Ootused Pentax K-S2 peegelkaamerale olid juba enne testimist päris suured. Kui üheksa aastat tagasi esimest peegelkaamerat valisin, osutus selleks Pentax, seega arvamus on mul Pentaxist alati hea olnud. Vahepealse aja jooksul on Pentaxilt/Ricohilt igasugu kaameraid tulnud. Tõsiseid tegijaid nagu K-7 ja K-5, mis on võitnud võrdlusülevaateid ja kiidetud nii foorumites kui fotoajakirjades. Ning disainikatsetusi nagu K-01 ja K-S1, mille juures on pigem on rõhku pandud värvide valikule ja vilkuvatele tuledele.

K-S2 on üle pika aja üks päris tõsine Pentax keskklassi kaamera. Uuendusi on palju ja nii mitmetegi omaduste poolest teeb see silmad ette teistele praegu saadaval olevatele sama hinnaklassi kaameratele.

Vasakul on kaamera “transpordiasendis” ja paremal on objektiiv pildistamiseks välja keeratud

• APS-C mõõdus sensor, 20,1 MP
• ISO tundlikkuse ulatus 100 – 51200
• Teravustamispunkte 11, millest 9 on rist-tüüpi
• Teravustamispunkti valik: auto (11 või 5 punkti), laiendatud ala, keskpunkt, punkt
• Suurim pildimõõt pikslites 5472 × 3648
• Sarivõte: 5,4 kaadrit/sek (JPEG: 20 kaadrit, RAW: 5 kaadrit) (Kiire) ja 3 kaadrit/sek (JPEG: 100 kaadrit, RAW: 8 kaadrit) (Aeglane)
• Video lahutusvõime 1920 × 1080 25p [FullHD], 1280 × 720 50p/25p/24p
• Pildiotsija kaadri katvus 100 %
• 3“ Kallutatav ja pööratav TFT LCD karastatud klaas
• Korpusel 100 erinevat tihendit, mis tagavad tolmu- ja niiskuskindluse
• Mälukaardi pesasid on üks, sobivad kaardid SD, SDHC, SDXC (UHS-I) ( + Eye-Fi ühilduv, FLU card ühilduv)
• Wifi ja NFC tugi
• Elektrooniline lood
• Aku D-LI109, vastupidavus CIPA testi järgi 410
• Mõõdud 122,5 x 72,5 x 91 mm
• Kaal 618 g (ainult kere)

Võrreldes eelkäija K-S1-ga, on ära kadunud vilkuvad tuled. Mõningad iseärasused on siiski säilinud, nt päästikunupu ümber helendav valgus – pildistamisrežiimis roheline tuli ja videorežiimis punane tuli.

K-S2 on peegelkaamera kohta üsna kompaktne. Suur pluss on veel 18-55mm kitobjektiivi vahetamine väiksemate mõõtudega 18-50mm f/4.0-5.6 DC WR RE vastu. Üldiselt ei taheta suurt kaamerat alati kaasas kanda, kuid K-S2 pisut väiksemad mõõdud teevad sellest tavalisest sobivama peegelkaamera, mida kaasa võtta igale poole. Testimisperioodi jooksul võtsin pea iga päev fotoka kaasa ja olin seejuures väga õnnelik, sest paljud olukorrad ja vaatepildid oleks muidu jäänud jäädvustamata. Mobiil on küll alati kaasas, aga mobiili kvaliteet ei ole võrreldav peegelkaamera omaga.

Siin tuleb välja K-S2 teine suur pluss – ilmastikukindlus. Sattusin randa tugeva tuulega, lained olid suured ja liiva tuiskas ning ausalt öeldes ma ei julge mitte ühegi teise kaameraga minna suure tuulega nii vee lähedale.

f/7.1 1/250 sek ISO 100

Teisel korral olin parajasti pildistamas vabaõhuüritusel kui hakkas ootamatult vihma sadama. Siis meenus, et mul on ju kaasas Pentax ja see on ilmastikukindel. Erinevalt teiste tootjate kaameratest, kui Pentax lubab ilmastikukindlust, siis see jääb tõesti pärast vihma käes pildistamist toimima.

Pentax on lisanud K-S2 mudelile pööratava ekraani. Mina aplodeerin. Kui on ikka vaja hästi madalalt pildistada, teeb pööratav ekraan selle kordades mugavamaks. Näiteks kui soovid pildistada lillepeenart või rannas laineid. Alati ei saa pikali maha visata, et ideaalse nurgaga pilt saada. Samuti kui oled näiteks kontserdil ja tahad üle inimeste peade pilti teha, siis pööratava ekraaniga näeb ka kaamerat pea kohal hoides, mis pildile jääb.

Kaamera käes hoidmine on väga mugav tänu kummeeritud käepidemele.

Pentax K-S2-l on kaks valikuketast, üks ees ja teine tagaküljel. Ühega saad muuta näiteks ava ja teisega säriaega. Või näiteks automaatrežiimis saab ühega muuta ISO minimaalset ja teisega maksimaalset väärtust. Lisaks on kaameral Fn nupp, mida saab ka oma äranägemise järgi seadistada. Kaamera käsitlemine on tehtud  väga mugavaks.

Pildikvaliteet ja värvid on head. Allolevad pildid on tehtud erinevatel päevadel, ent kõik umbes keskpäeval üsna ereda päiksega, seega valgustingimused ei olnud just ideaalsed. Vastu valgust pildistades on loomulikult kontrast suurem, ent pildid on detailsed.

f/6.3 1/160 sek ISO 100

f/7.1 1/640 sek ISO 100

f/5.6 1/400 sek ISO 100

f/4.5 1/2500 sek ISO 100

f/4 1/320 sek ISO 100

f/7.1 1/250 sek ISO 100

f/4.5 1/200 sek ISO 100

Teravustamispunktide arv on üsna väike, ent see ei piira midagi. Keskmise teravustamispunktiga oli kõige mugavam fokuseerida. Kui lasta kaameral ise automaatselt valida teravustamispunkt, siis jäi fookus komplektobjektiiviga pildistades veidi edasi-tagasi sõeluma. Suur pluss on muidugi veel, et Pentax K-S2 üheteistkümnest teravustamispunktist on rist-tüüpi punkte 9.

Enamus peegelkaamera kasutajaid eelistavad kadreerida pildiotsijast läbi vaadates. Kui aga soovid ekraanilt kadreerida, siis on sellel kaameramudelil focus peaking funktsioon (fookuses olevad alad on ekraanil teist värvi, et neid paremini esile tuua). See on väga kasulik manuaalselt teravustades.

f/6.3 1/125 sek ISO 100, 18-50 komplektobjektiiviga pildistades saab pisikestel objektidel mõnusa uduse tausta kui suumid objektiivi maksimaalselt välja ja oled pildistatavale võimalikult lähedal.

f/5.6 1/640 sek ISO 100

Kaasasoleva 18-50 objektiivi valgusjõud portreesid väga uduse taustaga teha ei võimalda, aga väikseid objekte hästi lähedalt teravustades saab need taustast eraldada küll.

Kaameras saab valida, kas soovid kasutada AA-filtri simuleerimist. Selle puudumine teeb pildid teravamaks. Üleüldse olid mõned pildid üllatavalt teravad. Näiteks rohu sees lilli pildistades ei märganud ma enne arvutiekraanilt vaatamist, et seal ümber on imepisikesed võrgud. Inimest pildistades on iga juuksekarv silmapaistvalt terav.

K-S2 kaameral on olemas ka stseeniprogrammid, niiet kui manuaalrežiime kasutada ei oska või ei taha, võid valida kaameras pildistamiserežiimi vastavalt sellele, mida pildistad, olgu selleks portree, jooksev koer või päikseloojang.

Kõrgemad ISO tundlikkusastmed on veidi akvarellmaali meenutavad, ent värvid on endiselt küllased. Ma olen päris palju kaameraid proovinud, mis väga kõrge ISO-ga pildistades foto veidi hallikamaks teevad. Üldiselt on hea kui on ikka väga vaja teha öösel tänaval pilti, et kaamera valgustundlikkus on kõrge, ent pigem tasub valida lühem säriaeg, mis võimaldab kasutada madalamat ISO. K-S2 stabilisaator töötab suurepäraselt ja isegi 1/25 sek säriajaga käest pildistades sai väga normaalse pildi.

Kõik pildid on tehtud käest pildistades. Kuigi statiiviga saab selgema pildi, ei ole kõigil alati statiiv käepärast, seega on parem testida, kui hea tulemuse sa ilma statiivita saad.

f/5.6 1/160 sek ISO 800

f/5.6 1/50 sek ISO 3200

f/5.6 1/200 sek ISO 12800

f/5.6 1/60 sek ISO 3200

f/5.6 1/200 sek ISO 25600

+ ilmastikukindel kere
+ pööratav ekraan
+ komplektobjektiiv on väga kompaktne ja ilmastikukindel
+ laadimine MicroUSB kaabli kaudu. Enamusel on see kaabel kodus olemas.

- videonupp on/offi juures. Kiirelt kaamera kotist haarates ja sisselülitades, läks see nupp märkamatult videorežiimile ja tegin mitu ühesekundilist videot.

Eesti ilm on vahepeal parajalt pilvine ja vihmane. Kui Sul on Pentax K-S2, siis ei pea muretsema, et vihma pärast mõni pilt tegemata jääb. Kaamerasisene stabilisaator võimaldab käest pildistada väga selgeid fotosid. K-S2 pildikvaliteet on väga hea ja see on suurepärane kaamera algajale või juba edasijõudnud fotohuvilisele.

• Pentax K-S2 koos ilmastikukindla 18-50mm objektiiviga Photopointi e-poes

• Kõik Pentax K-S2 peegelkaamera komplektid Photopointi e-poes

Tamroni uue 150-600mm telesuumi turule tulek on olnud tõsine löök allapoole vööd teistele objektiivitootjatele. See omakorda on sundinud neid hüppama Tamroni või iseenda varjust ning pannud turu kihama nagu varakevadise sipelgapesa.

Esmalt üritas Sigma enda positsiooni taastada ning pirukast tüki hammustada – seda lausa kahe 150-600mm teleobjektiiviga. Sellele järgnes Canoni 100-400mm L seeria versiooniuuendus (olgem ausad, sellega olid nad natuke hiljaks jäänud, kuid parem hilja kui mitte kunagi). Artikli kirjutamise ajaks on ka Nikkor sellele rongile astunud ning välja hõiganud uue 200-500mm telesuumi.

Igal tootjal on oma toru loomise jaoks väga hea argumentatsioon, mis tegelikult ka väga loogiline. Kui Tamron nautis sisuliselt terve aasta antud segmendis turuliidri rolli (sest teistel ei olnud midagi samasugust vastu panna), siis Sigma tuli vähem kui aastaga oma versioonidega turule (Sigma loogikaks paistis Tamronile kandadele astuda). Natuke hiljem (kena aasta kahe pressiteate vahel) uuendas Canon enda 100-400mm L seeria objektiivi, kuid Canon on veel nõudlikumale kasutajale suunatud ning see tõsiasi kajastub ka hinnasildis. Nikoni 200-500mm telesuumi osas veel ei oska arvamust võtta – kas läbiv f/5.6 ava on suureks argumendiks või on selle taga mentaliteet “me pidime ka midagi tegema”. Eks seda näitab juba aeg.

Siiski, Tamroni ~1000€ hinnasilti ei suuda ükski neist üle trumbata. Samas, kas soodne hind on ka liiga suur kompromiss optika osas – seda saate juba antud ülevaatest lugeda.

Ääremärkusena/sissejuhatusena panen ma südamele ka kõikidele pikslipiilujatele/foorumispetsidele – Tamroni 150-600mm objektiiv ega ükski teine eelpool mainitud toru ei ole võrreldav 600mm f/4 või analoogsete fikstorudega. Võrreldamatuid asju ma siin võrdlema ei hakka ning seda kinnitab ka kaine mõistus – ehk et räägime asjadest omas kontekstis ning võrdleme teiste samalaadsete klaasidega.

150mm asendis on objektiiv täpselt sellises mõõdus, et võtta käsivarrele toetuma või lükata koos kaameraga metsas liikudes kaenla alla turvaliselt paika. Teleasendis on objektiiv tubli veerandi võrra pikem. Sisemine tuubus on objektiivil kaalu ning hinna pärast valmistatud plastikust. Tõsi, plastik ei ole 21. sajandil enam ammugi mingi säästumaterjal – seda kasutatakse esmalt ikka soodsama ning mugavama töötlusvõimaluse, teisalt ka madalama kaalu pärast.

Kui päikesevarjuk objektiivil eest ära võtta, siis tegelikult ei ole see enam üldse nii suur. Hea küll, väikese poolkaader kaamera (nagu pildil näha, näiteks EOS 600D) ees on see ikkagi suur, kuid suuremate poolkaadrite või täiskaadri ees on tasakaal täitsa olemas.

Nagu eelnevalt juba mainisin, on objektiivi koostematerjalid kvaliteetsed ning liikumine väga konkreetne. Teravustamisrõngas liigub väga pehmelt, olgugi et seda enamus ajast vaja ei lähe. Suumirõnga liikumises võib tähendada 150 – 200 mm juures natuke raskemat jõnksu, kuid peale seda on kuni 600 mm asendini sujumine hästi sujuv.

Tamron SP 150-600mm objektiivi optilist kvaliteeti hinnates tuleb kohe arvesse võtta selle hinnaklass ning ka see, millega me antud objektiivi kõrvutama hakkame.

Täpseid laboriteste, MTF graafikuid ning muid udupeeneid analüüse ma siinkohal postitama ei hakka (egas ka koostama), kuna internetiavarused on seda täis. Väga korraliku laboritesti Tamron SP 150-600mm objektiivi kohta leiad näiteks DPReview lehel (inglise keeles). 

Niisiis, antud objektiivi optiline kvaliteet. 1000 eurose telesuumi kohta on antud objektiivil kvaliteeti ning lahutusvõimet rohkem, kui esimese hooga loota võiks. 150 mm asendis on täiskaadri ees näha kerget vinjeteerumist ning esines ka rohkem kromaatilist aberratsiooni, kuid kadus ära 300mm juures. Vinjeteerumine tuli kergelt tagasi jälle 600mm lähenedes. Geomeetrilisi moonutusi oli rohkem just lainurkasendis täiskaader kaamera ees, poolkaadri (APS-C) ees viimaseid probleeme ei täheldanud üldse. Samas on eelmainitud “probleemid” täpselt sellised, mida Lightroomis / Photoshopis RAW faile töödeldes kohe esimese asjana õiget objektiivi profiili kasutades ära korrigeeritakse. Sest olgem ausad, loodusfotot tegema minnes sa pildistad ju 99,9% ajast toorfaili.

Rohkem tähtsust ühe objektiivi optika juures omab just selle lahutusvõime. Olles Canoni kasutaja, võin südamerahuga öelda Tamron SP 150-600mm f/5.0-6.3 DI VC USD on 150-400 vahemikus vähemalt samal tasemel kui Canoni 100-400mm L (1. põlvkond) ning kohati lausa ületab seda (kuigi Tamron on tükkmaad soodsam). Kuni 450mm asendini ei ole pildi teravuses ühtegi etteheidet, kuid lahutusvõime kadu on tuntav täisavaga 600mm asendis pildistades. Samas ei ole see midagi katastroofilist – kui sa just poolt majaseina välja ei prindi 300dpi juures / 25 cm kauguselt ei vaata pilti, siis on teravust sel rohkem kui kopika eest.

Ning nüüd keerad korra vaate eelnevate piltide juurde tagasi – kõik pildid on tehtud 600mm asendis ava f/6.3 ning f/8 juures. Suurem detailsuse kadu tuleb hoopis sellest, et varahommikuses valguses oli kaamera sensori tundlikkus ISO 5000-12800. Ehk selles kontekstis – tulemus väga hea.

Sama pilt 100% suurenduse juures. Järeltöötluses tehtud baaskorrektuur – valge tasakaal, objektiivi profiil, standard müraeemaldus, teravuse tõstmine (see vaikimisi Adobe tarkvaras) ning särituse korrektuur. Ehk võrdlemisi vaikekorrektuur.

Antud juhul on näha korralikku detailsust, kusjuures suurimaks piirajaks sai hoopis atmosfääri põhjustatud lahutusvõime kadu (alates kergest pilvkattest, niiskest õhust ja udust) ning kaamera sensori “väike lahutusvõime”.

Tegelikult saaks seda objektiivi kasutada ka “makroobjektiivina” – lähim teravustamiskaugus 2,7 meetrit ning joonistab välja piisavalt detaile. (450mm f/8.0 ISO 640).

Kui kromaatilist aberratsiooni saab mingil määral ning geomeetrilisi moonutusi saab täiel määral järeltöötluse faasis korrigeerida, siis bokeh‘t ikkagi nullist luua ei saa. Olgugi, et Tamronil on 9 labane diafragma ning tänu pikkusele saab teravussügavuse miinimumi ajada, on bokeh lihtsaltöeldes keskpärasemalt…. Erinevates situatsioonides on rõngad teravamad, sujuvamad, luues topeltkujutisi jne. Ehk ei midagi eriliselt head, kuid samas päris katastroofiline ka pole.

Südamerahuga võib teha järelduse, et optika kvaliteet on Tamroni telesuumil esmaklassiline – selle hinna juures hüppas Tamron lisaks enda varjule veel Canoni ning Nikoni varjust ka üle. Samas millest ükski laboritest ei räägi, on reaalselt pildistabilisaatori toimimine ning teravustamiskiirus.

Pildistabilisaator

Stabilisaator on antud objektiivi juures äärmiselt kvaliteetne. Erinevad kasutajad ütlevad, et 600mm asendis saab 1/60 sek, teised jällegi 1/80sek juures juba väga häid tulemusi. Kui soovid minna kindla peale välja, siis 1/125 sek ning korrektse hoidmistehnika juures on hea tulemus garanteeritud. Sellest nüüd viimased kaks kolmandikku stoppi pikemat säri kasutades hakkab nõelteravate kaadrite osakaal langema viiendiku kaupa, kuid jäädes siiski taluvuse piirile.

600mm, f/6.3 ning säriaeg 1/60 sek. Pildistatud käest. Täpselt nii võimekas ongi Tamron SP 150-600mm objektiivi optiline stabilisaator!

See teeb siiski pea kolm stoppi pikema säriaja tänu stabilisaatorile (stabilisaatorita miinimumsäri 1/600 sek; 1/600 & 1/125 sek vahe on 2 1/3 stoppi ning 1/80 särini lausa 3 stoppi). Seega, kvaliteetse tulemuse saamiseks ei tule kaamera sensori tundlikkust üle taluvuspiiri alati suruda.

Optilise stabilisaatori kokkuvõttena võib südamerahuga kinnitada selle töökindlust – ka raskemates oludes ei tekkinud probleeme uduste piltidega – vähemalt kätevärinast tingitud udususega. Seega, kui sa võtad esimest korda nii pika toru kätte või oled juba kogenenud teleobjektiivikasutaja – ära lase enda mõtlemisel pildistamist piirata ning lase objektiivil raskem töö ära teha.

Autofookus

Võrreldes omatootja objektiive kolmanda osapoole objektiividega saab optilist kvaliteeti väga lihtsalt võrrelda. Esmaklassilise klaasiga objektiivi tegemiseks võib olla ka erinevaid lähenemisi – alates Zeiss Otus objektiividest (millel puudub autofookus üleüldse), jätkates näiteks Sigma ART seeria objektiividega, mis on adekvaatse autofookusega ning esmaklassilise optikaga ning… noh, võib teha ka esmaklassilise optikaga ning täiesti saasta teravustamisega ning siis kiita suurepärast pildikvaliteeti. Mis ma sellega öelda tahan: objektiivi saab teha mitmeti ning autofookusel on seal tegelikult väga suur osa. Ning ei, autofookus ei koosne ainult teravustamismootorist, seal on palju muid komponente.

Päris aus olles – seda objektiivi testima hakates olin ma väga skeptiline, kuna näiteks minu Tamron SP 24-70mm f/2.8 DI VC USD objektiivi kasutamine on olnud siiamaani suht problemaatiline just teravustamiskiiruse ning täpsuse osas – tagantjärgi mõeldes mu enda rumaluse tõttu.

Tamron SP 150-600mm objektiiv kasutab Tamroni USD mootorit, mis on sama tööpõhimõttega nagu Nikkori SWM mootor või Canoni USM mootor – ning samamoodi on see “kiire” ning ülivaikne. Viimase pärast on objektiiv eriti sobiv just loodusfotograafile. Kuid siit hakkavad omatootjate objektiividega erinevused sisse tulema (ning tuleb ka välja see, kuidas ma enda Tamronit valesti kasutasin). Olles kasutanud Canoni valgeid torusid, jätsin esimese hooga Tamroni samasse teravustamisrežiimi – ehk ühe punkti teravustamine. SIis, kui Canon suudab väga edukalt ühe punkti režiimis kiirelt ja täpselt teravustada, jääb Tamron jänni. Ning sel lihtsalt põhjuse olin ma suht veendunud, et nii Tamron kui ka näiteks Sigma imevad täiega teravustamises (imevad vaikselt vaikselt ühest otsast teise, selles kontekstis). Kuid lugedes tootja soovitusi, tuli välja üks tõsiasi – lase kaameral kasutada rohkem rist-tüüpi teravustamispunkte ning sa oled omadega mäel. Muutes ühe punkti teravustamise automaatse punkti valiku peale (jälgiv teravustamine) või tsooni teravustamise peale (ühekordne/pidev teravustamine), oleks nagu objektiiv vahetatud millegi muu vastu. Teravustamise täpsus muutus kordi paremaks ning teravustamise kiirus oleks ka muutunud särtsakamaks. Teravate kaadrite osakaal tõusis kümnendiku pealt tubli kolme neljandiku peale.

Väikese negatiivse aspektina teravustamise / objektiivi disaini juures oli küll see, et suumirõngas ning teravustamisrõngas asusid natuke liiga lähestikku – ikka oli situatsioone, kus käsitsi teravustamise prioriteet lülitus sisse, kuna ma liigutasin esimest rõngast pool kraadi siia või sinna.

Kui see objektiiv esimest korda poelettidele jõudis, siis paljud soodsama otsa peegelkaamera omanikud pelgasid, et nende kaamera teravustamissensor ning “pime objektiiv” ei sobi omavahel. Tegelikult selleks põhjust pole – ka soodsama otsa Canonid, mis paberi peal peaks peale f/5.6 maksimaalset ava peaks teravustamise lõpetama, toimisid kenasti edasi. Samas jah, varahommikul kaks minutit peale päikesetõusu arvesta sellega, et su nõrgema teravustamissensoriga kaamera jääb selle objektiiviga hätta.

Pikk jutt **** jutt – Tamron SP 150-600mm objektiivi teravustamismootor on kiire ning vaikne, sobides vabalt looduses loomade veereta jahiks.

Lähiteravustamisel jääb detailsust ülegi. 450mm @ f/6.3. ISO 250, 1/500 sek.

Tamron SP 150-600mm f/5.0-6.3 DI VC USD ei pruugi olla sobiv objektiiv nendele fotograafidele, kelle kakkude pildid avaldatakse National Geographic ajakirjas või neile, kes teenivad oma rebaseportreesid müües igapäevast elatist. Kindlalt ei ole see sobiv pikslipiilujale, kes foorumite sügavuses igapäevaselt pesitseb ning pildi asemel teravaid piksleid loeb ning sellest elutarkust ammutab. Samas arvestades objektiivi hinnaklassi – 1000 euro eest saab väärt kaaslase hobifotograafidele ning tõsistele harrastajatele, kel meeldib metsas käia ning lindudest-loomadest kvaliteetseid pilte teha, samas keelduvad pea uue sõiduvahendi raha selle alla investeerima.

Jah, sellel objektiivil on omad vead, samas neid õppima tundes ning oma pildistamisharjumisi sellele vastavalt kohandades saab usaldusväärse ning truu kaaslase nendeks varahommikusteks retkedeks luha peale või hilisõhtusteks varitsusteks metsa ääres. Ainult võta arvesse see, et vajadusel teravustad hämaras käsitsi osad kaadrid, väldid üle-500mm asendeid kui vähegi võimalik ning metsa minnes oleks mõistlikum üksjalg kaasa võtta (sest toru raskemapoolne). Seda arvestades oled omadega mäel.

Plussid ja miinused

• Eeskujulik ehituskvaliteet
• Teravus kaadri keskalas kogu suumi ulatuses
• Väga vaikne teravustamine
• Ülivõrdes pildistabilisaator
• Geomeetrilised moonutused ning aberratsioonid kontrolli all
• Keskpärasest kehvem bokeh (teleobjektiivile kohane)
• Korralik teravustamine (omade kiiksudega)
• Teravustamisrõnga asukoht
• Teravustamiskiirus 600mm asendis / hämaras
• Teravuse kadu kaadri äärealadel (500+ mm)

Kokkuvõte kokkuvõttele

Kui sa nüüd mõtled, et tegelikult oleks Tamron SP 150-600mm objektiiv hea asendus soodsale 50-200 või 70-300mm objektiivile ning soovid enne jahihooaega ülemineku ära teha, samas veel kaheldes kvaliteedis… siis astu Photopointi Rocca al Mare esindusse Tallinnas või Kaubamaja esindusse Tartus ning võta Photopointi rendist see objektiiv endale prooviks kaasa. Sest kui nüüd ikkagi otsustad selle objektiiv endalegi osta*, saad endale uue Tamroni objektiivi rendihinna võrra soodsamalt.

• Tamron SP 150-600mm f/5.0-6.3 DI VC USD objektiiv Nikonile Photopointis
• Tamron SP 150-600mm f/5.0-6.3 DI VC USD objektiiv Canonile Photopointis
• Tamron SP 150-600mm f/5.0-6.3 DI USB objektiiv Sonyle Photopointis

* NB: see objektiiv tekitab võõrutusnähte – objektiivi tagastamisel valitses mind suurem kurbus ning tekitas vajaduse endalegi antud toru soetada. Ainus ravim selle vastu – ilmselgelt – on objektiiv endale soetada.

Kui 24. septembril 1889. aastal Tallinnas hukkunud aeronaudil Charles Leroux’l oleks traagiliselt lõppenud langevarjuhüppel kaasas olnud Olympus TG-4, siis ei oleks tänase päevani mõistatuseks, miks ta ennast vette maandudes langevarjust ei vabastanud ja uppus. Sest TG-4 oleks tolle traagilise sündmuse täitsa probleemivabalt üle elanud ja jätnud järeltulevatele põlvedele üsna kvaliteetse videosalvestuse sündmuse käigust. Paraku pidid inimesed tol ajal ilma sellise kaamerata hakkama saama, sest seda ei oldud veel leiutatud. Tänapäeval meil seda probleemi õnneks enam ei ole ning Olympus TG-4 on kaubandusvõrgus täitsa kenasti saadaval.

Kuna tegu ei ole esimese seikluskindla kaameraga, mida ma testin, siis ilmselt lipsab järgnevas ülevaates sisse võrdlusi varasemate ekspemplaridega. Kindlasti peab ja saab seda kaamerat võrrelda TG-2-ga, mida sai testitud 2 aastat tagasi. Eks ole tootja varasem kogemus, progress (või tagasiminek) ju oluline nüanss iga toote juures.

Peabki kohe asuma võrdlema, nagu eespool lubatud. Nii palju, kui muidugi meeles on. Üldiselt on kaamera esteetika jäänud samaks, ja see on ainult positiivne. TG-seeria näeb jätkuvalt kena välja – piisavalt edev, aga samas siiski soliidset joont hoides. Ei ole häbi taskust välja võtta ka mõnel formaalsemal üritusel.

Kaamera teeb pilti küll, muudkui suuna ja vajuta. Teravustamisel on võimalik valida erinevaid tavapäraseid viise, millest huvitavaim on fookuse lukustamine – teravustamiskast tuleb viia objektile, mis peaks terav jääma, vajutus OK nupule ja nii jääb ka ümber kadreerides fookus alati sinna. Enamasti jäigi. Teravustada saab soovi korral ka puhta käsitsi. Nii et võimalusi on.

Kompaktkaameratele üldse mitte tavapäraselt toetab TG-4 ka RAW formaadis pildistamist. Ehket tehtud pilti ei pakita kaameras kokku, vaid saab digitaalse negatiivi, mida siis hiljem vastavalt soovidele arvuti abil “ilmutada”. Siin on paar “aga”. Esiteks ei suuda TG-4 poolt salvestatud ORF faili suurt ükski programm peale Olympuse enda tarkvara (Viewer 3) avada. Tarkvara tuleb küll kenasti kaameraga kaasa, nii et siinkohal probleemi ei ole. Küll on aga probleem sellest, et vähemalt RAW-töötlus on masendavalt aeglane ja vaevaline ning ega ka funktsioone ülemäära palju pole. Aga no üht-teist saab ikka teha.

Tulemus ka:

Veel üks tähtis uudis on, et lisandunud on intervallvõte. Väga tore. Teoorias. Paraku on lahendus veidi kehvake – esiteks saab teha maksimaalselt vaid 99 pilti. Arusaamatu piirang. Teiseks jääb lühema intervalli korral kaamera ekraan kogu võtte ajaks sisse.

Ei saa aru küll sellest insenerist, kes mõtles, et selline lahendus võiks pädev olla. Miks peaks keegi tahtma terve intervallvõtte ajal ekraani vahtida. Seega õnnestus mul 10 sekundilist intervalli kasutades teha kokku vaid 7 ja natuke seeriat. Kokku oli kaamera võimeline tegema 776 pilti enne, kui aku otsad andis. Veidike nõrk tulemus. Samas muidugi parem tulemus, kui niisama pildistades, mille puhul tootja lubab kuni 380 pilti.

Kui teha intervallvõtet juba minutilise sammuga, rakendub kaamera üldine puhkerežiim ja kaamera lülitub võtete vahepeal välja. Et pärast järgmise pildi tegemist jälle tükiks ajaks tööle jääda. Why, oh why…

Kui juba natuke nurisemiseks läks, siis üks jätkuvalt kehvalt lahendatud funktsioon veel – panoraamvõtted. Automaatne panoraamirežiim lubab teha ainult 3 järjestikust pilti ning need kaamera poolt pakutud kindelpunkti abil kokku sobitada. Paraku 90% juhtudel kaamera selle sobitamisega hakkama ei saa, ükskõik kui lihtsa kaadriga tegu on. Seega jätkuvalt on soovituseks teha ise piisava ülekattega järjestikuseid pilte ja need hiljem arvutis kokku panna. Või siis teha telefoniga – iga suvaline nutitelefon saab panoraamiga paremini hakkama kui see kaamera.

Kaamera poolt liitmisvigadega kokku pandud panoraam:

Hiljem arvuti kokku pandud panoraam:

Makrovõtterežiim (mida sellel kaameral kutsutakse mikroskoobirežiimiks) on väga tasemel – nagu ikka kompaktkaameratel kipub olema. Kaamera suudab teravustada juba 1 cm kaugusel objektiivist.

Huvitava lisavõimalusena on lisandnud fookuse liitmine. Kaamera teeb terve rea pilte fookust edasi nihutades ja paneb kohe uueks “suurendatud” fookuskaugusega pildiks kokku. Peab ütlema, et isegi täitsa toimib liikumatuid asju pildistades. Tuules lehvivaid õisi või põgenevaid putukaid ei ole mõtet üritada selle funktsiooniga jäädvustada.

Silinderpõrnika pilt tavalise makrona (vasakul) ja fookuse liitmise teel saaduna (paremal):

Sama funktsioon toimib ka fookuskahvlina, ehket pildid tehakse kõik eraldi failidena, mille hulgast saab valida parima. Või siis need arvutis üheks suurendatud fookuskaugusega pildiks kokku panna.

Külm suvi tõi kaasa selle, et ega vette väga minna ei tahtnud. Samas ega seal midagi väga uut ja üllatavat ei oleks ilmselt ka avastanud – kaamera vett peab kenasti, seega saab ka pilti teha. Peab ütlema, et on ikka mugav küll, kui ei pea muretsema kaamera veekindluse pärast ka veelähedaselt pilti tehes või kasvõi vees hullavaid lapsi ja loomi pildistades.

Kõiksuguseid filtreid ja pildimoonutusi saab lisada mitmeid. Aga need ei erine suurt millegi poolest igas teises kompaktkaameras või telefonirakenduses olevatest.

Ma küll ei tea, kes selle funktsioonile eesti keeles sellise kohmaka nime andis, aga juhendis seda igatahes “reaalajas koostamiseks”  nimetatakse. Suht mittemidagiütlev nimi, aga väga põnev ja kasulik funktsioon.

Nimelt on see selline funktsioon, mille puhul kaamera päästikule vajutades säritab pildi ning siis jääb edasi pildistama lisades eredamalt esilekerkivad alad. Nagu näiteks autotuled. Või vehkiva taskulambi. Või taevatähed. Või meteooride saju. Või midagi säärast. Niimoodi saab ühe võttega pilte, mis näevad välja nagu nendega oleks jube palju vaeva pidanud nägema nii kaameras kui hiljem arvutis. Ühe võtte pikkus võib olla kuni 3 h. Pildi edenemist saab tõepoolest reaalajas kaamera ekraanilt jälgida.

Kahjuks minu testperioodil olid ööd veel väga valged ja lõpuks ka täiskuuga, nii et tähtede või virmaliste pildistamist ei saanud proovida. Aga kellel sellise funktsiooniga Olympus juhtub taskus olema, soovitan minna ja katsetada. Olge hoiatatud: tulemus võib teid väga meeldivalt üllatada ja sõltuvust tekitada.

Sensori kvaliteedi hindamiseks ISO suurenemisega kaasneva müra (ja selle eemaldamise) põhjal sai kodustest vahenditest taaskord üles pandud katselaboratooriumi. Tegu on otse kaamerast pärit piltidega, laetud üles täissuuruses. Kõikide piltide puhul kasutasin avaprioriteedi režiimi (A) ning ava on sätitud f/5.0 peale. Teravustatud on pildi keskele.

ISO100

ISO 200

ISO 400

ISO 800

ISO 1600

ISo 3200

ISO 6400

Nagu arvata oli, siis midagi fenomenaalselt uut ei avastanud – ISO müra ja selle eemaldamine ilma detailide kaotamiseta on sarnaselt kõikidele kompaktkaameratele ka TG-4 probleemiks.

Samas on isegi ISO6400 tehtud pilt teatud mööndustega netis näitamiseks või maksimaalselt 10x15cm väljatrüki tegemiseks kasutatav. Detailid ja värviküllus küll kaovad, kuid üht-teist jääb siiski alles. Kaamera auto-ISO vahemik tasub üldjuhul seadistada selliselt, et ISO1600 oleks ülemiseks piiriks. Õnneks on TG-4 objektiiv piisavalt valge, et enamikel juhtudel on see piisav.

Videot kaamera teeb. Kvaliteet on selline harju-keskmine. Saaks olla parem, aga ei ole midagi nii hullu, et kasutada ei saaks. Kuna kaadrisagedus on FullHD puhul 30fps, siis pilt on sujuv teatud piirini ja väga kiiresti kaamerat liigutades kipuvad detailid kaduma. Aga selles ei ole midagi erilist, nii lihtsalt ongi ja sellega peab leppima.

Hämaramates oludes teravus veidi kannatab ja pilt muutub seebiseks.Väikese sensori rõõmud.

Dünaamiline ulatus on kah selline keskpärane, aga aktsepteeritav. Vahelduvates valgusoludes suudab kaamera mõistliku aja jooksul pilti korrigeerida.

Ka vee all filmib kaamera kenasti. Kuigi heli on tiba masendav. Nagu oleks mõni kehva kõhuga vaal kusagil läheduses hulpimas.

Video intervallvõttest

Nagu juba eespool mainitud, siis TG-4 suudab intervallvõtet teha. See avab mõningaid huvitavaid lisavõimalusi ka videode tegemiseks. 99-kaadri piirang on küll närvesööv, aga pisikeste klipikeste tegemiseks ajab asja ära. Kaameras on võimalik sisse lülitada ka võimalus, et tehtud pildid kohe üheks kuni 10 s pikkuseks klipiks kokku pannakse. Alguses tundus väga lühike aeg, aga tegelikult saab sellistest jupikestest kokku panna huvitavaid ja mitte-liiga-pikki videolõike. Kellel see tänapäeval ikka on kannatust mingit pikka videot vahtida.

Kui 30 fps full-HD video väheks jääb, on TG-4 võimeline jäädvustama kõrgema kaadrisagedusega videot. See tuleb resolutsiooni (ja teravuse) arvelt. 120 fps resolutsioon on 640×480 ja 240 fps resolutsioon on vaid 320×240. Ning pilt kipub olema erakordselt “seebine”. Samas katsetamiseks huvitav ikka, et vaadata kuidas muidu kiiresti liikuvad asjad aegluubis välja näevad. Sama tulemuse annab kiire sarivõtte kasutamine.

Loomulikult on jätkuvalt võimalik arvutis kokku panna erinevaid videoklippe sarivõtte tulemustest. Olgu selleks 5fps tehtud täisresolutsioonis pildid või kõrgema kaadrisagedusega (aga madalama resolutsiooni ja kvaliteediga) tehtud seeriad. Kaamera suudab järjest ära teha kuni 100 pilti ning kaameras vaatamisel mängib need rühmitatuna automaatse slaidiprogrammina ka maha.

Kui teha sarivõtet 15fps või 60fps seadega, on tulemuseks natuke kehvema kvaliteediga pildid. Aga kõrge kaadrisagedus lubab kiiresti liikuvaid asju aegluubis vaadata, nii et lohutus seegi.

Hea uudis on, et kaameraga kaasas olev tarkvara saab piltidest video tegemisega täitsa kenasti hakkama, nii et kui nõudmised lõpptulemuse osas ülikõrged ei ole, siis ei peagi muu programmiga hakkama vaeva nägema. Tuleb selekteerida pildid, vajutada nupp, määrata kaadrisagedus ja resolutsioon ning ongi kogu lugu. Allpool toodud klipid on kõik selliselt kokku seatud.

Plussid

• Läbimõeldud seadistamisvõimalused, mis on intuitiivselt, mugavalt ja kiirelt kasutavad. Samas on nuppude paigutus muutnud varasemaga võrreldes veidi ebamugavamaks.
• Eraldiseisev video nupp ja erinevate režiimide valikuketas.
• Kena välimus.
• Hea koostekvaliteet – ei logise ega nagise.
• 25 mm f/2.0 objektiiv on lai ja valge.
• Hästitoimiv sarivõte – kuni 100 kaadrit täisresolutsioonil ilma probleemita.
• Intervallvõte (küll 99 pildi piiranguga, aga siiski vähemalt olemas).
• Kiirus – käivitub mõistliku ajaga ning ka menüüde ja seadete järgi ei pea ootama.
• WIFI (tiba kohmakas, aga toimiv).
• RAW-failide võimekus.
• Uus funktsioon nimega Live Composition – peaks nõudma, et see kõigil kaameratel oleks!

Miinused

• Pildikvaliteet jätab suurelt vaadates veidi soovida – müraeemaldus rakendub madalate ISO väärtuste juures, tulemuseks veidi “seebised pildid”.
• Videokvaliteet on keskpärane, probleemid kiirete valgustugevuse muutustega.
• Intervallvõte vaid 99-pildine ning kaamera ei lülita lühema intervalli puhul ekraani välja.
• Käespüsivus võiks olla parem.
• Väga kehv panoraamvõtterežiim.

Nagu näha, sai plusse tunduvalt rohkem kui miinuseid. Ja just selline see kaamera ongi – kui mõnes kripeldama jäävast kiiksust üle saaks, oleks tegu suisa ideaalse kaameraga julgetele ja teotahtelistele inimestele, kellele meeldib õues veidi rohkem ringi liikuda. Või siis lihtsalt inimestele, kellele ei meeldi kaamera ellujäämise pärast üleliia muretseda, olgu kriitiliseks teguriks lapsed või mõni muu põhjus.

Seega kui otsid väikest, kiiret ja aktsepteeritava kvaliteediga kaamerat, mis peaks vastu pea kõigis normaalsuse piiresse jäävates oludes, siis on TG-4 väga tõsine kandidaat just selleks otstarbeks. Boonusena saab kaasa veel nii mõnegi huvitava ja kasuliku funktsiooni, mis konkurentidel puudub.

• Veekindel Olympus Stylus TG-4 kompaktkaamera punane Photopointis: 399€

• Veekindel Olympus Stylus TG-4 kompaktkaamera must Photopointis: 399€

Minu hiirematt kipub viimasel ajal kitsaks jääma, lühikese aja jooksul on sinna pesa pununud Roccat Tyon, Logitech G700 ja nüüd siis ka Razer Ouroboros. Sissejuhatuseks tuleb öelda, et tegu pole sõbraliku kooseksisteerimise, vaid verise võimuvõitlusega, kus iga hiir püüab domineerida ja oma tegevusareaali laiendada. Ning Razer Ouroborosel on siin oma konkurentidele varuks õige mitu trikki.

Ouroboros on teatavasti mütoloogiline madu, mis sööb ennast sabast. See pidavat sümboliseerima elu tsüklilisust, taassündi. Mõnes mõttes siis surematust. Kui Razeri Ouroboros ongi madu, siis oma olemuselt pole see mitte uimane anakonda või hambutu nastik, vaid vedruna pingul lõgismadu, kes on igas olukorras valmis salvama oma vastast. Surmavalt salvama.

Razer Synapse tarkvara kuulub oma piisava lihtsuse, intuitiivsuse ja lakoonilise kujunduse poolest vaieldamatult minu lemmikute hulka.

Oma suureks kurvastuseks pean tunnistama, et peale Razer Ouroborose testimist olen oma teised hiired nagu Roccat Tyon ja Logitech G700 täiesti unarusse jätnud. Mitte sellepärast, et tegu oleks mingilgi moel kehvade hiirtega. Mõlemal närilisel on isegi tunduvalt enam nuppe ja see on minu jaoks tähtis argument, kuna mängin valdavalt MMO-sid. Minu jaoks isegi klahvide arvust hoopis olulisemaks on osutunud käeasend hiirel. Nö peopesa-asend on minu mängustiili (ja muretut iseloomu) arvestades märksa mugavam.

Razer Ouroboros pole ideaalne hiir. Nagu juba öeldud on tal pisikesi probleeme küljeklahvide ja juhtmevabadusega. Tal on vähem nuppe kui tema teistel minu töölaual pesitsevatel konkurentidel. Võttes aga arvesse fakti, et just temast on saanud hetkel minusuguse hiiremaniaki nö põhihiir ning teised tipprotid hetkel kasutuseta seisavad, siis võib sellest järeldada vaid ühte. Tegu on väga hea hiirega. Soovitan soojalt seda, hoolimata hinnast, iga endast lugupidava arvutmänguri hiirtetalli täienduseks.

• Razer hiir Ouroboros Elite Ambidextrous hiir Photopointis: 149,99€

Alustame tundest. Alguses oli see päris häiriv. Silme ees on suur lahmakas ekraan ja sellel olev pilt on nii terav ja dünaamiline, et silm paneb tahtmatult tähele ka kõige pisemaid liikumisi. Samsungi suurelt kaardus teleriekraanilt UHD lahutusvõimega filmi vaadates ei ole tunne, nagu vaataks telekat. Ei ole ka tunne, nagu istuks kinos. Alguses ei saagi aru, mis tunne see selline on, mis telekat tavapäraselt rahuliku olemisega vaadata ei lase.

Hiljem, õue astudes jõuab aga kohale, et… see on reaalsuse tunne. Täitsa tõsiselt ja ilma liialdamata, sest tänaval sõidavad autod ja puude küljes kõiguvad lehed päris samamoodi, nagu hiljuti teleriekraanil. Mitte “ebareaalselt hea” pole see pilt vaid “reaalselt hea”.

Seesama tunne ongi vast olulisim, mis mulle Samsung JS9002 teleriga koos veedetud ajast jäi. Vaatame nüüd aga konkreetsemalt milline on Samsungi ja ilmselt kogu elektroonikamaailma kõige vingem teler aastal 2015.

Selle telerimonitori tagaküljel on ainult kaks ühenduspesa. Parempoolsesse ühendub toitekaabel ja vasakusse One Connect kaabel, mis ühendab teleriga One Connect Box karbi. Viimases on kõik pordid ja teleri protsessor.

Ilmselgelt kõige esimesena püüab selle teleri juures pilku nõgus ekraan. Esiteks on see lihtsalt efektne ja kui sulle meeldib tähelepanu, siis selle teleri abil sa seda kõigilt oma külalistelt ka kindlasti saad.

Sellisel ekraanil võiks aga olla ka praktilisi, teleri vaatamise kogemust paremaks tegevaid omadusi. Samsungi enda sõnul on neid kohe päris mitu. Toon need siin ära ja kirjutan lühidalt igaühe all, kas vastav omadus minu arvates ka tõsiseltvõetav on.

• Nõgusat ekraani vaadates haarab teleripilt sind rohkem endasse (ingl. k: immersive experience). Minu arvates ei ole haaravuse mõttes vahet, kas vaadata nõgusat või sirget ekraani. Kui just pingsalt nõgususele ei mõtle.
• Nõgusat ekraani on hea vaadata nii otse teleri ees istudes kui ka rohkem külje peal olles.
  Väiksemate vaatenurkade alt – näiteks mitte otse teleri ees vaid üsna teleri ääres istudes – on kaardus ekraaniga telerit tõepoolest mugavam vaadata kui lameda ekraaniga telerit.
• Nõgus ekraan peegeldab vähem. Kindlasti tõsi. Suurte ja läikivate ekraanide häda on ju alati olnud see, et nende ekraanilt peegelduvad nii lambivalgused kui ka aknast tulev valgus. Mida vähem kumeram (mäletate kineskoopekraanide peegeldamisvõimet?) ekraan on, seda vähem see ümbritsevat peegeldab. Nõgus ekraan vähendab drastiliselt seda nurka, millelt peegeldused teleriekraanile pääsevad. Eriti just küljelt vaadates on pilt seetõttu puhtam ja selgem.

Peab möönma, et nõgusal ekraanil on lameda ekraani ees ka praktilisi eeliseid. Need eelised pole aga enamiku inimeste jaoks ilmselt nii suured, et maksta teleri eest 2015. aastal ligi 1000 eurot enam. Sest see nõgusa ekraaniga Samsungi 65″ ekraaniga teler maksab tavalisest sirgest ligi 1000 eurot enam.

Kõige suuremaks nõgusa teleri eeliseks jääb muidugi siiski efektse välimuse eelis – seda ei suuda lame teler kuidagi üle trumbata ja selle eelise juures kaotavad tähtsuse ka euronumbrid.

• Vaata Samsungi 65″ 9-nda seeria JS9002 telerit Samsungi veebilehel

Kuigi üks pilt pidavat rääkima rohkem kui tuhat sõna, siis õigeaegselt ja õigest kohast kuuldud krõpsatus või samm võib arvutimängus päästa sinu elu. Ning siin ei suuda miski asendada üht korralikku 5.1 audiosüsteemi. Olgu siis arvutikõlarite või kõrvaklappide näol.

Eriti kasulikuks võivad osutuda kõrvaklapid, kui mängusessioonid toimuvad väljaspool vanemate keldrit või kui mängijaga samades ruumides liiguvad või puhkavad ka teised inimesed või koduloomad (kelle kuulmine on teatavasti märksa teravam kui inimestel). Ühesõnaga, korralikud kõrvaklapid on südametunnistusega (ja mitte üksikule) arvutimängurile sama kohustuslikud nagu klaviatuur või hiir. Ok, peaaegu sama kohustuslikud.

Need, kes pole piisavalt rikkad, et osta odavaid asju, hangivad endale kõrvaklapid mõnelt soliidselt tegijalt nagu Roccat, Razer, Logitech, Triton või SteelSeries. Sest parimate tulemuste saavutamiseks kõlbavad ikkagi vaid parimad tööriistad. Allpool tutvustangi lähemalt ühte mänguriklappide vaieldamatut lipulaeva – Roccat Kave XTD 5.1 Analog.

Keerates põhja näiteks tagumiste kõlarite volüümi, muutub iga katse sulle seljatagant ligi hiilida sama häälekaks nagu ratsaväerünnak.

Väga head klapid, kuigi minu jaoks mõne personaalse ‘aga’-ga. Eeskätt just need neli helipistikud, millega sahmerdamine mind ilmselt peatselt ära tüütaks, sest enamuse ajast kasutan ma oldschool stereoheli oma stuudiokõlaritest. 5.1 surroundheli austajatele aga ei oska ma hetkel küll paremaid klappe soovitada. Pean siin muidugi ausalt üles tunnistama, et mul puudub kogemus Razeri ja SteelSeries analoogidega. Olen veendunud, et küllap on neilgi omad plussid, kuid kindlasti ka miinused.

Kui helikvaliteet on ilmselt kõigil tippklassi klappidel suure tõenäosusega sama, siis  muutuvad valiku tegemisel otsustavaks nö füüsilised faktorid nagu mugavus, erinevad lisad jms ning siin on teistel tootjatel raske Roccatile kandadele astuda.

Seega, kui soovite oma klappidelt võimalikult ehedat elamust, mida ei tumesta ebameeldivad pisiasjad, siis soovitan enne lõpliku otsuse tegemist kindlasti kaaluda ka Roccat Kave XTD 5.1 Analog’i kandidatuuri. Luban, et sa ei pea kahetsema.

• Roccat Kave XTD 5.1 Analog kõrvaklapid Photopointis

Kõigest mõne kuu jooksul on minu käest läbi käinud nii Samsung Galaxy S6 Edge, Samsung Galaxy S6 ning nüüd siis ka Samsung Galaxy S6 edge+. Kuigi mälestused eelmistest mudelistest pole veel kustunud, ei hakka ma siin nendevahelist võrdlust korraldama, vaid pühendun põhilisele. Ehk siis Samsung Galaxy S6 Edge perekonna suurimale ja noorimale liikmele.

 

• Samsung Galaxy S6 Edge + nutitelefon Samsungi veebilehel

• Samsung nutitelefonid Photopointi e-poes

Tamron SP 15-30mm F/2.8 on värske ülilainurkobjektiiv Tamroni objektiividevalikus. Täiskaadrile (36x24mm) mõeldud objektiivide hulgas on sarnase fookuskaugusega objektiive Tamroni tootevalikus olnud ajalooliselt pigem vähe: vaid 14mm F/2.8 ja 17-35mm F/2.8-4, mida kumbagi praegu enam tootmises pole.

• Tamron SP 15-30mm f/2.8 Di VC USD objektiiv Canonile Photopointi e-poes

• Tamron SP 15-30mm f/2.8 Di VC USD objektiiv Nikonile Photopointi e-poes

Manfrotto MHXPRO-3WG on ülitäpne, kruvimehhanismiga versioon väiksemast MHXPRO-3W 3-suunalisest statiivipeast. Selles statiivipeas paistab välja vanakooli 410 Junior statiivipea juured ning uus XPRO tootedisain, mis omakorda toovad ühte tootesse kahe maailma parimad aspektid. Seda just selles kontekstis, kus MHXPRO-3WG on kompaktne ja kerge nagu XPRO seeria pead, samas sama täpne kui 410 Junior või 405 Geared.

Manfrotto MHXPRO-3WG on selline huvitav, natuke kitsama otstarbega statiivipea. Kui kuulpeadest, klassikalistest 3-suunalistest peadest või videopeadest räägime, siis on lihtne üldistada, kelle jaoks on see sobivaim. Kruvimehhanismidega pead jällegi, neid saab jah kõikjal kasutada ning igapäevase peana kasutusele võttes ei teki otseselt probleeme. Samas on need ikkagi pigem makro-, arhitektuuri- ning tootefotograafias kasutamiseks – sellistes olukordades, kus täpsus on õnnestunud fotode aluseks.

MHXPRO-3WG Geared statiivipea parameetreid vaadates on mõistlik kõrvutada nii XPRO seeria MHXPRO-3W peaga kui ka 410 Junior ning 405 Geared statiivipeaga, et täpsemalt aru saada, kus uus MHXPRO-3WG täpsemalt asub.

* Manfrotto kasutab paljudes statiivipeades Adapto nimelist tehnopolümeeri – see on tugev, vastupidav ning sobib suurepäraselt statiivpeade juures kasutamiseks. Maakeeli võib seda nimetada ka plastikuks.
** 200LT-PL on minimaalsete muudatustega versioon enimlevinud 200PL-14 plaadist.
*** Toodete tavahinnad (mitte soodushinnad) Photopointis

Numbritest on selgelt näha, et XPRO seeria statiivipea on silmnähtavalt kergem, samas loovutades väikese kandevõime (ka suurema peegelkaamera jaoks on sest maa ja ilm siiski), natuke järele andes ka liikuvuses. Teisalt, jätkuvalt kergem kaal ning soodsam hinnasilt teevad selle pea väärt valikuvariandiks.

Kruvimehhanismiga statiivipea, miks mulle selline?

Geared tüüpi ehk maakeeli tõlgituna kruvimehhanismiga statiivipead on disainitud võimalikult täpse kontrolli saavutamiseks. See tähendab seda, et kahe või kõikide telgede liigutamiseks (eelpool mainitud peade puhul on see kõigil kolmel teljel) on keeratav nupp/hoog. Seda keerates hakkab statiivipea antud teljel väga täpselt liikuma. Niimoodi on võimalik statiivipea (ning kaamera) asendit seadistada ka ühe kraadi kaupa. MHXPRO-3WG Geared statiivipea puhul üks täisring hooval keerates võrdub 9,5° statiivipea liikumisel. See ülekanne on sama kõigil kolmel teljel.

Sellise disainiga statiivipea kasutusvaldkondi on mitmeid, kuid makrofotograafias kus üks kraad kaamera liikumist tihti väljendub hoopis teise kompositsiooniga, on kruvimehhanismiga lahendus ülimugav. Samamoodi on sellest statiivipeast kasu ka arhitektuuri ning interjööri pildistades, kus soovid võimalikult täpselt kaamera paika seadistada. Omadest kogemustest ütlen kohe ära, et ka tootefotograafias väiksemaid detaile pildistades on sedatüüpi pea väärt abimees. Samas saab kruvimehhanismiga statiivipead igapäevaselt kasutada – eelpool mainitud 410 Junior oli mul aastaid püsivalt statiivi peal ning igapäevaselt kasutusel.

Disain

Niisiis, statiivipea kõik kolm telge on varustatud täpse kruvimehhanismiga. Nende keeramiseks on mugavad kergelt reljeefse kummeeritud pinnaga hoovad. Lisaks kruvimehhanismiga liigutamisele on võimalik kruvide keermed üksteisest lahutada hoova vajutamisega – niimoodi saab vaatenurka ka kiirelt muuta suuremas ulatuses.

Statiivpea liikuvus on natuke liiga piiratud, vähemalt minu igapäevast (öist) kasutust arvestades – 20° üles keeramist on natuke liiga vähe, samas 90° alla vaatamine on juba iseenesest mõistetav lähenemine. Samamoodi saab statiivipead “portreeasendisse” ehk 90° küljele keerata.

Manfrotto MHXPRO-3WG peal on kaks loodi – üks on statiivipea alumises osas horisontaalse skaala juures. Selle abiga saab statiivi enda loodi ajada ning tagada näiteks panoraamfotode puhul sirge horisondi ning õigel teljel liikumise. Ülejäänud kaks loodi on kiirkinnitusmehhanismi juures, et kaamera ise loodi saada.

Kiirkinnitus on klassikaline Manfrotto RC2 süsteem, mis kasutab 200LT-PL kiirkinnitusplaati. Statiivipea kiirkinnituse turvamehhanismid on tuttavad juba teistelt uuematelt mudelitelt – kiirkinnitusplaati ei lasta lahti ennem, kui lisahoob alla suruda; plaati pessa pannes käib selge klõps ning kiirkinnitusplaat on pesas fikseeritud. Isegi, kui fikseerimishooga liigutada ning sellega kiirkinnitusplaat kergelt logisema saada, ei tule plaat pesast välja.

Statiivile kinnitub see pea Manfrottole kohaselt 3/8″ kruviga, mida saab keermeadapteriga vabalt ka 1/4″ peale vähendada, et väiksemate statiivide peale keerata. Statiivipea alumisel küljel on ka süvistused, kuid need on vist pigem kaalu kokkuhoiu jaoks tehtud, kuna ma pole veel näinud ühtegi Manfrotto statiivi mil fikseerimiskruvid nii keskel oleks.

Kasutamine

Ma kasutasin aastaid 410 Junior statiivipead igapäevase statiivipeaga, mistõttu oli Manfrotto MHXPRO-3WG Geared pea testimine omajagu tuttav olukord. Seda loomulikult teatud edasiarengutega.

Esiteks, tehnopolümeerist konstruktsioon võib alguses natuke heidutada, kuid erinevalt meie eelarvamustest, pakub see tegelikult head kasutuskogemust. See on jäik, tugev ning väga kerge. 190GO seeria süsinikfiibrist statiivi peal oli see hästi tasakaalus, erinevalt 410 Juniorist, mis isegi 055 seeria süsinikfiibrist statiivi raskuskeskme liiga palju paigast nihutas. Ehk et, MHXPRO-3WG pead on mugav kasutada nii suure alumiiniumstatiivi kui kompaktse süsinikfiibrist statiivi peal. Või ükstapuha milline nende kombinatsioon.

Manfrotto MHXPRO-3WG on oma kergusega loovutanud natuke kandevõimet, kuid seda päris kitsaskohaks lugeda ei saa. 4 kg kandevõime tähendab seda, et sa saad kasutada täiskaader peegelkaamerat koos suure 100 mm või 180 mm makroobjektiiviga või hoopis 70-200mm f/2.8 objektiiviga. Samas kergema süsteemiga ei ole üldse piiranguid, ainult suur kasutusmugavus.

Kusjuures, kruvi lahutamine vastusest võimaldab pea asendit kruvi keeramata muuta, kuid kinnitussammud on 9,5° tagant. See omakorda teeb kiirelt täpse kadreeringu saavutamise keerulisemaks – kui vaja näiteks 4,5° peale saada, siis vali kas 0° või 9,5° ning kruvi nupust 4,5° peale käsitsi. Raske toruga töötades oli alt üles keeramine samas lihtsam ja mugavam, mistõttu valisin alati pigem madalama asendi ning hakkasin sealt üles tagasi kerima.

Statiivipea liikumine on mõne kasutaja jaoks natuke liiga piiratud – kui skaalad jooksevad -20° – 90°, siis reaalsuses saab kallet 20° markerist pea 10° edasi nihutada. Samas, kui ikka otse üles vaja pildistada, siis ei ole muud võimalust kui plaat tagurpidi kaamera alla panna ning kaamera seega tagurpidi pea peale kinnitada.

Kruvimehhanismiga statiivipead on seni üldjuhul olnud meelepärased pigem nendele kasutajatele, kes teenivad fotograafiaga elatist ning oskavad hinnata täpsust pildistamise ajal, ignoreerides sellise statiivipea liigset raskust. Just seetõttu – oma liigse kaalu ning natuke kohmakama disaini tõttu ei ole kruvimehhanismiga pead leidnud suurt toetuspinda kuulpeade või teiste 3-suunaliste peade kõrval. Manfrotto MHXPRO-3WG Geared on siinkohal statiivipeade maailma varjatud pärl – see kombineerib kerguse, täpsuse ning ka soodsa hinna.

+ Ülitäpne kruvimehhanismiga liikumine
+ Mugavad kummeeritud pinnaga hoovad
+ Kerge
+ Kolm loodi
+ Soodne hind
- Pea liikumise ulatus
- Mehhanismi lukustussammud liiga pikad

Manfrotto XPRO seeria on igast statiivipea tüübist toonud fotograafidele oma versiooni ning äärmiselt positiivne on seal näha ka kruvimehhanismiga 3-suunalist pead. MHXPRO-3WG on omapäraste, kuid mõistlike kompromissidega. Hea on lõpuks näha üht kruvimehhanismiga pead, mis sobiks ka väiksemate ja kergemate statiivide peale ilma, et need oleks ülaosas liiga raske. Ignoreerides neid paari kiiksu, mis sel peal on, võib siiski seda südamerahuga soovitada nii pühapäevafotograafile väikese peegelkaamera või hübriidkaamera alla, kuid ka tõsisemale harrastajale suure tehnikaga kasutamiseks. Siis, kui täpsus on ikka esmatähtis, kompenseerib see pea oma väiksemad puudujäägid imekiirelt.

Manfrotto MHXPRO-3WG Geared statiivipea Photopointis 199 €

Roccat on eestlase jaoks vast juba piisavalt tuntud bränd – selle Saksa tootja kõrvaklappe, klaviatuuri, hiiri ning kõikvõimalikke tarvikuid on testitud, üle vaadatud ning kiidetud paljudes meediakanalites. Samamoodi oleme ka siinsetel Digitesti veergudel varem Roccati kvaliteetseid tooteid põhjalikult testinud ning kõrgelt hinnanud. See selleks, Roccati universumist pole sissejuhatuseks mõtet põhjalikumalt kirjeldada – siirdume otse Kave XTD peakomplekti juurde.

Roccat Kave XTD kõrvaklapid maanduvad sinna mängurite kuldse keskmiku kategooriasse – 80-100 € hinnasildiga, stereoheliga, suur rõhk pandud kvaliteedile ja kasutusmugavusele ning siis võibolla ka ühele killer-omadusele. Ehk et konkureerib tihedalt Razer Kraken Pro, SteelSeries Siberia 200, Asus Orion jms kõrvaklappidega. Viimast kaht ma pole isiklikult testida saanud, kuid väikeseid paralleele tõmban Kraken Pro klappidega, kuna neid sai mitu kuud eelnevalt igapäevaselt kasutatud.

Roccat Kave XTD peakomplekti numbreid vaadates on näha, et need on võrdlemisi universaalsed – klassikaline 3,5 mm ühendusega, ei vaja eraldi kõrvaklappide võimendit (saab otse arvuti või nutiseadme taha ühendada) ning kõrvaklapid katavad ära sagedusdiapasooni, mida inimkõrv on võimeline tajuma.

Lisaks on peakomplektil külge pandud ka korralik mikrofon, piisavalt pikk kaabel ning see kõik on mugava kesta sisse surutud. Aga sellest kõigest täpsemalt juba järgmistes peatükkides.

Kave XTD peakomplekt on tegelikult loodud maksimaalset kasutusmugavust silmas pidades, erinevalt teistest antud segmendi klappidest. Suurimaks erinevuseks saabki tekstiilist patjade pehmendused ning poolavatud disain. Mõlemad on ühest küljest suureks miinuseks, teisest küljest veel suuremaks boonuseks. Nimelt on tekstiilist katted pehmemad võrreldes kunstnahast variantidega ning need võimaldavad ka paremat ventilatsiooni, mistõttu ei hakka kõrvad nii kergelt higistama. Lisaks, prillikandjad tunnevad suurt rõõmu, kuna prillisangasid ei suruta kõrvalestade sisse. Mis puutub klappide taguse disaini – avatud klapid loovad väga realistliku tunde, et heli tuleb kusagilt mujalt ruumist, kuid lekivad ka väga palju heli väljapoole. Lisaks lasevad need ka suurel hulgal müra kõrvu, mistõttu ei sobi need mürarikkasse keskkonda. Suletud disainiga klapid sulgevad kõrvad ja elemendid eraldi ruumi ning tulemuseks on maksimaalne mürasummutus ning minimaalne heli lekkimine, samas puudub ventilatsioon.

Kave XTD langeb nende kahe vahele – heli lekib natuke, omajagu tuleb välist müra sisse, kuid jällegi võimaldavad normaalse vestluse pidamist ilma, et peaks klappe peast võtma. Poolavatud disain tagab ka hea õhuvahetuse, mistõttu nende klappidega niisama naljalt ikka kõrvad higistama ei hakka.

Tegelikult pean ma Roccat Kave XTD kõrvaklappide patjasid väga suureks argumendiks, miks neid valida. Klappe pähe pannes on need väga pehmed ning katavad kõrvad suurepäraselt. Suur 100 mm diameeter ning 40 mm sügavus on perfektsed, et nahk hingaks ning neid oleks mugav kanda tundide viisi. Võrdluseks toon Razer Kraken Pro peakomplekti – peale tundi-paari kandmist tekkis higistamisega probleeme, klapid surusid prilliraami kõrvalesta sisse ning tekitasid omajagu peavalu. Peale kolme tundi Kave XTD’ga ei pane aga klappe peas üldse tähele. Täpselt nii mugavad need ongi.

Kõrvaklappe saab kasutada nii võrdlemisi väikese peaga kuid sobib ka suurele inimesele. Väiksema pea puhul lihtsalt lepi Miki-Hiire võrdlusega – täpselt sedasi need suured klapid peas välja paistavad. Sõltumata sellest, mis asendisse sa ka raami pikenduse ei tõmba, sobituvad pehmendused pea ümber suurepäraselt.

Kõrvaklappide kaarel on samamoodi mugav pehmendus pandud, kuid see on esimene asi, mis vast ära kulub ning oma viisaka välimuse kaotab. Kaare peal on aga ainukene täispikkuses välja kirjutatud Roccati logo (mida keegi niikuinii ei näe).

Kave XTD kõrvaklappidel on mikrofofon eemaldatav. Mis eesmärki see, lisaks võibolla suurele paranoiale, täidab – seda ma ei suuda välja mõelda. Mikrofoni ära võttes jääb paistma suur RCA pistikupesa ning… egas tänavale nende klappidega ju ei lähe. Teisalt, tänu sellisele mikrofonivarre kinnitusele saab mikrofoni keerata ükstapuha millisesse asendisse. Oleks siis veel vars painduv, et seda teinekord näole lähemale tõmmata.

Iseenesest oleks oodanud modulaarset kaablit – võimalust võtta olemas olev klappide tagant ning panna lühem või peenem kaabel peakomplektile sappa. Kave XTD kaabel nimelt on võrdlemisi paks – ühest küljest hea ning vastupidav, teisalt kippus aeg-ajalt ette jääma.

Kaabli sisse on integreeritud ka väike pult, kus saab helitugevust reguleerida ning mikrofoni vaigistada. Heliallikaga ühendamiseks kasutatakse aga klassikaliselt kahte 3,5 mm pistikut. Soovides klappe koos mikrofoniga mõne modernsema süleri taga kasutada, peaks juurde vaatama ka Y kaabli.

Pikalt keerutamata – tõesti head. Ei ei, neid kõrvaklappe ma ei hakka võrdlema kallimate Audio Technica või Sennheiser stuudiomonitoridega – need on ikka kaks täiesti erineva kategooria toodet. Ehk rääkides nüüd minu kogemusi Kave XTD helikvaliteediga, tuleb alustada Razer Kraken Pro juurest. Nimelt kasutasin Razeri kõrvaklappe kontoris tööarvuti taga; seal taustaks palju muusikat kuulates. Razeri viimase paari nelja aasta kõrvaklapid on häälestatud konkreetselt mängude ja elektroonilise muusika austajatele ning need ei kõlba muusika kuulamiseks. Võimendatud bass, vati sees olev kesksagedus ning ebamäärased kõrgsagedused ei anna just eriti head helipilti (ning ekvalaiser seda välja ei korrigeeri). Niisiis, neli kuud Razeriga  kunis lõpuks panin pähe Roccati “keskpärased” kõrvaklapid. Vähe sellest, et need on imekerged ja mugavad – ma hakkasin lauludes kuulma instrumente, mida varem Razeriga ei tabanud. Väga tasakaalustatud helipilt suudab taasesitada muusikat suurepäraselt – seda nii vaikselt kui väga valjult.

Igapäevaseks muusika kuulamiseks sobivad need kõrvaklapid tegelikult väga hästi. Kõik mida mul Spotify klappidesse tulistab – alates rockist, lõpetades viimastest poppmuusika hittidest ning mahutades sinna vahele ka folkmuusika ja džäss – kõik see kostub kvaliteetselt ja naturaalselt. See omakorda näitas, et Roccat on Kave XTD sisse pannud väga hästi tasakaalustatud 50 mm elemendid.

Pühadeperioodil sai kõrvaklappe kasutatud ka kodustes tingimustes filme vaadates ning mingil määral mänge mängides. Mõlemas kontekstis õigustab Kave XTD oma olemas olu – pakkudes väga head naudingut nii eriefekte täis Hollywoodi märulit kui muusikali vaadates. Mis puudutab mängurite vajadusi – need kõrvaklapid on tegelikult suurepärased ka virtuaalsel lahinguväljal. Olgu selleks siis vaikselt ligi hiiliv vastasmeeskonna kõrilõikaja või miini otsas taeva poole lendav soomuk – kõike on suurepäraselt ning selgelt kuulda. Mingil põhjusel tunned võimendatud bassist puudust? Siis ei ole muud midagi, kui torgid ekvalaiseril takka ning oled omadega mäel.

Kvaliteedi osas jäigi natuke rohkem häirima hoopis klappide disainist tulenevad helilekked. Vahepeal, kui soovid oma maailma sukelduda ning ümbritseva müra elimineerida, leiad end ristteel. Valjemaks keerates varjad küll müra ära, kuid väljapoole kostuvad helid võivad teisi häirima hakata. Vaiksemana hoides jällegi kuuled kõike enda ümber. Millal küll tulevad aktiivse mürasummutusega klapid, nagu on mikrofonid…

Ehk rääkides mikrofoni kvaliteedist – hea! Korralik ringsuunaline mikrofon, millel on ka kvaliteetne aktiivne mürasummutus. See, mida sa räägid, on konkreetselt kuulda ka teisele poole maailma. Egas siin pikemalt rääkida polegi – oma töö teeb hästi ning kõne edastuse seisukohalt on kõik olemas.

Lõppsõna alustades tõmban jälle väikeseid võrdlusjooni Roccati ja Razeri vahel. Siis, kui Kraken Pro on suhteliselt kitsale plahvatushuvilistele kasutajatele suunatud natuke ebamugav nišitoode, on Kave XTD peakomplekt mis sobib pea kõigile. Kave XTD universaalsus ning kasutusmugavus, samas ka tasakaalustatud helikvaliteet teeb sellest peakomplektist tõsise valikuvariandi.

+ Tasakaalustatud helipilt
+ Vastupidav konstruktsioon
+ Kerged ning pehmed kõrvade ümber
+ Korralik mikrofon
++ Ka terve päeva kõrvadel hoides mugavad
- Liiga tugevad helilekked
- Jäme kaabel kipub ette jääma

Seekordne “Digitest.ee soovitab” märk on läbi aastate üks kõige lihtsamini välja antud auhind ning Roccat Kave XTD on selle mitmekordselt välja teeninud. Need klapid on lihtsalt niivõrd suured üllatajad ning oma esmaklassilise heli ning kasutusmugavusega panid sõna otseses mõttes esimesest hetkest kõrgelt hindama. Jah, teatud miinusküljed neil klappidel on – osadele ei sobi avatud tagusega klapid ning otsivad täit isolatsiooni. Teised aga modulaarset või peenemat kaablit. Kolmandad… egas igaühe meele järgi saagi olla, kuid Kave XTD valikud ning kompromissid on hästi õnnestunud. Just seetõttu soovitangi seda peakomplekti – nii noortele kui vanadele, kontorirottidele kui kodukasutajatele, mänguritele ja filmisõltlastele.

Roccat Kave XTD (ROC-14-610) peakomplekt Photopointis 89,99 €

Google avas esimese põlvkonna Chromecast voogedastajat esitledes Pandora laeka ning alanud revolutsioon kestab tänase päevani. Nutitelerid muutuvad nutimaks, vähemnutikatele pannakse lisavidinaid taha funktsionaalsuse tõstmiseks ning erinevaid meediapleiereid on turule tulnud ei rohkem ega vähem kui müriaad. Samamoodi on väikestest voogedastusseadmetest ning Android-pulkadest välja kasvanud terve uus tootekategooria – pulkarvutid.

Eelmisel aastal tutvustas Google oma teise põlvkonna Chromecast voogedastajat. Ajal, mil Pandora laegas oli vägagi lahti, jäädi oma esialgsele tooteloogikale kindlaks – võimalikult lihtne ning soodne vidin teleri taha ning ülejäänud funktsionaalsus tuleb kontrollseadmest. Kuidas kõik see õigustab end ära 2016. aasta kontekstis – seda saate kohe teada.

Google Chromecast on pisikene HDMI liidesega voogedastuse (striimimise) seade, mis ühendatakse HDMI sisendiga ekraani taha. Teisest otsast ühendad microUSB pessa toite ning oledki omadega mäel – tavalisest ekraanist tehakse nutiekraan. Teatud piirini.

Erinevalt pulkarvutitest või erinevatest meediapleieritest on Google Chromecast tegelikult riistvaraliselt väga lihtne seadeldis. Kõige õigem oleks selle kohta vist tegelikult öelda voogedastusseade, kuna sisuliselt millegi muuga see ei tegelegi. microUSB pesa Chromecast küljes on ainult toite andmiseks. Sisemuses on aga korralik WiFi raadio peidetud ning teises otsas 1080p väljundiga 10 cm lame HDMI kaabel. Ei ole ühtegi puldi sisendit või pesa lisaseadmete ühendamiseks – ikka võimalikult lihtsas vormis.

Võtame Chromecast’i kasutusele

Chromecast esmane seadistamine on imelihtne – ühenda see teleri taha, lülita vooluvõrku ning mine nutiseadmega kuvatud veebilehele. Esimeste sammudega tuleb Chromecast voogedastajale tutvustada kohaliku WiFi võrgu salasõna ning kui see valmis ja viimane tarkvaraversioon automaatselt alla laetud – siis ongi kõik. Sellest hetkest alates on Chromecast valmis sinult infot vastu võtma.

Chromecast kasutamine – kuidas toimib, mida saab?

Chromecast ise tegelikult iseseisvalt ei teegi midagi. Juhtimiseks on vaja mõnda muud seadet, mis sellele käske jagab. Selleks võib olla Chromecast rakendus Android või iOS seadmel või hoopis Chromecast laiendus Windowsi operatsioonisüteemil töötaval Chrome veebilehitsejal.

Nutiseadmel kasutamine on tegelikult imelihtne – kui Chromecast rakendus juba paigaldatud (seadistamisel sai seda ju teha), siis tuleb lihtsalt ühilduvas rakenduses Cast (edasta) nupule vajutada ning nimekirjast sobiv vastuvõtja valida. Kui sul koduvõrgus rohkem kui üks Chromecast seade, siis infot saadeta suvalisele ekraanile. Suurimaks miinuseks on samas see, et programm peab ühilduma Chromecast API’ga. Suurtegijatel on see tugi olemas – Spotify, äsja Maarjamaale laienenud Netflix, Twitch kuid ka Google enda teenused – Google Play Music, Play Movies, YouTube või isegi Google Docs võimaldavad pildi suunamist väikeselt ekraanilt suurele. Kui suunamine ära tehtud, võid näiteks YouTube rakenduse telefoniekraanilt ära peita, kuna Chromecast võtab ühenduse üle ning saab info otse internetist, mitte sinu seadme kaudu.

Uus Chromecast tõi kaasa ka väärtuslikke uuendusi. Versioon kaks, mis peidab endas 802.11ac raadiot, võimaldab kasutada ka 5 GHz sagedusel kiiret WiFi’t. Kui esialgsel versioonil oli ainult üks antenn, siis 2015. aasta variandil on neid sisse peidetud lausa kolm. See ning uus Fast Play algoritm teevad videote esmase kuvamise suurel ekraanil kiiremaks ning vähendab ka vahepealseid hangumisi.

Soovides edastada nutiseadmest rohkem sisu, kui mõned teenusplatvormid, kohtume väikeste takistustega. Ühest küljest on pea igal arendajal liidestada oma rakendus Chromecast API’iga, kuid vähesed on seda teinud. Vähe sellest – veel vähem neist toimivad normaalselt. Näiteks Angry Birds Friends ei olnudki ma võimeline suurele ekraanile kuvama. Õnneks saab kohalikku meediat – pilte, videoid või muusikat väga kergelt Chromecast’i suunata. Teisest küljest – kasutades vähegi uuemat Android seadet, saab sarnaselt Miracastile peegeldada kogu ekraanil toimuv telerisse koos heliga. Kõige paremini toimib see loomulikult Nexus seeria seadmetega, kuid keskklassist ülespoole olevad seadmed tulevad antud ülesandega kenasti toime.

Chromecast ning tavaarvuti käivad samuti käsikäes. Nimelt on Chrome veebilehitsejal olemas Chromecast rakendus, mis võimaldab terve Chrome akna telerisse suunata. See omakorda annab teleri funktsionaalsusele uued mõõtmed – sirvi veebi suurel ekraanil ka suurema seltskonnaga, loe e-kirju, kirjuta kodutööd Google Drive’s – valik on juba sinu. Tegelikult saab ka kohalikul kettal olevaid H.264 (MP4 konteineris) videoid veebilehitsejas avada ning sedasi suurele ekraanile kuvada.

Kasulikud lisad

Chromecast on paari väga mugava lisafunktsiooniga. Esiteks toetab see HDMI-CEC protokolli, mis omakorda võimaldab vastava toega teleri automaatselt unerežiimist äratada. Seda ikka eeldusel, et Chromecast ise jääb sisselülitatud staatusesse. Lisaks võimaldab see protokoll Chromecasti osasid rakendusi juhtida läbi teleripuldi, nagu näiteks Google Play Music programmis laulude vahetamine. Selle funktsionaalsus varieerub teenusplatvormiti ning kõik telerid ei pruugi puldilt tulevaid käske edasi saata.

Teine asi, mis mul väga meeldis – Chromecast võtab Flickrist suvalised silmailu pakkuvad või kasutaja enda pildid ning ooterežiimis paneb need telerile taustaks. Kui filmi just ei vaata, siis naudi lihtsalt ilusaid vaateid.

Kolmas aspekt, mis väga meeldib (kuid sõltub suuresti teenusplatvormist). Näiteks olen köögis kooki küpsetamas ning panen Spotify telefonist mängima. Kook ahjus, aeg tuppa liikuda. Võtan telefoni ning lasen selle esitlusloendi teleri kaudu suurtesse kõlaritesse mängima. Katkestusteta. Lapsed soovivad multikaid vaadata? Võtan arvutis Spotify ette ning valin väljundiks kohaliku seadme – ning ongi heli kõrvaklappides. Ning sealt hiljem telerisse või telefoni tagasi. Täpselt nii mugavalt saab süsteeme omavahel integreerida ning katkestusteta kasutada.

Chromecast’i suurim konkurent on tegelikult nutikas televiisor. Kui teleril on integreeritud WiFi Direct / Miracast / WiDi tugi ning kasutad viimase kolme aasta jooksul valmistatud sülearvutit (Windows 8 ja 10 soovituslikult) – siis väga suure tõenäosusega saad oma sülearvuti ekraani koos heliga juhtmevabalt telerisse peegeldada. Siis küll kahjuks sülearvuti hõivatud.

Teine variant on niinimetud nutitelerid – kui lisaks suurele ekraanile on sel Android operatsioonisüsteem või spetsiaalne Spotify / Netflix vms programmid olemas – miks küll eraldi vidinat vaja. Samamoodi võimaldab DLNA voogedastada sobivat meediat otse suurde seadmesse – seda siis arvuti või nutiseadme mälus oleva materjali puhul.

Kui teler ei ole piisavalt nuti ning otsid võimekamat varianti, siis valikuid on mitmeid. Erinevad meediapleierid, nagu Apple TV, Roku (väga Eestis saadaval pole) jms pakuvad vaieldamatult suuremat valikut sisu osas ning teevad töö iseseisvalt. 110 erinevat Android operatsioonisüsteemil baseeruvat meediapleierit, mis küll kõvasti kallimad, annavad samamoodi suurema funktsionaalsuse. Viimase poole aastaga ülipopulaarseks saanud pulkarvutid toovad aga raskekaallased sinu koju – eriti veel uusimad Inteli Cherry Trail arhitektuuril baseeruvad seadmed, mis teevad telerist täismõõtu ning võimeka Windows 10 arvuti.

Chromecast on vaieldamatult üks väga huvitav vidin. Olgugi, et sel puuduvad eelpool mainitud konkurentide suur funktsionaalsus, on sellise soodsa hinna eest seadet küllaga. Sest tõele näkku vaadates: sisuliselt igaühel on mingi nutiseade kodus olemas, millega antud voogedastajat kasutada. Mis veel – isegi, kui sa ei ole Netflix varajane kasutaja või Google Play videoplatvormi fänn, siis pelgalt YouTube mugavalt suurele ekraanile toomine on üks suur eelis. Ning mida kõike annab läbi Chrome ekraanipeegelduse valmis teha.

+Väga soodne
+ Ühildub paljude populaarsete teenustega
+ Ekraani peegeldus nutiseadmest / Chrome lehitsejast
+ 802.11 ac WiFi
- Ei toeta 4K väljundit
– Puudub pult
– Liiga vähe toetatud mänge

Chromecast tekitab lõppkokkuvõttes selliseid vastandlikke emotsioone. See on tegelikult ka väga mugav platvorm, kuid teatud aspektides tiba piiratud. Ma vaataks sellele natuke teisiti, kui see hakkaks DLNA’d toetama või näiteks Elion lisaks minuTV äpile Chromecasti toe. Teisest küljest – lükata süleriekraanil olev Chrome pilt suurele ekraanile ning vaadata Digitesti ülevaateid otse telerist. Igatahes, mitte-nutist saab täiesti nuti. Ning kui sa oled vähegi mugavust hindav, võid pika HDMI kaabli teleri ning arvuti vahelt ära võtta ja nurka visata. Chromecast teeb selle töö ning palju muud isegi paremini ära.

Google Chromecast 2015 Photopointis 54,99 €

Sissejuhatuseks tunnistan, et tegu on nö kiirarvustusega, sest sain pealkirjas mainitud nutikellaga koos veeta vaid paar põgusat päeva. Seega süvaanalüüsi seekord oodata ei ole, tegu on esmaemotsioonidega.

Nutikellade ja inimeste suhte puhul tundub olevat tegu ühepoolse armastusega. Nutikellade tootjate armastusega inimeste vastu. Ning nende lootuses kasumile. Mingil käsitlematul põhjusel pole aga nutikellad leidnud inimeste poolt kuigi laialdast vastuarmastust. Isiklikult kahtlustan, et siin on tegu inimeste poolsete liigkõrgete ootustega kellade suhtes. Paraku pole aga tarbija isegi väga veendunud, mida ta täpselt neist kelladest ootab. Need täitumatud ootused ja lootused, kõhklused ja kahtlused väljenduvad eredalt aga kellade müüginumbritest.

Samsung Gear S2 on Samsungi järjekordne ja suhteliselt edukas katse nutikella tarbijale meelepäraseks muuta. Endiste kandiliste kobakate asemel on siin tegu täielikult kella meenutava vidinaga ning see on teatavasti esimene samm nutikellade viimiseks laiadesse massidesse. Samas aga piirab Samsung selle kella kasutamise vaid oma telefonidega. See võib küll olla hea oma telefonide müüginumbrite kasvatamiseks, kuid paratamatult piirab selline kitsarinnaline käitumine tootegrupi laiemat populariseerimist.

Kella aku laadimiseks ei ole vaja teha muud, kui kell spetsiaalse laadimisdoki peale asetada. Juhtmevaba laadimine on tõepoolest mugav. Ühe laadimiskorraga peab aku vastu umbes 2 päeva.

Teiseks närvisöövaks faktoriks oli kellas pesitsev passiiv-agressiivne spordipoiss, kes mind lakkamatu optimismiga liikuma õhutas. Sellel tegelasel oli oma ettekujutus millal ja kui palju ma liikuma peaksin ning minu enda päevaplaani ignoreeris ta täiesti.

Samsung Galaxy Gear S2 nutikella “Classic” variant

Mugav oli aga kella abil telefoniotsimine st telefonihelina aktiveerimine oma randmelt. Hetkedel, kui sa paaniliselt oma telefoni otsid, aitab selline funktsioon säästa nii su närve kui ka hinnalisi sekundeid.

Kella saab telefonist sikutada ka tehtud fotosid, et neid siis pisukeselt ekraanilt imetleda, samuti võib sinna tõmmata ka muusikafaile (mp3), kuid kuidas neid sealt taasesitada, seda ma paraku välja ei selgitanudki.

• Samsung nutikellad Photopointi e-poes

Kaks kõige uuemat objektiivi Tamroni tootevalikus on fiksobjektiivid.  SP 35mm f/1.8 Di VC USD ja SP 45mm f/1.8 Di VC USD. Järgnevalt jagaks mõtteid ja tähelepanekuid 45mm f/1.8 objektiivi kasutamisest, mida mõne nädala jagu proovida sain.

Fikseeritud fookuskaugusega objektiivid on Tamroni tootevalikus pigem erand kui reegel. Mõned siiski on, peamiselt makroobjektiivid (90mm ja 180mm täikaadersensorile, 60mm poolkaadrile). Valgusjõulisi normaalobjektiive seni tootevalikus ei ole olnud ja uutes avarustes on konkurents tihe; 50/1.4 objektiivid on saadavad enamustel kaameratootjatel (Nikon, Canon, Sony, Pentax), lisaks terve rida alternatiivtootjate klaasi. Väga jõuliselt on viimastel aastatel esinenud Sigma ART seeria objektiivid – kas uutest Tamronitest on nendele vastast?

Värinastabilisaator koosneb elektroonikablokist ja selle sisse käivast optilisest elemendist, mis oma liikumisega värinaid stabiliseerib.

Nikoni enda 50mm f/1.4G objektiiviga (tootmises alates 2008) võrreldes on joonis ühtlasem ja täpsem, mida eriti hästi on märgata nurkades.

• Tamron SP 45mm f/1.8 Di VC USD Canonile Photopointi e-poes

• Tamron SP 45mm f/1.8 Di VC USD Nikonile Photopointi e-poes

• Tamron SP 35mm f/1.8 Di VC USD Canonile Photopointi e-poes

• Tamron SP 35mm f/1.8 Di VC USD Nikonile Photopointi e-poes

Manfrotto 190GO seeria statiive oleme siin Digitesti veergudel juba korra varem tutvustanud – detsembris oli meie terava pilgu ning sule all 190GO seeria alumiiniumstatiivi komplekt. Seekord võtame ette Manfrotto 190GO tooteseeria kõige kangema statiivimudeli ehk süsinikfiibrist nelja jalasektsiooniga versiooni. See on statiiv, mis sümpatiseerib esmalt just reisi- ja loodusfotograafe. Neid sihtrühmi just seetõttu, et süsinikkiust versioon on alumiiniumist valmistatud statiividest tublisti kergem ning jäigem, mugavam ekstreemsetes tingimustes kasutada ning vastupidavam.

Kes varasemalt Manfrotto statiividega kokku puutunud pole, võib esmapilgul tooteseeria nimetustes orienteerumine ning ka toodete sihtrühma väljanuputamine keeruline olla. Seetõttu anname sissejuhatuseks väikese spikri, mis lihtsustab järgnevat ülevaadet natuke lihtsamini mõista.

Manfrottol on laiatarbestatiive mitmest erinevast tooteseeriast, millest levinumad on 055 seeria. 055 on loodud võimalikult suurt jäikust ning kandevõimet silmas pidades, ohverdades selle nimel mobiilsust. 290 seeria on kompaktsed ning kerged, pigem väiksemate peegelkaamerate ja hübriidkaameratega kasutamiseks mõeldud ning rohkem asjaarmastajatele suunatud. Nende kahe seeria vahele mahubki 190 statiivide kaks tooteseeriat. 190 ning 190GO. Need on pigem loodusfotograafidele suunatud profitasemel statiivid, kus on üritatud leida tasakaalu mobiilsuse ning kandevõime vahel. 190 on 055 seeria statiividega sama disainjoont (Quick Power Lock lukustitega) omavad toed. 190GO aga uue Twist Lock jalalukustitega ning natuke veel kompaktsem versioon tavalisest 190 seeriast. Kõigi nelja seeria statiive pakutakse nii süsinikkiust kui alumiiniumist jalgadega, koos statiivipeaga kui statiivi üksinda ning tihti mitme erineva jalasektsiooniga konfiguratsioonis (kolme või nelja lüliga). Täna on luubi all 190GO seeria süsinikkiust nelja sektsiooniga jalgadega statiiv - MT190GOC4TB.

Lisaks on Manfrottol tootevalikus nii väiksemaid statiive (nt Pixi Mini, Pixi Evo) kui ka suuremaid spetsiaalse otstarbega statiive (546, 536, 458B Neotec jms), kuid neist täna rohkem ei räägi.

Antud kontekstis ei hakka me siin erinevaid Manfrotto 190GO seeria statiive omavahel võrdlema, vaid kõrvutame erinevate seeriate analoogse seadistusega tugesid. See peaks andma parima ülevaate, milleks erinevad statiivid loodud on ning kuhu see 190 GO täpsemalt maandub. Rivistame omavahel siis 190GO, 190 ning 055 seeria statiivid, mis on süsinikkiust nelja sektsiooniga jalgadega. Tabeli lõpus olev 290 seeria statiiv on kolme sektsiooniga, kuna nelja sektsiooniga varianti pole kusagilt paista.

Mudel	MT190GOC4TB	MT190CXPRO4	MT055CXPRO4	MT290XTC3
Tooteseeria	Manfrotto 190GO	Manfrotto 190	Manfrotto 055	Manfrotto 290
Materjal	Süsinikfiibrist jalad Magneesiumsulamist detailid	Süsinikfiibrist jalad Magneesiumsulamist detailid	Süsinikfiibrist jalad Magneesiumsulamist detailid	Süsinikfiibrist jalad Magneesiumsulamist detailid
Maksimaalne töökõrgus	147 cm	160 cm	170 cm	165,5 cm
Töökõrgus kesksambata	123 cm	135 cm	140 cm	142 cm
Minimaalne töökõrgus	7 cm	8 cm	9 cm	30,5 cm
Pikkus transpordiasendis	46 cm	52,5 cm	54 cm	62,7 cm
Maksimaalne töökoormus	7 kg	7 kg	9 kg	5 kg
Jala sektsioonide arv	4	4	4	3
Jala diameeter	25,3 mm 21,7 mm 18,2 mm 16 mm	24,8 mm 20,4 mm 16 mm 11,6 mm	29,2 mm 24,8 mm 20,4 mm 16 mm	25,3 mm 21,7 mm 18,2 mm
Jalgade kaldenurgad	25° 46° 66° 88°	25° 46° 66° 88°	25° 46° 66° 88°	25° 46° 66° 88°
Lood	Ei	Jah	Jah	Ei
Jalgade lukustus	Twist Lock	Quick Power Lock	Quick Power Lock	Klassikaline
Pööratav kesksammas	Manfrotto Q90°	Manfrotto Q90°	Manfrotto Q90°	Puudub
Easy Link ühendus	Jah	Jah	Jah	Ei
Pea kinnitus	3/8″	3/8″	3/8″	3/8″
Kaal	1400 g	1650 g	2100 g	1540 g
Hind	399 €	439 €	499 €	249 €

Ülalolevast tabelist on näha, kuidas täpselt uus 190GO seeria statiiv asetub olemasolevate kõrvale. Tegelikult läheb see päris lähedale väga vanale 190 seeriale, ohverdades natuke rohkem maksimaalset töökõrgust kompaktsuse nimel. Samas see kompaktsus teebki antud platvormi liikuvale fotograafile väga sümpaatseks. Muus osas jääb ikkagi teiste “suurtega” samale pulgale, pakkudes sama kasutusmugavust ning lisasid. Miinus lood kesksamba otsas.

Manfrotto 190GO seeria statiivi olen korra varemgi siin tutvustanud – alumiiniumjalgadega varianti nimelt. Samas, kordamine on tarkuse ema ning seetõttu vaatame ka selle ülevaate juures kõik detailid veelkord üle.

4 sektsiooni süsinikkiudu

Statiive valmistatakse laias laastus kahest erinevast materjalist – süsinikkiud või alumiinium. Alumiiniumi eeliseks ning miinuseks on natuke suurem plastilisus ning seega paremini vibratsiooni summutav. Teisalt – pehme tähendab suuremat läbipainduvust. Või suuremat kaalu. Süsinikkiust jalad on alumiiniumiga võrreldes kergemad, samas väiksema kaalu juures jäigemad ning suurema kandevõimega. Samas ka kallimad. Samuti, lisasektsioonide lisamine võtab küll üldist pikkust maha, kuid sunnib jalgade torude seinu õhemalt tegema või viimaseid lülisid liigpeenikesena tegema. See omakorda vähendab kandevõimet või lisab hoopis kaalu kuna välimised sektsioonid lähevad liigpaksuks. Süsinikkiud on õnneks natuke paindlikum materjal ning võimaldab suuremat mängimisruumi.

Selle statiivi juures ongi kasutusel, nagu eelnevalt korduvalt mainitud, süsinikkiust valmistatud jalgade torud. Võrreldes vanemate mudelitega on toru seina paksus natuke väiksem, samas jäikus on jäänud samaks. Jah, ka statiivide juures on innovatsiooni ning tootearendust näha. Kui 190 seeria puhul läks viimane lüli väga peenikeseks, siis 190GO puhul on neljas lüli sama diameetriga kui teise mudeliseeria kolmas lüli. Või vaadates 055 seeriaga võrdlust – 4 mm väiksema diameetriga välimine tuubus annab ikka väga suure ruumivõidu.

Süsinikkiu kasutamise eelis on ka see, et jalgadel ei ole vaja peale panna pehmendust/soojendust – ka suure külmaga ei olnud probleemi statiivi palja käega kinni võtta ning järgmisse punkti kaasa vedada.

Twist Lock keerab jalad lukku

Twist Lock on Manfrottol hetkel kasutusel ainult 190GO seeria juures. See on sarnane Gitzo G-Lock mehhanismile. Ehk erinevalt varasemale Quick Power Lock hoobadele (mis küll hästi mugavalt lukustas, kuid kippusid igale poole kinni jääma) on Twist Lock pööratav. See annab statiivi jalgadele omakorda parema voolujoonelisuse ning saleduse.

Sellisel keerataval lahendusel on omad suured head ja ka väikesed vead. Saledam, nagu juba mainisin. Ei vaja eraldi kruvide pingutamist aja jooksul, see suur boonus. Kinni-lahti saab kerge ning kiire pöördega – ka väga hea. Agas ka miinused – kui sõrmed külmast kanged, on kruve raske kinni keerata. Samamoodi on väga tolmuses või liivases keskkonnas probleeme liivateradega lukustuse keermete vahel, mida tuleb aeg-ajalt seetõttu puhastada. Ning õlitada. Lukusti detailid ise õnneks AlMg sulamist ning vastupidavad. Teine suur probleem tekkis märja ilmaga lukustuse kinni keeramisega, kuid sellest juba järgnevas peatükis.

Statiiv, mis kummardub sinu ees

Eelmine põlvkonnavahetus tõi kaasa uue kaldenurga muutmise mehhanismi ning sama on kasutusel ka 190GO juures. Kaldenurka saab mugavalt muuta – lihtsalt suru hoob alla ning leia sobiv asend ja lase jalal ära lukustuda. Hoob on 190GO seerial tagasihoidlik matt must, mitte säravhõbe nagu teistel variantidel. Mis kõige olulisem – liigub konkreetselt ning saab ka paksude kinnastega opereerida. Kõige olulisem – iga jala kaldenurk, nagu ka pikkus, on eraldi seadistatav.

Q90° kesksammas keerab maailma küljele

Pööratav kesksammas muutub üha igapäevasemaks ning fikseeritud sambaid leiab pigem kas hinna, kandevõime või kaalu kaalutlustel. Või neid põhjuseid kombineerides. Manfrotto Q90° süsteem on mul esimesest hetkest meeldinud – selle käsitlemine on lihtne, ei tee statiivi suuremaks ega raskemaks ning ei piira konkreetselt ka kandevõimet. Samas annab võimaluse keerata kesksamba risti ning niimoodi viia kaamera maapinna lähedale või üle kuristiku ääre. Või siis nii, nagu mina kasutasin – lastes statiivi enda nurga alla, sai risti keeratud kesksambaga nii kõrgust kui kaugust reguleerida, samas raskuskeset liigselt välja viimata ning stabiilsust säilitades.

Kesksammas on 90° nurga all 360° pööratav, mistõttu saab kaamera õige asendi kergelt leida. Mis veel – lukustus käib samast kruvist nii horisontaalses kui vertikaalses asendis.

Easy Link – ühendus, mida paljud ei kasuta

Statiivi küljes on ka 3/8″ keermega pesa, kuhu saab ühendada lisatarvikuid – Manfrotto uhke nimetusega Easy Link ühendus. Kontekstis, kus üha enam kaameraid nutiseadmest ühendatavad, on mugav sinna paindliku pikendusega kinnitada tahvel või nutitelefon. See, millena tootja algselt müüs mõtet ehk püsivalgustite või hajutite kinnitamiseks, pole ma aastate jooksul suutnud veel sihtotstarbelist rakendust leida.

Üks kaotatud lood

Ai ai Manfrotto – kompaktsust ei ole mõtet nii hullult taga ajada. Kui eelmisel 190 ning ka 055 statiivil jääb pea kinnituse alla lood, mis lihtsustab statiivi enda loodi ajamist siis… GO versioonil on see ära võetud. Siis ei jää muud üle, kui leida statiivipea, mil on alumises osas eraldi lood…

Pea kinnitus ise on Manfrotto mõistes klassikalise 3/8″ keermega ning pea fikseerimiseks on plaadis ka kruvi. Enamus Manfrotto statiivipeade alumised osad on nimelt reljeefset just seda disainaspekti arvestades, lukustades pea kindlalt.

Manfrotto MT190GOC4TB statiivi käisin testimas mitmete erinevate peade ning kaameratega. Põhiliselt oli testimise ajal kasutusel Manfrotto XPRO seeria pead, mis istuvad sellele statiivile nagu valatud, kuid põgusalt sai katsetatud ka vanema 468MGRC4 Hydrostat  kuulpeaga. Samamoodi sai testitud statiivi väikeste hübriidkaamerate all (paar matka Fujifilm X-T10 ‘ga), mõned pildistamised suure 5D Mark III’ga ning paar testpildistamist EOS 600D’ga. Ehk et – ühest äärmusest teise.

Statiivi iseloomustuseks esmalt seda – sobib väga hästi nii suure kui väikese kaameraga kasutamiseks. Kordagi ei tekkinud ka suure kaameraga stabiilsusprobleeme või muresid, et statiivi kandevõime jääks väikeseks.  Teine aspekt, mida võib algselt karta, on maksimaalne töökõrgus, mis võib esmalt väikeseks jääda. Reaalsuses on ikkagi nii, et kaamera ning statiivipea statiivile otsa, tuleb pildiotsija keskmist kasvu inimesel peaaegu silme kõrgusele. See statiiv ei olegi mõeldud üle puulatvade minekuks.

Väga sümpatiseerib selle statiivi olematu kaal. Nagu ma juba pealkirjas ütlesin, on see perfektne looduses liikujale. Kui stuudios või siseruumides pildistades ei ole suurem kaal või suuremad mõõtmed väga piiravaks teguriks, siis näiteks Lõuna-Eestis mäest üles ronides on iga gramm arvel. Ma tegelikult ei tundnud kordagi, et lisakaal turjal, kui MT190GOC4TB statiiv Manfrotto Off Road Hiker 30L seljakoti alla tõmmatud oli.

Rääkides metsas pildistamisest, kus statiiv käis tihti kokku ja uuesti lahti. Statiivi tööasendisse panek ei ole nii kiire või mugav, kui Quick Power Lock lukustitega. Kompaktsus on siinkohal oma hinda maksnud. Nimelt peab lukusti lahti pöörama, jala välja tõmbama ning uuesti kinni keerama. Ja siis üle kontrollima, et kas sa ikka kinni. QPL süsteemil piisas lukusti hoova tõmbamisest, jalg vajus ise välja ning uuesti kinni lükkamisest. Samamoodi jäi häirima Twist Lock lukusti märjana libedaks minev kummikate. Statiiviga ojast või lumehangest välja tulles pidid paljakäsi mitu korda üle kontrollima, et kas ikka sai täiesti kinni jalad. See jäi häirima, kuid harjus ära. Aga. Siinkohal on suur aga – ma olen nõus nägema teinekord natuke lisavaeva, kuna see statiiv ei ole väljaulatuvate osadega ning seda on väga mugav lükata seljakoti alla või küljele. Ning sealt ka välja võtta.

Jalad on sel statiivil jäigad ning läbipainduvus olematu, mistõttu saab statiivi efektiivselt kasutada igas asendis, mida statiiv füüsiliselt saavutada saab. Seda isegi suurema koormuse all. Tihti olid jalgade kaldenurgad vaikeasendist suurema nurga all ning pikalt välja sirutatud – ikka oli platvorm stabiilne.

Siinkohal jagan üht näidispilti – statiiv täispikkuses, kesksammas maksimaalselt küljele keeratud
Fujifilm X-T10 + 16-50mm | 43 mm | 2,1 sek säriaeg
Pilt terav mis terav, isegi nii ekstreemses statiivi asendis.

Kesksamba kasutamine ning küljele keeramine on samuti intuitiivne – keera kruvi lahtisesse asendisse, tõmba kesksammas üles, vajuta samba all olevat nuppu ning küljele see tuleb. Raskemat kaamerat väga äärmuslikku asendisse viies tuleb küll ettevaatlik olla, et süsteem ümber ei kukuks. Siinkohal aitab aga statiivi pinnasesse surumine, koti toetamine statiivile või süsteemi teistpidi nurga alla jätmine. Iga lahendus töötab, tuleb hetkesituatsiooni jaoks sobiv leida. Teisalt – kesksamba horisontaalses asendis hoidmine ka raskema kaameraga ei vähenda platvormi jäikust ning seda sai kasutada ka suurema koormusega väga efektiivselt.

Kirjutades veel ekstreemsetest oludest – siis, kui statiiv oli suurest liivast, külmast veest ja lumehangedest läbi käinud, oli statiivi ning jalgade lukustuse puhastamine imelihtne. Twist Lock lukustuse saab täiesti lahti keerata ning jalgade torud üksteise seest välja võtta. Ära puhastada nii torud kui lukustuse keermed. Ja uuesti kokku tagasi panna. Niimoodi on statiiv nagu uus ning ei ole probleemi suure liiva või veega statiivi torude sees.

Selle statiivi hinnangu kirjutamise puhul tuleb ära mainida, et olen aastaid kasutanud eelpoolmainitud MT055CXPRO4 statiivi. Seda suuremat ning kangemat süsinikfiibrist kaamera tuge. MT190GOC4TB on selle suure statiivi kõrval väiksem ning kompaktsem, kuid…

Kordagi ei tekkinud minus tunnet, et see statiiv oleks kuidagi vähem kui suurem 055 mudel. Pikad säriajad, väga pikad säriajad öösel. Tormituultes ning lumesajus. Nii mäe otsas kui jäävabas Ahja jões pildistades. Kõikjal tuli see statiiv suurepäraselt toime, nii väikese kui suure kaameraga. Varasemalt olen ma pidanud väiksemaid 190 seeria statiive võrreldes 055‘ga liigväikesteks ning nõrgemateks, kuid see spetsiifiline mudel on sundinud eelnevaid hinnanguid üle vaatama. Isegi suure kaamera ning raske objektiiviga ei tekkinud kordagi situatsiooni, kus statiiv oleks pannud pildistamisele piiranguid.

+ Väga kerge ning jäik süsinikkiust statiiv
+ Suur kandevõime
+ Uus Twist Lock jalgade lukustus
+ Q90° süsteem, 90° pööratav kesksammas
+ Easy Link ühendus
+ Paindlikud kaldenurgad
+ Töökõrgus
+ Kompaktsus transpordiasendis
- Loodi puudumine
– Kummi libedus märjana

Mis toob meid selleni - 190GOC4TB süsinikkiust statiiv on perfektne looduses liikujale. See on kerge, seda on võrdlemisi mugav kasutada ning lisaks on see statiiv ka äärmiselt stabiilne. 190GO on statiiv, mis sobib perfektselt nii profifotograafi suure täiskaader kere ning raske makroobjektiivi kui ka kergusele optimeeritud hübriidkaamera alla. Perfektselt. Neile, kel 399 € hinnasilt peaks algselt liiga suur olema, siis lohutuseks niipalju, et samaväärsed Gitzo statiivid maksavad sisuliselt poole rohkem ning… see on arvatavasti viimane statiiv mida soetad.

Manfrotto MT190GOC4TB statiiv Photopointis 399 €

Manfrotto 190GO seeria statiivid ja komplektid Photopointis

Klaviatuuririndel ei ole viimase kahe aasta jooksul suurt revolutsiooni toimunud. Roccati Ryos MK Pro klaviatuur on jätkuvalt Roccati klaviatuuritroonil, oodates valgusajastu esindaja – Ryos MK FX troonisaali saabumist. Razer rindel on valgusrevolutsioon juba täies hoos ning varasemad valgustusega Ultimate versioonid saavad Chroma näol uuendusi. Aegadel mil mehhaanilised klaviatuurid hakkavad koguma samasugust staatust nagu täiskaader kaamerad fotograafide seas – ehk mehhaaniliste lülititega pole sa õige tegija. Sellistel aegadel ei tasu ära unustada, et aastakümneid tegid membraanklaviatuurid suurepäraselt töö ära ning ka tänasel päeval on neil mehhaaniliste klaviatuuridega võrreldes omad eelised.

Pika sissejuhatuse sissejuhatuseks – võtame ette Roccat Isku FX klaviatuuri valge uusversiooni. Isku on Roccati maailma tundvale kasutajale vana tuttav – troonis see aastaid Roccati klaviatuuride tooterivi ning selle uuendatud FX versioon on Roccati universumis see kõige kangem membraanklaviatuur.

Mehhaanilised lülitid, hoolimata nende üleshaibitud staatusest, ei ole tegelikult A ja O klaviatuurimaailmas. Mängurluse kontekstis ning juhtudel, kus sul töö tegemiseks on omaette ruum, pakub mehhaaniline klaviatuur omi eeliseid. Samas ka kõige vaiksemad Stealth versioonid suudavad tekitada päris jõhkrat klõbinat ning näiteks avatud kontoris kolleegid hulluks ajada / kodus samas toas oleva elukaaslase närvid sellega välja süüa. Lisaks suurele vaiksusele on membraanklaviatuurid madalamate klahvide ning lühema klahvikäiguga, mis omakorda teeb sellisest klaviatuurist sobiliku töövahendi paljudele kasutajatele.

Isku FX on harjumuspärase Roccati disainiga – võrdlemisi suur klaviatuur koos integreeritud mugava ja laia randmetoega. Kõikidel Isku iteratsioonidel on klahvide paigutus jäänud samaks – M1-M5 makroklahvid vasakul küljel, T1-T3 pöidlaklahvid tühiku all randmetoe sees ning makrode salvestamise, multimeedia juhtimise ning valgustustugevuse muutmise klahvid klaviatuuri ülemisel äärel. Tegelikult on selline disain efektiivne ning Roccat kasutab analoogset lähenemist ka oma Ryos MK Pro tooteseeria juures.

Klaviatuuril on taustvalgustusega klahvid – täpselt nii, nagu igal teisel Iskul omane. FX versioonil on omakorda võimalik valida, millist värvi taustvalgustust kasutada. Kahjuks on see piiratud – tervele klaviatuurile sama värv korraga (võiks luua ju vikerkaareefekti üle klaveri). Valgustuse enda tugevus võib eredamas valgustuses, nagu näiteks päikeselisel päeval otse akna all oleval töölaual, natuke vajakaks jääda. Teisalt tüüptingimustes ehk kontrollitud valgustusega töökohas on see täiesti piisav.

Selles ülevaates nähtava valge klaviatuuri suureks eeliseks on see, et valgel pinnal ei jää sõrmejäljed väga paistma. Mustal versioonil, mis igapäevaselt kasutusel, on läikiv pind klahvide ümber plekilisem kui… . Samas nuriseks selle üle, et valgel versioonil oleks võinud ka klahvid heledamad olla.

Klaviatuuri alumisel küljel on mugavad sooned kaablite vedamiseks. Tihtilugu kasutajad alahindavad neid, kuid isiklikult pean antud varianti hädavajalikuks – kontorilaual oleva Isku alt jookseb kõrvaklappide kaabel läbi ning koduses kontoris on Roccat Tyon‘i saba Ryos MK Pro alt läbi tõmmatud. See omakorda võimaldab laual vedelevaid kaableid natuke kontrolli all hoida.

Roccati tarkvara on kõikidel toodetel sarnase disainiloogikaga. Olles varasemalt mõnda teist Iskut või Ryos seeria klaviatuuri kasutanud, leiad iga asja omalt kohalt. Täiesti seadistavaid klahve – neid nuppe, mille funktsionaalsust saab muuta oma suva järgi, on kokku kaheksa (M1-M5 + T1-T3). Lisaks saab muuta meediaklahvide (need klaviatuuri ülemisel äärel olevad nupud) ning vasaku ääre ehk EasyZone klahvide (kokku 20 klahvi) funktsionaalsust mingi piiranguga.

Täies mahus funktsionaalsuse muutmine tähendab seda, et lisaks standardfunktsioonidele ehk vaikeseade, otseteed ja makrod, saab lisada ka Roccat Talk funktsioone. Piiratud mahus tähendab seda, et standardfunktsiooni asemel saab teise klahvi panna ning EasyShift[+] laiendusega lisada makrot või otseteid.

EasyShift[+] lahtiseletanuna tähendab seda, et seda funktsiooni aktiveerides (ehk lisanuppu all hoides) aktiveeritakse klahvidel teine kiht funktsioone. Näiteks on mul koduses arvutis T3 all Win+L kombinatsioon (ehk arvuti lukku), siis EasyShift[+] + T3 sisestab automaatselt PIN koodi sisselogimiseks. Niimoodi on M1-M5 klahvidel ning pooltel EasyZone sektsiooni jäävatel klahvidel lisatud lisafunktsionaalsust.

Makrode salvestamine on täpselt samasugune teistele Roccati toodetele – salvestad klahvide jada koos ajavahede/viivistega või ilma ning klahvivajutusega sülitatakse see teiselt poolt välja. Kuna antud funktsionaalsus toimub riistvara baasil ning makrod salvestatakse sisemällu, siis käskude andmine toimub ka tarkvara üles laadimata. Makro BIOS’e avamiseks või Windowsi sisselogimiseks – arvuti jaoks on klahvivajutus nagu klahvivajutus ikka.

Roccat Talk pidi tulema überfunktsionaalne, võimaldades muuta samaaegselt klaviatuuri ja hiire värve, reageerida mängudele jms. Kahjuks on praegust veel tarkvara natuke piiratud ning Roccat Talk funktsionaalsus piirdub pigem näiteks sellega, et klaviatuurilt saan Roccat Tyon sensori tundlikkust käigu pealt muuta läbi EasyAim funktsiooni. Teisisõnu – senikaua kui klahv all, omistatakse sensorile äärmääratletud tundlikkuse aste – kasulik nii mängudes kui Photoshopis. Sellist funktsionaalsust, nagu Razer Chroma pakub, moment veel ei ole. Ehk tulevikus tuuakse Razeri tooted Swarm tarkvara alla kokku ning aktiveeritakse ka ühtne valgusmäng. Elame, näeme.

Mis puudutab klaviatuure – ma ei ole tüüpiline mängurkasutaja. Pigem harva Civilization seeria, Battlefieldi, Far Cry ning paari rallimängu kõrvalt (kuu peale rohkem nagu loetud tunnid) ma rohkem mänge ei mängi. World of Warcraft’i suured raidid jäid pigem kataklüsmi aegadesse ning pandadega polegi madistanud. Ehk et – mul on hea ettekujutus sellest, mida mängur soovib, kuid ise kasutan pigem power user‘ina / ohtralt sisuloome jaoks.

Mänguri seisukohalt – vaikne klaviatuur mida saab väga edukalt kasutada ka klaviatuuriintensiivsete mängude mängimiseks. Lühike klahvikäik ning konkreetne jäikus sümpatiseerivad kõiki, kes ei soovi valjut ning pikemate klahvikäikudega mehhaanilist klaviatuuri. Samas on sel klaviatuuril ka anti-ghosting funktsioon ning kolme-nelja-viite klahvi samaaegselt alla vajutades klaviatuur sõrmede all lolliks ei lähe. Ehk et jällegi – kiiret rallimängu mängides või WoW’i-laadses mängus sõrmeakrobaatikat tehes ei jää ükski käsklus sisestamata. Roccat Talk ning Easy Aim kombinatsioon tegelikult meeldib väga – hiirel akrobaatikat tegemata saan klahviatuuri abil hiire tundlikkuse maha tõmmata. Järjekordne headshot ning võit minu tiimile. Lihtne. Klahv lahti ning hiir tavapärases töörežiimis tagasi.

Rääkides fotograafi või ohtra tekstikirjutaja seisukohalt – Roccati klaviatuurid on väga mugavad. Fotograafi seisukohalt – makroklahvide alla olen pannud nii Lightroom kui Photoshop otseteid. Actionite käivitamine Photoshopis või enimkasutatud tööriistade valikuks ei ole vaja hiirega tõmmelda – ikka otse klaviatuurilt.

Suuremaid kirjatöid tehes on samuti klaviatuur väga mugav. Vähe sellest, et lühike ning piisavalt jäik klahvide käik teeb trükkimise mugavaks; vähe sellest et klaviatuur on piisavalt vaikne ning ei häiri kontoris kaastöötajaid; vähe sellest et teinekord hämaras töötades on taustvalgustus väga mugav; on ka tarkvarast väga palju kasu. Oma igapäevast tööd tehes on vaja näiteks tihti erisümboleid lisada teksti – alates kordaja märgist, lõpetades takistuse või kraadidega. Charmap koodide tippimine oleks ebamugav ning copy-paste võtab sealt allikast liiga kaua aega. Seetõttu on enamkasutatud 10 sümboli otseteed pandud M1-M5 klahvide alla ja nende otseteede peale sisestab PhraseExpress (vabavaraline tarkvara just nende tüüptekstide sisestamiseks) vajalikud sümbolid. Samuti kasutan eelnevat kombinatsiooni näiteks osade kirillitsa tähtede või hoopis WordPress’i shortcode lisamiseks. EasyShift[+] + 2 teeb kaks tulpa, EasyShift[+] + 3 teeb kolm tulpa tekstiredaktoris valmis ja… sellised optimeerimised säästavad väga palju aega. Päeva peale jah, räägime minutitest aga kuu peale teeb see tunde kokku. Sellistel põhjustel eriti meeldib mul kasutada mänguritele suunatud klaviatuure igapäevases töös.

Teine näide, kuidas analoogset funktsionaalsust edukalt ära kasutada. On vaja kopeerida tekst ühes kohast, liikuda teise aknasse ning kleepida see küljenduseta teise aknasse (ehk näiteks markeeritud tekst veebist panna WordPressi või kasvõi Notepad’i). Ühe klahvivajutusega käivitatakse Ctrl+C (kopeeri) -> Alt+Tab (teise aknasse) -> Ctrl+Shift+V (kleebi küljenduseta). Kui peaksid seda korra tegema – võib ju hiirega. Teed seda tunnis 5 korda – õpid klahvikombinatsioonid ära. Vaja andmeid sisestada 10 korda minutis – teed makro.

Üht ma võin kindlalt öelda – Isku on väga töökindel ning vastupidav klaviatuur. Eelmise põlvkonna mitte-FX versioon on mul kontoris töölaual olnud juba pea kolm aastat ning igapäevase intensiivse kasutuse (WhatPulse sõnul keskmiselt üle 12 000 klahvivajutust päevas). Sellise koormuse juures on klaviatuur jätkuvalt viisakas ning kõik klahvid töötavad suurepäraselt.

Teisalt – see ei ole mehhaaniline klaviatuur ning nii mõnigi kord tahaks seetõttu Ryos MK Pro Isku vastu vahetada – lühem klahvikäik teeb pikemate tekstide trükkimise mugavamaks ning ei tekita nii suurt lärmi. Kolmandaks, erinevalt väga paljudest teistest klaviatuuridest on Isku FX randmetugi üks väga positiivne osa selle klaviatuuri juures. Tekste kirjutades on väga mugav kätel lasta vahepeal puhata ning õiget asendit kasutades ei teki liigset pinget ei randmes ega sõrmedes. Samas on sel ergonoomikal oma hind – väikesele lauale ei sobi klaviatuur kohe üldse.

Lisades vastupidavusele ning ergonoomikale ka mugava tarkvara, mis suhtleb ka teiste Roccati toodetega, saame kokku ühe väga mugava kompoti.

+ Mõistlik hind
+ Mugavad membraanklahvid
+ Hästi seadistatav läbi tarkvara
+ Suurepärane randmetugi
+ Vastupidav
+ Mitmevärviline valgustus
- Roccat Talk pole Synapsega võrreldav (veel)

Neid, kes mõtlevad et 109 eurone (või 89 eurone kui loobuda uhkest valgustusest) klaviatuur on kontoritööks liiga kallis, leidub palju. Samamoodi leidub neid, kes ei pea membraanklaviatuuri õigeks mänguriklaviatuuriks. Võta üht ning viska teist – olen Iskut mõlemal otstarbel kasutanud nii väiksema kui suurema intensiivsusega ning julgen seda südamerahuga soovitada. Tagasihoidlikus kontoris võib laua peal natuke veider välja näha või pisikesel mängurilaual liigset ruumi enda alla võtta, kuid see ongi mugavuse, funktsionaalsuse ja ergonoomika hind. Tegelikult väga väike hind, kuna klaviatuur on ja jääb veel põhiliseks sisendvahendiks ning käepikenduseks arvuti taga.

• Roccat Isku FX klaviatuurid Photopointis 109,99 €
• Roccat Isku klaviatuurid Photopointis 89,99 €

Roccati üks uuemaid arvutihiiri kannab nime “Nyth” ja sellel on 33 pöidlaklahvi.

„Kuid see pole veel kõik!“ tahaks telepoelikult hüüda. Tõepoolest, Roccat Nyth hiir pole “piiratud” vaid 33 pöidlaklahviga, vaid nende arv võib olla märgatavalt suurem. 33 klahvi on lihtsalt see arv, mis Roccat oma uuele tipphiirele kaasa pani. 3D printimise abil võib nende klahvide arvu suurendada enda jaoks piisava koguseni.

Tõsi küll, korraga võib pöidlaklahvide arv ulatuda maksimaalselt vaid tosinani, kuid kasutaja teha on nende suurus, kuju ja paigutus ning siin on erinevate variatsioonide arv enam kui küllaldane. Ning tegelikult on Roccat Nyth’il palju rohkem häid külgi, kui pöidlaklahvid. Üks neist on näiteks vahetatav külg st küljepaneel. Aga kõigest omal ajal.

• Roccat Nyth mängurihiir Photopointis – valge: 129,99€

• Roccat Nyth mängurihiir Photopointis – must: 129,99€

Kõige lihtsam oleks ilmselt vastata, et tegu on antud hetkel minu jaoks kõige parema telefoniga. Punkt. Ja tõenäoliselt oleks siin tegu kõige lühema ja ausama arvustusega. Tegelikkus on aga pisut keerulisem ning nõuab väikest eellugu ja selgitust.

Paljude androidiomanike jaoks tähendab iPhone’i ostmine usuküsimust, sest pakuvad ju androidiga telefonid sama raha eest palju vingemat raudvara. Kohe mitmekordselt vingemat. Piisab kui kasvõi mõelda, et enamus androidimaailma tippudest kasutavad kaheksatuumalisi protsessoreid, kui Apple viimane pesamuna on varustatud vaid kahetuumalisega. Sellise loogika järgi otsustades peaks iPhone’i ostja olema ju puhta ajupestud loll, kui eelistab kõiki neid vilesid ja kellasid üleshaibitud kaubamärgile.

Reaalsus on aga siiski pisut teine. Miskipärast saavutavad iPhone nutitelefonid oma nö lahjast rauast hoolimata testides oma androididest eakaaslastega samaväärseid või isegi paremaid tulemusi. Rääkimata sellest, et kasutajarahulolu poolest on just õunaga telefonid teistele suguvendadele pika puuga ära teinud.

Allpool püüan lühidalt lahti seletada, mis on mind sundinud juba viiendat korda oma iPhone’i uuema mudeli vastu vahetama, ning mida head on leida iPhone 6S Plus nutitelefoni juures.

Põhimõtteliselt on iPhone’id oma maitseka välimuse ja kõrgeima koostekvaliteedi poolest alati olnud eeskujuks teistele nutifonidele. Erandiks pole ka iPhone 6S Plus, mille väliskuju on äravahetamiseni sarnane iPhone eelmise mudeliga. Üllataval kombel pole õhuke ja ümarate servadega korpus käes hoides põrmugi libe, ega püüa sõrmede vahelt minema lipsata nagu näiteks Samsung Galaxy S6 +. iPhone’i korpuse matt alumiiniumpind on lihtsalt piisavalt libisemiskindel.

Telefoni korpus on traditsiooniliselt varustud viie füüsilise nupuga. iPhone’il on ajalooliselt üks füüsiline nupp rohkem kui enamusel androididest – spetsiaalne lüliti, millest saab heli sisse või välja lülitada. Kuigi mulle üldiselt meeldib minimalism st võimalikult väike nuppude arv, siis kasutusmugavuse poolest on see konkreetne nupuke ära teeninud minu igakülgse lugupidamise ja armastuse. Kahjuks aga on Apple selle ära kaotanud oma iPad mini viimase mudeli juures. Loodan, et see „uuendus“ ei laiene iPhone’ide järgmistele mudelitele.

iPhone 6S Plusi 5,5-tollise ekraani juures tuleb kindlasti mängu suurusefaktor st paljudele pole nii suure ekraaniga telefon käepärane st ühe käega kasutatav. Kuigi ka minu käed on pigem väikesepoolsed, siis minul telefoni kasutamisega ka ühe käega probleeme ei ole. Vähemalt helistamise jms telefonipõhise tegevusega. Mõistagi netiskäimiseks ja teisteks keerulisemateks ülesanneteks on mugavam kasutada mõlemat kätt. Samas aga saab telefoni kodunupu topeltpuudutusega tuua telefoni virtuaalne ekraan pöidlale poole lähemale, mis hõlbustab kasutamist märgatavalt.

Kui ilu öeldakse olevat vaataja silmades ehk iPhone’i soliidne välimus ei pruugi kindlasti kõigile meelt mööda olla, siis telefoni kasutamise lihtsus ja mugavus on kindlasti õunamärgiga telefoni tugevaim külg. It just works, on pikalt olnud iPhone’ide mitteametlikuks lipukirjaks. Kindlasti pole erandiks ka iPhone 6S Plus.

Nagu ma juba varem mõista andsin, on see viies iPhone’i mudel, mida ma kasutanud olen. Nii olen ma ka jälginud selle evolutsiooni viimaste aastete jooksul. Apple on on oma leivanumbrit täiendanud vähehaaval, vastavalt turundusreeglitele, mitte saadaolevale tehnoloogiale. Kuigi iga mudeliuuenduse juures oleks muutused võinud alati olla märksa mainimisväärsemad, on Apple alati jätnud midagi varuks järgmiste mudelite juures kasutamiseks. Seda isegi hoolimata konkurentide pingutustest pakkuda üha pöörasemaid (ning tihtipeale ka kasutumaid) uuendusi.

Uuendused on isegi minu jaoks üpris tihti olnud piiripealsed ning tihtipeale pole telefonimudeli värskendamise põhjuseks mitte tehnoloogilised täiendused, vaid pigem praktiline talupojamõistus. Kuna uue iPhone’i hind on teatavasti üle keskmise soolane, siis püüan lihtsalt uue mudeli ilmudes oma vanast telefonist vabaneda võimalikult vara, et selle järelmüügihind oleks võimalikult kõrge. Nii on kulutused telefoni „Alati uuena“ hoidmisel võimalikult väikesed.

Niisiis on iPhone’i kasutamine muutunud iga mudeli ja opsüsteemi uuendusega üha mõnusamaks ning mugavamaks. iPhone 6S Plusi, nagu ka tavalise 6S-i, suurimateks plussideks on sõrmejäljelugeja ning 3D Touch survetundlik ekraan.

6S-i, suurimateks plussideks on sõrmejäljelugeja ning 3D Touch survetundlik ekraan

Kindlasti ütleb nüüd keegi, et sõrmejäljelugeja on olnud iPhone’il alates 5S mudelist, kuid mina ütlen, et see oli mingi muu sõrmejäljelugeja.

Viimase mudeli juures kasutusel olev sõrmejäljesensor on nii kiire, et see on kohati isegi ebamugav. Kui ma varem tahtsin näiteks telefonilt kellaaega vaadata, siis vajutasin selle kodu-nupule, millesse sõrmejäljelugeja teatavasti on integreeritud.

Nüüd ma seda enam teha ei saa või kui, siis pean vajutama sellele sõrme servaga, sest muidu avab näpuvajutus ekraaniluku sekundi murdosa jooksul. Nii vajutangi kella vaatamiseks pigem telefoni sisselülitusnupule.

Ilmselt aga kõige silmatorkavamaks ja märkimisväärsemaks uuenduseks on siiski 3D Touch ehk survetundlik ekraan. Reaalsuses on see terve hulk mugavaid otseteid erinevates rakendustes. Esialgu küll valdavalt Apple’i enda rakendustes, kuid survetundliku ekraani kasutusvõimalused avarduvad kindlasti aja jooksul. Samas on see võimalus sedavõrd loogiline ja lihtne, et on isegi veidi arusaamatu, miks pole seda algusest peale olnud iPhone’i integreeritud.

3D Touch pakub ka võimalust nö piiluda oma meilidesse, manustes olevatesse linkidesse või kasvõi kaardilinkidele ilma vastavaid rakendusi avamata. Paraku saab neid kasutada vaid Apple’i enda meili- jms rakendusi kasutades. Kolmanda osapoole rakendused paraku esialgu piilumisvõimalust eriti ei paku. Vähemalt pole mina neid veel avastanud. Apple’i enda rakendused pole aga minu jaoks piisavalt ahvatlevad, et sellise piilumise nimel loobuda oma senistest lemmikrakendustest.

Kuuldavasti on Apple oluliselt värskendanud ka iPhone’is istuvat virtuaalassistent Siri’t. Paraku pole minu isiklikult kuigi hästi õnnestunud Siri teenuseid ühegi iPhone’i mudeli juures kasutada. Suure tõenäosusega võib siin olla tegu minu ingliskeelse häälduse kehva tasemega. Samas aga mõistavad mind suurepäraselt kõik minu sõbrad üle laia maailma. Igatahes tundub, et Siriga suhtlemiseks on soovitav omada inglise keelt vähemalt Oxfordi tasemel.

Üheks märkimisväärseks uuenduseks iPhone 6S Plus juures on kindlasti ka Live-fotod. See pole isegi mitte Apple’i enda leiutis, sedasama liikuvate fotode (ehk minivideo) formaati on katsetanud nii HTC kui ka Nokia. Antud ajahetkel ehk tundubki selline formaat suhteliselt mõttetu. Ometi on ka siin paar ’aga’. Esiteks on iPhone’ide kasutajabaas piisavalt lai, et sellisele võimalusele elu lõpuks sisse puhuda. Teiseks aga on tõenäoliselt hoopis teine tunne neid väikeseid ’elavaid’ pilte uuesti aastaid hiljem üle vaadata.

Kuigi kaamera resolutsioon on iPhone 6S-i ja 6S Plusi juures tõusnud 8Mp pealt 12Mp peale, siis tavakasutaja pildi kvaliteedis suure tõenäosusega vahet ei märka. Pigem võib selline detailsuse kasv mõjutada professionaalsema pildistaja telefonivalikut. Tavakasutaja jaoks täitub telefoni mälu lihtsalt kiiremini.

Tarkvara on lahutamatu osa kasutuskogemusest. Kui see on piisavalt stabiilne, nägus, mitmekülgne ja intuitiivne, siis on suure tõenäosusega meeldiv ka kasutajakogemus. Ning kuigi android on kindlasti võimalusterohkem, on iOS9 ilmselt siiski maailma kõige lihvitum, läbimõeldum ning disainitum tarkvara. iOS-i kasuks räägib ka asjaolu, et kui Androidi viimane väljalase töötab tavaliselt vaid antud ajahetke Androidi tipptelefonidega, siis iOS-i viimast väljalaset saavad kasutada praktiliselt kõik hetkel iOS-iga töötavad nutiseadmed. Ning reeglina adapteeritakse ka uusim iOS 75%-90%-ile iPhone’idest ja iPad’idest. Võrreldes näiteks Android 6.0-ga, mille adaptsioonitase oli viimati kuskil 7% juures.

Androidipooldajad mõnavad pidevalt Apple’i operatsioonisüsteemi suletust. Et tarbija ei saa seda oma soovidele või vajadustele piisavalt kohandada-mudida.

Kohandamine aga on mitme teraga mõõk. Omadest kogemustest võin väita, et see pole vähemalt mitte minu jaoks, sest võtsin eelmainitud võimalust liiga tõsiselt. Pidev tuunimine jms katsetamine viis minu androidtelefoni omal ajal lõppkokkuvõttes tüütute läägideni ning muutis selle ebameeldivalt aeglaseks. Nii olidki mu käed pidevalt telefonige tegelemisest piltlikult öeldes küünarnukkideni õlised. Samas aga tundus mulle jabur seda Androidi suurimat eelist kasutamata jätta.

iPhone’iga mul seda probleemi igatahes pole. Kõik, mis vaja, lihtalt töötab. Nii umbes 99,99% ajast, sest oma okkad on ka parimatel roosidel ning vahetevahel käitub ka iPhone eriskummaliselt. Samas aga pole see mitte midagi häirivat isegi ebastabiilse närvikavaga inimesele.

Kokkuvõtteks võib nii mõnigi tüüpiline androidikasutaja väita, et luges just äsja ühe tüüpilise Apple’i fänboi mälestusi ja õigustusi oma emotsionaalsele käitumisele. Sellisel juhul paluksin ma selle loo uuesti läbi lugeda. Olen püüdnud oma valikuid võimalikult emotsioonitult argumenteerida ning kohati on see mul ka õnnestunud.

iPhone 6S Plus on parim telefon inimesele, kellele meeldib telefoni juures suur ekraan, probleemitu ja intuitiivne tarkvara, oivaline koostekvaliteet, stabiilne, visuaalselt kaunis ja võimalusterohke operatsioonisüsteem ning kes naudivad tasemel disaini. Inimesele, kellele meeldib, kui tema telefoni järelväärtus püsib stabiilselt kõrge piisavalt kaua.

Inimesele, nagu mina.

• iPhone 6 Plus nutitelefonid Photopointis

Fujifilm X-T10 hübriidkaamera on natuke väiksem, natuke nurgelisem väikevend X-T1 hübriidkaamerale. Need kaks mudelit jagavad sisuliselt sama sisu – sama sensor, pildiprotsessor, pildiotsija taga olev ekraan ning palju muud. Samas eristab neid kahte ka suur hinnalõhe, kuna X-T10 on suuremast vennast 400 € kergem just ilmastikukindluse arvelt. Just see soodsam hind teebki tegelikult X-T10 ka tavakasutajale väga tõsiseks valikuvariandiks, kuna tipptehnika tuuakse fotograafile samas hinnaklassis, kus asuvad kangemad algajatele suunatud peegelkaamerad ja hübriidkaamerad nagu EOS 750D/760D, D5500, a6000 ja muud analoogsed kaamerad.

Selle kaamera südameks olev 16,3 megapiksline X-Trans CMOS II sensor on sama, mis Fujifilm X-T1 sees. Kuna kaamerad jagavad ka pildiprotsessorit, siis videosalvestus on samuti sama kahel kaameral – 1080p video 24/25/50 kaadrit/sek. Katikusüsteem sama – 1/4000 – 30 sek säriajad, kombineerides elektroonilise katikuga – kuni 1/32000 säriaegadega. Täisfunktsionaalne WiFi ühendus, focus peaking, hübriidne faasi- ja kontrastituvastusega teravustamine ning palju muud, mida kaamerad omavahel jagavad. See omakorda, nagu juba eelnevalt sai mainitud, toob tipptehnika soodsamasse hinnaklassi ning astutakse vanadele tegijatele tublisti kandadele.

See, kui tublisti kaamera teistele kandadele astub – see joonistub juba järgnevast põgusatest numbritest välja.

	Fujifilm X-T10	Fujifilm X-T1	Olympus OM-D E-M10 II	Nikon D5500	Canon EOS 750D
Sensor	X-Trans CMOS II 16,3 megapikslit	X-Trans CMOS II 16,3 megapikslit	Live MOS 16,1 megapikslit	CMOS 24,2 megapikslit	CMOS 24,2 megapikslit
Sensori mõõt	APS-C 23,6 × 15,6 mm	APS-C 23,6 × 15,6 mm	Four Thirds 17,3 × 13,0 mm	APS-C 23,5 × 15,6 mm	APS-C 22,3 × 14,9 mm
Tundlikkuse ulatus	ISO 200 – 6400 Laiendatav 100 – 51200	ISO 200 – 6400 Laiendatav 100 – 51200	ISO 100 – 25600	ISO 100 – 25600	ISO 100 – 12800 Laiendatav ISO 25600
Säriajad	1/4000 – 30 sek 1/32000 sek el. katik	1/4000 – 30 sek 1/32000 sek el. katik	1/4000 – 60 sek	1/4000 – 30 sek	1/4000 – 30 sek
Teravustamine	Hübriidne autofookus 77+15 AF punkti 77 kontrastituvastus 15 faasituvastus Focus Peaking Elektrooniline Split Image	Hübriidne autofookus 77+15 AF punkti 77 kontrastituvastus 15 faasituvastus Focus Peaking Elektrooniline Split Image	Kontrastituvastusega 81 AF punkti Focus Peaking	Eraldi sensoriga Multi-CAM 4800DX 39 punkti / 9 rist-tüüpi Faasituvastusega	Eraldi sensoriga Hybrid CMOS AF III 19 rist-tüüpi punkti Faasituvastusega
Ekraan	3-tolline LCD ekraan 920 000 pildipunkti Kallutatav Puutetundlik	3-tolline LCD ekraan 1 040 000 pildipunkti Kallutatav	3-tolline LCD ekraan 1 037 000 pildipunkti Kallutatav Puutetundlik	3,2-tolline LCD ekraan 1 037 000 pildipunkti Pööratav & kallutatav Puutetundlik	3,2-tolline LCD ekraan 1 040 000 pildipunkti Pööratav & kallutatav Puutetundlik
Pildiotsija	Elektrooniline OLED pildiotsija 2 360 000 pildipunkti 100% kaadri kattuvus 0,62× suurendus	Elektrooniline OLED pildiotsija 2 360 000 pildipunkti 100% kaadri kattuvus 0,77× suurendus	Elektrooniline pildiotsija 2 360 000 pildipunkti 100% kaadri kattuvus 0,61× suurendus	Optiline pildiotsija Pentapeegel 95% kaadri kattuvus 0,82× suurendus	Optiline pildiotsija Pentapeegel 95% kaadri kattuvus 0,82× suurendus
Videosalvestus	1920×1080 50p/25p/24p	1920×1080 50p/25p/24p	1920×1080 50p/25p/24p	1920×1080 50p/25p/24p	1920×1080 25p/24p
Sarivõte	8 kaadrit/sek 8 kaadrit	8 kaadrit/sek 47 kaadrit	8,5 kaadrit/sek	5 kaadrit/sek	5 kaadrit/sek
Salvestusmeedium	SD, SDHC, SDXC (UHS-I)	SD, SDHC, SDXC (UHS-I)	SD, SDHC, SDXC (UHS-II)	SD, SDHC, SDXC (UHS-I)	SD, SDHC, SDXC (UHS-I)
Aku vastupidavus	350 kaadrit	350 kaadrit	320 kaadrit	820 kaadrit	440 kaadrit
Juhtmevaba ühendus	WiFi IEEE 802.11 b/g/n NFC Kaamera juhtimine Piltide jagamine Geotag	WiFi IEEE 802.11 b/g/n NFC Kaamera juhtimine Piltide jagamine Geotag	WiFi IEEE 802.11 b/g Kaamera juhtimine Piltide jagamine	Puudub	WiFi IEEE 802.11 b/g/n NFC Kaamera juhtimine Piltide jagamine
Liidesed	USB 2.0 miniHDMI Mikrofoni sisend	USB 2.0 miniHDMI Mikrofoni sisend	USB 2.0 miniHDMI	USB 2.0 miniHDMI Mikrofoni sisend	USB 2.0 miniHDMI Mikrofoni sisend
Korpus	Magneesiumsulamist ja alumiiniumist keredetailid	Magneesiumsulamist ja alumiiniumist keredetailid	Magneesiumsulamist ja alumiiniumist keredetailid	Alumiiniumsulamist raam, polükarbonaat kerdetailid	Alumiiniumsulamist raam, polükarbonaat kerdetailid
Ilmastikukindlus	Ei	Jah	Ei	Ei	Ei
Kaal	331 g	390 g	342 g	420 g	555 g*
Hind Photopointis**	699 €	1099 €	629 €	729 €	749 €

* Canon EOS 750D kaal välja toodud koos aku ja mälukaardiga (+ ~100 g).
** Hind toodud 20.02.2016 seisuga; ainult kaamera kere.

Pelgalt numbreid paberil vaadates on näha, kuidas väike X-T10 on samal tasemel kui suuremad ja kallimad peegelkaamerad, hoiab oma positsiooni ka teiste hübriidkaamerate kõrval. Loomulikult tuleb seda võtta teatud reservatsiooniga ning kitsaskohtadest räägime järgnevates lõikudes juba täpsemalt.

See retrodisain hakkab tegelikult juba ära tüütama. Ausalt, ühel heal päeval tuleb üks iPhone musta kõnetoru disainiga ning selle kõrva on standardvarustuses juhtmevaba trükimasinakujuline klaviatuur. Ma ei ole kunagi olnud selle modernsete seadmete juures “retrodisaini” kasutamise suur fänn just seetõttu, et paljud tootjad rikuvad selle lähenemisega hea toote ära. Olgu selleks siis ülikallis ning kehva kasutusmugavusega Nikon Df, jubeda juhitavusega Chrysler PT Cruiser või säästu Pentax Optio I-10 – tegelikult annab ka kehva toodet veel jubedamaks teha. Ning siis on meil Fujifilm kaamerad X-seeriast. Need on õpikunäited sellest, kuidas retrodisaini saab edukalt modernse toode juures ära kasutada, ning digitaalseid funktsioone täiendada ajatu disainiga. Selles kohas ei ole ka X-T10 üldse erandiks.

Fujifilm X-T10 kaameral on disainjoontes suur ühisosa teiste X-seeria kaameratega, kuid kõige lähimaks võib siiski lugeda suuremat venda X-T1. Disaini- ja kasutusmuudatused tulevadki pigem sellest, et X-T10 on üritatud teha tavakasutajale käepärasemaks. Mis toob meid juba selle kaamera kasutuse ja juhtnuppude juurde.

Kaamera peal on kokku kolm valikuratast, mis on isegi kaks rohkem kui näiteks samas hinnaklassis oleval Nikoni või Canoni peegelkaameral. Pildiotsija kühmust vasakule jäävat ratast võiks tinglikult nimetada võtterežiimi rattaks, kuna seal asuvad valikud: üks kaader, kiire sarivõte (8 kaadrit/sek), aeglane sarivõte (3 kaadrit/sek), topeltsäritus, panoraam, kahveldused (2 kasutaja poolt seadistatavat valikut) ning efektifiltrid (samuti kaks erinevat, kasutaja poolt seadistatavat valikut). Selle valikuratta juurde jääb ka integreeritud välku üles tõstev hoob. Sensoriga samal joonel asub pildiotsija kühm, mille ümber on väike integreeritud välk ning standardne välguking.

Paremal pildiotsijast on Fujile omane säriaegade ratas. Selle kasutamine on tegelikult lihtne – hoides A valikus, on kaamera efektiivselt programm või avaprioriteet režiimis, sõltuvalt siis objektiivi avarõnga asendist / avavalikust kaameras. Ratast keerates läheb kaamera aga avaprioriteedist manuaali või programmist säriprioriteeti üle. Ühestopistest valikutest saab kaamera 1/3 sammule üle viia lihtsalt eesmist ratast keerates, kuna see võimaldab ± 2/3 stoppi säriaega muuta. Lisaks, T valikule keerates saab säriaega muuta puhtalt valikuratast kasutades – 1/3 stopise sammuga. See lahendus teeb omakorda säriaja muutmise ülimugavaks – st sama loogiline kui vanal filmikaameral, kuid ka uuel modernsel digikaameral. Säriaja rattale lisaks on pealmisel poolel ka särikompensatsiooni ratas. Kuna viimane asub kaamera ääres, siis saab seda mugavalt kasutada ka siis, kui kaamera silme kõrgusel ning ei taheta silma pildiotsijalt tõsta. See on küll piiratud ainult ±3 EV valikuga, kuid enamjuhtudel on sest maa ja ilm. Särikompensatsiooni ratas on mitmetes kohtades väga kasulik – tavarežiimis ehk programm või avaprioriteet on see ilmselgelt omal kohal, kuid seda saab väga edukalt kasutada ka manuaalrežiimis (säriaeg & ava määratud) Auto ISO valikut kasutades. Ehk et – Fuji insenerid on ikka igale nüansile mõelnud.

Säriaja ratta küljes olevat hooba Auto asendisse tõmmates aktiveeritakse SR Auto / stseeniprogrammid. Ehk et, kui sa rahus pildistad ning mõni kolleeg / noor sugulane soovib kaameraga ässama hakata, ei pea ta täiesti häbisse jääma.

Mis minule hullult meeldib, on klassikalise päästikutrossi kinnituse tagasitulek päästikunupu juures. See oli esimestel X seeria kaameratel, siis optimeeriti kaugjuhtimine 2,5 mm pistiku peale ning nüüd on lõpuks trossi kasutamine tagasi koos 2,5 mm sisendiga. Igatepidi väärt lahendus. viimasest, punasest nupust vast rääkima pikalt ei pea – Fn1 on vaikimisi mõeldud filmisalvestuse aktiveerimiseks (kuid saab ka ümber seadistada).

Kaamera eesmisel küljel on ainult kaks lülitit/hooba/ratast. Objektiivist paremal teravustamisrežiimide valik ning üleval päästiku all eesmine valikuratas. Kusjuures, nii eesmine kui tagumine valikuratas on vajutatavad, andes neile ühe lisafunktsiooni juurde (eesmisel saab kasutaja funktsionaalsust oma soovi järgi muuta).

Kaamera tagumisel küljel olevatest lülititest saab ka päris pikalt tegelikult kirjutada – vasakul üleval olevatest standardfunktsionaalsusega nuppudel küll pikalt ei peatu.

Nii AF-L kui AE-L nuppude täpne funktsionaalsus on menüüst seadistatav – see on tavaliselt olnud ainult kangemate kaamerate pärusmaa. Tagumine ratas toimib avarõngata objektiividel (või A asendis) avarõngana. Lisaks, käsitsi teravustamise ajal sinna vajutades suurendatakse pilt sisse, et detaile paremini näha; lastakse kasutajal käsitsi teravustamise abi kiirelt valida. Väga hakkas ka meeldima see, et käsitsi teravustamise režiimis AF-L nuppu vajutades aktiveeritakse autofookus ning kaader tõmmatakse keskmise punkti järgi fookusesse. Miks küll teised kasutajad selle lahenduse peale pole tulnud….

Ülejäänud nuppudest tagumisel küljel – kõik peale Menu/OK ning Q nupu on vastavalt kasutaja soovile seadistatavad, et kaamera muuta võimalikult käepäraseks.

Vasakul küljel asuvad kaamera liidesed – 2,5 mm mikrofoni sisend (üleminekuadapteriga saab seal kasutada klassikalisi 3,5 mm pistikuga mikrofone), mis toimib ka distantspäästiku sisendina. Lisaks veel microHDMI väljund ning microUSB liides arvutiga ühendamiseks. Alumiselt küljelt leiab lisaks statiivikeermele ka akuluugi, mille taga peitub aku ning mälukaart.

Üleüldisest disainist – magneesiumsulamist keredetailid mõjuvad käe all hästi ning tegelikult on kaamera ka -20°C juures paljakäsi edukalt kasutatav – kaamera ei külmu sõrmede külge kinni. Kaamera eesmine pool koos käepidemekühmuga on kaetud kvaliteetse kunstnahaga, mis pakub väga head haaret tänu kergelt kummeeritud pinnale.

X-T10 ekraan on sarnaselt X-T1 hübriidkaamerale kallutatav – 90° üles puusalt tulistamiseks ning 45° alla, et üle rahvamasside perfektseid kaadreid saada. Ekraan pakub suurepärast vaatenurka ning ereduse kontrolli, kuid kahjuks ei ole see puutetundlik. Seda jällegi kompenseerib esmaklassiline pildiotsija.

Hübriidkaamerate suureks kitsaskohaks on pikka aega peetud korraliku pildiotsija puudumist. See jällegi on selline… pseudoprobleem. Tavakasutajad – harrastajad – uued tulijad eelistavad telefonidele ning kompaktkaameratele omaselt ekraaniga kadreerida. Ennast tõsiseks fotograafiks pidavad alustajad kasutavad peegelkaamerat ainult peegli pärast – pildiotsijast on neil üleüldiselt niikuinii suht… suva. Proffidele mõeldes tulevad alles pildiotsija puudused välja – pilt uueneb aeglaselt, ei ole piisavalt terav ning tihti ei anna täit olukorda edasi. Õnneks on X-T10 sees kasutusel täpselt see sama suurepärane elektrooniline pildiotsija, mis X-T1 juures kasutusel. Pea viiviseta 2,36-megapiksline OLED ekraan annab kogu info kiirelt ja täpselt kasutaja silme ette. Erinevuseks suurema vennaga ainult optiline süsteem silma ja ekraani vahel, tuues suurenduse alla 0,62× peale.

Puht kasutamise aspektist – pilt uuenebki väga kiirelt ning peale paaripäevast kasutamist võtsin ma seda sama loomulikuna, kui suure peegelkaamera optilist pildiotsijat. Enamuse ajast oli kaamera ikka silma vastas ning kadreerimine, 99% ajast, sai teostatud väikese ekraani abil. Miinusküljena võib välja tuua selle, et teravustamisel kahjuks ikka veel hangub pilt hetkeks – optilise vennaga seda ei juhtuks. Lisades süsteemile tarkvaralised lahendused, nagu näiteks naturaalse vaate kuvamine (eemaldatakse eriefektid jms), on tulemuseks esmaklassiline kasutusmugavus.

Minu jaoks on X-T10 esimene Fujifilm kaamera mida pikemalt kasutada, mistõttu pöörasin põhjalikumalt tähelepanu sellele, kui kergelt ja loogiliselt miski leitav on. Siin hakkas kohe ka välja paistma see, et Fujifilm on reaalselt tootearenduses kuulda võtnud oma kasutajate tagasisidet ning sellest lähtunud.

Esiteks – see kaamera on meeletult seadistav. Lisaks erinevatel ratastele ja seadistatavatele nuppudele on kaameral ka seitse erinevat kasutaja seadistatavat pildistamisrežiimi, mis Q menüü mahus muudetav. Kahjuks on küll viimase miinuseks see, et säriaeg/ava/iseavajad jms ei salvestu Custom seadesse, kuigi Q menüü alla kuvatavaid elemente saab muuta. Teisalt – üldjuhul ongi see kangemate kaamerate pärusmaa. Kogu selle seadistamise juures ei ole kaamera jällegi risustatud üleliigsete nuppudega.

Teiseks – kogu menüüde disain ning funktsioonide paigutus on väga intuitiivne. Korra vajutad nupud läbi, vaatad mis nende all peitub ning korras. Kõik tundub väga loogiline. Lisaks, nagu ma eelnevalt mainisin, on enamus lülitite funktsionaalsus muudetav. Ei soovi välgurežiimi parema suunaklahvi alla? Pane sinna siis hoopis ükstapuha milline teine funktsioon – pildikvaliteedist avaseadeni. Niimoodi saad vähekasutatavad funktsioonid asendada sinu harjumusi peegeldatavate lahenditega.

Kolmandaks – kõike mida näed ekraanilt, saad vaadata ka pildiotsijast. Kaamerat seadistada, kontrollida säritust jne jne.

Neljandaks sensori tundlikkuse muutmise loogika. Täpsemalt – kolm Auto ISO valikut, kus kasutaja saab panna miinimumväärtuse ning maksimumväärtuse JA minimaalse säriaja, mida kasutada. See jällegi on seni olnud pigem paduproffidele suunatud peegelkaamerate pärusmaa.

WiFi juhtimine – kaamera sai kiirelt ja valutult telefoniga paaritatud ning kohe hakkas ka tarkvara tööle. Juhi kaamerat nutiseadmest, vaata pilte jne – väga kiirelt ja intuitiivselt.

Kuuendaks – mida kauem seda kaamerat kasutada, seda rohkem hakkas filmisimulatsioon meeldima. Eriti kõrge kontrastiga mustvalge film, kollase/rohelise/punase kontrastikorrektuuriga filtriga jms. Suureks boonuseks oli tegelikult avastus, et filmisimulatsioon on tulnud Fuji RAW failidel ka Adobe Camera Raw & Lightroom töötlusprogrammidesse.

Samas tekkis ka teatud küsimärke, mis sai alles interneti / kasutusjuhendiga lahendatud. Näiteks ei saa RAW faili salvestades sensori tundlikkust laiendada ehk ISO 100 ning üle ISO 6400 minevad valikud on menüüst puudu. Jah, lase stopi alasärisse ning tõsta postis säritust, aga see pole enam see kasutusmugavus. Või siis, miks just see teravustamisala puudu on, miks ma moment seda väärtust muuta ei saa. Üleüldiselt on platvorm mugav ja intuitiivne ning ei ole sellist suurt nuputamist, nagu näiteks Nikoni madalama otsa peegelkaameratel või Sony väikestel hübriididel.

X-T10 sees olev 16,3 megapiksline X-Trans CMOS II sensor on võrdlemisi vana juba – seda on eelnevalt kasutatud mitme erineva kaamera sees ning hilisemalt ka uute, nagu näiteks äsja turule tulnud X70 sees. See sensor on tegelikult Fujifilmil suurepäraselt õnnestunud, mistõttu ma saan nende soovist seda üha jälle ja jälle uuesti kasutada, täitsa aru. Tegelikult ei ole mõtet hakata parandama toodet, mis on niigi hea.

Panoraam Lightroom CC 2015.4 versiooniga. Velvia filmisimulatsioon.

JPEG failid tulevad kaamerast suurepärased – heade värvidega, sisuliselt olematu müraga ka ISO 6400 juures ning isegi ISO 12800 peale laiendades on lootust veel kasutatavaid faile saada. Teisalt jääb ikkagi närima RAW failide kasutamisel ISO 6400 piirang. Samas, igapäevasele kasutajale kes RAW faile ei kasutagi – sellest kaamerast tulevad alatihti JPEG failid vaikimisi ilusamad välja, kui digitaalsed negatiivid.

Juhuklõps lõvikonservi ootel toatiigrist. 1/13 sek | 50 mm | f/5.6 | ISO 3200, müraeemaldust ei ole teostatud.

Dünaamiline ulatus ehk see teine suur moodusõna mida nikoonianid söögi alla ja söögi peale ning ka söögi ajal sul kõrist alla suruvad… see peaks Fujifilmi kasutajatel suunurgad kergelt üles tõstma, kuna X-Trans sensor ei jää vanakooli tegijatele tegelikult alla. Tagantjärgi RAW failist kerge ülesäri või väga suure alasäri päästmine on tegelikult väga lihtsalt teostatav.

Lumemütsiga kivi Ahja jõel. ISO 200 | f/16 | 43 mm | 1.9 sek | Classic Chrome profiil

Ma ei ole kunagi olnud efektifiltrite ega stseeniprogrammide fänn – see on minu jaoks sama hea, kui saad WRC rallil osaleda ning lõpuks sõidad etapi hoopis “tagaistmel” ära. Kuid mõnikord on ka hea tunnistada, et sa teatud aspektides eksid. Eksimise koht on siin Fuji filmisimulatsiooni režiimid. Ma ei ole varasemalt näinud otse kaamerast nii ilusaid mustvalgeid fotosid (sest sa saad näiteks kollase või punase filtri “filmile” ette panna näiteks) või klassikalise Velvia slaidfilmi digisimulatsiooni näinud. Hea küll – see oli liialdus – X-T1 juures olen varasemalt seda kohanud. Selle lähenemisega ei ole vaja neid jubedaid Instagrami filtreid peale panema hakata, vaid saad naturaalsema ning kordi mugavama lähenemise. Otse kaamerast. Ning nagu ma juba korra mainisin – tagantjärgi Lightroomis või ACR’is saab RAW failile täpselt samad filmisimulatsioonid värviprofiilide kaudu peale lükata. Mugavus kuubis.

Näidised erinevatest filmisimulatsioonidest:

Fujifilm X-T10 + Fujinon XC 16-50mm f/3.5-5.6 OIS | 16 mm | ISO 200 | f/5 | 1/55 sek | Adobe Standard profiil (vaikeprofiil Lightroom & Adobe Camera Raw jaoks)

Väga kiirelt kujunes lemmikuks Classic Chrome filmisimulatsioon.

Teravustamine Fujifilm kaameraga on nagu kahe teraga mõõk – väga hea abimees, mis kiikse tundmata väga kergelt kätte lõikab. Väga hea, kiire ning täpse tulemi saavutamiseks soovitan kasutada AF-S režiimi (ühekordne teravustamine) ning kasutades valgusjõulisemaid / lineaarse mootoriga (LM tähisega) objektiive. Ehk esialgset komplekti soetades on ka 18-55mm f/2.8-4 R LM OIS kit-objektiiviga väga kindla peale minek. Ehk valgusjõuline ja lineaarse mootoriga objektiiv suudab kaadri teravaks tõmmata sama kiirelt kui profiklassi Canoni või Nikoni digipeegel. Ühekordse teravustamise ajal ongi tegelikult Fujifilm kaamerad kõige paremas sõiduvees – siis on nad võrreldes konkurentidega samal tasemel kiiruse ja täpsuse osas ning erinevus jääb statistilse eksimuse sisse.

Kahjuks on teravustamise juures ka oma pahupool ning selleks on jälgiv/pidev teravustamine. X-Trans CMOS II sensori peale on pandud lisaks 77 kontrastituvastusega punktile ka 15 faasituvastusega, sügavustundlikku punkti. Need on just need teravustamispunktid, mis on võimelised liikuvat subjekti jälgima ning kaadrit neil teravana hoidma. Kahjuks on siin kaks aga-kohta. Esiteks on need liiga kaadri keskalale kokku surutud, mistõttu küljelt küljele liikuv subjekt jääb ikka fookusest välja. Olgugi, et uus lai jälgiv ala võimaldab kasutada ka kiiremaid kuid sügavustunnetusega kontrastituvastuse punkte, ei paku need efektiivset lahendust kaadri äärealadel subjekti jälgimiseks.

Omapärase lahendusega on kasutusel käsitsi teravustamise süsteemid. Ehk et – kaugusskaala kuvamine, focus peaking ning digitaalne split image on täitsa tavapärased lähenemised käsitsi teravustamisel. Kuid selle otsa on maandatud üks ülimugav variant – vajutades AF-L nuppu käsitsi teravustamise režiimis, aktiveeritakse autofookus ning kaader on hetkega terav. Niimoodi saad pildi kiirelt teravaks tõmmata ning käsitsi õiget punkti edasi jahtida.

Kahjuks tuleb siin veel peegelkaamerate üleüldine eelis välja – paljud enam-vähem samas hinnaklassis olevad suured hõimukaaslased suudavad hämaras kordi kiiremini ning täpsemalt teravustada, jättes X-T10 kergelt häbisse. Nimelt jääb Fuji tihti teravust lihtsalt jahtima või on punktile fikseerumine lihtsalt liiga pikk. Normaalse või hea tulemuse saamiseks tuleb aga ette keerata valgusjõuline (fiks)objektiiv ette – siis on X-T10 sõiduvees.

Siiski, kogu selle nurina peale tuleb veelkord öelda, et vähemekstreemsetes oludes oli X-T10 suurepärane kaaslane. Näiteks ühel päeval lasteaias lapsi pildistades ei jätnud väikeseid rüblikuid jahtides Fujifilm mind kordagi hätta, jäädes samale tasemele 5D Mark III’ga.

Fujifilm’i kaamerad on tegelikult esmalt ikkagi pildistamiseks suunatud kaamerad ning alles viimaste mudelipõlvkondadega on hakatud mingil määral videosalvestusele tähelepanu pöörama. Fuji X-T10 kaamera on esmapilgul, vähemalt paberil, piisavalt võimekas kaaslane. Stereomikrofon, 2,5 mm mikrofonisisend ning täismanuaalse juhtimise võimalus filmimise ajal. Lisades sellele veel jälgiva teravustamise, peaks ju kõik korras olema. Aga ei!

Esimene kitsaskoht tuleneb sellest mitte-Bayeri tüüpi X-Trans sensori omapäradest. Siis, kui fotode jaoks pakutakse suurepärast detailsust ja värvi, jäävad just detailid ja värvid videosalvestuse ajal soovida. Ei vasta värvid ootustele, tihti taasluuakse valesti ning kerge moiré-efekt mis sisse poeb tihedama tekstuuriga aladel. Samuti ei ole Fuji jälgiv teravustamine samal tasemel, kui Sonyl või Panasonicul. Teravustab see kiiremini kui keskmine peegelkaamera, kuid hübriididest liigikaaslastele jääb järgi sörkima. Positiivsest küljest – filmisimulatsioon on vähemalt videosalvestuse ajal olemas.

Pikka aega olen pildistanud täiskaader peegelkaameratega ning lõpuks enda jaoks avastanud, et poolkaadril ei ole absoluutselt mitte midagi viga. Igasugune ilkumine “väikese kaadri” osas ajab pigem naerma, kuna 36×24 mm sensor on võrreldes keskformaadiga ise samamoodi imepisikene. Panna siia juurde suhtumine, et hübriidkaamera ei ole õige kaamera, vaid peegel on – ning samal ajal ise Live View režiimis 90% ajast pildistades ning peegli eeliseid mitte kasutades. Igatahes, Fujifilm X-T10 hübriidkaamera on samal tasemel peegliga hõimukaaslastega ning tegelikult üleüldise pildikvaliteedi osas ei ole vahet kas kasutad poolkaader või täiskaader sensorit – tehnoloogia areng on need augud tublisti ära tasandanud.

Võttes lihtsate punktidega kokku X-T10 plussid ja miinused, saame lõpuks taandada Digitesti tulemused järgmisteks lauseteks:

+ Suurepärane pildikvaliteet kogu ISO tundlikkuse ulatuses
+ Väga hästi õnnestunud “retro” tootedisain
+ Mugav ja intuitiivne kasutada
+ Väga suure seadistamisvõimalusega – Q menüü ja erinevad juhtnupud
+ Kiire teravustamine fotorežiimis
+ Integreeritud WiFi & juhtimine nutiseadmest
+ Filmisimulatsioon foto- ja videorežiimis
+ Kontroll kaamera üle ka videosalvestuse ajal
+ Ülimugav elektrooniline pildiotsija
+ Elektrooniline katik & vaikne pildistamisrežiim
- 16,3 megapikslit võib lugeda juba natuke väheseks
– RAW faili kasutades ISO vahemik piiratud
– Liigväike puhver sarivõtte ajal
– Jälgiva teravustamise töökindlus
– Sisuliselt olematu videokvaliteet

Fujifilm X-T10 on väga korralik kesktaseme hübriidkaamera, mis toob ka kallimate kaamerate tehnoloogia tavakasutaja käeulatusse. See on kaamera, mis sobib tegelikult ka – isiklike kogemuste näidetel – suure täiskaader peegelkaamera kõrvale tagavarakaameraks, loomulikult esmaseks fotoaparaadiks kuid ka vana ja kohmaka säästupeegli väljavahetamiseks. Eeskujulik pildikvaliteet, intuitiivne kasutamine ning kõik see funktsionaalsus sümpatiseerivad nii algajat kui edasijõudnut. Eks väikesed tõrvatilgad selles magusas meepotis ole – filmimiseks ei sobi see kaamera sisuliselt üldse. Kui sa soovid aktiivselt pildistada ja filmida, vaata parem Panasonicu või Sony poole. Väga pildistamiskeskse lähenemisega, nagu me enamus oleme, ei ole jällegi kaugemale vaja vaadata. Sest X-T10 on ja jääb väga võimekaks ning soodsaks hübriidkaameraks.

Fujifilm X-T10 hübriidkaamerad Photopointis alates 699 €

E-luger on nagu lakmuspaber – kui näed kedagi seda kasutamas, siis võid olla kindel, et tegu on intelligentse ja vaimuvalge inimesega, kellega on rääkida enamat kui vaid ilmast või 50-st halli varjundist. Kindlasti pole kõigil raamatusõpradel E-lugerit, kuid kõik E-lugeri omanikud on kindlasti keskmisest suuremad raamatusõbrad.

E-lugerite valik meie kaubandusvõrgus mitmekülgsusega ei hiilga. Mitmekülgsuse all tuleb eeskätt silmas pidada erinevaid tootjaid, sest funktsionaalsuses neil väga suuri erinevusi ei olegi, peale paari põhilise. Aga nendest lähemalt allpool.

E-lugerite maailmas domineerib vaieldamatult online raamatumüügigigant Amazon oma Kindle ja selle erinevate mudelitega. Tema järel kappavad Kobo ja Sony, kelle kannul omakorda  liduvad erinevad odavtootjad. Ingliskeelses maailmas pakub turuliidritele jätkuvalt peavalu ja raamatufirma Barnes & Noble E-luger Nook, kuid madalale Maarjamaale selle esindajaid eriti eksinud ei ole.

Järgnevas arvustuses tuleb juttu E-lugerite koorekihist ehk siis täpsemalt  Amazon Kindle e-lugerite evolutsioonist – tavalisest ehk Kindle Touch’ist kuni Kindle Voyage’ini.

 Vasakult: Kindle Touch, Kinde Paperwhite ja Kindle Voyage.

Voyage lugeri külgedel on kriipsuga tähistatud alad. Järgmisele/eelmisele lehele saab liikuda kriipsu kohalt e-lugerist kinni haarates ja seda natuke pigistades.

Enne oma lõpparvamust tooksin ma üksteisega võrreldes välja kõigi kolme E-lugeri plussid ja miinused.

Tamron tõi eelmisel aastal turule lausa kaks uut fiksobjektiivi – SP 35mm f/1.8 Di VC USD ning SP 45mm f/1.8 Di VC USD. Tänase üleaate keskmes on neist pikem – 45mm objektiiv, mis konkureerib 50 mm markeri ümber asetsevate standardobjektiividega. Segmendiga, mis on sama üleküllastunud kui näiteks säästutahvlite pakkumiste lett. Sellises kontekstis on Tamronil omamoodi raske juba avatud uksest sisse murda ning tõestad, et ka temal on õigus suurte poiste laua taga olla. Eriti veel siis, kui ees ootamas on juba klassikalised omatootjate 50 mm fiksobjektiivid, soodsad nifty-fifty fiksid, kuid ka uued suured tegijad nagu näiteks Sigma 50mm f/1.4 DG HSM ART objektiiv.

Viimastega me täna suuri võrdlusülevaateid tegema ei hakka – vaatame hoopis põhjalikumalt Tamroni klaasi ja konstruktsiooni – üritame selgusele jõuda kui hästi see sobib normaalobjektiivi asenduseks või igapäevaseks portreeobjektiiviks.

Tamroni 45 millimeetrisest fiksist kirjutades võib sisuliselt numbrid maha kopeerida 35 millimeetrise fiksi pealt, või vastupidi. Laias laastus on need objektiivid suhteliselt sarnased – alates korpuse disainist ja läbimõõdust, lõpetades tehniliste lahendustega. Lihtsalt ühe fookuskaugus on 10 mm pikem ning sellest tingituna ka natuke teine optilise disaini valem. Samas on mõlemal objektiivil samad vääristused elementidel, sama arv spetsiaalelemente, sama stabilisaator ning ka ilmastikukindlus

Tehnilised andmed

Seda objektiivi puhtalt numbrite järgi vaadates – 2/3 stoppi pimedam võrreldes Sigma 50mm f/1.4 ART objektiiviga või siis kaameratootjate pakkumisega (viimased küll nii vana disainiga, et võivad uute kõrge lahutusvõimega keredele liiga lahjaks jääda). Samamoodi on Tamron ning Sigma tükkmaad kõrgema hinnasildiga võrreldes soodsamate 50 mm fiksidega, kuid seda põhjusega – Sigma suurepärane pildikvaliteet, Tamronil  sama kvaliteedi juures ka ilmastikukindlus ning värinastabilisaator. Tamron neist, sõltuvalt küll vaatenurgast, minuarust kõige universaalsem.

Mõlemad Tamroni uued fiksid on suhteliselt identse disainiga – ainukeseks erinevuseks jääb see, et kõnealune SP 45mm f/1.8 Di VC USD objektiiv on sentimeetri jagu pikem SP 35mm f/1.8 Di VC USD objektiivist. Võrreldes teiste, enam-vähem samasse klassi jäävate objektiividega – EF 50mm f/1.4 USM või Nikkor AF-S 50mm f/1.4G torudega – nii Tamron kui eelpool mainitud Sigma on ikka täiesti teises klassis. Samas on Tamroni objektiiviga väga mugav pildistada, kuna see on väga hästi tasakaalustatud suure täiskaader kere ees – nii tallaga kui ilma.

Selles objektiivis kasutati esmakordselt (paralleelselt SP 35mm f/1.8 objektiiviga) uut Tamroni SP seeria disainjoont – lai hõbedane krae bajonetipoolses otsas, matistatud must metalltuubus ning loomulikult uued lülitid.

Objektiivi ülemisel/eesmisel küljel on ka suur teravustamisskaala ning loomulikult ka lai teravustamisrõngas. Selle kasutamine on sarnaselt väikevennale imelihtne – lai kummeeritud rõngas, mida on mugav haarata nii kinnastega kui paljakäsi. Teravustamisrõngaga ühest äärmusest teise liikumine võtab kuskil ~190-200° – piisavalt sujuv fotograafilises rakenduses, kuid videograafide jaoks kohati liiga äkiline.

Suurimaks erinevuseks SP 35mm f/1.8 objektiiviga saab hoopis see, et SP 45mm f/1.8 objektiivil on sisemine teravustamine – objektiivi eesmine element ei liigu üldse teravustamise ajal. Kombineerides nüüd sisemise teravustamise erinevate tihenditega objektiivi korpusel, lülitite taga ning bajoneti ümber, saame kokku väga ilmastikukindla koosluse. Teisisõnu, kerges vihmas või tolmupilves võid südamerahuga edasi pildistada ilma, et peaks kohe objektiivi / kaamerat katma hakkama (eeldusel, et kere ise ka tihendatud). Kuna objektiivi enda välised mõõtmed ei muutu, siis ei imeta kusagilt ka niiskust ega tolmu objektiivi sisemusse.

Küljele on pandud kaks lülitit – AF/MF ning stabilisaator sisse/välja. Võrreldes eelmiste Tamroni objektiividega on lülitite disain muutunud, pakkudes nüüd mugavamat kontrolli nende asendi üle. Seda just tänu kõrgemale ning laiemale profiilile. Ka kinnastega oli väga mugav neid liigutada.

Üleüldises hinnangus – väga hea koostekvaliteediga ning õnnestunud disainiga objektiiv, mis oli täiskaader kere ees suurepärases tasakaalus. Väiksemate-kergemate poolkaader kerede ees võib see jääda natuke raskeks, kuid väheusutav, et keegi seda väga soetaks ka EOS 1200D või D3300 ette.

Seda objektiivi testimise alguses oli peas lihtne mõte – kuidas on Tamroni kvaliteet võrreldes kõrgelthinnatud Sigma 50mm f/1.4 ART objektiiviga. Seda just seetõttu, et Sigma on uue põlvkonna 50mm fikstorude verstapostiks (Zeiss Otus on nišitoode mitte tavakasutaja töövahend; Canoni-Nikoni-Pentaxi 50mm fiksid on liiga madala lahutusvõimega ning ei kannata tänapäeva kaamerate ees võrdlust väga) ning kohane oleks vaadata ju samas hinnaklassis oleva optika poole. Etteruttavalt võin südamerahuga öelda, et kahtluseuss oli ülearune – Tamron oskab ning suudab toota tipptasemel optikat ning seda ka mõistliku hinna juures.

Kasutusmugavuse ning pildikvaliteedi teemadele läheneme täna tagurpidi ning alustame hoopis teistest kohtadest:

Teravustamine

Selle objektiivi puhul võib võta või jäta argumendiks väga kergelt osutuda autofookuse kiirus ning täpsus. 45 mm on piisavalt kitsa vaatenurgaga / f/1.8 piisavalt väikese teravussügavusega, et ka 1 cm möödateravustamine keerab kaadri nässu. Tamron SP 45mm f/1.8 Di VC USD objektiiv kasutab Tamroni USD ultraheli mootorit, mis reaalsuses pakub sisuliselt hääletut ning väga kiiret teravustamist. Kahjuks ei ole see nii kiire, kui näiteks Canoni kallimate objektiivide USM või Nikoni SWM mootor, kuid egas ma polegi ühtegi kolmanda osapoole toodetud toru nii kiirelt liigutamas näinud. Kasutades seda objektiivi näiteks kelgutavate laste lähivõtete tegemiseks või toas ringijooksva maimikueas oleva lapse pildistamiseks. Situatsioonis, kus sekundi-paari jooksul on vaja sarivõtte ajal liigutada objektiivi poole teravustamisskaala ulatuses ning saada ka 30-50% kasutatavaid kaadreid ka pea täisava juures, võib ainult rahule jääda.

Canon EOS 5D Mark III + Tamron SP 45mm f/1.8 Di VC USD
@ f/1.8 | ISO 100 | 1/500 sek | VC sees
Ka kelgutavast lapsest saab lähivõttel teravaid pilte.

Käsitsi teravustamise puhul fotograafilises kontekstis on objektiiv mugav – suur rõngas, sujuv piisavalt pikk liikumiskäik tagab täpse kontrolli teravustamiskauguse üle. Nii Live View / focus peak‘inguga ekraanilt teravustades kui läbi pildiotsija kiigates sai õige punkti kiirelt üles leida piisavalt mugavalt. Teisalt, videograafilist rakendust silmas pidades on soovituslik follow focus mehhanism objektiivile kinnitada, et võimalikult täpne kontroll objektiivi üle saada.

Pildistabilisaatori efektiivsus

Normaalobjektiivi puhul on ka fotograafil väga suur kasu sees, võimaldades natukenegi kehvemates valgusoludes stabilisaatorit appi võtmata saavutada aktsepteeritavaid tulemusi. Kuldreeglit vaadates oleks minimaalne “turvaline” säriaeg 1/50 sek, kuid harjumuspäraselt saab 90% teravaid tulemusi ka 1/30 sek säriaja juures. Stabilisaatori sisselülitamisel saab enamuse teravaid kaadreid ka 1/4 säriaja juures, 1/8 ning 1/15 on vaat et 100% teravad. See teeb stabilisaatori võimekuseks ~3 stoppi (1/30 ning 1/4 sek säriaegade vahe on 3 stoppi). Hea hoidmistehnika juures / istudes saab teinekord kasutada ka 1/2 säriaega – kolmandiku pilte ikka jäävad teravad.

Maakeeli öeldes – liikuvad ja dünaamilised maastikupildid, nagu madalate pilvede liikumine taevas või voolav vesi – selle liikumise edasikandmiseks ei ole vaja statiivi, kuna objektiiv võimaldab ka käest pildistades vajalikku pikka säriaega kasutada.

Optiline kvaliteet

Järjekordselt ei tee me Digitestis suuri laboriteste lahutusvõime või kromaatilise aberratsiooni mõõtmiseks või hoopiski teravuse languse mõõtmiseks kaadri äärealadel. Selleks on jätkuvalt parim ning mugavaim koht DxOMark, kuna neil ka võrdluseks suur andmebaas. Klikka siia, et näha võrdlust eelpoolmainitud objektiividega ning näha erinevusi numbriliste väärtustena.

Puhtalt numbriliselt on näiteks Sigma 50mm Art objektiivi maksimaalne lahutusvõime suurem, kuid… seda ka f/2.0 juures. Tamron SP 45mm f/1.8 Di VC USD on parim täisava ehk f/1.8 juures, seega nagu… niipalju siis suuremast valgusjõulisusest. Mida ma sellega öelda tahan? See 2/3 stoppi suurem valgusjõulisus ning natuke väiksem teravussügavus lihtsalt ei kompenseeri üle võimekat pildistabilisaatorit ning ka Tamroni suurepärast lahutusvõimet (mille erinevus on ~15%). Nikoni ning Canoni torudest maksimaalse kvaliteedi kontekstis siinkohal ei tasu üldse rääkida, kuna nende vana disain lihtsalt ei kannata võrdlust uute kerede ees. Pigem saab nende plusspooleks soodne hind ning kompaktne konstruktsioon. Aga see selleks, läheme nüüd Tamroni juurde tagasi.

Canon EOS 5D Mark III + Tamron SP 45mm f/1.8 Di VC USD
@ f/2.2 | ISO 100 | 1/50 sek | VC sees
Kuldsel miinimumil väga terav pilt. f/2.2 on juba väga terav (kuigi olematu teravussügavus).

Tamron SP 45mm f/1.8 Di VC USD objektiivi teravus on suurepärane kogu kaadri ulatuses ka täisavaga pildistades. Olulist detailsuse kadu kaadri äärealadel täheldada ei ole. Jah, need kes tegelevad pikslite piilumise mitte pildistamisega, võivad norima hakata, kuid ava vähekene kinni keerates (f/2.2–2.5 juures) peaks ka nemad kriitikanoolte pildumise lõpetama. Maksimaalse teravuse saavutab juba kuskil f/4–5.6 juures ning peale f/8′t on järjekordselt märgata teravuse langust. See jätab teravuse seisukohalt magusaimaks vahemikuks f/4–8, kuid ka kriitilisema kasutaja jaoks kasutatava vahemiku f/2.5–8 vahele.

Kromaatilisest aberratsioonist võib ka selle objektiivi puhul mingil määral rääkida. Väga ekstreemsetes olukordades eriti kontrastsete kaadrite äärealadel või seda mingil määral esineda. Samas ei ole see suur probleem ning väga kergelt järeltöötluses korrigeeritav.

Canon EOS 5D Mark III + Tamron SP 45mm f/1.8 Di VC USD
@ f/7.1 | ISO 100 | 1/125 sek | VC väljas | Statiivilt
Ka stuudiotingimustes on see objektiiv väga hea. Sweet spot asendis pildistatuna.

Canon EOS 5D Mark III + Tamron SP 45mm f/1.8 Di VC USD
@ f/1.8 | ISO 100 | 1/125 sek | VC sees
Väga väike teravussügavus loob ikka väga lummavad, pehmed & kreemjad pildid.

Sama kehtib omakorda ka vinjeteerumise puhul. Tootja sõnul ei tohiks sel objektiivil vinjeteerumist üldse esineda, kuid f/1.8 juures on ikkagi mõõdetav kuskil 1 EV valguskadu kaadri äärealadel. f/2.8 juures langeb ~0,1 EV peale ning sealt kuni lõpuni. Sarnaselt kromaatilisele aberratsioonile on seegi järeltöötluses ühe sõrmeliigutusega korrigeeritav.

Canon EOS 5D Mark III + Tamron SP 45mm f/1.8 Di VC USD
@ f/7.1 | ISO 100 | 1/125 sek | VC väljas | Statiivilt
Jätkuvalt, stuudiotingimustes on see objektiiv 5+

Canon EOS 5D Mark III + Tamron SP 45mm f/1.8 Di VC USD
@ f/1.8 | ISO 100 | 1/1000 sek | VC sees
Ka vastu valgust pildistades on teravus 5+ ning mingitest aberratsioonidest väga rääkida ei saa.

Geomeetrilisest moonutusest normaalfiksile kohaselt sisuliselt ei esine. Väga väike tünnmoonutuse efekt mis sel objektiivil – see on ikka väga minimaalne ning järeltöötluses samamoodi lihtsalt parandatav.

Tamroni eBAND ning BBAR vääristused teevad lausa imesid. Ainuke võimalus sisepeegelduse esilekutsumiseks on otse vastu päikest filmida või pildistada, mida me üldjuhul ei tee. Ka päikesevarjukita tänavavalgustite all pildistades ei suutnud objektiivide elementidelt valgust peegeldama saada, mis on igatepidi 5+ tulemus.

Lähivõttel

See objektiiv ei ole makroobjektiiv, kohe kaugeltki mitte. Aga lähim teravustamiskaugus on sel ainult 29 cm, mis annab 0,29× suurenduse (ehk 1:3,4 ülekande). See omakorda võimaldab unikaalseid “kolmandik-makro” kaadreid talletada. Kombineerides seda omakorda väga väikese teravussügavusega, saab luua lummavaid kaadreid väikestest detailidest koos kreemja taustaga.

Canon EOS 5D Mark III + Tamron SP 45mm f/1.8 Di VC USD
@ f/3.5 | ISO 100 | 1/60 sek | VC sees
Lähivõttel jääb teravussügavus nii ahtaks, et suurema detailsuse saavutamiseks tuleb ava kinni keerata.

Tamron TAP-in konsool

Tamron tutvustas paralleelselt oma uute 85mm portreeobjektiiviga ning 90mm makroobjektiiviga ka objektiivi dokki. Sarnaselt Sigma dokile lubab ka Tamron TAP-in konsool uuendada objektiivi püsivara ning teha ka objektiivi autofookusele peenhäälestust. See omakorda toob peenhäälestuse ka nende kerede juurde, mis seda ise vaikimisi ei toeta / võimaldab objektiivi kalibreerida kõikide keredega korrektselt teravustama. See on asi, mis elukutseliste fotograafide tööd teeb jällegi natuke lihtsamaks.

Tamron on uusi SP seeria – nagu SP 45mm f/1.8 Di VC USD ning SP 35mm f/1.8 Di VC USD – objektiive luues rebinud välja juhendi Sigma viisaastaku plaanist. Eks see on loodud ikkagi konkureerima pigem ülipopulaarsete, kvaliteetsete Sigma ART seeria torudega, kuna kaamera omatootjad jäävad disainilt aastaid maha. Sarnaselt Tamroni varasemale lähenemisele ei püüa nad seekordki pikslipiilujate jaoks maksimaalset kvaliteeti, vaid keskenduvad sellele mis tegelikult fotograafile oluline. Väike ohverdus maksimaalse pildikvaliteedi arvel tagab hoopis suurepärase ilmastikukindluse, hea teravustamise ning veel parema pildistabilisaatori – mis omakorda laiendab potentsiaalsete klientide ringi veel rohkem. Lisades siia juurde veel võrdlemisi soodne hind (eriti Zeiss Otus objektiiviga võrreldes)…

+ Eeskujulik pildikvaliteet
+ Väga hea pildistabilisaator
+ Suurepärane koostekvaliteet
+ Kiire ja korralik teravustamismootor
+ Pea olematud moonutused
+ Ilmastikukindel disain
+ Lähivõtte võimalus
- Natuke kõrge hind võrreldes Canoni / Nikoni jms tootjatega
- Ei ole f/1.4 (mis on pseudoprobleem)

Lõppkokkuvõttes – olgugi, et Tamroni objektiiv on f/1.8 toru kohta natuke kõrge hinnaga ning sel ei jagu Sigma ART seeriaga võrreldavat pikslipiilumise detailsust, on sel objektiivil midagi väga unikaalset. Päris mõistliku hinna eest saab siiski 50mm fiksobjektiividele omapärase tipptasemel pildikvaliteedi, kõrge sooritusvõime ning ka tipptasemel stabilisaatori. Viimane just eristabki Tamroni objektiivi konkurentidest. Sest vahet pole millise mätta otsast vaadata – ükski avaarv ei võimalda säriaega pikemaks lükata statiivi appi võtmata. See omakorda annab Tamronile unikaalse eelise teiste normaalfikside ees. Mis tegelikult toobki meid väga lihtsa ostusoovituseni – kas kokku hoida ning soetada 300–400€ eest kaameratootja iganenud 50mm fiksi; ajada taga maksimaalset teravust ning soetada gramm kallim Sigma 50mm f/1.4 ART ning võita 2/3 stoppi suurem ava või minna kvaliteetse universaalsuse poole ning võtta paindlik Tamron SP 45mm f/1.8 Di VC USD. Vahet pole mis nurga alt vaadata – f/1.4 ava ning olematu teravustamissügavus on küll toredad – pildistabilisaator ning väga hea ilmastikukindlus on igapäevast kasutust vaadates kordi praktilisemad.

Just nendel argumentidel võib anda sellele objektiivile südamerahuga “Digitest soovitab” märgi, kuna hea kvaliteet ning paindlik kasutusvõimalus kaalub kõik pisivead üles. Tõsi ju on – parim objektiiv on ikkagi objektiiv, mis sul kaamera ees kasutusel.

• Tamron SP 45mm f/1.8 Di VC USD objektiiv Canonile Photopointis 799 €
• Tamron SP 45mm f/1.8 Di VC USD objektiiv Nikonile Photopointis 799 €