

Kuigi ülalräägitu kehtib ka videovõttel, ei maksa siin kohe šampust välja valada. Jah, käest filmides ja kaamerat mitte üleliia agaralt ühelt objektilt teisele tõmmates saab väga häid ja kena, stabiilse pildiga kaadreid. Samas, kui olukord nõuab kiiremat reageerimist ehk kaamera liigutamist, on pildis selgelt näha kuidas stabilisaator veidi “pildist maha jääb”, st. videosse jääb stabika tööle iseloomulik jõnks. Kui pildistamise juures ei ole sellest lugu, siis videos asi just kena ei paista, eriti kui seesuguseid jõnkse ühte klippi palju satub.

Sony a7 II videoosakonna tehnilised näitajad on paljulubavad – 50 Mbps XAVC S koodek ning S-Log 2 võimalus teeksid temast justkui kõrgema liiga mängija. Kahjuks ei küündi a7 II videokvaliteet “noorema venna” Sony a7s-i tasemele. “Vanad head” aliasing ja moiré on paraku mõlemad  esindatud. Kui need silma ei riiva või neid märgata ei oska, on pilt muidugi maasikas. Filmimisel tuleks vaid hoiduda kaameraga liigsest rapsimisest, sest rolling shutterist tingitud “tarretiseefekt” on kiire kauneid kaadreid rikkuma. Probleem, mis kahjuks kummitab kõiki Sony a7 sarja keresid.

Kuigi a7 II-l on kirjade järgi eelkäijaga võrreldes 30% kiirem autofookus, ei ole see kaamera siiski kiirelt ja etteaimamatult liikuvate objektide jäädvustamiseks parim valik. Näiteks mänguhoos ringisiblivate laste seeriast jäi kettale alles suhteliselt väike protsent teravaid kaadreid. Autofookuse täpsusele ei ole samas midagi ette heita – rahulikult liikuvate või seisvate motiivide puhul oli teravus alati täpselt õiges kohas.

Veidi häiris ka see, et piltide kaamerast vaatamisel 100% peale ülessuurendamine on endiselt aeglane nagu paljudel vanematel Sony fotokatel, mida proovinud olen. Ei saa öelda, et seepärast mõni asi tegemata jääb, kuid kui pildistamine on ajakriitiline, muutuvad sellised pisiasjad lihtsalt tüütuks.

Tänu sisseehitatud WiFile on Sony a7 II-e võimalik juhtida ka üle nutiseadme. Samuti saab erinevatesse seadmetesse otse kaamerast pilte või videoklippe lähetada. Pisikese raha eest on võimalik kaamerasse töö mugavamaks muutmiseks tirida  tarvilikke äppe, nii on näiteks olemas väga eeskujulik time lapse-i rakendus, mis lisaks õige intervalli hoidmisele tehtud kaadritest kaamera sees ka videofaili valmis toodab.

Sony ei anna endiselt a7 seeria kaameratega kaasa üht elementaarsemat tarvikut – akulaadijat. Seega, kui just seda ostu eraldi ei tee, käib aku laadimine USB kaabliga läbi kaamera. Muidu nii pädeva kaamera juures tundub see lihtsalt jabur.

Keerame tundlikkust juurde

Selge on see, et Sony a7s-i tasemel müravabasid kaadreid ei ole topelt piksliarvuga sensorilt mõtet oodata. Aga kõige halvem see tulemus ka ei olnud. ISO 12800 ja 25600 kasutamisel tuleb lihtsalt arvestada, et väga ilusaid suuri trükke neist ilmselt ei tee. Kui seda müra sealt ka tarkvara abil vähemaks saab, kaob (ja on suurel määral juba nagunii kadunud) ka vajalik detail.

Allolevad pisipildid on suuremaks klikatavad.

Sony a7 II näidisfotod

55mm, f/1.8, 1/25s

55mm, f/1.8, 1/250s

55mm, f/1.8, 1/125s

55mm, f/1.8, 1/50s

55mm, f/2.8, 1/50s

200mm, f/4, 1/25s

55mm, f/1.8, 1/200s

+ 5-teljeline kaamerasisene pildistabilisaator
+ superhea digitaalne pildiotsija
+ eeskujuliku detaili ja värviedastusega 24 megapikslised RAW failid
+ stiilne ja kompaktne kere
+ peaking ja zebra funktsioonid videovõttel
+ 50 Mbps XAVC S videokoodek koos S-Log 2 võimalusega
+ puhas HDMI väljund

- akulaadija puudumine kaamerakomplektist
- ikka veel pisut aeglane jälgiv autofookus
- videovõtte alustamise nupp endiselt tõsiselt halva ja ebamugava koha peal
- tehtud piltide sissesuuminime kaameras aeglane
- hoomatav aliasing ja moiré videovõttel

Kokkuvõte

Sony on taaskord ühe väga korraliku pildimasinaga maha saanud. Tõsi, tegu ei ole just parima valikuga näiteks spordi või eluslooduse pildistajale – siin jääb a7 II-e jälgiv autofookus veidi aeglaseks. Samuti tasuks pigem a7s-i poole kiigata, kui kaamera ostetakse peamiselt videotöödeks. Võib-olla väikese liialdusega, aga põhimõtteliselt kõigi muude (foto)tööde jaoks on Sony a7 II väga aus valik.

Tasub vaid silmas pidada, et koos kaamerakomplektiga on tark soetada ka eraldi akulaadija ning paar varuakut, sest Sony akud istuvad laadijas kaua ning need kered juba oskavad akusid kiirelt tühjaks imeda!

• Sony A7 II kere Photopointis
• Sony A7 II + 28-70mm komplekt Photopointis

24,3 megapiksline Exmor APS HD CMOS sensor, kaamerasisene pildistabilisaator, poolläbipaistev fikseeritud peegel, 3-tolline kallutatav LCD ekraan, 12 k/s sarivõte, WiFi võimalus, pädev ja kiire autofookus videovõttel – need ja veel hunnik Sonyle omaseid väikeseid kellasid ja vilesid – ja ei olegi üldse paha diil nii umbes tuhande euro eest.
Välimuselt on Sony a77 II üks korralikult nuumatud põrsake. Seda on tunda ka kaamerat kätte võttes – raske ja hästi peos istuv kere äratab usaldust. Ühtlasi tasub kohe ära öelda, et niisama näpu otsas rippuva “jopetaskukaameraga” mis igal pool märkamatult kaasas käib, siin tegemist ei ole. Mitte, et Sony oma nö. profiklassi fotokat disainides seda üldse silmas pidanud oleks, aga tänapäeval, kui väga head pilti ja videot tegevad kaamerad järjest väiksemaks võlutakse, väärib see igaks juhuks äramärkimist.

Sony a77 II on poolläbipaistva ja fikseeritud peegliga kaamera, mis võrreldes näiteks sama tootja hübriidkaameratega annab tuntava eelise autofookuse kiiruses, asetades ta samasse kategooriasse “päris” peegelkaameratega. Poolläbipaistev peegel tähendab samas muidugi seda, et sensorile jõuab vähem valgust, ning kõrged tundlikkused on mürasemad. Kas Sony a77 II autofookus aga liikuvaid objekte läbi kuulipildujaliku sarivõtte ka teravana hoida suudab, on juba omaette teema.

Sony DT 16-50mm f/2.8 SSM, 1/200s, f/2.8, ISO 100

Allolev pisipildiseeria salati lõikumisest küllaltki kontrastsetes valgusoludes andis 14-pildisest seeriast täpselt pooled nõelteravad pildid. Teisel poolel kaadritest oli fookus jõudnud ette- või tahapoole jooksu panna või olid nad lihtsalt üle kaadri ebamääraselt pehmed.

Tõsi, tegemist ei ole just teab mis kerge ülesandega misiganes kaamera jaoks. Lihtsamatel testidel, näiteks otse kaamera suunas jooksev laps, oli eksimise protsent väiksem. Küll esines natukene fookuse “saagimist” ka vähe liikuvaid objekte sarivõtte ja jätkuva teravustamise režiimil pildistades. Autofookuse kiirus ja uuestifokusseerimine on siiski timmitavad ning katse-eksituse meetodil saab veaprotsendi enda käe järgi ja konkreetseid vajadusi arvestades kindlasti väiksemaks sättida.

Võib-olla oli tegu konkreetse (demo)aparaadi probleemiga, aga kaamera tagaküljel asuv joystick  ei saanud tihti aru kuhu suunda ma teda parajasti muljusin, nii et näiteks menüüdes vasakule-paremale seigeldes tuli tehtud vajutusi sageli korrata.

Sony DT 16-50mm f/2.8 SSM, 1/80s, f/2.8, ISO 200

Nagu juba ütlesin, on Sony a77 II puhul tegemist väga kiire sarivõttega kaameraga, kuid peale pikki kaadrivalanguid on päris tüütu puhvri tühjenemist ja piltide kaardilekirjutamist oodata. Ka kiire mälukaardiga võttis see üksjagu aega ning miskipärast meenusid kohe katsetused vanemate Sony “suurte fotokatega”. Muud operatsioonid, sh. piltide suumimine, on a77 II-l küll märgatavalt kiiremad.

Sony DT 16-50mm f/2.8 SSM, 1/40s, f/2.8, ISO 800

Vähekontrastsetes oludes suutis a77 II üllatavalt kiiresti ja täpselt fokusseerida, vt. näiteks ülalolevat leivapilti. Siiski, pildikvaliteedist rääkides, nadide valgusolude sõber Sony a77 II ei ole. Allolev klõps on tehtud hämaras ruumis, tundlikkusel ISO 6400. Nagu suurelt pildilt näha, on peenem detail pildist kadunud ja asendunud värvimürase mudruga.

Sony DT 16-50mm f/2.8 SSM, 1/40s, f/2.8, ISO 6400

Kelle jaoks kiire ja täpne autofookus videovõttel olulised, sobib see kaamera hästi. Peab ütlema, et proovitud Sonydest (ja neid ei ole vähe) käitus a77 II selles osakonnas kõige eeskujulikumalt. Valitud fookuspunkti all olevad objektid hoiti kenasti teravad, objekti kauguse muutumisel või asendumisel teisega reageeris kaamera kiirelt ja täpselt. Video kvaliteet iseenesest midagi märkimisväärset ei ole, kuid näiteks sama hinnaklassi Canoni peegliga võetud videost tundusid a77 II failid suts teravamad ja detailsemad.

Sony DT 16-50mm f/2.8 SSM, 1/320s, f/2.8, ISO 100

Sony a77 II-l on olulisi eeliseid sama hinnaklassi traditsiooniliste peegelkaamerate ees, eriti videovõttel. Samas ei saa mööda vaadata ka eespool mainitud miinustest. Enne lõplikku ostuotsust soovitan kaamerat kindlasti poes oma käe ja silmaga proovida!

• Sony A77 II kere Photopointis: 1099€

• Sony A77 II + 16-50mm kit Photopointis: 1749€

Ilmselt tänu Euroopas kehtivale Rooma õigusele pole Eestis, erinevalt Venemaast, autokaamerad veel kuigivõrd levinud. Hoolimata Youtube’i ahvatlustest kasutavad neid pigem professionaalsed autojuhid, kes veedavad rooli taga enamuse oma päevast. Tõenäosusteooria järgi on neil lihtsam suurem võimalus sattuda avariisse ja seega võib neil olla pardakaamerast ka praktilisem kasu kui juutuubi ülesriputatud naljakast liikulusvideost.

Reaalne elu ja reaalselt ohtlikud olukorrad aga ei sõltu alati selle arvustuse lugeja potentsiaalselt veatust juhtimisoskusest, sest meie liiklus on täpselt nii tugev nagu selle kõige nõrgem lüli ning ilmselt on igal seda lugeval autojuhil lülide nõrkuse teemal kogemusi rohkem kui küll.

Igatahes õnnestus selles ülevaates üle vaadeldava autokaameraga jäädvustada olukord, mis oleks teise poole süü läbi äärepealt päädinud laupkokkupõrkega. Õnneks polnud vaid kiirus selleks veel piisav. Seda olukorda võib huviline näha näidisvideol siinsamas allpool.

Datakam G5 oli selle ülevaate kirjutamise ajal saadaval kolmes erinevas versioonis. Videokvaliteet on kõikidel kaameratel identne. G5-CITY PRO ja G5-CITY MAX on muus osas identsed – MAX versioonile on lisatud lihtsalt komplekti kaks 32GB mahutavusega mälukaarti. G5-CITY (hallis karbis) versioon on ilma GPS-ita.

Hiljuti on Datakami suguvõssa lisandunud ka G5 REAL mudelid – GPS-iga ja ilma. REAL mudelid erinevad CITY kaameratest objektiivi poolest. Kui CITY objektiiv on 130-kraadise vaatenurgaga selleks, et kaadrisse mahiks võimalikult palju eesmist ala, siis REAL objektiiv on pisut kitsama 110-kraadise vaatenurgaga – selleks, et autonumbrid ja muud detailid oleks paemini näha.

Siin ülevaates oli lähima vaatluse all ja kasutuses Datakam G5-CITY MAX versioon.

Kaamera kinnitamiseks on kaks võimalust. Iminapaga kinnitus on mõeldud ajutisemaks lahenduseks. Väiksem ja diskreetsem kinnitub liimiribaga ja on n.ö permanentsem lahendus. Sellega on näiteks hea kaamerat statsionaarselt esiklaasi üleserva tagasivaatepeegli varju, paigutada. See on ka tootja ametlik soovitus, mida siinkirjutaja siiski eiras, paigutades kaamera iminapaga aluse abil klaasi alumisse ossa, et vältida auto lae alt ripnevat kaablit.

Pealkirjas võrdlesin ma Datakam G5-Max’i Mercedes Benzi maineka Geländewageni ehk siis G-seeriaga, kus on funktsionaalsus ühendatud küllusliku luksusega. Datakam G5-Max oma võimalusterohkusega meenutas just seda legendaarset kõikjalsõitjat. Aga alustagem algusest.

Kaameraga kaasas olev adapter on soliidsest metallist ja kahe USB pesaga

Youtube on teatavasti tulvil erinevatest seikluslikest autode pardakaamerate poolt jäädvustatud olukordadest, millel kõigil on üks ühine nimetaja – vilets kvaliteet. Kui ehk situatsioonid ja klippides osalevate autode margid on valdavalt arusaadavad, siis sellega tihtilugu asi ka piirdub. Datakam G5 autokaamera Full HD režiim lubab aga mälukaardile jäädvustada kasvõi teiste sõiduvahendite registreerimisnumbrid või juhtide näoilmed muutes nii potentsiaalsete paharettide vastuväited viljatuks. Seda muidugi siis, kui kui vaatenurk on õige ja valgust piisavalt.

Head peegelkaamerad salvestavad tavaliselt videot andmesagedusega 24 või 28 mbps. Datakam video maksimaalseks andmesageduseks on 20 mbps. See on autokaamerate maailmas ülikõva näitaja ja lubab sellelt autokaameralt head pildikvaliteeti.

Datakam video maksimaalseks andmesageduseks on 20 mbps. See on autokaamerate maailmas ülikõva näitaja

Mis valgustundlikkusse puutub, siis võib Datakam  G5-Max uhkustada f/1,6 avaga objektiiviga, millest on kindlasti kasu meie hämarapoolses kliimavöötmes või öisel sõidul, kus ka probleemid on kergemad tekkima. Kuid vaatame nüüd, kas tehniliste omaduste tulevärk ja kvaliteetse videopildi lubadused ka paika peavad:

Datakam G5 autokaamera pildikvaliteedi võrdlus päeval:

Datakam G5 autokaamera pildikvaliteedi võrdlus öösel:

Kõikide nende põnevate andmete taasesitamiseks tuleb kaameraga kaasa ka spetsiaalne programm Datakam Player. Täpsemalt istub see kaamera mälukaardil  -seda pole vaja installeerida – peale klõpsates peaks see kohe käivituma. Minu Win 8.1 kohta aga teatas mälukaardil olev tarkvara, et ta seda Windowsi versiooni ei toeta, kuid www.datakam.ee kodulehelt tõmmatud versioon hakkas tööle vähimagi tõrketa.

Kaamera enda tarkvara pakub võimalust kõiki andmeid turvaliselt krüpteerida, et kasutaja privaatsed andmed ei satuks võõraste silmade alla, kuid minu paarinädalase prooviperioodi ajal puudus mul näidisvideote krüpteerimiseks igasugune vajadus. Samuti ei kasutanud ma ka tootja poolt pakutavat parkimisrežiimi, mis jäädvustab kaamera ees toimuva siis, kui te ise autost eemal olete. Kuna aparaadil on siiski keskmise nutitelefoni hind, siis ei söendanud ma kuidagi seda autosse omapead jätta. Veel vähem siis esiklaasile kõigi möödujate silma alla. Kuigi toote kodulehel lubatakse, et pardakaameral on äärmiselt märkamatu välimus, siis mina pidasin targemaks karta kui kahetseda.

Plussid

Funktsionaalsus (hetkekiiruse näitamine, teavitused kiirustkaameratest, kiiruspiirangutest jne)
+kaks mälukaardipesa koos mälukaartidega
+eestikeelne kasutusõpetus ja tarkvaraline tugi
+mitmekülgne ja peensusteni sätestatav tarkvara
+väärikas ja stiilne välimus
+lihtne paigaldus ja mugav kinnitus
+GPS-ühendus ja andmete salvestus
+eestikeelsed häälteavitused
+andmete krüpteerimine
+parkimisrežiim
+võimalus kasutada veebikaamerana (Skype)
+temperatuurikindlus (-25 kraadi kuni +50 kraadi)
+video ja foto samaaegne salvestamine
+esmaklassiline ja tugeva valgusjõuga optika
+Full HD 20 mbps salvesturežiim
+ kuni 12Mp fotoresolutsioon

Miinused

-väike ekraan
-mitte väga intuitiivne kasutajaliides
-sätete jooksvaks muutmiseks tuleb kaamera aluselt eemaldada
-kõrge resolutsiooniga kaasnevad suured mälumahud

• Vaata Datakam G5 City pardakaameraid Datakam.ee veebilehel.

Häid asju on hea arvustada ning neist kirjutada on hea ja kerge.

Kui aus olla, siis poleks kunagi uskunud, et alustan nii Samsungi telefoni arvustust. Kuigi aegade jooksul on neid minu käest läbi käinud omajagu ning põhimõtteliselt on nende areng viimastel aastatel olnud positiivne: oluliselt on vähenenud varem telefonis laiutanud Samsungi enda rämpsvara, paranenud on koostekvaliteet ja –materjal ning viisakamaks muutunud välimus.

Samsung Galaxy S6 Edge ja tema lihtsam vend Samsung Galaxy S6 on esimesed tõepoolest tipptasemel Galaxy seeria telefonid varasemate mudelite plastises ja kunstnahases reas.

Juba mõnda aega räägitakse, et nutitelefonid on põhimõtteliselt valmis ning Samsung S6 Edge on siin väga heaks näiteks. Võimas ja kiire, ideaalne ekraan, silmapaistev välimus, esmaklassiline kvaliteet on siin koos kõigega, mida Android operatsioonisüsteem pakub.

Vaieldamatult on tegu androidimaailma hetkeliidriga, millele oleks ülimalt raske veel midagi lisada peale ekraanipinna. Tõsi küll, kohe-kohe ilmutab ka LG avalikusele oma värske lipulaeva G4, kuid olen jube ette kindel, et erinevused nende kahe st kolme (G4, S6 ja S6 Edge) vahel saavad olema pigem kosmeetilised. Koostekvaliteedilt ja –materjalidelt ehk isegi Samsungi kasuks.

Seega kui sul, armas lugeja, on palju raha (ning edevust) ja suur armastus Androidi vastu, siis võta endale kindlasti ligi Samsung Galaxy S6 Edge. Oled sa aga pisut praktilisema meelega, siis vastab su nõudmistele suurepäraselt ka täiesti tavaline ja lihtne Samsung Galaxy S6 ilma ühegi Edge’ita.

• Samsung Galaxy S6 Edge Photopointi e-poes

Nutikellad on viimastel aastatel väga populaarseteks muutunud. Olgu kohe öeldud, et Razer ütleb enda verivärske Nabu X kohta hoopis nutivõru. Mis see nutivõru on, mida see teeb, milleks see hea on ja kas selles ka mõni varjatud miinuspool peitub? Kuu aja pikkuse proovimise jooksul sain teada nii mõndagi.

Kaua oodatud nutivõru Razer Nabu X on nüüd natukene enam kui kuu müügis olnud ning on näha, et tootjana Razerit ikka veel austatakse. On ka põhjust – nende pakendid on alati ilusad, tooted töötavad ning harva juhtub nii, et pärast ostu tahaks sellest loobuda. Pigem tekib tunne, et oled varem millestki väga olulisest ilma olnud.

Muidu mänguritele tipptarvikuid tootev Razer ütleb, et Nabu X on kõigile. Kusagil hinges olen ka mina mängur ning saan aru miks just nemad selle peale tulid – mängurid üldjuhul ei hiilga tervislike eluviisidega ning Nabu X on suurepärane toode, et seda parandada.

Funktsionaalsuse osas on Nabu X väga lihtne. See loeb samme, väriseb ning sütitab tulukesi, kui telefoni tuleb mingi teade ning… ega väga palju rohkem ta ei teegi. Ahjaa, kui talle peale koputada siis ta süütab vastavalt sinu päeva täidetud eesmärkidele enda peal tulukesi, aga seda on palju mugavam vaadata telefonist.

Ma olen kasutanud oma elus paljusid erinevaid Razeri tooteid ning ka erinevaid nutiseadmeid ning seetõttu julgen kinnitada, et see toode on natukene eriline enda välimuse poolest. See on lihtsalt nii lihtne, nii mitte-midagi-ütlev (selle kõige paremas mõttes) ning loomulik, et minu sõbrad ei täheldanudki seda minu käel enne kui ma vastu seda toksisin, et teada saada kui kaugel olen ma enda päevase eesmärgiga.

Selline minimalism on väga mõnus, sest see ei tõmba liigselt tähelepanu ning muidu kohmakad spordikellad ei sobi kindlasti näiteks ülikonnaga, mis ongi Nabu X puhul teisiti – kuivõrd see on nii pisike, mahub see kenasti manseti alla ning ei sega seal kedagi.

Kasutamine on väga lihtne. Esmakasutusel tuli seadme aku täis laadida spetsiaalse kaasas olnud USB-kaabliga, mis kinnitub seadme siseküljele. Juhe ise on lühike, aga razerlikult robustne. Ja roheliste otstega, muidugi. Siis tuli alla laadida igati intuitiivne tarkvara, mis kohe mulle sidumist ka pakkus.

Sidumine toimub kiirelt ning selle kinnituseks vilgutab seade oma tulukesi korra ning väristab ennast.

Kurb on muidugi see, et seadistamise võimalusi tarkvara täna liigselt ei paku. Sisuliselt saab vaid valida mis värvi LEDid süttivad kõne, sõnumi või äppi teate korral. Mina jäin vaikesätete juurde, sest need tundusid päris loomulikud.

Rohkem midagi tegema ei peagi. Seade loeb sinu samme ning ajal kui sa magad üritab määratleda sinu unekvaliteeti. Viimase täpsuses ma küll kahtlen ent samme loeb Nabu X küll piinliku täpsusega. Ka minu pikkusest tulenev läbitud distants tundus kilomeetri läbimisel üllatavalt täpne (1002 meetrit, ütles Nabu X).

Funktsioonid:

• Sammulugemine – väga täpne. Arvestab muuhulgas läbitud distantsi kasutaja pikkuse põhjal.
• Unekvaliteedi jälgimine – ei saanud sellest päris tolku. Võib-olla minu unetsüklid vahelduvadki iga 30 sekundi tagant, võibolla ei toimi see päris hästi. Aga vähemalt saab infot selle kohta kui palju sa magad. Tõsi, algus- ja lõpuaja pead jällegi ise märkima.
• Teavitused – võib muutuda natukene häirivaks kui su telefon pidevalt väriseb, sest siis võib ranne päris haigeks jääda. Kui aga kõik ära seadistada siis tõtt-öelda mulle meeldib, et ma ei pea kätt taskusse panema.
• Integreerumine teiste rakendustega – see on Razeril eriti hästi välja kukkunud, sest suhteliselt lühikese ajaga on väga paljud rakendused saanud endale Nabu X toe. See võimaldab aga Nabu kogutavat infot nendele edastada. Näiteks Steami on võimalik panna meenutama sulle, et sa mõne pikema jalutuskäigu tegema pead.

Mis mind väga üllatus oli nii akukestus kui ka mõju iPhone-i akukestusele. Olin eeldanud, et vähemalt kolmandikust akumahust võib suu puhtaks pühkida, ent olin väga meeldivalt üllatunud kui esimesel nädalal laadisin Nabu X-i vaid ühel korral ja see oli ka esmalaadimine. Edaspidi tuli seda teha kahel korral nädalas, aga seda polegi väga palju. Samas mobiiliaku kasutus jäi suhteliselt samale tasemele. Tunnikese ehk kaotasin – aga midagi sellist, et väga häirinud oleks ei suutnud ma täheldada.

See väriseb. Palju ja pidevalt, kui sa oled aktiivne inimene, kel on palju nutitelefoni rakendusi, mis pidevalt teateid saadavad. Värin võib muutuda natukene tüütuks, sest ainus moodus randmevibra välja lülitada, on loobuda rakenduse teadetest ka telefonis. Nabu tarkvara ei võimald ei luba app-haaval ka notification-eid maha võtta. Väidetavalt saab seda teha tulevikus.

Selle aja jooksul kui ma kasutasin Nabu X ei jäänud mul mitte midagi märkamata, mis minu e-elus toimub. Kui nüüd mõelda on sellest natukene kahju, sest nii läks raisku kindlasti mõni väärtuslik hetk.

Kui sa soovid olla aga pidevalt ühenduses siis on see parim seade ever. Ta ei asenda mitte midagi. See on lisaseade, mis hoiab mänguri sportlikuna ning pidevalt enda telefoni läheduses, sest levialast välja kõndides kukub nutipael käepeal lakkamatult värisema.

• Razer Nabu X Photopointis

Katsetasin Olympus OM-D E-M5 Mark II hübriidkaamerat, mis on hetkel Olympuse hübriidkaamerate perekonnas üks võimekamaid. Tegu on tõsiselt võimsa pilliga pisikeses keres, nii et kui oled uue fotoka otsinguil, siis loe kindlasti edasi – äkki on just see kaamera sinu jaoks see õige!

Kaamera rahuldab ka tõsisema fotohuvilise vajadused, aga jääb seejuures mõnusalt kergeks ja kompaktseks (kere kaal 417 grammi). Välimuselt jätab ta koos 14-42mm kitobjektiiviga armsalt retroka mulje. Korpus on mõnusalt kätte istuv, tugeva disainiga, kummeeritud kattega ja näeb väga kena välja. Koos kitobjektiiviga on kaamera piisavalt väike, et mahtuda näiteks mantlitaskusse, nii et selle kaasaskandmine pole probleem.

Olympus OM-D E-M5 olulisemad omadused:

• 16 mp CMOS sensor 4/3 formaadis
• Kompaktne ja ilmastikukindel magneesiumsulamist korpus
• Metallist valikukettad
• 40 MP foto režiim (soovitatavalt statiivilt pildistades)
• 5-suunaline sensorinihutusega värinastabilisaator, CIPA standardite kohaselt 5 stoppi efektiivsusega
• 3tolline väljakeeratav ja pööratav LCD-ekraan
• 2 360 000 pikslit mahutav elektrooniline pildiotsija
• Full HD Video, 1080p, 60/50/30/25/24p. 60p režiimis on maksimaalseks andmesageduseks 77 Mbps
• Kaameral on 3.5 mm mikrofonisisend. Eraldi müüdaval akutallal on 3.5 mm audioväljund (kõrvaklappide jaoks)
• 10 fps sarivõte ilma autofookuseta kaadrite vahel. 5 fps sarivõte jälgiva autofookusega
• Sisseehitatud Wi-Fi – kaamera juhtimiseks ja fotode laadimiseks nutiseadmesse
• Komplektis on keeratava peaga välklamp
• Aku vastupidavus: 750 säritust “Quick Sleep” režiimis, 310 säritust tavarežiimides.

Sisseehitatud välku kaameral ei ole, aga kaasa on pandud väike pööratava peaga lisavälk juhtarvuga 9 (ISO 200).

Välguga näkku pildid pole teadupärast kõige kenamad, nii et igas suunas pööratav pea võimaldab põrgatada välku laest või seinalt, mis annab palju hajutatuma valguse.

Olympus OM-D E-M5 Mark II nuppude ja funktsioonide kohta on juba tehtud põhjalik ülevaade Photopointi ajaveebis, nii et seda juttu ma üle kordama ei hakka, vaid räägin hoopis oma kogemustest selle kaameraga pildistamisel ja näitan fotosid, mida sellega tegin.

Tagaküljel on tõeliselt suur kolmetolline ekraan, mida saab igat pidi keerata ning kriimude vältimiseks transpordiasendis tagurpidi oma pessa pöörata.

Ekraan on väga hea pildikvaliteediga. Pildistamise ajal sealt pilte üle vaadates tahaks endale hea töö eest õlale patsutada, sest paistab, et juba otse kaamerast tuleb vaid kulda :) Pärast arvutist vaadates muidugi suurem lummus kaob kuid väike fototöötlus teeb hea siiski veel paremaks.

Komplektobjektiiv 14-42mm F/3,5-5,6 EZ

See imepäraselt pisike objektiiv on üldse kõige kompaktsem suum, mis hübriidkaameratele tehtud. Kompaktsus on väga suur pluss, sest kui suuremad torud fotoka ees on, siis kaamerat enam taskusse ei pista ja kaob ka armas retrokaameralik välimus.

14-42mm F 3,5-5,6 võimaldab minna pildistatavale objektile väga lähedale, nii et sellega saab teha lähivõtteid ja püüda pildile suures plaanis lilleõisi, putukaid või muid väikesi objekte. Objektiivi kahjuks räägib aga tema varieeruv maksimaalne ava. Sisse suumides muutub ka maks. aga väiksemaks, nii et pildistades 42mm juures, saab kasutada vaid avaväärtusi alates F 5,6.

Valgusjõuline universaalne 12-40mm F/2,8

Universaalne 12-40mm F/2,8 objektiiv on põhimõtteliselt asendusobjektiiv kompaktsele komplektobjektiivile. Suunatud professionaalsema kasutaja jaoks, sest ava on läbivalt valgusjõuline f/2.8, klaas on kvaliteetsem ja pilt teravam,  leidis teisena kõige rohkem kasutust. Fikseeritud ava 2,8 võimaldas soovi korral teha uduse taustaga pilte ja objektiiv suutis teravustada ka väga lähedal asuvat objekti, sobides seega lähivõtete tegemiseks.

Portreeobjektiiv 75mm F 1,8

75mm F 1,8 objektiiv oli minu lemmik – fiksobjektiivi teravusele ei saanud suumid vastu ja sellega sai pildistada kauneid portreesid ka väheses valguses. Lähim teravustamiskaugus on sellel 0,84m, nii et väga lähedale objektile minna ei võimaldanud, kuid kuna sellise objektiivi valivad ilmselt inimeste pildistamist armastavad fotograafid, siis see ei sega.

F 1,8, 1/1000sec, ISO 200, 75mm

F 1,8, 1/800sec, ISO 200, 75mm

Vasakpoolne: F 8, 1/25sec, ISO 100, 35mm; Parempoolne: F 8, 1/200sec, ISO 1600, 35mm

Sensor on kaameral 4/3 formaadis, nii et vaikimisi teeb ta ka sellise küljesuhtega pilte. Kui aga selline formaat sulle ei meeldi, siis on võimalik menüüst valida teistsuguseid küljesuhteid ja kere sees lõigataksegi pildid just sellisesse formaati nagu tahad. Võid valida kas 4:3, 16:9, 3:2 või 1:1 külgede suhte.

Peegelkaamera kasutajana on 3:2 pilt mulle kõige omasem:

 F 2.8, 1/250sec, ISO 200, 40mm

Panoraamisõbrad saavad valida 16:9:

F 6,3, 1/100sec, ISO 200, 42mm

Ja klassikalise ruutformaadi fännid võivad kohe kaamerast välja lasta 1:1 suhtega pilte:

F 7,1, 1/160sec, ISO 200, 42mm

Mina olen harjunud pea kõigil piltidel mingitki fototöötlust kasutama, aga kes arvuti taga oma piltide kallal nokitseda ei taha, siis pakub menüü “picture mode” väga palju valikuid, mida juba kaamera sees oma piltidega teha saad. Vivid, Portrait ja Enhance valikud piltidel väga suurt muutust ei teinud, aga näiteks valides Monotone, Pop art, Cross processed või teised “ART” kategooria seaded, mida on kokku 14, saad kohe pildistamise ajal kaameralt tellida oma fotod mustvalgena või keeratud värvidega.

Allpool veel mõned pildid, mis ma OM-D E-M5 Mark IIga tegin:

F 2,8, 1/40sec, ISO 200, 75mm

F 4,1, 1/80sec, ISO 250, 20mm

F 2,8, 1/400sec, ISO 200, 40mm

F 2,8, 1/250sec, ISO 200, 40mm

F 1,8, 1/500sec, ISO 200, 75mm

• Olympus OM-D E-M5 Mark II kere must Photopointi e-poes

• Olympus OM-D E-M5 Mark II kere hõbedane Photopointi e-poes

• Olympus OM-D E-M5 Mark II must + 14-42mm EZ Photopointi e-poes

• Olympus OM-D E-M5 Mark II hõbedane + 14-42mm EZ Photopointi e-poes

“Mitte ainult vaene, vaid ka kole,” tahaksid ilmselt nii mõnedki vahele torgata. Well, eks ilu ole ikka vaataja silmades, aga Samsung S6 Edge’i küsitav disain on teenimatult palju kära üles tõstnud ning nn ‘tavalise’ Samsung S6 vaese Tuhkatriinu rolli jätnud.

Kui Edge’i välimus ehk ongi keskmisest pilkupüüdvam, siis tänapäevane disain eeldab ilult ka funktsionaalsust ning kumerad servad pakuvad seda paraku vähevõitu. Aga juba olen ka mina ise langenud Edge’i võrku ning mitte sellest ei taha ma täna rääkida.

Kui kaasaegsel tipptelefonil jääb võimekusest vajaka, siis peab midagi küll väga valesti olema. Nii ei pea ka S6-ga mingeid kompromisse tegema – tänu ekraani jagamisele võib isegi mitut rakendust samaaegselt jooksutada. Muidugi kui 5-tollist ekraani ikka jagada. Tegelikult pole ühegi tipptelefoni juures mõtet võimekusel üldse peatuda, sest näiteks tavakasutaja vaatevinklist on need erinevused praktiliselt tajumatud. Mängud, rakendused – kõik need toimivad nagu lepase reega, ilma vähimagi viivituseta.

S6 on mõnus katsuda ja kätte võtta, kuid seoses üldise libedusega on selle kasutamine – ehk siis käes hoidmine – keskmisest keerukam ning tuleb olla pisut ettevaatlikum. Hoolimata keskmisest tummisemast olekust ja suhteliselt suurest ekraanist jääb telefon püksitaskus suhteliselt märkamatuks. Minu isiklikust vaatevinklist vaadates sobiks S6 suurepäraselt pigem just peene triiksärgi rinnatasku, mitte trööbatud teksaspükste taskusse.

Huvitava faktina jõudis minuni muuhulgas väide, et S6 pidavat olema ka vee- ja tolmukindel, kuigi Samsung seda ise ei reklaamigi. Siin ei taha ma kutsuda inimesi seda kodustes tingimustes järgi proovima. Pigem jätab see kasutajale mõõduka lootuse, et kui telefon nt WC-potti libiseb või mererannas lainetesse sulpsatab, jääb see ehk ka mõne kuu pärast töökorda.

Minu kätte jõudis S6 sedapuhku koos kontaktivaba laadijaga, mida võiksin mõneti võrrelda telefoni sõrmejäljelugejaga. Põhimõtteliselt peaks seda olema väga mugav kasutada, kuid reaalsusel olid taas väikesed lõtkud sees. Nimelt pidi telefoni sellele mustale plastkettale üpris täpselt seadma, et telefon ennast laadima asuks.

Kui jõudis kätte aeg tutvustada uut DJI Phantom 3 drooniseeriat olid inimesed põnevil. Et see oli ootamist väärt, selgus kohe. Kõik uutelt mudelitelt oodatu ja enamgi veel ületati kõne esimese 10 minutiga. Ja siis läks asi veel paremaks. Milline see DJI Phantom 3 siis on?

Mina lendan pea igapäevaselt fotografeerimise ning vähesel määral ka video tegemise, eesmärgil. Kahe nädalaga sain hea pildi ette sellest, milleks see väike droon võimeline on. Aga heast pildist räägime veel eraldi.

Et aru saada, kust minu mõtted tulevad, olgu öeldud, et DJI ei ole üldse mitte ainus tootja, kelle droonidega lendan. Minu inventaris on tänaseks olnud aga nii DJI Phantom 2 Vision+ kui ka põhiliseks aparaadiks olev lipulaev DJI Inspire 1 ning lähiajal on minu õuele oodata märksa suuremat heksakopterit. Phantom 3 (P3) toob endaga hulga mõnusat ning kellasid ning vilesid, millest selles ülevaates käsitlen vaid põhilisi. Tulevikus püüan teieni tuua aga ka detailsed arvutused funktsioonidest eraldiseisvalt.

Võin teile kinnitada, et võrreldes Phantom 2 drooniga siin välimuses suuri muutusi ei ole. Nagu isegi näete, siis kleepsud on sama kujuga, kaamera on sarnase gimbaliga, jalgu on tal ikka veel ainult kaks ning keredisain muutunud ei ole. Paremal juhul võiks öelda, et läbitud on facelift. Samas on uued jalad laiemad ning seetõttu uus lennumasin vanasse kotti hästi ei mahu, mistõttu tuleb viimase kallale noaga minna või uus soetada. Mis koheselt aga silma jääb, on nurga all asetsevad mootorid (ja kuldne värv). Propellerid tunduvad samasuguse (9450-tüüpi) ning lähemal uurimisel selgub, et suur osa “lisasid” on justkui vana korpuse külge kruvidega kinni lastud. Aga kõik toimib, mistõttu ei olegi mõtet ju töötavat lahendust lõhkuda. Võrreldes vana drooniga köidab ta tänu enda kuldsele värvusele tähelepanu veel rohkemgi ning mõjub natukene mänguasjalikult. Väikese keha sees on aga suur süda, mis nõudis ka võimsamat akut.

Kõige ehedamalt on võimalik selgitada Phantom 3 lennukogemust minu ühe viimase lennuga, kui täiesti lageda maa peal otsustasin sõbraga koos nii 12 m/s tuule natukene “lustida”, endal käed hirmust kergelt kanged. GPS-režiimis ei tee droon teist nägugi ning püsib probleemideta paigal. Ta reageerib igale sinu liigutusele koheselt, on vaikimisi seadistuses isegi hüperaktiivne! Kiired kurvid, pöörded ning hullumeelne kihutamine (mis ei ole üldse tarvilik fotografeerimisel või videovõttel) on sellega kindlasti enam kui võimalik. ATTI-režiimi lülitades jääb võitlus tuulega ning drooni peatamine kasutaja teha, ent siis lendab ta veel kiiremini ning on veel äkilisem. Kui Phantom 2 läks taeva poole probleemideta ent alla tulles oli tagasihoidlikult aeglane, siis selle mantlipärija 3 liigub igas suunas praktiliselt silmapilkselt. Esialgu natukene muretsedes võttis natuke käedki värisema, kui sain aru kuidas on mõjunud paigaldatud uued mootorid, mis on suurema stabiilsuse nimel nüüd ka nurga all.

Madalal kõrgusel lennates või hõljudes (ka siseruumis) töötab põhja all olev fotooptilline sensor suurepäraselt, ning muidu vähetundlik baromeeter asendatakse sonari-laadse sensori näiduga, mis hoiab drooni ka seintest 10 cm piires ühel kohal.

Lendamise puhul on mulle väga sümpaatne drooni võimekuse ja suuruse suhe. Phantomi kere on niivõrd väike ning propellerid lühikesed, et ta mahub lihtsalt kohtadesse kus suured kolakad ennast ära lõhkumata lennata ei saa. Puude vahel tiirutades võib Phantomi puhul ära lõhkuda küll propelleri (nagu mina), aga suurem kahju jääb olemata, mida ei saa näiteks öelda Inspire 1 drooni kohta. Suures osas pidin kahe nädala jooksul tõdema, et mul on enam kui kahju see masin tagasi anda. See on ju enda olemuselt lihtsalt suurepärane! Me võime lõpmatuseni rääkida sellest, et see näeb välja nagu mänguasi (kuigi kindlasti seda ei ole). Me võime kakelda foorumites selle üle, et DJI on ülbe (sest neil on 70% turuosa ning nende tooted on see, mille järgi teised õpivad). Rääkida hädadest, mis kaasnevad kõige, ka paberlennuki lennutamisega. Aga Phantom 3 on tegija.

Juhtimine ning lendamine on omavahel väga tihedalt seotud. DJI on ühendanud DJI Pilot rakenduse alla nüüdseks mõlemad, nii uue Phantomi kui Inspire 1 drooni, mis on väga mugav. Samasugune juhtimine mõlema drooniga tähendab, et ei ole “kus see nüüd oligi” hetki.

Kui möödunud põlvkonna droonil nägi pilti 360p siis nüüd on see 720p. See on märkimisväärne erinevus. Juhtimine on selle jagu muidugi kergem, et suur post ei ole vaid hägune laik keset ekraani.

Ma olen suhteliselt kriitiline selliste asjade nagu värvide sügavus ning dünaamiline ulatus. Kunagi tuli selle tõttu lausa kaameramarki vahemata ning kogu kola maha müüa. Ma olen kriitiline ka müra suhtes ning seetõttu olin suhteliselt kurb oma DJI Phantom 2 Vision+’ga. Kui valgust jäi väheks siis tähendas see suure tõenäosusega rikutud pilti ning ükski järeltöötlus seda ei suutnud päästa.

Vaade Pärna alleele taevast. Pildistatud Phantom 3 Professionaliga päikese loojumise ajal.

Phantom 3 kaamera südameks on sama sensor (Sony toodang) nagu Inspire 1-l. Kuigi see on jätkuvalt tilluke, sest kaameragi on väike, siis pilt on palju parem kui võrrelda seda Inspire 2 Vision+ pildiga. Uue kaamera suureks eeliseks on väiksem vaatenurk. Enam ei jää kaadrisse drooni maandumisjalad ega enamustel kordadel ka propellerid.

Pildistatud Phantom 3ga Tallinnas, Rocca al Mare kandis. Keskpäevane päike on küll järsk, ent sensor tuleb sellega kenasti toime.

Kui avada DNG-failid Adobe tarkvaraga siis optikaprofiili veel toodetud ei ole. Mina asendasin puuduva seniks Inspire 1 omaga ning vähimgi moonutus kadus. Visuaalsel vaatlusel tundub kohati, et suure vennaga (Inspire) võrreldes esineb vaikimisi vähem vineteerumist.

Uus kaamera avab inimesele, kes viitsib pildistada DNG-vormingus, hoopis uue maailma. Välja põlenud aladest on võimalik taastada küll vähe, nagu iga teisegi kaameraga, ent varjudest (shadows) tuleb nähtavale palju enam kui ealeski varem. Video seisukohast, Inspire 1 omanike lohutuseks, on aga Phantom 3l muresid rohkem:

Jello efekt – sellest on keeruline lahti saada. Kavalpead räägivad ND-filtrist, mida paraku tootja kaasa ei pane ning millele keeret ette nähtud ei ole. Üks sõber soovitas aga vahetada kummipuksid kõvemate vastu ning asendada kinnitusklambrid nipukatega. Kiire test näitas, et vähemalt viimane annab tulemust küll. Jello ei kao küll täielikult, ent suures osas siiski. Phantom 2l seda probleemi näiteks ei esinenud, kuigi madalama resolutsiooni pärast võis see märkamatagi jääda.

Kaamera ei pööra ennast 360-kraadi. Tõtt-öelda ei saa teda ise üldse keerata, vaid keerata tuleb tervet drooni, mis ei ole videot filmides väga mõistlik lahendus. Kuidas saakski pöörata, kui jalad on ees. Võrreldes Phantom 2ga ei ole enam seda jubedat moonutust. Samas kuivõrd piksleid on vähem, siis on vähem ka teravust. Tumealades leiab aga müra sisuliselt poole vähem.

DJI Phantom 3 Professional töötlemata kaamerapilt

DJI Phantom 2 Vision Plus töötlemata kaamerapilt

Kui otseselt võrrelda nüüd kahe kaamera võimekust ideaaltingimustel siis on nad väga sarnased, kui kohutav Phantom 2 kaadrumine ei sega. Aga vaadates natukene pimedamal ajal tehtud fotot ning käies mõlemad kähku Adobe Camera RAWs üle, avaldub Phantom 3 poolmaagiline sisemus.

Lõigatud Phantom 2 pilt, et saada sarnane vaatenurk.

Natukene RAW converteris muditud lõikamata foto Phantom 3st.

Pärast kaht nädalat sisuliselt igapäevast lendamist on mul siiralt kahju Phantom 3 käest anda. See on imeline kaaslane, sest mahub seljakotti või originaal karbis käe otsa kui lähed sõbrale maale külla ning näed teepeal hingematvaid vaateid. Phantom 3 Pro on imeline. Sellel imelisusel on küll omad “aga”-d, näiteks see, et kaamerat pöörata ei saa ning uue välja tulekul tuleb terve uus droon osta kui soovid ajaga kaasas käia, aga selline on elu. See on selle kompaktsuse ning unikaalse funktsionaalsuse hind. Phantom 3 Professional on kahtlemata midagi nii harrastajale, algajale kui profile. Kõik need kolm kasutaksid seda täiesti erinevalt ent kas see ei olegi siis ühe tõesti hea toote tunnus, et sobib iga roaga, sõltumata kastmest?

• DJI Phantom 3 Professional Photopointi e-poes

Roccat Apuri on üks veidra nimega toode, mis Roccati toodetega mitte kursis olevale inimesele võib tunduda lihtsalt üks kauniste tulukestega ning väga veidra kujuga USB laiendusseade. Tegelikuses on see aga palju enamat ning sellest oskab rõõmu tunda iga arvuti taga aega veetev inimene. Mis on Roccat Apuri, mida see teeb ja miks peaks seda ihaldama nii kontorirott kui elukutseline mängur?

Selle välimus on kergelt öeldes omapärane kui mitte mõista selle funktsiooni. Selle toote põhiline funktsioon on tegelikult aga seotud hiirega. Nimelt kipub viimase kaabel takerduma ning selle pidev kiskumine on nii ebamugav kui ka hiirt kahjustav. Apuri välistab selle.

Välimuselt natukene ülbelt mõjuva Apuri põhja all süttib sisse lülitumisel Roccati logo kujuline sinine tuluke. Apuri matt pealispind mõjub vägagi soliidsena. Nagu Roccati kõrvaklappidel, on siingi kasutatud tiheda kiuga plastikut, mis on robustne ning käes mõnus ja ei mõju odavalt. Selle mattpind on natukene isegi ehk kuninglik. Mulle isiklikult tundub küll, et Apuri näol on tegemist kõige ilusama USB-hubiga mida ma kunagi näinud olen.

Roccat Apuri Photopoint.ee veebipoes hinnaga 39,99 €

Kui ma alguses seda ülevaadet kirjutama hakkasin, olin soojas toas tugitoolis sülearvuti mul süles. Aga siis taipasin, et see pole siiski see õige keskkond sellest kaamerast rääkimiseks. Nüüd ma istungi õues pärast järjekordset selle kaamera retsimist.

Ricoh WG-5 GPS tunneb end väga mugavalt ekstreemsetes oludes – kukutada kannatab seda kaamerat 2,2 meetri kõrguselt, uputada 14 meetri sügavusele vette, survet kannatab 100 kilo ja külmakindlus on kuni -10 kraadi. Sees on 16MP taustavalgustusega CMOS pildisensor ning mehaaniline värinastabilisaator. Lisaks on 6 LED valgustit objektiivi ümber, et väga lähedalt saaks makrofotosid teha, GPS, baromeeter, valgustusega eesmine ekraan ja palju muud huvitavat. Karbi sisu näeb Lauri kirjutatud karbist välja postituses.

Kuna tegu on “kõva” ja kõigekindla kaameraga, on korpus robustsem kui tavakasutuseks mõeldud kompaktidel ja käes hoides on tõesti julgem tunne kui kaamera peaks kukkuma. Kaamera kuju on selline, et oleks mugavam käes hoida ning raskemates situatsioonides saaks kindlalt kinni haarata, millele aitab kaasa kaamera peal olev väike lohk.

Kaamera esiküljel on ka digitaalne näidik, mis näitab kella ning vastavalt vajadusele kas õhurõhku või kõrgust merepinnast. Kui kaamera on välja lülitatud, saab pildistamisnuppu vajutades näidiku taustavalguse põlema panna, et ka pimedas näeks kellaaega. Lisaks saab suuminupuga muuta, kas näidik näitab õhurõhku või kõrgust merepinnast.

Tagaküljel asuvad nupud on korpusest üpris palju kõrgemale toodud ning palja sõrmega intuitiviiselt vajutada pole probleem. Küll aga on nupud üksteisele väga lähedal, ning kiiremas olukorras või kinnastega vajutamine on juba väga palju raskendatud. Probleem seisneb selles, et kõik nupud on koondatud ekraanist paremale, vasakul aga on tühja ruumi, kus ilutseb vaid kiri selle kohta kui vastupidava kaameraga tegemist on. Piltide taasesitamise-, menüü- ning funktsiooninupud võiksid olla ekraanist vasakul, saaks rohkem ruumi juurde.

Kuigi WG-5 on mõeldud rasketes tingimustes kasutamiseks, ei tähenda sugugi, et see ei saaks hakkama ka magava kassi pildistamisega. Kaameras on erinevate olukordade jaoks terve ports režiime, täisautomaadist öörežiimideni.

Hea lisana on olemas säriajaprioriteet (Tv). Kuna kaamera on mõeldud ekstreemsetes olukordades kasutamiseks, on tihtipeale actioni pildilepüüdmiseks tarvis kasutada kiiremat säriaega. Režiim annab kasutajale võimaluse seda ise määrata.

Märkimist väärivad veel veealused režiimid nii pildistamiseks kui filmimiseks. Režiimid sätivad värvustasakaalu vastavalt veele ja ka lasevad rohkem valgust läbi. Interval Movie režiim laseb kasutajal määrata, mis aja tagant kaamera teeb pildi (valikutes on 1, 5, 10, 30min ja 1 tund) ja lõpuks paneb selle videoks kokku.

Digital Microscope režiimis saab aga teha pilte 1cm kauguselt. Selle jaoks on komplektis rõngas, mis läheb objektiivi ümber. Kui kaamera panna otse pildistatava objekti peale, varjab rõngas küljelt tuleva valguse ja valgustab kuue LED-iga subjekti.

Menüü on lihtne ja loogiline. Eraldi sakk pildirežiimi seadete muutmiseks, üks video jaoks ja üks kaamera seadistustele. Pole ülearu keerukaid seadistusi kuid kõik vajalik on olemas. Vastupidiselt enamusele kaameratest on menüü läbipaistev. Erilist praktilist vajadust ma sellel funktsioonil küll ei näinud, kuna menüü kaob nagunii eest ära kui hakata fokusseerima.

Ekraan näitab pilte teravalt ja värvid on head, vaatamata suhteliselt väikesele pikslite arvule võrreldes mõne muu kaameraga. Peegeldustevastane vääristus töötab – väga lihtne oli päikese käes pilte vaadata.

Heades valgusoludes on pildikvaliteet hea, kuigi müra kipub piltidele jääma natuke rohkem kui sooviks ning on olukordi, kus kromaatilise aberratsiooniga jääb objektiiv hätta. Mis mulle aga väga meeldis, oli see, kuidas kaamera saab hakkama raskemates valgusoludes. Alloleval fotol on näha aknast sillerdav väga terav ja hele valgus, kui ülejäänud ruum on üpris pime. Kehvemates valgusoludes on suureks plussiks kiire ning valgusjõuline f/2 objektiiv. See töötab suurepäraselt.

100% suurenduselt on näha kompaktkaamera kohta väga terav ning detailne joonis, mida sensor suudab jäädvustada selliste keerulistes oludes.

Veealune režiim muudab värvustasakaalu soojemaks, kompenseerides seal domineerivaid sinakaid toone. Fokusseerimise ning säritamisega saab kaamera vee all üpris hästi hakkama, arvestades olusid.

Kaamerale on võimalik panna külge erinevaid kinnitusi, nii originaale kui ka teiste tootjate omi. Seadmel on tavaline 1/4″ keermega statiivi kinnituskoht, seega sobivad sinna kõik kinnitused, millel on vastav kruvi olemas. Kaamera statiivi kinnituskoht asub veidi halvas kohas – täiesti paremal põhja all. Sellises asukohas on üpris raske kinnitada midagi, sest pidepunkti pole ning kaamera kipub liikuma.

Plussid

+ Ilus disain, mis on ka praktiline
+ Tõesti vastupidav
+ Hästi toimiv stabilisaator
+ Peegeldumisvastane ekraan
+ Hea pildikvaliteet keerulisemates valgusoludes
+ Palju režiime igaks olukorraks
+ 1cm makrovõte
+ GPS
+ Taustavalgusega näidik esipaneelil
+ Lihtne ja loogiline menüü

Miinused

- Heades valgusoludes veidi mürane pilt
– RAW-võimalus puudub
– Wifi puudub
– Nutiseadmega juhtimine puudub
– Ebamugav nuppude asetus

Ricoh WG-5 GPS on kiire, mugav on kasutada, ja mis peamine – lihtne. Valgusjõuline f/2 objektiiv kindlustab teravad pildid ka vee all ning kindel stabilisaator aitab vähendada värinat, mistahes situatsioonis olla.

Tänu erinevatele režiimidele aitab kaamera läheneda pildistamisele loovamalt ja kaamera kutsub seiklema. Sellega ei pea kartma raskeid olusid ning võib vabalt minna vette, mudasse, lumme või kuhu iganes hullama ning pildid saab kätte.

Võrreldes eelmise mudeliga võiks olla rohkem uuendusi – peamiselt RAW pildistamise võimalus ning juhtmevaba ühendus nutiseadmega. Sellegipoolest kui on tarvis vastupidavat kaamerat, millega saab ekstreemsetes oludes pildi kätte, on minu kindel valik Ricoh WG-5.

Ricoh WG-5 Photopointis 299€